Sunday, February 27, 2011

Muljeid 2011. aasta Tartu maratonilt.

Mida külma ilmaga selga panna?

Maratoni eelõhtul tegi muret vaid külm ilm. Termomeetri näit alla 20 miinuskraadi tegi ettevaatlikuks. Spetsiaalselt suusariietust ei ole ma ostnud ja hakkama tuli saada tavalise jooksuvarustusega. Ajalehe kasutamine tuulekaitseks ei äratanud erilist usaldust. Hoolimata Pulleritsu soovitusest, et parim ajaleht külma kaitseks on Postimees ning teised lehed ei tööta.

Hommikul sai tehtud valik. Jalga alumiseks kihiks soe õhuke aluspesu, siis lühikesed liibuvad jooksupüksid (strateegiliste koha kaitseks) ja kaks paari pikki liibuvaid jooksupükse. Kusjuures esimesed pikad liibukad olid paksud (fliisiga) ja teine kiht õhukesed. Ülakeha soojas hoidmiseks piisas neljast kihist: õhuke Craft varrukateta jahutav särk (juhtimaks niiskust eemale), siis Craft paks soe pesu (hoidmaks keha soe), pika varrukaga jooksupluus (lihtsalt igaks juhuks kartes, et hakkab külm) ja kõige peale tuulepluus (kaitsmaks tuule eest). Lisaks määrisin jalad kokku Born warm-up soojenduskreemiga. Olen varemgi põlvede kaitseks suusatamisel soojenduskreemi kasutanud. Nüüd määrisin jalad täies ulatuses sh varbad igaks juhuks kreemiga kokku.

Näo kaitseks (põsed, lõug ja ninaalune) kasutasin tavalist hügieenipulka + plaasterdasin igaks juhuks ninapealse ära. Pähe paksem fliisiga jooksumütsi ning buffi näo kaitseks. Suusakinnaste sisse panin teiseks kihiks naiselt laenatud väikse numbriga õhtukesed riidest aiatöökindad.

Kuidas toimis riietus rajal?

Õnneks korraldajate võetud risk õnnestus ja kuigi stardihetkel oli krõbe külm, ei olnud rajal sõita häda midagi. Riietus oli paras ning sõidu ajal hakkas pigem palav kui külm. Stardis oli sõrmedel külm, kuid sõidu ajal töötasid kaks kindapaari üksteise peal komplektina ideaalselt. Õhukesed ümber käte hoidvad töökindad hoidsid ära suusakinnaste hõõrdumise ja lisaks soojale pääsesin ka tavapärastest villidest peopesades. Lisaks sain kinnitust, et ajalehe asemel kõlbavad lisakihiks strateegiliste kohtade kaitseks ka lühikesed liibuvad jooksupüksid.

Toitumine rajal

Energiavajaduse katmiseks võtsin kaasa geele. Pakutavad supid jms on küll toredad, kuid arvasin, et nendest ei saa piisavalt kiiresti vajalikku energiat kätte. Võtsin maratonil 2 punktist alates igas punktis ühe geeli sisse. Esimesed kaks olid aeglase toimega geeli (kuna toitlustuspunktide vahed olid pikemad) ja järgmistes juba kiire toimega. Teeninduspunktides sai piirduda siis vaid sooja joogiga, et vedelikuvarusid tasakaalustada ja geel alla loputada. Kokkuvõttes tulin energiaga välja.

Sõit

Rada oli super ja suusk enam-vähem töötas. Pidamismääre ei pidanud nii hästi nagu lootsin. Järsematel tõusudel, selle asemel, et mäest üles joosta, tuli sageli käärsammu minna. Seetõttu olid ka käed lõpukilomeetriteks tühjad ning paaristõugete asemel sõitsin vahelduvat sammu. Õnneks ei liikunud teised lõpus paaristõugetega palju kiiremini, mistõttu kokkuvõttes väga palju lõpus ei kaotanud.

Kõige rohkem jäi meelde ilus rada ja pikad laskumised. Hooga heas rajas alla tuhiseda oli tõeliselt vahva. Eesmärk aeg alla 5 tunni sai täidetud ja loodan olla taas järgmise Tartu maratoni stardis. Aegade võrdluses hiljem selgus, et startides eespool gruppidest jõuti esimesse vaheajapunkti 15-20 min kiiremini, kui seda õnnestus mul teha viimasest reast startides. Kokkuvõttena oli selle aasta Tartu maraton superüritus.

Mis edasi?

Järgmisel aastal kavatsen osaleda uuesti Tartu maratonil. Tean, et suusatamisega tuleb alustada natuke varem, et ülakeha jõuaks jalgadele järele. Selle aasta suusahooajaga on aga kõik. Tuleb veel maha pesta mustikasupp suuskadelt, mida mulle ühes toitlustuspunktis kaasa kallati ning panna suusad ootama järgmist talve.

Kuu aega on jäänud selle aasta esimese jooksumaratonini. Tuleb katsuda joosta enne seda mõned pikad otsad, et Rotterdamis maratonil kohe esimeses pooles ära ei kustuks.

Saturday, February 19, 2011

Tartu suusamaratoni eel

Homme on ees mu elu esimene ja selle aasta viimane suusamaraton. Detsembri lõpust on suusakilomeetreid kogunenud ca 370 km, mis annab lootust, et kui külm liiga ei tee, siis suudan ilusti keskmise tulemusega lõpuni sõita. Tulemus sõltub paljuski libisemisest ning millal saab hakata omas rütmis liikuma. Väidetavalt on seekord rada kiire. Tõenäoliselt maratoni esimene kolmandik, kuna stardin viimasest stardirühmast, tuleb katsuda inimvooluga kaasa minna ja suusavarustust mitte ära lõhkuda. Hea oleks, kui saaks kokkuvõttes aja 5-6 tunni vahele Arvan, et isegi kui suusad juhuslikult libisevad, saab seda libisemist tõenäoliselt nautida maratoni teisest poolest.


Suusatamine on olnud päris heaks alternatiivseks mahutreeninguks. Alguses lihasvalud on pikkamisi ületatud ja nüüd tundub suusatamine päris mõnusana. Pikim trenn venis isegi neljatunnisteks, mida joostes ei suudaks (ja ei oleks ka mõtet) teha. Kuigi taastumist vaadates tunduvad näiliselt kergemad suusatrennid ikkagi päris koormavad ja nõuavad päris pikka taastumisperiood.

Külma vastu on aidanud mind treeningutel soojendussalv. Seni on see kaitsnud põlvi ja teisi kohti päris edukalt. Viimastel päevadel on maalitud maratonist kui võimalikku piinarikast retke. Samas trennikogemuse põhjal arvan, et homne 63 km tuleb tõenäoliselt kergem kui on jooksumaraton. Aga eks homme pealelõunaks on selge.

Igatahes on selge, et homne Tartu maraton paneb suure rasvase punkti  käesoleva talve suusahooajale ning saab rahus alustada valmistumist jooksuhooajaks. Kevadised jooksumaratonid kutsuvad.

Sunday, February 13, 2011

Mis sunnib tavalist keskealist meest aasta läbi jooksma?

Mu tütar küsis paar nädalat tagasi, miks ma pean nii palju sporti tegema. Jäin vastuse võlgu, kuna ma sellele küsimusele koheselt vastata ei osanud.

Lugesin küünlakuu Tervisplussi numbrist Priit Pulleritsu artiklit „Madin käib omasugustega”. Tabasin äratundmisrõõmu lausest „ ..et naine pärib alatihti, miks peab nii palju trenni tegema” . Artikkel pani mind mõtlema kuidas mina vastaks sellele miks küsimusele. (Sarnased miks küsimusi saaks pärida ka muude harrastuste kohta: miks sulle meeldib ristsõnu lahendada,  kalal käia jne. Arvan, et ka neile on raske üheselt koheselt vastata.)

Minu jaoks sai neli aastat tagasi enese korrapärane liigutamine normaalseks elurütmi osaks. Sama tavapäraseks kui on tööl käimine, söömine või magamine. Alguses spordiharrastus häiris tavapärast pere elurütmi ja sellele vaadati natuke viltu. Samas nüüd ollakse mu harrastusega harjunud kui paratamatusega. Tõsi ta on, et omajagu aega kulub jooksuharrastuse peale. Peamiselt küll õhtuse telerivaatamise ja diivanil lösutamise arvelt. Lisaks kolmandik puhkepäevast. Samas kokkuvõttes on sporditegemine üks päeva kasulikumalt veedetud osa.

Järele mõteldes leidsin neli peamist põhjendust, miks tegelen jooksmisega:
  • füüsiline pingutuse aitab taluda (maandada) tööga tekkivat vaimset pinget
  • järjepidevalt harjutamine treenib tahtejõudu ja õpetab mitte alla andma
  • endale püstitatud eesmärk motiveerib vaeva nägema
Mõned ei armasta üldse jooksmist, kuna see on raske. Olen enda jaoks avastanud jooksmises rütmislisuse ja loomulikkuse, mida ma ei ole kogenud teistes spordialades. See jooksu kerguse kogemus tuli muidugi hiljem. Ka alguses oli mulle jooksmine vaid piin ja katsumuste rada. Aja möödudes pingutamine ja võimete piiride kompimine muutus meeldivamaks. Eriti kui tajud, et harjutamise tagajärjel toimub areng ja näed, et on ka kuhu edasi minna. Millalgi tuleb (loodetavasti mitte lähema kahe aasta jooksul) kindlasti mõistlik piir vastu, millest ei ole mõtet üle minna. Samas lohutan end sellega, et alati saab ala või distansti pikkust vahetada ning alustada taas algusest.

Selge on see, et arenemiseks tuleb näha vaeva ja teha rutiinset tööd. Aga kus ei tuleks. Võrdluse võib tuua näiteks klaverimängu õppimisega, kus arenguks minnakse järjest lihtsamatelt harjutustelt raskematele. Sama toimub ka jooksuharrastuses. Meelis Minni sõnul ei saa minna järgmisele tasemele kui sellele eelnev tase on korralikult omandamata. Nagu klaverimängija harjutab erialaste liigutuste ja oskuste arendamiseks heliredeleid, peab ka jooksja tegema erialaseid drille, et õiged liigutused muutuksid automaatseks ning jooksutehnika areneks.

Järjepidevalt harjutades ka raskemad treeningud tulevad kergemalt ning võistlustel kiirem jooksmine ei ole enam nii väsitav kui kunagi jooksmisega alustades. Peale rasket treeningut on vaim värske ja seda mõnusat väsimust ei saa kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Omast kogemusest võin väita, et mingist hetkest muutuvad trennid kergemaks. Hoolimata sellest, et kiiruste tõustes tegelikult koormused kasvavad.

Mis seal salata, iga spordipisikut sees kandev mees võrdleb enda tulemusi teistega. Samas peamine võistlus käib selles vanuses iseendaga. Noortematega ja elukutselistega ei ole end mõtet kõrvutada. Kui eelmise hooaja parim tulemus saab alistatud, siis on hooaeg korda läinud. Ja selle nimel pingutad. Selles mõttes on hilja alustaval harrastajal isegi lihtsam keskeas motivatsiooni leida kui endisel tipp-sportlasel kellel pole lootuski oma parimaid tulemusi alistada. Selle nädala uudist lugedes, kus üks härra jooksis aastaga 365 maratoni, tegin järelduse, et inimvõimete piire saab nihutada päris kaugele. Tuleb vaid julgeda eesmärke sättida ning alustada sihi poole liikumist.