Jooksu mitte lõpetamine on alati valus. Samas on tegu võimsa valgusvihuga võimalike põhjuste leidmiseks. Mõtted ei anna enne rahu kui mingi rahuldav seletus olemas. Mis ja miks läks valesti?
Nagu kunagi olen kirjutanud on ebaõnnestumised ebapiisava
ettevalmistuse tagajärg. Tarkadel tuleb ebaõnnestumisi harva ette. Samas oleks
rumalus saadud kogemusest mitte õppida ja järeldusi teha.
Olukorra kirjeldus.
Kohale jõudsin päev enne starti. Reis oli pikk ja väsitav. Võtsin
stardimaterjalid, ühispilt meenutuseks ja puhkama. Hommikul hommikusöök, lõuna
jäi kesiseks ja õhtupoolikuks stardialasse. Oli liialt soe õhtu minu jaoks. Otsisin
stardiala juures kohta päiksevarjus, et pikutada enne teele minekut. Kaasa
võetud jook läks küll sisse kuid ka käis kiiresti läbi. Kuumus kuivatas keha ja
joomine väga ei aidanud.
Stardi eel kohtusin Priiduga, kellega lobisedes läksime
starti ning koos alustasime ka jooksu. Soovisin rahulikult alustada. Kuigi alguse
jooksukiirus ei onud suur oli pulss roninud üles. Proovisin tempot natuke alla
tõmmata ja Priit tegi sama. Tõusul jäi minu tempo Priidule liiga aeglaseks ja
ta liikus vaikselt eest ära. Vaatasin, et kuigi tõusul liikumise kiirus ei
olnud suur ei suutnud süda leida soovitud madalat rütmi ning pulsi põhjal oli
tempo selgelt liiga kiire. Lootsin, et laskumisel taastun. Tõusu tipus proovisin
taastada enne laskumist joogipunktis vedelikuvarusid. Soojus ja kõrge pulss olid
teinud oma töö ning tundsin, et olin vedelikuvõlas.
Mäest alla joostes andis lihas märku, et jalgade olukord ei olnud
see, mis kuu tagasi. Kui juba esimesel laskumisel läheb reie pealne valusaks,
siis saab olema edaspidine raske katsumus. Proovisin laskumistel jalgu hoida.
Oru põhjas oli teeninduspunkt. Väike soolane küpsis, mõned topsid vedelikku sisse
ja matk jätkus. Liikusin rahulikult, et taastuda ja valmistuda esimeseks
korralikuks tõusuks. Hämardus. Lükkasin lambi põlema.
Mõned kilomeetrid joodipunktist tundsin, et sees hakkab keerama.
Võtsin tõusul veel tempot alla, et seedimine saaks vereringest lisa. Tundsin kuidas tõusu peal hakkas
pilt hakkab ära minema. Tegin pause, et lasta pulssi veel alla. Ja siis tuli
kogu sisse joodud vedelik ja natuke rohkem tagasin üles. Öökisin vedeliku raja
äärde. Hea, et oli pime. Proovisin taas minna kõnnile minna. Nagu natuke tempo
tõusis oli tulemus kohe sama, sees hakkas keerama ja taas raja äärde öökima. Enam polnud midagi välja tulla. Ajas vanduma.
Proovin mõne aja pärast natuke vett tagasi lonksata. Nagu sammutempot
tõstsin tuli taas kõik joodud vedelik välja. Katsetasin veel paar korda kuid
tulemus oli sama. Jõud kadus tõusul täiesti ära ning oli tunne, et pilt tahab
tasku minna. Hea, et sai käimiskeppidest tasakaalule tuge.
Olin kunagi sama kogenud Rõuges, kui oli megapalav ja organism
viskas kogu vedeliku välja. Ka siis tõusudel vaarusin ja seisatasin saamaks
selgust kas liigun üles või kukun tagasi alla.
Sai selgeks, et kui keha vedelikku ei omanda, siis pikema
maa läbimine on ebarealistlik. Nüüd sai eesmärgiks jõuda järgmisse
hoolduspunkti. Tunnistan, et see ei olnud lihtne. Tõusudel võitlesin tasakaalu
kaotusega ja peas küpses otsus. Oli aega mõtelda. Sellises olukorras ei ole mõistlik minna veel
kõrgemale. Mäed pimedas ei mõista nalja.
Katkestamise järgselt oli väga kurb tunne et tehtud tööd ei õnnestunud ära
realiseerida. Kuid mõistus ütles, et sellises olukorras tuleb 100 miili ära
unustada. Vedelik on esimene asi, mida organism vajab ja kui see osa ei toimi, siis kõik järgnev on loogiline jätk.Organism pööritas sees veel tunde takkajärgi.
See oli siis teine 100 miili üritus. Kui esimene kord tulin maha 120 km kandis siis nüüd sai vaid 30 km tehtud. Pettumus oli väga suur. Piinlik oli samuti.
Mis tegin valesti?
Esimene viga oli stardi eelselt liiga hilja kohale minek. Kõrgustega
kohanemiseks on minul vaja vähemalt nädalat või vähemalt 3 päeva. Siis oleks pulss
püsinud alguskilomeetritel normis.
Liiga kiire algustempo. Selgelt Priit oli liiga tugev, et temaga kaasa minna. Soojus ja kiire tempo aitasid esimese tõusu lõpuks enamiku vedelikust organismist välja saada. Tagasihoidlikkus, eriti ultraspordis, kaunistab inimest. Lolll olen, et sellise vea kohe alguses tegin.
Seedimise probleemid andsid märku juba Eestis. Tuli meelde,
et umbes kuu tagasi Mispo maastikumaratoni järgselt oksendasin kogu rajal
joodud vedeliku välja. Tol hetkel ei pööranud sellele vahejuhtumile tähelepanu, kuid nüüd
vaatasin toimunule teise pilguga. See oli märk, et seedimisega ei olnud kõik
korras. Põhjuseid oli seedehäiretele mitmeid (palju kohvi ja õlut näiteks) ning ebasoodsate tegurite (palavus) koosmõju võimendus.
Tagantjärele tarkus.
Ja viimaseks ebapiisav ettevalmistus. Selliseks katsumuseks nädal mägedes
ja üks maraton on selgelt vähe. Mäestikulaager andis nagu lootust, et talun selliseid kõrguseid juba kuid esimesena loetletud viga nullis ka selle võimaliku plussi.
Lõppsõna
Poolteist päeva hiljem tegin mägise matka ja organism toimis rahuliku tempo puhul nagu varem. Mäed on ilusad ja kindlasti tulen kunagi neid mäenõlvu nautima. Samas 100 miilistega ja pikemate ultrajooksudega teen pausi. Kas kunagi teen kolmanda katse saada 100 miili mägedes purki või mitte ei tea. Hetkel ei isuta.
Küsimus jääb üles kas selle jooksu järel ka ultrajooksudega lõpetada? Vastuse annab vaid aeg.