Monday, June 23, 2014

Võidupüha maraton 2014

Sügist pikka jooksu silmas pidades otsustasin joosta suvel mõned maratonid trenni eesmärgil. Madala pulsiga tiksuda 3,5-4 tunni vahemikus. Ideaalis peaks jõudma pikemate jooksudega 5-6 tunnini välja kuid selleni on veel aega.

Eestis on piisavalt väiksemaid maratone kus nädalavahetuse pikemat otsa joosta. Esimeseks selles nimekirjas oli Võidupüha maraton. Jooksu tegi eriliseks juba see, et hommikul starti sõites oli jooksust raadios juttu. Ei ole tavapärane, et maratonist (va SEB) raadios räägitakse. Lubatud pidulikkust ja Eesti lippe oli rajal tõesti palju.

Kuigi ilm oli enne starti veel kahtlane, bussiga starti sõites sadas vihma, kujunesid olud rajal ideaalilähedaseks. Temperatuur 10-12 kraadi, kerge tuul ja kohati päikest. Vihma õnneks ei piiskagi.

Pilt:Vaiko Kivi

Stardis kavandasin, et hoian 5 minuti tempot ning vaikselt ühtlases tempost üritan kulgeda lõpuni. Esimesel kilomeetril sattusin kõrvuti Indrekuga ning kuna tal oli sarnane plaan, siis otsustasime koos kulgeda. Plaan oli kindel, et katsume hoida tagasi ning pidada vastu 30 km-ni. Seejärel eks siis paistab, mis saab. Indrek oli seda maratoni enne jooksnud ning hoiatas, et poolmaratoni järgselt tuleb joosta 6-7 km metsa sees. eelmistel aastatel kuumusega oli see olnud paras piin. Järelikult tuli kiirustamisega kannatada kuni metsaosa läbi saab.

Eks ta oli alguses raske hoida tagasi ja mitte kiirustama hakata. Rada kulgeb mööda jõeäärt ja rajaprofiil on vaikselt langev. Oht tempo üles kerida on täiesti reaalne ja lõpptulemusena kõrvetada end kiire algusega läbi. Kuigi osad kilomeetrid tulid natuke alla 5 minuti suutsime hoida tempot kontrolli all ning mitte minna kiiremate jooksjatega kaasa.


Poolmaratoni tähisele lähenedes hakkasime kinni püüdma kiiremast grupist mahajääjaid. Samuti oli selge, et pääseme napilt enne poolmaratoni startijaid metsa vahele. Saime nende ees eeliseks umbes 1,5 minutit.

Ja siis kõlas teine stardipauk. Ei läinudki kaua kui metsavahel tormasid poolikule minejad meist mööda. Üritasime hoida tempot ja mitte minna kiirema jooksuga kaasa. Samas andis poolmaratoni rahvamass jõudu juurde edasi kulgemiseks. Arutasime omavahel, et varsti peaksime sattuma gruppi mis meie tempoga sobib. Lisaks olin kindel, et püüame mitmedki poolmaratoni jooksjad kinni. Need, kes meist stardis juba hingeldades mööda jooksid.

Metsast välja jõudes oli tempo natuke kasvanud. Liikusime 4.50 tempoga edasi. Vastutuules selgus, et veame kahekesi päris parajat punti. Ega me polnud papist poisid. Olime hea meelega ees ja liikusime omas tempos.

Jaansoni rajale jõudes oli 30 km seljataga ning kuna enesetunne oli hea lisasime kiirust juurde. Sammude müdin selja taga hakkas järjest vähemaks jääma. Hiljem kiirusegraafikud vaadates selgus põhjus: olime tõstnud tempo 4.40 le. Indrek vaatas kella ja mainis, et kui sarnaselt jätkame, siis on ta isikliku rekordi graafikus. Mis siis ikka. Üritame. 33 kilomeetril võtsime plaanitult sisse kumbki ühe geeli ja mõni hetk hiljem asutasime saadud lisaenergiat põletama.

36 kilomeetrist läks andmiseks. Liikusime kahekesi heas tempos. Kiirus oli kasvanud 4.30-ni, kohati kiiremaks. Püüdsime järjest eesjooksjaid kinni ning eesmärk oli lõpuni vastu pidada. Pole ammu kiiremaid jookse teinud ning alla 4.30 tempos kulgemine ei olnud ka mulle lihtne. Seda enam, et natuke oli ju ka alla joostud.

Minu roll oli Indrekut toetada senikaua kuni endal jaksu. Üritasin teda motiveerida ja jälgida, et ta jooksutehnika lõpus ära ei laguneks. Oli tunda, et tal olid viimased neli kilomeetrit päris rasked. Samas kella vaadates tempo väga ei langenud ning see andis lisajõudu. Indrek pidas ilusti vastu.

Umbes 1,5 kilomeetrit enne lõppu tekkis mul kõhtu imelik tunne ning ütlesin Indrekule, et mingu üksi edasi ja ma jään maha. Vajasin poole kilomeetri jagu taastumist, et organism järjele saada ja siis jooksuga lõpuni.

Kokkuvõttes aeg 3.22,27 polnud paha. Rahulikust jooksust sai lõpuks tempokross. Ei olnud kavas nii kiire jooks kuid head olud sobisid tugevamaks trenniks. Täpseid vaheaegu ma ei tea kuid kui esimese poole jooksime umbes 1.43-ga siis teine pool tuleb umbes 4 minutit kiirem kui esimene. Korralik negatiivne split. Emotsionaalselt hea jooks oli.




Jooksu plussideks:
- lauge rada (valdavalt langev profiil)
- hea kilomeetritähistus, mis oli üllatavalt täpne. Rajameistri ees kummardus.
- hea rütmiga joogipunktid ja teenindus rajal.
- sõbralik ja mõnus õhkkond.

Miinuseks:
- fikseeritakse vaid lõpuaeg. Hea oleks teada saada ka ametlik poolmaratoni vaheaeg.
- mõnede edasi-tagasi 180 kraadise kurviga lõikude asemele võiks midagi muud välja mõtelda. Linnas mõni tänavavahe juurde ning rada oleks oluliselt paremini joostav.

Aga miinused on pigem pisikesed. Jooks oli kokkuvõttes äge.

Saturday, June 14, 2014

Esimene katsetus - Laulasmaa Ultra 2014

Kõik maratonist pikemad distantsid kvalifitseeruvad ultrajooksuks (ultraks). Samas ultral ja Ultral on selge vahe. Ultra ülempiiri määravad vaid inimvõimed.

Otsustasin proovida kuidas keha tuleb toime pikema vahemaaga ning katsetamiseks valisin kodule lähima ehk Laulasmaa Ultra.


Kuigi sellel jooksul selgitatakse parim 211 km jooksus (10 korda läbitakse poolmaratoni pikkune ring) otsustasin algust teha kolme ringiga ehk 63 km-ga. Eesmärk: joosta koos sõpradega, nautida loodust ning saada tagasisidet kuidas keha reageerib.

Etteruttavalt soovin kiita rada ja korraldust. Sellel rajal kas või poolmaratoni läbimine võiks olla iga jooksusõbra "teha vaja" nimekirjas. Kaunis loodus, vahelduv maastik, hea rajateenindus ehk üks hea hingega korraldatud üritus. Minu kalendris leiab kindlasti see jooks tulevikuks auväärse koha.

Pikas maas ei ole määravaks mitte distants vaid valitud kiirus. Nägime rajal mitmeid, kelle kiire algus kustutas nad ruttu. Kogenenud ultrajooksjad võtsid rahulikult - sõid, jõid ja kulgesid rahulikus tempos. Näiteks mitmed minust oluliselt kiiremad jooksjad liikusid kogenenult 6+ minuti graafikus.

Rahulik algustempo võimaldas meil läbida ringid suhteliselt ühtlases tempos ning järjest alla neelata kiiresti alustanuid. Alustasime 2.10 ringiajaga ja lõpetasime viimase 2.30 ajaga. Kokku olime rajal 7 tundi ning jooksu lõpus tundsin end igati hästi.

Mida panin kõrvataha järgmisteks jooksudeks, et kõiki otsuseid tuleb Ultras hinnata pikas vaates. See taktika ja kogemus, mis saadakse lühemal maal, ei oma ultral tähtsust.

Mida õppisin? Esiteks tuleb tõusud võtta rahulikult. Kõndimine tõusudel on ainus mõistlik viis säästa jalalihaseid ja hoida pulssi mõistlikus vahemikus. Selleks, et keha vastu peaks tuleb liikuda valdavalt madala pulsiga rasvapõletustsoonis. Nägin kaaslase peal, kes valis maratonile sobiva pulsi, et lõpus kustumine energiapuudusest on kiire tulema.

Teiseks tundub, et ultras jätkusuutlik jooksukiirus on soovituslikult 1+ minutit võrreldes tavapärase pika otsa kiirusega.  Vestlesin jooksjaga, kes alustas tavapärase pika otsa kiirusega ning 2 ringi järgselt tuli tal sein ette. Hea enesetunne saab ultras kiiresti karistatud kui valida liiga kiire algustempo.

Kolmandaks juua ja süüa tuleb pidevalt kuna energiakulu, mis kulutatakse on meeletu. Kolme ringi läbimiseks kulutasin ligikaudu 5000 kalorit. Kahe ringi (maratoni) läbimise järgselt olin juba parajalt näljane. Tagantjärele hinnates oli mõistlik otsus ahmida teise ringi lõpus teeninduspunktis sisse korralik ports sooja suppi. Tundub, et ulrajooksus tuleb kasuks kiire seedimine.  Mul oli igatahes oluliselt parem minek pärast supiportsu. Rääkimata meest, koolast, tomatimahlast soolaga ehk kõigest mida teeninduspunktis pakuti. Igas teeninduspunktis üritasin end tankida ja see osutus õigeks taktikaks. Selle tulemusel suutsin vältida nii energia kui vedelikumiinust jooksu vältel. Kogenud ultrajooksja avas jooksu järgselt vestluses, et ultra kohta öeldakse, et tegu on söömise ja joomise üritusega kus vahepalaks vahel natuke joostakse.

Neljandaks on hea ultras leida endale rajal kaaslasi. Mis iganes ette tuleb on mitmekesi lihtsam ning ka seltsis lõbusam.  Laulasmaa rada on keerukas ning rajal oli mitmeid kohti kus moraalne tugi ja sõbrakäsi kulub abiks ära.

Aeg omandas ultras hoopis teise mõõtme kui senini olen kogenud. Samas sain kinnitust, et jooksmine 6+ tundi ei ole midagi ületamatut. Hoolimata sellest, et mu viimaste kuude nädala kilometraaz jääb 40-50 vahele pidas keha pikema jooksu kenasti vastu. Jalad olid lõpus ehk natuke kangemad kuid muus mõttes oli jooks kergem kui tavapärane pikk ots.

Üritusest sain kindlasti kindlust ja kogemust järgmisteks pikemateks jooksudeks.

Wednesday, June 4, 2014

Otepää jooksutuur


On vist paratamatus et konkurents ürituste vahel muutub iga aastaga järjest karmimaks ning spordisõber peab hakkama valima.

Möödunud nädala valik osaleda Otepää jooksutuuril oli õige otsus. Korraldajad ootasid rajale ehk rohkem osalejaid. Samal nädalavahetusel toimunud linnajooksude sarja Rapla osavõistlus võttis seekord oma suurema osa. Samas muutis see selle aasta just eriliseks - mõnus väike rahulik väga hästi korraldatud jooksusari. Ei mingit trügimist ning iga hinna eest rapsimist – tulemussportalsed olid seekord Raplas stardis.

Mida ma välja tooks:
  1. Nimelised numbrid lõid personaalse kontakti jooksjate vahel.
  2. Uued huvitavad rajad. Sarja kolm jooksu olid erineva pinnakattega ning tehnilised ja korralike tõusudega. 
  3. Rajateeningus ja detailid olid jooksul paigas. Oli tunda, et ürituse tegemisel oli pingutatud. 
  4. ainule miinus ehk olid apsud vanuseklassidega tulemuste protokollides. Mitte, et ma noorem ei tahaks olla aga segadust tulemuste vaatamisel natuke tekkis.
Neile kes soovivad korralikku krossi ja tõusudega väljakutset on kolmepäevane üritus igati sobilik. Hoian pöialt et korraldajd hoiaksid esimese korraga paika pandud taset. See tasub pikas vaates kindlasti ära sest jooksjad hindavad seda kui neile mõteldakse.



Esimene päev kulges Tehvandi ümbruses tehnilistel tõusudel ja mudasematel metsateedel. Kui ilm oleks olnud vihmasem oleks saanud rajalt tõelise mudase krossijooksu elamuse. Samas korraldajate pakutud pesemise ja sauna võimalus jooksu lõpus loob hea terviku. Rada on liialt keeruline, et joosta sellel 10 kilomeetris isiklikku rekordit.

Teise päeva ümber Pühajärve etapp oli oluliselt huvitavam kui ümber Pühajärve jooks. Imestan, et järvejooksud ei ole kasutanud raja alguses asuvat metsateed mööda järve äärt. Nii mitu ilusat vaadet jääb jooksjatel nägemata. Lõppu lisatud mitu lisatõusu ja pikk langus muutis raja hoopis teistsuguseks. Soovitan jookussõbral proovida.

Kahjuks jäi tegemata kolmas etapp Kekkose rajal kuna olin rattaga lõuna-Eesti teedel rattarallil. Teistelt jooksjatelt kuuldu põhjal, kuna rada oli pehme, oli viimane jooks kirsiks tordil.

Kui võistlusi tõsiselt võtta on kokku läbitav maratonidistants korralik koormus millest taastumiseks tuleb nii mõnigi lisapäev kavandada. Aga neile, kes maratoni ei ole läbinud annab jooks kindlasti lisakindlust täispika maratoni ettevõtmiseks.