Jooksujalanõudest

Millist jooksujalanõud valida? Sellele mõtleb nii jooksuga alustaja kui edasijõudnu.

Kui on oluline ilus uus mudel, siis tuleb ostmisega oodata kevadeni. Jalanõude tootjad tulevad kevadeti välja uute mudelitega. Kui aga on soov natuke säästa, siis on mõistlikum teha ost sügisel, kui lõppeva hooaja mudelid alla hinnatakse. Tõsisemalt harjutaval harrastajal kulub hooajaga umbes kaks paari (igapäevane treeningjalanõu ning kergem võistlusjalanõu), mistõttu võib ostu ajastus anda märkimisväärse säästu.

Ma olen mõtelnud jooksu ajal erinevate jooksujalanõude teemadel kirjutatud artiklite peale. Ühtedes rõhutatakse pehmenduse ja toestuse tähtsust ning  teistes laidetakse seda, soovitades minna algupärase juurde ehk paljajalu (st varvassussides) jooksmist.

Arvan, et on olemas teatud seaduspärasused, mida nende artiklite lugemisel tasuks arvestada.

Jooksmisega alustades tuleks eelistada toekamate pehmendustega (raskemaid) jalanõusid.

Enamik inimesi unustab lapsepõlve jooksuoskuse ära. Mida aeg edasi, seda vähem lapsi liigub joostes ehk seda oskust paljudel kahjuks ei tekigi. Täiskasvanuna jooksmisega alustades on meil sees käimise liigutus ja ka jooksmisel kasutame sisult käimise liigutust. Asetame jala kaugele ette maha ning jookseme (astume) üle kanna. Jooksmisega alustades on jalalihased nõrgad ja ei suuda hoida jalga õiges asendis ega tagada vajalikku vetruvust.  Siit ka põhjendus, miks vajatakse jooksmisega alustades hea kannapehmenduse ja toestusega jalanõusid. Algaja jooksja ei jookse kiiresti, mistõttu ei ole niivõrd tähtis jalanõu kaal.

Kui jalg harjub muutub tugevamaks võib hakata vaatama kergemate jalanõude poole.

Jooksmisega alustades kohe kergeid, ilma toestuseta jalanõusid osta, on riskantne. Kui te ei ole kergkaalus (pikkus  miinus 110), siis on oht pehmendusteta jalatsitega end ära põrutada ning jooksmise harrastus või lõppeda peatselt (põlvevalud, seljavalud jne). 

Kergem mudel tähendab vähem toestust ja põrutuse kaitset.  Ühelt poolt kulub jooksmisel vähem energiat. Samas kergem jalanõu eeldab, et jalalihased on tugevamad ning suudavad kaitsta põrutuse eest.
Selle aasta SEB Tallinna poolmaratonil põrutasin päka kerga jalanõuga päris ära, mistõttu otsustasin sügisese maratoni joosta raskema, kuid rohkema tostusega jalanõuga.  

Varvassussidega jooksevad tõsised entusiastid.

Varvassusside pooldajate üheks argumendiks on viide, et see on pöördumine tagasi algupärase (loomuliku) jooksu juurde. Iseenesest õige, kuid kui ennemuiste joosti ja liiguti palju palja jalu on sellest ajast siia-sinna asfalti maha pandud ning viimane põrutab kõvasti.. Jooksjad räägivad, et ka asfaldil on erinev pehmus. Kõnniteel olev asfalt on väidetavalt pehmem kui autoteel. Ma ei ole küll vahet tunnetanud kuid selles kogemuses sisaldub oma iva tõtt. Tasuks tõsiselt mõtelda, et kui soovite joosta maratoni, siis selle varvassussides ettevõtmine saab olema tõsine katsumus. Algaja jooksja ei tohiks maratoni kindlasti varvasussides ette võtta.

Möönan, et paljajalu või varvasusssides jooksmisel on kasu jalalihaste arendamisel. Samas seda tuleb teha pehmel pinnasel. Maratoni läbimine eeldab rohkem kaitsvaid jalavarje.

Millist marki eelistada on minu hinnangul meeldivuse /sobivuse küsimus.

Jalakuju, jooksustiil jms on inimestel erinev, mistõttu valiku tegemiseks tuleb erinevaid mudeleid proovida. Mul oli näiteks Adidase jalanõuga kogemus, kus erinevatel aastatel toodetud sisult samast mudelist üks paar hakkas hõõruma ja teine paar ei hakanud.

Eks iga margi müüja kiidab oma mudelit.  Samas olen teinud mõned üldistused proovitud mudelite põhjal (igast ,margist olen proovinud vähemalt 3 erinevat mudelit):

• New Balance – Plussiks, et sama mudelit on võimalik saada erineva laiusega jalale. Mis mulle ei sobi, on viimaste aastate mudelitel laiast tallast tulenev liigne toestus, mis mind näiteks jooksmisel häirib. Talla materjalina kasutatakse erilist põrutust summutavat kummi, mis säästab küll jalga põrutuse eest kuid mulle tundub, et see teeb jalatsi jooksmisel tuimaks ja summutab ühtlasi äratõuke. Samas olen täheldanud, et New Balance põhja kummisegu ja muster on selline, mis tagab hea pidamise talvel libedusega joostes.
• Asics – hästi pehme ja vetruva põhjaga. Geel kaitseb hästi põrutuse eest. Hästi rulluvad. Samas jalatsi siseosa materjalid on õrnad ja minul kulus kannaosa materjal seest ruttu katki. Viimane oligi põhjuseks, miks olen jalatsi marki vahetanud, kuna Asics ei pea mul vastu. Tald peaks vastu, kuid vooder laguneb. Sama igati sobiv jalats jooksmisega alustamisel.
• Adidas – jäigema tallaga, mis annab hea rajatunnetuse. Rulluvus keskmine ja heast vastupidavast materjalist. Ka hind mõistlik.

Kokkuvõttes võiks olla jalanõude kapis mõned paarid varuks. Kiiremate lõikude ja võistluse jaoks võiks kapis olla kergem mudel ning pikkade asfaldiotsade tarbeks raskema ja rohkema toestusega mudel. 
Kui üks treeningust taastub, saab teisega joosta. Nii imelik kui see ei ole vajab lisaks jooksjale ka jalanõu taastumist. 

"Sa ei ole normaalne"

Selline hinnang on sagedane tutvusringkonnas kui mainin, et mulle meeldib joosta maratone. Kõrvaltvaatajale võib tunduda 42 km läbimine arusaamatu, mis nõuab meeletut ettevalmistust.

Samas enda näitel võin kinnitada, et maraton on võimalik läbida ka poole aastase treeningu pealt. Vaatasin  2008.aasta treeningpäevikust, et sama aasta märtsi keskpaigas, peale aastast pausi, tegin jooksulindil esimesed jooksusammud. Proovisin mida põlved teevad peale vigastust ja kas saan joosta. Sama aasta mais läbisin Tartu jooksumaratoni napilt alla 2 tunni ning augusti keskpaigas jooksin oma esimese maratoni Helsingis ajaga 3.46. Hull ettevõtmine arvestades, et spordiarst soovitas 2007 a suvel mitte tegeleda enam jooksmisega.

Mind ajendas 2008.a. vaid soov  korra elus läbida see müstiline vahemaa. Isegi kui põlved ei pea vastu, teha unistus teoks. Tagantjärgi vaadates arvan, et olin tõesti hullumeelne võttes sellise väikse ettevalmistuse pealt ette maratoni. Lõpetamisest saadud tugevast heast emotsioonist sai alguse mu tõsisem huvi jooksmise vastu.

Olen juurelnud, miks ma tegelen sellise alaga? Olen saanud enda jaoks lihtsa vastuse. Ennekõike seetõttu, et see harrastus aitab kasvatada tahtejõudu. Oskust mitte alla anda.

Miks kogu see jutt? Eelnev oli ajendatud laupäevases Postimehes Jaan Rannapi juubeli puhul ilmunud artiklist, milles oli toodud sügavasisuline tsitaat  Rannapi teosest "Kukepoks":


"Mulle tundub, sport suudab vahel selgeks teha, et lootust sinus tappa ei saa keegi peale sinu enda".

Arvan, et see lause võtab täpselt kokku sh. maratonijooksu sisu.  Nii mitedki tuttavad on loobunud oma eesmärgi poole püüdlemisest peale esimesi tagasilööke. Olgu selleks vigastus või soovitud ajalise eesmärgi mittesaavutamine.

Elus võib tulla tagasilööke. Kuid iga ebaõnnestunud jooksu tuleb võtta kui õppetundi, mis aitab sind joosta targemalt. Vaid andekad võivad saavutada tulemused kiiresti. Tavapäraselt tuleb teha pikalt ja järjepidevalt tööd. Pikamajooks on valdkond, kus tulemuse saavutamiseks tuleb teha aastaid tööd .

Edu kõigile, kes võtavad ette järgmisel nädalavahetusel maratoni. Lipake targalt (st esimeses pooles hoidke varu) ja ärge andke alla. Nagu staazikad maratoonarid mulle on rõhutanud "maraton algab 30. kilomeetrist". Hoian pöialt treeningkaaslastele, et nad oma eesmärgi saavutaksid ja leiaksid sellest jooksust tahet edasi harjutada.

Maratonide rekordite tabelit vanuste lõikes http://www.arrs.net/SA_Mara.htm sirvides selgub, et pikamaajooksus võib häid tulemusi saavutada veel päris soliidses eas. :)

Ümber Ülemiste järve jooks (2011)

Selle aasta latt sai pandud päris kõrgele - joosta tempoga keskmine aeg alla 4 min kilomeeter ja jõuda saja esimese jooksja hulka. Stardi eesmärgiks oli teha üks korralik tühjaks jooks enne SEB poolmaratoni.

Soojendusjooksul sai selgeks, et tuleb tehniliselt raske jooks, kuna esimesel poolel distantsist on tõenäoliselt tugev vastu/küljetuul ning alles teisel poolel pöördub tuul taganttuuleks. Järelikult esimene pool maad tuleb katsuda hoida tuulevarju ja hoida energiat ning kui jooksu teises pooles on veel jõudu, siis tagasirgel järve ääres saab natuke kiirust juurde panna. Otsustasin võrreldes eelmiste aastatega muuta taktikat ja startida seekord esireast, et leida alguses kohe sobiv punt kellega esimene pool koos joosta.

Peale starti. Pilt: www spordiportaal.ee

Õnneks pääsesin suhteliselt kergelt esimesest pudelikaelast läbi ning võtsin tuulde ühte rühma, mida vedas üks õdedest Luikedest. Ei teadnud, kes konkreetselt õdedest ette sattus, kuid tempo tundus alates teisest kilomeetrist enesetunde põhjal sobiv. Avakilomeetrid on kohavõitluses kiiremad, ehk esimesed kaks kilomeetrit tulid umbes 3’45-ga ja siis langes tempo ca 4’00 peale. Lõpuprotokolli vaadates selgus, et olin sattunud Liina Luige temposse. Rühm liikus suhteliselt ühtlaselt kuid võrreldes teisega kergelt kiirenevas tempos. Tuli teha väikseid vahekiirendusi, et mitte maha jääda ja hoida end tuules. Alates 8 kilomeetrist olin ainuke, kes rühmas suutis veel Luige tempos püsida kuid peale 9 km sai selgeks, et ka mulle on Liina ühtlaselt kasvav tempo liig. 6 kuni 9 km tuli keskmine tempo juba 3’45-ga. Tundsin, et piimhape hakkab kuhjuma ja otsustasin 9 km Liinast lahti haakida ja natuke tempot langetada, et organism jõuaks taastuda lõpu vahelduvaks maastikuks. Selles mõttes arenguruumi on, et veel ei suuda endast 100% anda. Aju sekkub ca 95% peal vahele ja sunnib tagasi tõmbama.

10 kilomeetri vaheaeg tuli mõni sekund alla 39 minuti. Pole elus nii kiiresti kümmet jooksnud. Super.

Viimastes mägedes, kuigi tundus et olin natuke taastunud, ei olnud jalgades piisavat jõudu, et liivases pinnases üles alla joosta. Mulle meenus treeneri kommentaar ühel treeningul, et mul jäid suvel olulised jõutreeningud tegemata ja kiirematel kiirustel annab see tunda. Kiirus langes 4’10 peale ja mitmed, kellest olin vahepeal möödunud läksid minust mööda.

Viimased kilomeetrid. Juba minnakse mööda. Pilt: www spordiportaal.ee

Treeningkaaslane Risto, kellest vahepeal möödusin kuuendal kilomeetril läks samuti tõusude lõpus minust mööda. Tal on järelikult tahtejõudu rohkem.

Samas kokkuvõttes olen rahul, sest aeg 55.17 tähendas eesmärgi, läbida maa 56 minutiga, saavutamist. Eelmise aastaga võrreldes ajaparandust üle 4 minuti on samuti hea tulemus. Võrreldes eelmiste järvejooksudega oli sel jooksul samuti toimunud ka suhteline edasiminek võrreldes teiste jooksjatega. Naiste arvestuses neljas koht, kokkuvõttes 52. koht, on harrastusjooksjale juba hea tulemus. Selle jooksu kohaad ja ajad ei pruugi näidata jõudude õiget vahekorda kuna paljudel jooksjatel on eelmise nädala poolmaraton jalgades ning mitmed tugevad jooksjad ei tulnud starti.

Kokkuvõtteks seni kiiremast jooksust:

- Kuni 8 kilomeetrini suutsin hoida nii rütmi kui ka kergust. Samuti talusin (suutsin kaasa teha) väikseid rütmimuutusi. Kolmandik jääb veel puudu, et hoida jooksu kergust lõpuni. Selle kallal tuleb veel tööd teha.

- Nüüd olen valmis järvejookse algusest peale täisvõimsusel (omal kiirusel) jooksma. Kui lõpus väga ära ei kustu, siis kohtade mõttes jooksu viimases kolmandikus enam olulisi muutusi ei toimu. Kiirem algus tähendaski tõenäoliselt kõrgemat asetust lõpuprotokollis.

- Mida kiiremate jooksjate hulka saad, seda ühtlasemalt (targemalt) rühmas joostakse ja ei toimu arutut nõelumist ja tempovahetusi. Ka joogipunktis saab joogi paremini ja kindalamat kätte.

- Tundub, et on veel mõningane varu edasiminekuks, samas säilitades harrastajale mõistlik treeningmaht. Selles mõttes Meelis Minni metoodika töötab. Lugedes teiste jooksjate kohta mahtusid (paljudel üle 160 km nädalas - 10-14 trenni nädalas) ja kõrvutades selle jooksu tulemusi, siis Meelis suudab pea sama tulemuse saavutada poole väiksema nädalase jooksumahuga. Vaja on vaid kannatust, et samm-sammult edasi minna. Müts maha Meelise ees.

Keila poolmaraton 2011 (jooks vihmas)

Öö läbi oli vihma kallanud ja hommikul sadu jätkus. Hommikul aknast välja vaadates puges põue kahtluseuss, et kas need, kes jooksule kirja olid pannud, on ikka tulijad.

Vihma väljas vaadates mõtlesin, et saan ühe huvitava kogemuse. Ei ole kunagi vihma käes võistelnud ning  lohutasin end, kui kunagi ehk naeratab loosiõnn Londoni maratoni regsitreerimisel, siis võib vihmas jooksmise kogemus kasuks tulla.

Hommikul tegin võimalikud hõõruma hakkavad kohad (varbavahed jne) paksult vaseliiniga kokku. See on maratonidelt saadud kogenud jooksumeeste soovitus. Märjaga pidavat kõik kohad hakkama kiiremini hõõruma.

Teisalt mõtlesin, et kuidas oleksin maanteel autojuhtidele selles vihmas nähtav. Leidsin kapist ühe vana-aasta jooksu neoonkollase võrkmaika. Tundus sobivat nii turvalisuse kui veeimavuse suhtes. Vihmaga joostes on oluline valida riietus, mis võimalikult vähe vett imaks ja ei muutuks seeläbi kiiresti lisaraskuseks.

Keilas selgus, et pidevalt sadav vihm ei heidutanud ei suuri ega väikseid jooksusõpru. Poolmaratoni stardis oli üle 100 jooksja. Ega meid väga palju stardi juures asuva telgi alla ei oleks ka rohkem mahtunud.

Enne starti. Allikas: Keila linn facebook koduleht

Jooksu alguses oli selge, et täna kuiva nahaga  ei pääse. Kui jooksu alguses katsusid veel veeloikudest kõrvale hiilida siis 10 minutit hiljem ei olnud suurt lugu ei vihmast ega veeloikudest.

Mul õnnestus saada kaaslaseks Veiko Randaru, kes kavatses teha rahuliku jooksu eesmärgiga saada aeg alla 1.30. Alguses valitud 4:10-4:12 tempo tundus mulle sobiv ja koos me tiksusime ka lõpuni. Suur tänu Veikole, kes aitas mul viimaseid kilomeetreid joosta. Lõpu tõusud tulid mul raskelt.

Keila poolmaratoni rada on selles mõttes salakaval, et alguses on rada allamäge ja oht kiiresti alustada. Kuna sama rada joostakse edasi-tagasi, siis jooksu viimased 4 kilomeetrit tagasi on aga valdavalt ülesmäge. Kavandatud kiiremat lõppu ei suutnud seetõttu teha ning lõpus oli tegu ühtlase tempo hoidmisega.

Kokkuvõttes aeg 1:28:00 (keskmine kiirus 4:11) on päris hea tulemus. 5 km vahelõigud said päris ühtlased, 4:10-4:15 vahele. Oli endalegi üllatus, et suutsin poolmaratoni selle tempoga ära kannatada. Samas sai selgeks, et maratonis 3 tunni alistamiseks selle jooksu põhjal veel valmis ei ole. Selleks peaks suutma poolmaratoni joosta mõnuga ca 1:24 kanti.

Keila poolmaraton oli kokkuvõttes, hoolimata vesisest ilmast, väga mõnus jooks.

• Natuke ajaloo hõngu lisasid riidest rinnanumbrid, mida pole ammu kohanud. Rinnanumber tuli kahjuks jooksu lõpus tagastada.
• Jooksurada kulgeb edasi-tagasi rajal, mistõttu oli tore jooksu ajal tervitada kõiki vastu tulevaid tuttavaid (nii eespool kui tagapool) ning jooksu kulust on jooksu ajal hea ülevaade.
• Joogipunktid olid piisavalt sagedalt (osad jätsime isegi vahele) ning jooksul oli täpselt paras arv osalejaid.
• Jooksu järgselt saavad kõik osalejad saunatada Keila Tervisekeskuses (juhul kui kupongi ei ole vahepeal ära kaotanud).
• Tulemused olid paari tunni jooksul kodulehel üleval ehk igati kodune ja korraliku korraldusega jooks.

Suur tänu spordiklubile Vask hea jooksu ja korralduse eest. Kui treeningplaanidega sobib, siis kavatsen ka edaspidi sellest jooksust osa võtta.

Fotosid  lisaks Keila linna facebook lehelt

Kuidas käib teie käsi?

Mõningase treeningpausi ajal olen vähestel sörkidel teadlikult pööranud tähelepanu jooksutehnikale ja muuta tugevamaks oma nõrku kohti: kätetöö, puusade viimine ettepoole, sammusageduse suurendamine, sobivama hingamisrütmi otsimine jne.


Sörgi ajal on olnud aega jälgida ka teiste jooksjate jooksutehnikat. Peamine, mis silma hakkas oli käte vähene liikumine, õigemini kätetöö puudumine. Nii mitmelgi jooksjal täheldasin käte asemel hoopis ülakeha aktiivset pööramist jooksu ajal.

Erialases kirjanduses rõhutatakse, et käed peavad toetama jooksu rütmi ning jooksu ajal peab katsuma vältida ülakeha liigset väänlemist/pöörlemist. Käte rütm aitab toetada ning säilitada jooksurütmi, mis on eriti oluline maratoni lõpukilomeetritel.

Mida kiiremini soovitakse joosta, seda olulisemaks muutub käte liikumine. Heaks näiteks on sprinterite jooksutehnika. Sprinterite jooksu vaadates on näha kuivõrd aktiivselt ja jõuliselt liiguvad nende käed. Nad nagu katsuvad kätega end edasi lükata/trügida ning lisada kätega hoogu juurde.

Proovides jäljendada ja aru saada miks ülakeha (õlavöö) hakkab pöörlema. Sain aru, et õlad hakkavad edasi-tagasi liikuma siis kui käte liigutamisel ette- taha hoitakse käsivart horisontaalselt. Käsivars liigub edasi tagasi samal tasapinnal ja käe liikumisel muudetakse küünarvarre nurka. Käe liikumine meenutab liigutust käsisaega saagimisel. Sellise tehnika puhul rakendatakse käe taha viimiseks seljalihast ning käe küllaldaselt taha viimiseks peab õlg liikuma tahes tahtmata ka taha poole. Tagajärjeks nn "väänlev" ülakeha jooksmisel (õlad liiguvad koos käte liikumisega ette taha) ning täiendav energiakulu, mida teevad selja lailihas ja rinnalihas käte liikuma panekuks.

Jooksutehnika videosid vaadates tundub, et õigem käe liikumine on nagu nukul. Käsi liigub vaid õlast ja küünarvarre nurk jääb samaks. Käsi liigub lõdvestunud olekus üles-alla.

Kuna lihastel tekib õige liigutuse mälu vaid suurel hulgal kordustel siis olen proovinud viimasel ajal teadlikult panna ka aeglasel sörgil käed rohkem liikuma. Kusjuures käe liikumisel alla ja taha proovin randme viia vähemalt puusani ning üles ja ette liikumisel tõsta randme vähemalt õla kõrgusele. Olen aru saanud, et kätelihastele õige liigutuse õpetamisel tuleb rõhutada rohkem käe liikumist taha. Liigutades kätt taha proovin mõttes randmega puudutada puusa. Üles ette tuleb käsi juba ise-enesest.

Võite ise koha peal seistes proovida eelpool kirjeldatud kahel viisil käsi liigutada, et saada aru kahe tehnika erinevusest. Võttes kätte aga kerged hantlid saate kiiresti aru, kumb tehnika on lihtsam ja vähem energiat kulutav. Sellepärast vist soovitatakse jooksjatel teha õige kätetöö õppimiseks kergete hantlitega paigal nn „kätejooksu”.

Lõpetuseks üks huvitav leid ainsalt hommikuselt sörgilt Philadelphias. Nimelt õnnestus avastada juhuslikult restoran nimega „Marathon”.

Kahjuks ei olnud võimalust uurida, millest tuleneb kohale selline nimi: pikast menüüst ja pakutavast toiduvalikust, sööjatelt nõutavast sportlikust riietusest, soodustustest maratoni lõpetajatele vms?

Hiljem netist uurides pidin netima, et jooksmisega ei ole sel kohal midagi pistmist. Ameerika grill-restoranide kett on valinud lihtsalt endale sellise nime. Kahju. Aga võiks ju olla selline söögikoht, kus nädal enne võistlust saab iga päev erineva korraliku pasta pista põske ja nädal peale maratoni lõpetamist teise joogi tasuta.  Unistada on tore ...

Kui jooksmise ajal on käsipidur peal

Jooksjad saavutamas head vormi või pärast kurnavat maratoni on vastuvõtlikud haigustele. Kevadine ja sügisene jahedam tuul võib sel hetkel põhjustada kiiresti külmetushaiguse.

Nagu needus olen mitmel aastal jäänud kergelt haigeks ühel ja samal ajal. Tavapäraselt nädal enne ümber Viljandi järve jooksu ja sügisel nädala enne Tallinna maratoni. Seni ei ole kerge külmetushaigus (nohu või kurguvalu) väga pidurdanud treenimist. Mitmest allikast olen lugenud, et kerge külmetusega, kui haigus jääb kaelast ülespoole, võib veel kergelt edasi treenida. Kuigi see on seotud riskiga, et pöörab asja hullemaks. Kui haigus liigub kõrist allapoole (tuleb palavik jne) tuleb teha treeningutes kindlat paus ning ravida end terveks. Ei tohi organismi täiendavalt ka kerge treeninguga koormata kui organismil on vaja võidelda viirusega.

Sel kevadel oli maratoni järgne külmetushaigus vist tõsisem. Imelikul kombel möödus haiguse tipphetk palavikuta. Kuigi enesetunne oli selline, mida tavaliselt olen kogenud 39 palavikuga. Ju treenimine on muutnud sedavõrd organismi talitust, et tavapärased näitajad (kehatemperatuuri mõõtmine) enam ei toimi. Siin paningi mööda ja peale enesetunde taastumist proovisin jätkata treeningutega.

Tulemuseks, et kuigi 4 päeva peale haigust suutsin võistlusel ümber Viljandi järve joosta kiiremini kui eelmine aasta, oli kogu jooksu ajal tunne, et käsipidur on peale ununenud. Pulss läks kiiresti üles ja jõud oli kadunud. Sama olukord on jätkunud peale võistlust. Lihtsalt trennis ei ole tavapärast minekut.

See käsipidur peal jooksmise tunne ja kõrgemad pulsid on selged viited ülekoormusele. Testjooksuna kavandatud selle aastase Stockholmi maratoni otsustasin tänase pikema rahuliku trenni näitajate põhjal jätta vahele. Jooksu aegne pulss ja puhkepulsid näitavad selgelt, et pikk jooks on praegusel hetkel liiast. Mõnikord tuleb teha valusaid otsuseid selleks, et ära hoida hullemat.

Mis siis ikka. Mis ei murra teeb tugevamaks. Mõneks ajaks mahud maha ja vaatab, kas organism hakkab taastuma.

Rotterdami maraton 2011 (vol.2)

Korraldajate spordijoogile lootma jäämine on paras loterii. Selgus, et Rotterdamis pakutud spordijook oli päris kange. Selle üle kurtsid paljud lõpetajad. Proovisin pärast finišit rajal pakutud spordijooki paar lonksu ja rohkem see alla ei läinud. Oma geeli kaas võtmine ja rajal ainult vee tarbimine on kindla peale minek.


Uudne oli korraldajate patendeeritud joogisüsteem (Smart drinking). Esimeses joogipunktis oli üllatus suur kui haarad veega topsi ja hooga kallates avastad nina švammist. Asja lähemalt uurides selgus, et joogitopsi katteks oli pandud švamm, millele oli sisse lõigatud kaks sälku, millest sai vaikselt juua. Kate võimaldas joogi topsiga kaasa võtta ja väikeste lonksudega jooksu ajal edasi juua. Vesi ei loksunud jooksmise ajal maha. Kuigi palava ilma tõttu sai valitud hiljem taktika, et esimesel topsil kohe kaas maha ja kurgust alla ning alles teine tops kaasa.

Rotterdami rada on lauge ja sobib kiire aja jooksuks. Rajal on küll tõuse, kuid need on valdavalt piisavalt lühikesed ja lauged. Iseasi, kas Eesti oludest talviselt lumelt asfaldile minnes õnnestub seda raja kiirust ära realiseerida. Pigem tundub, et Eestis harjutavatele jooksjatele on soovitatav võtta sihiks pigem mõni sügisel korraldatav maraton. Olin ise teinud enne Rotterdami asfaldil vaid paar jooksu. Kindlasti ei olnud jalad veel valmis asfaldil pika otsa talumiseks.

Tundub, et Rotterdam on suunatud nö alla 3 h jooksjatele ning ei ole kavandatudki massiürituseks. See mulje jäi kogu korraldust tagantjärgi vaadates. Ei suurt messi enne maratoni ega ka mingit toitlustust pärast maratoni. Finišialas pakuti vaid banaani, spordijooki ja vett. Ka maratoniraja laius ei toeta suurte rahvamasside liikumist. Sel aastal osalenud 10 000 jooksjat tundub olevat ka piir.

Kokkuvõttes oli see maraton huvitav kogemus. Mõningatest korralduslikest miinustest hoolimata on Rotterdami rada jooksmiseks hea.

Järeldused edaspidiseks:

- 2 aeglast + 2 kiiret geeli tundub, et on piisav energiataseme hoidmiseks. Kaasas oli mul lõpuks isegi 3 kiiret geeli, kuid üks jäi kasutamata. Geelide võtmise mudel 10 km, 20, km, 30 km ja 35 km on mul kahel viimasel maratonil toiminud.

- Pulsigraafikuid vaadates on mul viimasel kahel maratonil läinud pulss 35 kilomeetril punasesse. Arvan, et pean proovima pikkade jooksuotsadega seda piiri edasi nihutada. Selleks tuleb üritada venitada senised pikimad trennid (mis on seni jäänud alla 30km) kuni 35 km pikkuseks. Kui suudan trennis joosta 35 km, siis peaksin suutma ka maratoni korralikult lõpuni joosta.

- Pulsikellaga kiirusepiiraja pealepanek on päris tõhus abivahend õige ja ühtlase tempo hoidmisel. Üldiselt on maratonil esimese poole hea tunne petlik. See võib viia vale otsuseni, et võib kiirust juurde lisada. Kellaga piirangu pealepanek aitab meelde tuletada, et jooksutempo ei kerkiks maratoni esimeses pooles liiga kõrgeks ning jääks reservi ka teise poole jooksmiseks. Nagu öeldakse, maraton algab 30 kilomeetrist.