Peale eelmise nädala pikka otsa (pikaks otsaks pean trenni pikkusega alates 20 km) reageeris organism sarnaselt nagu oleksin läbinud maratoni. Mõni aeg peale jooksu lõpetamist hakkasid vappekülmad. Kuigi jooksu ajal tarbisin vett iga 4 km (st 20 min) järel, oli peale jooksu meeletu janu ja nälg. Kuigi jooksu ajal oli enesetunne hea, oli hilisem taastumine väga raske. Sarnaselt reageeris keha järgmisel päeval peale trenni. Hoolimata, et läbitud distants oli oluliselt lühem. Külmatundele tekkides mõõtsin õhtul, et oli tõusnud palavik (37,7), mis peale teki alla pugemist langes ca 10 min jooksul, peale sooja saamist, alla tagasi 37 kraadini.
Kahtlustasin energia puudujääki ja arvasin esialgu, et olin ületanud enda jaoks kriitilise piiri 1,5 h trenni kestvuse ning peab üle kolima trenni ajal tavaliselt veelt spordijoogile. Peale netist mõningast surfamist foorumitest sain vastuseks, et trenni järgselt vappekülma põhjuseks on kas vedeliku puudus või energia puudus. Kahjuks ei leidnud ühtegi asjatundja põhjendatud arvamust.
Lisaks oli raamatutes soovitus, et vahetult peale trenni tuleb kiiremaks taastumiseks tarbida koheselt kiireid süsivesikuid.
Selle nädala pikaks otsaks valmistusin tõsisemalt. Eesmärk oli testida, kas targemalt valmistudes on võimalik parem taastumine. Eelneval päeval puhkus (õnneks oli püha), rohkem süsivesikuid ja hulgaliselt mineraalvett. Jooksu päeval söögiks pasta, glükoosi tabletid ja mineraalvesi (nii naturaalselt kui segatult õunamahlaga).
Varustasin end trenniks spordijoogi, mineraalvee ja banaanidega.
Jooksu ajal jõin spordijooki iga 15 min järel (kokku kogu trenni jooksul 500 ml). Peale trenni sõin koheselt kolm banaani ja mõne aja pärast veel ühe. Lisaks jõin mineraalvett.
Milline oli taktika muutuse mõju?
Esiteks taastumisega ei olnud probleeme. Kuigi banaanid ja spordijooks ei katnud tõenäoliselt jooksuga kulutatud kaloreid (kella andmetel oli energiakulu üle1100 kcal) oli enesetunne peale jooksu hea. Lisaks jäid ära ka õhtused külmavärinad. Ka jooksu näitajad olid eelmise korraga võrreldes paremad: paar lööki madalam keskmine pulss ja mõned sekundid kiirem keskmine jooksukiirus.
Mida õppisin?
Igasse üle 60 min trenni tuleb võtta kaasa banaan või paar, et peale trenni taastada kiiresti süsivesikute varud.
Kuna mu organist on tavapärasest vedelikuvaesem, pean jooma tavapärasest sagedamini. Kui meenutada, siis sage spordijoogi tarbimine oli tõenäoliselt põhjuseks, miks Helsingi maratoni suutsin nautida lõpuni ning vedeliku (ja energia) puudus oli tõenäoliselt üks põhjustest miks kustusin Amsterdami maratoni viimastel kilomeetritel.
Ettevalmistudes sain teada kui palju mineraalaineid on poes pakutavates mineraalvees ja valmissegatud levinumates spordijookides. Tõsise naatriumiannuse saab Borjomist. Kuigi spordijookide erinevus ei ole põhiainetes suur on näiteks Isostaril lisatud kaltsiumi ja Gatotradel aga kloori. Võimalik, et see on põhjuseks, miks organism võtab vastu neid jooke erinevalt.
Kuigi on loetud suhteliselt palju kirjandust, siis tõeline arusaam tekib alles seejärel, kui oled ise läbi elanud.
Arvan, et enese veevaeseks kuulutamiseks pole põhjust, kui poole liitri spordijoogiga poolteist tundi ära joosta ja taastumisega probleemi ei teki.
ReplyDeletePeetakse tavaliseks 10-15 minuti tagant 150-200ml vedeliku joomist*. Ainuüksi pooleteisetunnise treeninguga võime selle põhjal rääkida 900 kuni 1800ml manustamisest. Trennieelne küllaldane vedelikutarbimine võimaldab siin väiksemate kogustega hakkama saada, aga sisuliselt on saab ka terve matkakotitäie joogi- ja sööginodi kaasavõtmist põhjendada.
*Andmed võtsin Kipka artiklist "Mida ja kui palju juua treeningul/võistlusel?"
Sellele, kui palju vähem motiveerib kirjandus viletsa taastumise kogemustega võrreldes harjumusi muutma, pean kindlasti kaasa noogutama.
Asjatundja arvamuse leidmiseks peaks olema abiks märksõnad: kuumarabandus, vedelikupuudus