Tuesday, November 2, 2010

Frankfurt Maini ääres -maraton 2010 (vol.2)

Transport Frankfurti

Frankfurti on võimalik lennata mitme lennufirma abil. Otsustasin Lufthansa kasuks ja ei pidanud valikus pettuma. Hind oli mõistlik 3000 kooni edasi-tagasi pileti eest. Kui oleks pileti ca kuu varem välja ostnud saanuks veel hinnas alla (ca 2800 kooni kanti). Lennuk oli suur ja mugav. Üllatuseks pakuti lennu ajal isegi sooja toitu. Väike aga oluline detail, mis on muutunud odavate lennuhindade juures haruldaseks. Järgmiste reiside kavandamisel on Lufthansa kindlalt lennufirma, mida eelistan, kui hinnatase on vähegi vastuvõetav.

Lennujaamast edasiliikumiseks otsustasime takso kasuks. Kuna olime neljakesi, siis tuli taksosõit mugavam ja soodsam (taksoga kulu kokku ca 30 EUR) kui minna rongiga (iga inimese pilet 12 EUR). Mööda kiirteed olime taksoga poole tunniga hotelli ees.

Ööbimine

Hotelliks valisime reisibüroo pakutud Center Plaza Hotel. Neljatärni hotell kesklinnas. Kilomeeter stardist paistis igati sobivat. Reisibüroo saadetud hotelli tutvustust vaadates üllatusin, et otse kodulehelt broneerides oli hind oluliselt soodsam kui teha seda reisibüroo kaudu. Küsisime reisibüroolt sama hinda ja reisibüroo tõstis selle peale käed üles ning ütles, et nemad sellist hinda pakkuda ei suuda. Kaks kahest tuba kolmeks ööks saime kokku 4000 krooniga (tuhat krooni nägu ehk 330 krooni öö). Pakutud hind tundus kahtlaselt odav. Mingi kõhklus veebist broneerides jäi.
Hotell oli kena ja toad nagu piltidel. Renoveeritud aastal 2006.


Üks puudus muidugi hotellil oli. Hotell asus ööelu rajoonis. Kuigi saime toad viimasel (neljandal) korrusel kostis ööelu melu tuppa. Esimene öö natuke häiris, kuid edaspidi harjus juba ära.
Hommikusöök oli ühelaadne, kuid täiesti piisav. Tubades oli tasuta WiFi ja pakuti isegi tasuta sauna külastamise võimalust. Kuigi see oli hinna sees jäi seekord see mugavus proovimata.
 
Samas asus hotell logistiliselt heas kohas. Rongijaama ca 500 m, jalakäiate tsooni ca 1 km ja maratoni starti ca 1 km. Selle raha eest oli hotelli rohkem kui küll.
 
Huvitav oli, et hotellis tubade saamiseks piisas e-posti teel saadud reserveeringu ettenäitamisest. Ei mingeid pätringuid iskute kohta, dokumentide ettenäitamist. Paberimajandus, mis tundub mujal nii tavaline. Ju sakslased on sedavõrd usaldavad. Sama asi üllatas mind ka lennujaamas tagasi tulles. Ei küsitud passe ei tollitsoonist läbi minnes ega ka lennukile minnes. Igal pool piisas eelnevalt tehtud elektroonilisel registreerimisel saadud väljatrükist.
 
Maratoni mess ja pasta party
 
Mess toimus messihallis kolmandal korrusel. Üldiselt kaup sama, mis teistelgi messidel. Siiski tegin paar huvitavat leidu. Esiteks Minzuno Wave Aero 8 (mis oli messihinnaga 100 EUR paar) - tundus väga kerge käes (215g). Jalanõud käes hoides tekkis soov seda millalgi proovida. Teiseks leidsin huvitavad tabletid Orthomol sport. Võtsin paar näidist prooviks kaasa. Komplekt sisaldab täiskomplekti vitamiine, mineraale ja muud vajalikku (nt Q10) vastupidavusalaga tegijale. Peab uurima, kas ja kuidas Eestis seda võiks saada.

"Pasta party" toimub messikeskuse kõrval asuvas hallis (Samas kohas kus on järgmisel päeval jooksu finish). Kogu pastapeo ajal toimusid laval etendused, intervjuud sportlastega jne. Lisaports endale või kaaslasele maksis 5 EUR. Selle eest sai suure portsu pastat ning kaks jooki vabal valikul (mahl, mineraalvesi, õlu). Tankisime end pastapeol kurguni täis.

Võistlus

Stardis oli üle 12 000 jooksja. Stardigrupid määrati eelneva parima tulemuse põhjal, mistõttu minul õnnestust startida teisest grupist, Ivo aga pidi uue üritajana startima viimasest reast. hiljem selgus, et Ivol kulus startijoone ületamiseni ca 15 minutit.

Kogu rada oli kogu aeg tihedalt jooksjaid täis. Kui alguses tundus, et liikumiseks oli piisavalt ruumi, siis mida lõpu poole, seda keerulisem oli leida vaba rada, et teistest mööduda. Siit õppetund, et suurtel maratonidel ei saa alguses väga lõdvalt võtta. Hiljem tuleb seda rohkem tööd teha.

Alguses tiirutas rada linnavahel. Imestasin, et rajameistril õnnestus keerutamine teha sedasi, et rada risti ei läinud. Alguskilomeetritel oli paar lauget pikka tõusu. Tõusudele järgnesid korralikud langused. Pigem oli oht alguses kiirus liiga kõrgeks lasta, nagu selgus, hiljem paljudele valusalt kätte tasus. Edasi kulges rada üle silla ja mööda tänavaid suurele ringile. Rada oli hästi tähistatud ja piisavalt lai jooksmiseks. Kuigi kaardilt paistis, et jooks kulgeb mööda pikki sirgeid, siis tegelikkuses oli rajal päris palju pöördeid ning sirged ei tundunud pikkadena. Rada läbis mitmeid kauneid kohti, mistõttu joosta oli huvitav. Kuni poolmaratoni tähiseni oli rada valdavalt lauge. Kusagil 25 paiku oli rajale tehtud enne tagasipöördumistüks väike lisaring sisse, mis tähendas pikka keskmise raskusega tõusu mäest üles ja pikka laskumist. See tõus näitas, kelle jalas on veel jaksu ja kellel hakkas jõud raugema. Edasi võeti suund kesklinna poole tagasi. Raskemad kohad olid tagasiteel ühe viadukti alt läbiminek ja kiirtee kurvi pidi ülesse teisele tasapinnale ronimine.

Joogipunkte oli rajal piisavalt. Kuna tarbisin geele, siis sain hakkama ainult mineraalveega. Huvitav, et mineraalvesi toodi rajale kohale pudelitega ja sealt valati topsidesse. Ivo oli proovinud rajal ka pakutud spordijooki ja talle tundus, et see oli hapu ja natuke käärinud maitsega. Ma ise sporidjooki ei proovinud, kuid võimalik  et spordijoogi hapukas maitse tulenes, et segatud oli jookidega toetaja õunamaitseline spordijook ning mineraalvesi.

Kesklinna jõudes kordus sama tiirutamine mis alguses ja ka tõusud olid samad. Nüüd ei läinud nende võtmine midagi nii lõbusalt kui alguses. Samas allamäge teel sai taas hoo sisse, et finiši poole suunduda. Lõpusirge oli hallis punasel vaibal. Tuled sähvisid ja oli kõva lärm. Sel hetkel oli mul ükskõik. Peamine et jõuaks päästva lõpujooneni ning seejärel saaks toitlustuspunktis juua. Jooksu lõppedes oli võimalik end rahulikult kosutada nii söögi kui joogiga. Peale pesemist said kiiremad ka tasuta massaaži. Hiljem läks selle teenuse saba juba liiga pikaks.

Lõpp hea, kõik hea.

Alates 25 km võeti jooksjate katsumused üles filmilindile ning igal jooksjal on hiljem võimalus oma lõpukilomeetrite ”nauditavaid hetki” uuesti üle vaadata.

Kokkuvõttes oli hea jooks ja hea korraldus. Soovitan vahelduseks Berliinile proovida. Esimeseks maratoniks igati sobilik lauge ja kiire rada.

Mida õppisin sellest jooksust
  • Suure jooksjate arvuga üritustel on rakse joosta omas tempos ning kui jooksed teistes lõpus kiiremini tuleb päris palju energiat kulutada, et leida sobvat kohta möödumiseks ja ühtlase tempo hoidmiseks. Võimalik, et lahenduseks oleks olnud natuke kiirem algus.
  • Maratoni saab läbida ainult vee joomise toel kui tarbida korrapäraselt spordigeele. Aeglane spordigeel tundus toimivat. Otsest energiapuudust rajal ei tekkinud ega ka krampe. Tõenäoliselt oleks lõpus vaja läinud kiiremat spordigeeli, kuna viimasel kümnel kilomeetril joostes pulsiga punases on energiavajadus suurem. Tajusin, et ka jooma peab lõpus rohkem  (poole topsi vee asemel kuni kaks topsi vett) kuna viimastel kilomeetritel hakkas tekkima intensiivsemast tööst tulenevalt vedelikupuudus, ning see hakkas pidurdama lihaste töövõimet.
  • Pikkadest jooksudest (tegin enne maratoni 30 km otsi ca 3 tk) on kasu. See õpetab lõpus kannatama ja rütmi hoidma. Samuti lükkab surnud punkti tekkimist edasi.
  • Mõõdukas algustempo on jooksu õnnestumiseks ääretult tähtis. Õige algustempo leidmine võib olla keeruline. Raske on täpselt hinnata, mis on hetkevorm. Kui kahelda, siis arvan, et targem on võtta esimeses pooles +5 sekundit aeglasem tempo. Lõpuajas võib see tähendada kaotust paar minutit. Samas kui jõudu jääb teises pooles üle on võimalik "kaotatud" aega tagasi võita. Rääkimata tundest, mida saad kui jooksed targalt ning lõpukilomeetritel tulevad teised sulle selg ees vastu.  

No comments:

Post a Comment