Rotterdami linnavaade
Enne maratoni
Läksime kohale reede varahommikul otselennuga Amsterdami ja sealt edasi rongiga Rotterdami. Kohale jõudes käisime reedel kohe ka maratoni messil. Saime kätte särgi, numbri ja ajavõtukiibi. Kahju, et jooksjatele ei anta registreerimisel ei rajakaarti ega infot stardi korralduse kohta.
Maratoni mess oli väikseim seni kogetuist. Umbes 10-15 müüjat ja kogu lugu. Kohalikes spordipoodides (sh jooksule spetsialiseerunud väikestes ärides) tundus olema suurem valik. Aga see selleks.
Hotelliks oli meil Eden Savoy. Asukoha mõttes heas kohas –kesklinna ligidal, stardist umbes 1 km kaugusel. Hommikul oli sealt hea sörkida starti ja peale maratoni tagasi hotelli pesema.
Rotterdamis üllatas, et hinnatase väljas söömiseks oli Euroopa mõttes mõistlik. Holland varasemalt meenus mulle suhteliselt kalli kohana. Maratoni messikeskuse vastas asuvast kaubanduskeskuse teise korruse söögikohast sai kätte keskmise suurusega pasta 5 euro eest. Tõelise itaalia restorani pastatoitude hinnad jäid samuti 8-12 euro vahele. Viimastest saadud maitseelamus oli super.
Tutvudes rajaprofiiliga ja eelmisel aastal aegadega sai selgeks, et kriitiline punkt on 25 ja 30 kilomeetri vahel, kus asub raja kõrgeim punkt ehk sild, mida ületatakse koheselt nii stardist minnes kui ülejõe tagasi tulles. Eelmise aastate jooksjate tempograafikuid vaadates toimus kusagil 30 km paigus paljudel tempolangus.
Laupäevasel kerge soojenduse ajal testisime sillatõusu ja see tundus olema korralik. See tähendas, et kes selle tõusu tagasiteel ära kannatab, sel on edasi juba lihtsam.
Maratoni päeval
Paar nädalat enne maratoni oli mul treeningrütm sassis (ega ma praegugi veel rütmi tagasi saanud ei ole), mistõttu oli Rotterdamis eesmärgiks joosta trenni mõttes pikk ots (25-30 km) etteantud ühtlase tempoga ning rajal otsustada enesetunde põhjal kas ja kuidas edasi.
Stardikoridor oli korraldatud sedasi, et alla 3 tunni jooksjad olid ees ühes reas ja peale seda kahes kõrvuti koridoris rühmas: alla 3.30 jooksjad ja alla 4 tunni jooksjad. Rotterdamis registreerimisreegleid lugedes selgus, et alla 3.00 jooksjad pannakse stardigruppidesse joostud tulemuse järgi ning ülejäänud valivad ise endale sobiva stardigrupi. Olenemata seni joostud tulemusest. Seetõttu ebaühtlus jookjate kiiruses maratoni alguses andis esimestel kilomeetritel tunda.
Kuna tegin kerge soojenduse enne jooksu, siis 20 minutit enne starti stardirühma otsides selgus, et pean minema teisele poole teed. Kahjuks tegin sooja valel pool teed. Õnneks sai metroojaama kaudu raja alt läbi. Muidu oleksin starti hiljaks jäänud. Startisin oma stardigrupi lõpuosast. Stardigrupp oli pikk, mis tähendas, et 3.30 tempojooksja oli ca 100 m eespool ja 3.15 tempojooksja vähemalt 150-200 m eespool. Tagantjärgi tarkus - Rotterdamis on soovitatav minna stardikoridori vähemalt 45 minutit varem. Vaid siis on lootust oma rühmas ettepoole saada.
Stardipaugu järel kulus põhitähelepanu, et jälgida, et teistele otsa ei koperda. Esimene sillatõus läks seetõttu kiiruse mõttes rahulikult (muidu närviliselt). Rotterdami rada on pea kogu jooksu vältel hästi kitsas (valdavalt umbes pooleteise kuni kahe autoraja laiune), mistõttu võite kujutada ette kui 9000 jooksjat mööda seda kitsast koridori kulgeb. Peale silla ületamist said kaks sardigruppi kokku, mis tähendas, et tempo langes veel. Isegi raja ääres jooksmine ei taganud, et saad teistest kiiremini edasi. Oma tempot hoidma sain hakata sisuliselt alates 5 kilomeetrist. Ühtlaselt joosta sain alates 10 kilomeetrist.
Poolmaratoni paiku jooksid kaks eesti tüdrukut ja noormees minust mööda. Ma ei saanud kaasa minna kuna mul oli kellaga pandud tempopiirang peale. Suur oli kiusatus nende tempoga kaasa minna. Jäi vaid lootus, et küll tõusudel ja hiljem peale 30 km vahe tagasi teen.
Nii ka juhtus. Kui tõusudel teistel valdavalt kiirus langes, siis ma tundsin jõudu samas tempos ka tõusudest (niipalju kui neid rajal oli) üles minna. Teistkordsel silla ületamisel sain kätte esimese tüdruku ja natuke enne 30 km teise tüdruku. Kardetud sild osutus tegelikult kergemaks. Tundub, et talvel tehtud jõutreeningust on olnud kasu.
Testjooks (rahulikult 4.40 tempoga) õnnestus. Ei mäleta, et kunagi varem oleks peale 30 km tundnud nii mõnusat kerget minekut ja soovi kiiremini jooksma hakata. 30 kilomeetrist läks piiraja maha ning proovisin edasi liikuda tempoga 4.20-4.30 vahel. Päris hea tunne oli teistest mööda kulgeda. Õnneks oli ka rada kergelt langev. Suutsin kõrgemat tempot hoida järgmised 5 km ja raskemaks läks alles siis kui rada hakkas taas tõusma. Tagantjärgi kellast jooksu andmeid vaadatesläks sel hetkel (35 kilomeetril) pulss punasesse (üle 165).Otsustasin, et tiksun siis endise rütmiga lõpuni välja.
Esmakordselt kogesin, et kuigi pulss oli punases, ei lagunenud jooksutehnika ära. Proovisin paaril korral, et kui vähegi tagant sundida, suutsin tempot taas vaikselt tõsta.
Kõige raskem oli distansti kilomeerid 39-40. Esiteks oli ka rada kaldu, mistõttu tundsin, kuidas viltu rajal jooks hakkab jalgadele. Teisalt tuli väsimus peale. Kulgesin teistega samas langevas tempos edasi.
500m enne finišit testisin, kas suudan teha lõpukiirendust. Suutsin. Lausa lendasin teistest mööda. Hea tunne oli. Tagantjärgi kellalt vaadates suutsin finišijoonel saada korraks kiiruse isegi alla 3.30. Kuigi jah, ega seda kiirendust palju pikemaks ei oleks jätkunud.
Kokkuvõttes on aeg 3.15 minu jaoks päris hea tulemus. Seda enam, et tunnetuslikult jäi varu ning kooma end ei jooksnud. Olen jooksuga rahul ja mõne kogemuse võrra taas rikkam. Jooksu tagantjärgi hinnates tekkinud mõtetest järgmises postituses.
Tegu oli selleaastase esimese testjooksuga. Järgmine testjooks tuleb Stockholmis ning siis on sügisel kavas taas startida Frankfurdis. Kuigi teoorias peaks keskenduma vaid kahele maratonile aastas, siis tunnen, et vajan selleks, et sügisel suvel tehtud tööd realiseerida, ettevalmistusperioodi sees mõned testjooksud. Seal ei ole eesmärgis aja jooksmine vaid kogemuse ning võistlustunnetuse saamine. Maraton on jooks, kus peab pidevalt kohandama taktikat vastavalt oludele ja enesetundele. Nagu Keenia Hilda ütleb „Maraton on maraton”. Arvan, et mida rikkalikum on kogemustepagas, seda targemalt suudan edaspidi maratoni joosta.
No comments:
Post a Comment