Saturday, April 21, 2012

Kutsu sõber jooksma


Eestis jooksjate arv kasvab. Seda näitab tänavapilt. Samas on Eesti niivõrd väike, et püsivamad harrastajad tunnevad teineteist nime või nägupidi. Ikka öeldakse tere ja vahetakse paar lauset.

Jooksjate seltskonnas ei ole kohanud mossis ja virisevat nägu. Lisaks ühisele hobile, millest rääkida võib lõputult, on jooksja maailmapilt tasakaalukam. Jooksjad on rahulik ja positiivse ellusuhtumisega rahvas.

Nad on leidnud harrastuse, mis aitab neil hoida tasakaalu. Igapäevane harjutamine on lisanud neisse vastupidavust ja piiride ületamise võime tunnetamine enesekindlust.

Isegi hetkel, kui jooksja annab endast võistlusel kõik, on ta peale lõpetamist õnnelik. Õnnelik, et ta ei andnud alla, õnnelik, et ta tõestas endale, et ta suudab, õnnelik, et katsumus on lõpuks läbi.

Olen lugenud mitmete jooksjatekogemusest, et kuigi kunagi ei meeldinud jooksmine üldse siis mingist hetkest käib ära klõps ja siis ta saab jooksjaks. Sageli on selleks pöördepunktiks tõestus, et ta suutis läbida poolmaratoni või maratoni. Mitmelgi on see kogetav positiivne emotsionaalne laeng võtnud pisara silma.

Ma sooviks, et see aasta iga jooksja prooviks meelitada ühe kaaslase veel jooksma. Sedakaudu aidatakse kaasa, et tänavatel on vähem küürus, halli tuhmunud pilguga inimesi. Inimesi, eks ei oska tunda enam millestki rõõmu, inimesi, kes ei tunne südame tukseid või kuidas elujõud ning tervis organismis liigub.

Kutsu sõber jooksma ja lisa üks inimene Eestisse, kes vihmases ilmas taevasse vaadates teab, et pilvede taga paistab päike.

No comments:

Post a Comment