Klassikaliselt ettevalmistus vormitipu saavutamiseks võiks teooria kohaselt kesta neli korda kuus nädalat. Kokku teeb see 24 nädalat ehk aastasse saaks kavandada kaks vormi tippu. Eesti oludes, arvestades meie ilmastiku eriärasusi tuleb sageli piirduda ühe tipuga ehk kõrgvorm ajastada sügisesse. Kevadiseks maratoniks (näiteks aprilliks) tähendab põhilise koormusnädalate langemist veebruarisse ja märtsi algusesse, mis meie talveolusid arvestades (libe ja külm) teeb korralikult harjutamise keeruliseks. Vajalikke pikki otsi joosta libeda ja külmaga ning vajaliku kiirusega ei tundu mõistliku mõttena. Soojamaa laager oleks päästeteeks kuid see võimalus on pigem tippudele.
Lugedes erialast kirjandust targad mehed kinnitavad, et saavutada soovitud arengut tuleb keskenduda eesmärgile. Minimaalselt kuunädalane tsükkel võimaldab piisavat arvu kordusi ning võimalust koormust järk-järgult tõsta. Samas ei ole mõistlik arenda sama-aegselt mitut omadust (mõeldud jõud, kiirus, vastupidavus) vaid ühte rõhutatult. Seetõttu ka neli erinevat tsüklit kus igaühes keskendutakse ühele aspektile. Mitut külge arendades ei saa keha aru mida talt oodatakse ehk kohanemine on keskpärane kõigis suundades. Lisaks on oht ülekoormuseks kui sama-aegselt üritada tõsta kiirust ja suurendada mahtu.
Vaadates meie jooksukalendrit (Järvejooksude ja Linnajooksude sari) ei klapi need kuidagi kokku süsteemse harjutamisega. Kevadest sügiseni kestvat treeningplaani üles ehitades saab küll osad võistlused sobitada kavva kuid kõik kindlasti ei mahu. Paljud harrastussportlased unistavad parematest tulemustest kuid vähestel on otsustavust aastas ühe vormitippu nimel süsteemselt harjutada ja loobuda eesmärgi nimel (olgu see 10 km, poolmaraton või maraton) nii mitmestki suvisest võistlusest, mis kuidagi ei sobi pikemasse treeningplaani.
On erandeid, kelle organism on kiire taastumisega ja seetõttu suudavad iga-nädal võistelda. Tavapärane harrastaja peaks olema ettevaatlik. Minu arvates oli eelmine hooaeg kaks hetke kus kahe võistleva sarja võistlused sattusid samale ajahetkele ja tekitasid negatiivse koosmõju. Juunis (PAF Olümpiajooks Tartus, Ööjooks ja Harku järve jooks) ning sügisel enne Tallinna maratoni olid nädalase vahega ümber Ülemiste järve jooks ja Pärnus kahe silla jooks. Terav Harku järve jooks nädal peale poolmaratoni on selgelt ebasobiv. Selle võrra taastumine selgelt pikenes.
Samuti need, kes tahtsid joosta aega maratonis ja võistlesid kahel nädalal enne maratoni jätsid selge (negatiivse) jälje maratoni tulemusele. Ise tagantjärele mõtlen, et Pärnu jooks on eriti ohtlik, kus võib üle piiri minna. Jooksu lühidus muudab jooksu petlikuks ja enese tagasihoidmise keerukaks. Kuigi jooksu ajal koormust väga ei tunne, ei tule lihased sellest jooksust maratoniks välja. Lihastele jätab kahel eelneval nädalal kiiremini jooksmine selgelt jälje.
Eeldada, et Eesti tippjooksjad ei suuda hoiduda suve läbi võistlemast, siis veel raskem on seda eeldada harrastajatelt. Erandina on silma jäänud Ilja Nikolajev, kes pühendunult teist aastat järjest on ajastanud maratoni tippvormi sügisele ning hoidunud iga hinna eest kohalikes jooksusarjades osalemisest. Samas on näha, et selline lähenemine töötab. Mõlemal hooajal ta on teinud isikliku tippmargi ja teistega võrreldes parima tulemuse.
No comments:
Post a Comment