Wednesday, February 20, 2013

42. Tartu maratoni järgselt

Istun kodus ja ravin ennast. Maratoni lõpetamise järgselt olin tõenäoliselt liiga pikalt õues külma käes ning tagajärjeks on külmetustõbi kõrge palavikuga. Maratoni korralik pingutus avas salapärase akna, millest viirused said sisse pugeda.

Viimasel ajal tundub, et elu ise sätib mu treening- ja puhkerütmi. Kolm nädalat enne maratoni sai tehtud korraliku mahuga treeningnädal (tekitasin nö koormuse löök). Selle järgsel nädala alguses tundsin, et viirus hakkab vist kimbutama. Tuli võtta igaks juhuks täiendav puhkepäev ning jätta ära intensiivsemad trennid. Tahtmatult kujunes kava selliseks, et kaks nädalat enne maratoni tuli kaks puhkepäeva ja maratoninädalal kolm puhkepäeva. Tagantjärgi vaadates toimus sellega vormi teritamine (inglise k. tapering), kus kaks nädalat enne võistlust toimus koormuse järk-järguline langetamine, mis omakorda teoorias peaks viima vormitõusule.

Maratoninädalal sai tehtud vaid paar kerget treeningut. Sama nädala neljapäeval spordihallis kerge maratonitempos tehtud jooksukrossi kiiruse ja pulsi suhe näitas, et vorm tundus olevat päris terav. Selliseid pulsse oleks soovinud näha eelmise aasta sügisel maratoni eelselt.

Tartu 42. (minul järjekorras kolmas) maraton kujundus sõidetutest kõige kergemaks. Treeningute keskmise kiiruse põhjal järeldasin, et ajaparandus 15 min võrreldes eelmise aastaga ei tohiks olla probleem. Eesmärk oli jõuda üks stardigrupp ettepoole. See sai kindlalt täidetud. Lõpuaeg napilt alla 4 tunni oli meeldivaks üllatuseks. 


Harimäe tõusu järgselt.

Stardis suuski proovides tundus, et pidamine oli määritud liiga äkiliseks. Kuri aimdus ütles, et see hakkab täna libisemist segama. Nii see rajal oligi. Kuni Harimäe tõusuni läks kõik ladusalt. Suusk pidas ja muudkui rühkisin ülesmäge. Esimene ja teine 10 km sai läbitud 35 minutiga. Samas kui algas pikemate laskumiste osa, siis selgus, et suusk peab liigagi hästi. Isegi teiste tuules oli laskumistel raskusi kannul püsimisega. Pidevalt libiseti kas tagant selga või osavamad said tuhinaga kõrvalt mööda. Proovisin küll laskumistel hoogu juurde lükata aga kui ei libise siis ei libise. Lükka palju tahad. 

Motivatsioonile pani see tõsise põntsu. Otsustasin võtta rahulikumalt, mitte kulutada energiat tühjale tööle ja nautida sõitu. Igas joogipunktis sai rahulikult sisse kummutatud mustikakissell ja soe tee. Mõnus oli. Hulga parem kui tuubist suhu pressitud geel, mis tükk aega söögitorus otsustab kuhu suunas edasi liikuda.

Joogipunktidesse jõudes hämmastas rajale maha jäetud geelituubikestade hulk. Nagu tõeline lahinguväli. Ees käib vist tõsine andmine, kus laskemoona kokku ei hoita. Samas, eks see ole ka lõpuaegadest näha. 

Erinevalt eelmistest kordadest, kus ootasin lõpujoont ja viimane kolmandik oli kannatamine, oli seekordne sõit kuni viimase kilomeetrini puhas nauding. Paaristõugeteks jätkus jõudu kuni lõpuni ning vahelduva tehnika puhul libistasin pikemalt kui konkurendid. Vahelduvtehnika osutus lõpusirgetel paaristõugetest kohati tõhusamaks kuna siis takistas libisemist vaid ühe suusa pidamismääre. 

Tänasin rajal olles mõttes Mariust Intervallventti trenni eest ja Sparta suusatreenereid Jaanus Teppanit ja Eiko Toomi, kes nii mitmelegi ilmsele vajakajäämisele suusatehnikas tähelepanu juhtisid. Teisalt kirusin määrdemeistreid ja oma suurenenud kehakaalu. Ei teagi kummal oli halvas libisemises suurem süü.

Lõpetadest teadsin, et järgmiseks aastaks jäi arenguvaru. Seda ennekõike suusa libisemise arvelt kui ka ettevalmistuselt. Nii et uuel aastal uue hooga.

Tervise taastumise järgselt panen rõhu jooksule. Pikem jooksupaus on tekitanud juba väikse nälja jooksmise järele. Tartu 23 km ootab ees ning miks mitte parandada aega ja kohta. Viimane tähis sellelt rajalt on aastast 2009 ajaga 1.45. 

2 comments:

  1. Mul oli sama probleem, et pidas nagu kännu taga, aga libisema hakkas alles 20km enne lõppu kui jälg jäiseks läks. Lisaks see, et kuna Tartu Maratonil osalemine sai otsustatud alles viimasel minutil ja sedagi tänu Lõfbergs Lila kampaaniaga võidetud suusavarustuse ja maratoni pääsme tõttu, siis ettevalmistus piirdus umbes 50km klassikasõiduga. Avastasin, et tõusudel olin väga edukas, kuna pidas ja tunne oli võimas, siis vähese praktika ja kesise libisemise tõttu jäid paaristõugetel juba 20km järgi käelihased uskumatult valusaks....nii valusaks, et mingil hetkel sõitsin ka tõuse juba puhtalt jalatõugete najal. Aeg alla 4,5 tunni siiski parim siin sõidul mul arvestades, et tulin tegelikult vaid pikka trenni tegema. Tartu 23km jooksul ma eelmise aasta 1.32 ja 42. kohta kaitsma ilmselt ei tule, kuna tahan nädal hiljem lõpuks siiski maratoni alla 3h joosta.... ei taha eelmise aasta viga korrata, kui väga hea enesetunde baasil tartu jooksul end tühjaks jooksin ja nädalaga maratoniks ära ei taastunud. Uue hooaja ettevalmistus mul seekord algas alles 7. jaanuaril, kuna terve suve lõpp ja sügis ja talve algus maadlesin tervisega, millega hooaja lõpp kujunes õudusunenäoks, kus kevadisest vormist olid vaid riismed järel, ning kõik võistlusjooksud olid vaid kannatamine....

    ReplyDelete
  2. Eks vigadest õpitakse. Iga aastaga muutub põhi tugevamaks.Küll vormi tagasi saad. Eelmine aasta näitasid kohati väga head minekut.

    ReplyDelete