Wednesday, April 26, 2017

Kevadisel Viini maratonil

Kevadel tekkis treeningkaaslastel mõte minna Viini maratoni jooksma. Käisime mõtte välja, et toimub minek ning endalegi üllatuseks sai kiiresti kokku rühm jooksuhuvilisi.

Messikeskuses numbritele järel 

Kuna mul endal mingeid ajalisi eesmärke maratonis ei olnud siis leppisime Indrekuga kokku, et aitan tal joosta tema esimest maratoni. Mina saan aga tehtud tempokama pika jooksu ning tagasisidet enda hetke jooksuvormi osas.

Enne jooksu Viini maratoni rajaprofilli uurides sai selgeks, et esimene pool distantsist tuleb end tagasi hoida. Kergelt tõusev rajaprofiil vajab reservi hoidmist, et end mitte liialt kulutada ning siis teises pooles võib üritada tempot tõsta. Mingi tunnetus mul eeldatavast jooksutempost oli tekkinud kuna jooksime Indrekuga kaks nädalat tagasi koos Haapsalus 10 km. Selle põhjal sai jooksule paika raam, et proovime maratonil aega 3.30 ja 3.40 vahele.

Kuigi ilm oli Viinis jahe oli täiesti lühikese jooksuriietuse ilm. Tuulevaiksetel päikesepaistelistel kohtadel oli minu jaoks kohati isegi palav. Talvega kogutud lisapolster hoidis hästi sooja ning jooksu keskpaigas tekkis tahmine vahetada särk maika vastu. Samas tuulisematel kohtadel oli igati mõnus kulgeda.

Suutsime Indrekuga jooksu esialgsest plaanist kinni pidada ja kokkuvõttes tuli välja ilus jooks. Esimene poole rahulikumalt jooksmine võimaldas teise poole, hoolimata viimase 7 km kergelt tõusvast rajaprofiilist, joosta kiiremini kui esimese osa. Katsusin hoida Indreku söömise ja joomise rütmil tesies pooles pilku peal ning sedakaudu ennetada raskemaid punkte 37+ kilomeetrist alates. Tundus, et taktika töötas ning mingit järsku tempolangust ei toimunud.

Mul endal oli samuti lõpuosa raske kuna tempo oli natuke harjumatu ning jalalihased läksid kangemaks kui olin eeldanud. Tõenäoliselt aitas lihaste kangestumisele kaasa ka vähene energia ja vedeliku tarbimine rajal. Aga see oligi hetkel eesmärk – testida tempo sobivust ning võimete hetkepiire. Natuke läksin testimisega vist üle piiri kuna neid ridu kirjutades olen kerge külmetushaiguse küüsis. Samas küll saan taas terveks. Paar päeva rahulikumalt ning uuest nädalast taas tagasi jooksurajale.

Nädalavahetusest igatahes igati head mälestused. Nii sellest, et õnnestus ilus jooks kui ka kaaslaste õnnestumisest ja isiklikest rekorditest. Kui kevadel juba isikliku jooksed siis on sügisel loota ilusat ajaparandust.

No comments:

Post a Comment