Monday, September 10, 2018

Tallinna maraton 2018

Olen viimastel aastatel osalenud Tallinna maratonil tempomeistrina. Valdavalt liituvad tempogrupiga jooksjad, kes soovivad lõpetada minuga samal ajal või natuke kiiremini. Minu töö on siis neid selles aidata tehes otsuseid, mis sõltuvad eelnevalt saadud kogemustest aga ka hetke rajast, ilmast ning muudest muutujatest.

Kohustuslik ühispilt jooksjatega stardi eel.

See, kui palju suurest grupist viimasel kümnel kilomeetril järgi jääb ei olene ainult minu tööst. Suur panus on rajameistril ning raja äärsel teenindusel.

Lühidalt mõnest detailist, mis võisid mõjutada üldpilti peost.

Jooksusärgid. Oli ääretult uhke joosta selles sini-must-valges rahvavoos. Kindlasti oli seda uhke vaadata ka raja kõrvalt. Ainult kahju oli jooksjatest, kellel särgimaterjali paksuse tõttu soe ilm muutis jooksmise järjest ja järjest raskemaks. Päeva teises pooles maksid paljud jooksjad seetõttu lõivu oma tulemuses, kuna kuumusega kaotati vett rohkem kui joogipunktides seda sai juurde ammutatud. Siit õpptekoht korraldajatele: jooksusärk peab olema kergest hingavast materjalist. Näitena Noortejooksu särgid olid sel aastal väga kvaliteetsest materjalist.

Stardigrupid
Tallinna maratoni osalejate arvu jätkuv kasv hakkab eeldama, et stardigruppe hakatakse moodustama eeldatava lõpetamisaja järgi. Stardis olid sel aastal jooksjad ja tempogrupid segamini nagu pudru ja kapsad. Kuna selget süsteemi ei olnud, siis tekkis olukord kus aeglasemate tempogruppide tempomeistrid olid eespool kiirematest ning jooksjatel tõenäoliselt sellest suur segadus. Selles rahvamassis ei olnud mõeldav trügida oma tempomeistri juurde.

Võimalik, et oleks mõistlik korradada start mitmes laines, et vältida trügimist ja asjatut tõmblemist jooksu esimestel kilomeetritel. Tempomeistrina, oli päris raske juhtida suurt rühma aeglasematest jooksjatest mööda.

Rajast
Tallinnas oleks võimalik märkida maha rada, mis võimaldaks joosta kiiret aega. Saan aru, et raja esimeses pooles peavad olema ka mõned vaatamisväärsused. Samas ei saa ma aru, miks peab Stroomi rannas kitsastel pargiradadel edasi tagasi tiirutama. Ühelt poolt on need pargiteed kitsad ja ei mahuta suuri rahvamasse ära. Teisalt järsud, 180 kraadised, tagasipöörded ei ole jooksmiseks kõige mugavamad. Selle paar kilomeetrit rada saab kindlasti paremini linnavahele maha joonistada.
Lisaks oli minu arvates ebaõnnestumine lisandunud uus suhteliselt viletsa asfaldkattega Paljassaare rajalõik. Saan arust soovist pakkuda korraks jooksjatele tagasipöördel vaadet Tallinnale kuid järgmistel aastatel oleks mõistlikum viia see lõik kas või Pirita poole, kus avaneb parem vaade Tallinale ning rada on laugem ja rajakate kvaliteetsem.

Viru tänavast mööda munakive vanalinna jooksmine ei olnud väga hull. Natuke vajas lõpus lisatähelepanu kuid kaasa elav rahvamass andis kindlasti jooksjatele jõudu juurde.

Viimasel seitsmel kilomeetril võiksid olla kilomeetripostid iga kilomeetri tagant. See aitaks jooksjal end kokku võtta ning motiveeriks viimaseid kilomeetreid end pingutama.

Poolmaratoni ja maratoni raja ühinemine Stoomi rannas.
See oli minu arvates kõige suurem möödalaskmine sel aastal, et juhtida kokku niivõrd erineva kiirusega jooksjad nii kitsale pargiteele. Tempomeistrina oli keeruline kuna sa ei tea kuhu oma rahulikus tempos liikuva grupiga minna kui paremalt ja vasakult tormab mööda poolmaratoni jooksjaid kes nõuavad valjuhäälselt rada. Me saime maratonirühmaga selle 5 km joostud kuid poolmaratoni jooksjatele läks sinna palju väärtuslikke sekundeid kaduma.

Kokkuvõtteks
Oli ääretult meeleolukas jooksupidu. Pidulikust lisaks kui saaksime koos stardis midagi koos laulda enne teele asumist. Mõni tuntud rahvaviis sobiks ilusasti peo alustuseks.

Tegu on jooksjate pidupäevaga, mis jääb meelde ja loodetavasti läheb iga aastaga paremaks. Loodetavasti saan ka järgmistel aastatel olla abiks selle pidupäeva korraldamisel.

No comments:

Post a Comment