Aju treenimine

Matt Fitzgerald oskab huvitavalt kirjutada. Tema viimati ilmunud raamat "Jooksja aju treenimine" (inglise keeles Brain Training for Runners) põhihüpotees on, et piirangud meie jooksu võimekusele võistlustel tulenevad ajust. See on järg raamatule "Kui tõsiselt sa seda soovid: mõttejõul valitsedes lihaseid) (How Bad Do You Want It?: Mastering the Psychology of Mind over Muscle), milles ta tõi palju päriselu näiteid, kuidas sportlased on suutnud ületada ja muuta oma sportlikku suutlikust muutes mõttemaailma.

Aju, üritades hoida kriitilises olukorras (näiteks maksimaalne pingutus jooksus) organismi funktrioone tasakaalus, annab signaali, et tuleb tagasi hoida. Ja kuigi osa aju valikust põhineb signaalidel, mida ta saab kehast (energiavarude lõppemine, vedelikutasakaal, laktaat jne), on peamine otsustaja, kas maksimaalselt pingutada edasi või mitte, kinni kahe kõrva vahel.

Aju, lähtuvalt eelnevast kogemusest ja organismist saadavast tagasisidest, annab suuniseid millise tempoga joosta. Lihtne näide. kui lähete jooksma 10 kilomeetrit või maratoni, teeb jooksja selge valiku tempo osas, millega ta distansti läbib.  Ja see valik põhineb peamiselt eelneval kogemusel ning treeningutel õpitul ja saadud tagasisidel.

Matt oma treeningplaane tutvustades toob sisse uudse lähenemise ehk kiirused jms kavandab ta mitte hetkevõimekusest lähtuvalt vaid sellest, mis kiirusega on plaan võistlus läbida. Kes detailsemalt soovib seda lähenemist uurida, soovitan raamatut lugeda.

Aju võrgustik ja impulsid

Mul meenus selle raamatu lugemisel koheselt eksperiment, mida ma tegin hilissuvel Peetri jooksul.

Peetri 10 kilomeetrit jooksma minnes ma ei läinud võistlema. Mu eesmärk oli teha 6 kilomeetrine tempokross. Ehk ma võtsin endale eesmärgiks mitte pingutada kogu distants vaid natuke üle poole maa. Ja joostes mõnusalt ütlase tõusva tempoga 6 kilomeetrit ära, ma võtsingi korraks sörgipausi. Sest treeeningeesmärk oli täidetud. Võttes rahulikumalt järgmise pool kilomeetrit hakkasin taas tõstma vaikselt tempot ja kuna olin natuke vahepealsel pausil taastunud otsustasin, et proovin joosta tõusvas tempos viimased 3 km. Ja see oli ajule vastuvõetav kuna jutt oli vaid 3 kilomeetrist. Suutsin lõpetada koguajaga natuke 40 minuti peale ning sain mälestuseks väga mõnusa jooksuelamuse.

Lugedes Matt raamatut taipasin aru, et sisuliselt Peetri jooksul kavaldasin aju üle. Jagades 10 km kaheks tempokaks lõiguks 6km ja 3 km oli see ajule vastuvõetavam kui joosta korraga 10 km tempokalt. See oli näide lühikeselt jooksult.

Sarnase järgmise kogemuse sain käesoleva aasta esimesel päeval, kus Leivoga koos läksime testima Taliharja rada. Ka sellel jooksul lõpuosas jooksin vaid tahtejõu pealt. Aju karjus juba ammu, et aeg oleks kõndida ja võtta tempot alla. Aga eirates seda soovitust ja keskendudes Leivo kannul püsimisele suutis keha tegelikult liikuda hoolimata sellest, et nii vedelik kui energia olid juba poolest distantsist otsakorral. Geel kurgust alla, lund natuke peale ning tuleb edasi liikuda. Ja liikusingi.

Mõlemad näited olid seotud psüholooogia ja mõtete muutmisega ja andsid mulle mõtteainet kuidas kavandada järgmisi raskemaid treeninguid.
Kokkuvõtvalt rasked ja õnnestunud treeningud on vajalikud, et anda ajule kogemus, et organism suudab ning lükata edasi piiri, millest aju otsustab sekkuda. Ja siis ei ole võistlusel vaja teha muud kui kogemuse pealt tulemus ära vormistada.