Sel aastal tehti taas Londoni maratoni registreerimisel rekord. Registreerimine avati 04.05.2010 ja suleti samal päeval, kuna täitus limiit 125 000 jooksjat. Kui eelmine aasta kestis registreerimine kolm päeva, siis see aasta sulgus 2 päeva kiiremini.
Magasin registreerimise maha. Nii, et suurtele maratotonidele muutub lihtsalt registreerimise kaudu peale saamine järjest keerulisemaks. Ainuke võimalus on saada oma isiklik aeg alla 3 h, mis annab täiendava võimaluse registreerimiseks või oodata ära 40 aasta kukkumine.
Londoni jooksule kvalifitseerumisel "hea ajaga vanusegrupis" on meestel vaja alistada järgmised ajad:
Men Time (in hours)
Age 18 - 40 2.45 - 3.10
Age 41 - 59 sub 3.15
Age 60 - 64 sub 3.30
Age 65 - 69 sub 4.00
Age 70+ sub 5.00
Väike motivatsioon, et treenida :) ja head aega joosta.
Wednesday, May 5, 2010
Sunday, May 2, 2010
Muljeid Viljandi järvejooksult
Võrreldes eelmiste aastatega oli ilm Viljandis tavapärasest jahedam. Kuigi sõidu ajal Viljandisse sadas vihma möödus jooks õnneks ilma vihmata. Pikki järve puhus päris kõva tuul, mis tähendas, et tuul oli vastu stardis ja lõpukilomeetritel. Lootus, et teisel pool järve saab kasutada taganttuult ei täitnud. Millegipärast oli põldudel suhteliselt tuulevaikne.
Enne jooksu, kerge soojenduse ajal, oli pulss 20 lööki tavapärasest kõrgemal. Otsustasin, et võtan seetõttu jooksu rahulikult ja katsun läbida distantsi rahulikus mõõdukas tempos. Kuna olin nädala alguses haige, siis kartsin, et ehk pole tõbi veel taandunud.
Enne starti sain stardikoridoris kokku tuttava Tiiduga, kes läks ennast tühjaks jooksma. Tal oli see viimane võistlus enne Riia maratoni. Oleme jooksnud järvejooksudel üldjuhul samasse lõpuaega, kuid seekord ütlesin, et ma võtan rahulikult. Naljatasime, et kui ta ennast väga tühjaks jookseb, siis finiši eel kohtume.
Alustasin rahulikult. Startisin kolmandast stardirühmast ja lasin mööda neljanda stardirühma hagijad. Juba stardikoridoris oli näha, et need mehed on valmis teistest kas või üle jooksma, et ette poole saada. Huvitav, et mida taga poolt stardid, seda rohkem on alguses seda rabelemist ja tarbetut tormamist.
Kuna startisin suhteliselt eespoolt sain juba algusest liikuda omas rütmis. Kuigi tunne oli hea ja kerge oli joosta, mis tulenes tõenäoliselt pikast nädalasest haigusest tingitud puhkusest, katsusin hoida end tagasi.
Arvan, et see taktika õigustas. Oli võrreldes eelmiste aastate jooksudega üllatavalt kerge järvejooks, kuigi tehniliselt raksem tugeva tuule ja kohati päris vesise raja tõttu. Kulgesin tasaselt ja vaikselt liikusin omas tempos teistest ettepoole. Poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkas paistma tuttava Tiidu selg. Samas võttis kilomeeter enne lõppu asfaldil jala tuimaks ja tekkis korraks raske punkt. Stardikoridoris räägitu ja kohtumine enne finišijoont ei saanud seetõttu tõeks. Tiit lõpetas seekord 10 sekundit enne mind.
Kokkuvõttes üllatas, et võrreldes eelmise aastaga tuli minut lõpuajas ajaparandust. Lisaks positiivne lootus ka järgmisse aastasse, et reservi jäi ja veel on tõenäoliselt võimalik enda parima aja piiri edasi nihutada.
Tagasisõidul tekkis koolivennaga meil küsimus, miks pakuti finišis adidase paberkotte? Me kumbki ei võtnud seda kuigi paljud haarasid. Vist põhjuseks, et tasuta sai. Mõteldes teiste peale, kes talgupäevadel prügi metsa alt kokku koguvad, oleks korraldajad võinud ju selle seekord tarbetu koti andmata jätta. Banaani ja vee oleks saanud iga lõpetaja ka niisama kätte võtta.
Enne jooksu, kerge soojenduse ajal, oli pulss 20 lööki tavapärasest kõrgemal. Otsustasin, et võtan seetõttu jooksu rahulikult ja katsun läbida distantsi rahulikus mõõdukas tempos. Kuna olin nädala alguses haige, siis kartsin, et ehk pole tõbi veel taandunud.
Enne starti sain stardikoridoris kokku tuttava Tiiduga, kes läks ennast tühjaks jooksma. Tal oli see viimane võistlus enne Riia maratoni. Oleme jooksnud järvejooksudel üldjuhul samasse lõpuaega, kuid seekord ütlesin, et ma võtan rahulikult. Naljatasime, et kui ta ennast väga tühjaks jookseb, siis finiši eel kohtume.
Alustasin rahulikult. Startisin kolmandast stardirühmast ja lasin mööda neljanda stardirühma hagijad. Juba stardikoridoris oli näha, et need mehed on valmis teistest kas või üle jooksma, et ette poole saada. Huvitav, et mida taga poolt stardid, seda rohkem on alguses seda rabelemist ja tarbetut tormamist.
Kuna startisin suhteliselt eespoolt sain juba algusest liikuda omas rütmis. Kuigi tunne oli hea ja kerge oli joosta, mis tulenes tõenäoliselt pikast nädalasest haigusest tingitud puhkusest, katsusin hoida end tagasi.
Arvan, et see taktika õigustas. Oli võrreldes eelmiste aastate jooksudega üllatavalt kerge järvejooks, kuigi tehniliselt raksem tugeva tuule ja kohati päris vesise raja tõttu. Kulgesin tasaselt ja vaikselt liikusin omas tempos teistest ettepoole. Poolteist kilomeetrit enne lõppu hakkas paistma tuttava Tiidu selg. Samas võttis kilomeeter enne lõppu asfaldil jala tuimaks ja tekkis korraks raske punkt. Stardikoridoris räägitu ja kohtumine enne finišijoont ei saanud seetõttu tõeks. Tiit lõpetas seekord 10 sekundit enne mind.
Kokkuvõttes üllatas, et võrreldes eelmise aastaga tuli minut lõpuajas ajaparandust. Lisaks positiivne lootus ka järgmisse aastasse, et reservi jäi ja veel on tõenäoliselt võimalik enda parima aja piiri edasi nihutada.
Tagasisõidul tekkis koolivennaga meil küsimus, miks pakuti finišis adidase paberkotte? Me kumbki ei võtnud seda kuigi paljud haarasid. Vist põhjuseks, et tasuta sai. Mõteldes teiste peale, kes talgupäevadel prügi metsa alt kokku koguvad, oleks korraldajad võinud ju selle seekord tarbetu koti andmata jätta. Banaani ja vee oleks saanud iga lõpetaja ka niisama kätte võtta.
Monday, April 19, 2010
Miks süda töötab madalas taktis ebaühtlaselt?
Tervisekontrollis häirib arste igakordselt, et mu süda töötab madalal rütmil ebaühtlaselt. Eriti kui katsun hingata aeglaselt ja sügavalt. Süda töötab piltlikult nagu Harley Davidsoni mootorratas ja lonkab madalatel pööretel.
Vastupidavusalade raamatust „Suur triatloniraamat” lugesin, et see tuleneb sellest, et madalal pulsisagedusel võtab südame juhtimise töö üle uitnärv (parasümpaatiline närvisüsteem). See tähendab ka seda, et sellises olekus emotsioonide mõju pulsi tõusule väheneb. Võimalik, et see on üheks põhjuseks, miks pikamaa jooksjad on rahuliku loomuga :).
Teooria kohaselt (allikas www.polar.fi) puhkepulss on väiksem südamelöökide arv minutis kui ollakse puhanud, mõõdetuna pikali, rahulikus olekus. Puhkepulssi mõõdetakse tavaliselt hommikuti, vahetult pärast ärkamist. Täiskasvanu puhul on normaalne puhkepulss vahemikus 60-80, tippsportlastel võib olla isegi alla 30 löögi minutis. Tavapärasest kõrgem puhkepulss viitab kas võimalikule haigusele või ületreeningule.
Wikipedia põhjal oli näiteks jalgratturil Lance Armstrongil puhkepulss (inglise keeles Resting heart rate) 32 lööki minutis. Sama allika põhjal teisel jalgratturil Miguel Indurainil, viie kordsel Tour de France võitjal, oli puhkepulss koguni 28 lööki minutis. Need on äärmuslikud numbrid näitavad millisesse staadiumisse peavad tipud oma organismi viima, et saavutada tipptasemel tulemusi.
Harrastussportlasel ei ole mõtet enda puhkepulsi suuruse (kas ta on 55 või 45) väga muretseda.
Pigem tuleks puhkepulsi puhul tähele panna selle ebatavalist muutust. Hommikune puhkepulss on üks näitaja, mida võiks mõõta igapäevaselt.
Näiteks eile oli puhkepulss tavapärasest 10 lööki kõrgem, mis näitas, et organismis on midagi paigast ära. Hiljem selgus, et põhjuseks oli mingi kõhuviirus. Järelikult istuvas stiilis trennivaba puhkepäev. Tänaseks oli puhkepulss normaalne ja sai treeningutega edasi minna. Hommikuses soojendustrennis oli pulss isegi tavapäraselt madalam – soojendusjooksu keskmiseks pulsiks tuli 119. Järelikult oli ühest täiendavast puhkepäevast kasu.
Hommikuse puhkepulss on heaks näitajaks, hindamaks kas organism on trenniks valmis. Kui puhkepulss on tavapärasest kõrgem (üle 10 löögi), siis või olla mõistlik kavandatud treening ära jätta ja oodata organismi taastumist. Näiteks teha plaanitud tugeva treeningu asemel midagi taastavat.
Milline on tavapärane puhkepulss? See individuaalne (keskmine näitaja) peaks selguma juba mõnenädalase mõõtmise järel. Olen täheldanud, et peale rasket (eriti õhtust) treeningut on hommikuti puhkepulss natuke (ligikaudu 5 löögi võrra) tavapärasest kõrgem. Samas peale puhkepäeva või taastavat treeningut mõõdetav hommikune puhkepulss peaks langema tavapärasele keskmisele tasemele. Tavapärasest madalam puhkepulss näitab, et organism on hästi välja puhanud.
Lisaks Saab mõõta puhkepulssi ka tervisekontrollis. Sellel aastal kevadine tehniline kontroll näitas, et puhkepulss on võrreldes eelmise aastaga mõne löögi võrra langenud ja jõudnud 45 löögini minutis. Nalja tegi, et puhkepulsi mõõtmisel keeras õde aparaadil heli maha, kuna mingist tasemest allpool hakkas aparaat hoiatuseks piiksuma.
Kas puhkepulsi langus näitab midagi? Väidetakse, et puhkepulsi langus näitab, et organism on muutunud ökonoomsemaks. Samas erialakirjanduse põhjal „Medicine and Science in Sports and Exercise” näiteks 20 nädalane vastupidavustreening ei alanda veel puhkepulssi, mistõttu sobivam jooksvaks füüsilise vormi hindamiseks on taastumispulss.
Taastumispulsi mõõtmise kohta uurin natuke lisa veel erialast kirjandust ja kirjutan järgmine kord.
Vastupidavusalade raamatust „Suur triatloniraamat” lugesin, et see tuleneb sellest, et madalal pulsisagedusel võtab südame juhtimise töö üle uitnärv (parasümpaatiline närvisüsteem). See tähendab ka seda, et sellises olekus emotsioonide mõju pulsi tõusule väheneb. Võimalik, et see on üheks põhjuseks, miks pikamaa jooksjad on rahuliku loomuga :).
Teooria kohaselt (allikas www.polar.fi) puhkepulss on väiksem südamelöökide arv minutis kui ollakse puhanud, mõõdetuna pikali, rahulikus olekus. Puhkepulssi mõõdetakse tavaliselt hommikuti, vahetult pärast ärkamist. Täiskasvanu puhul on normaalne puhkepulss vahemikus 60-80, tippsportlastel võib olla isegi alla 30 löögi minutis. Tavapärasest kõrgem puhkepulss viitab kas võimalikule haigusele või ületreeningule.
Wikipedia põhjal oli näiteks jalgratturil Lance Armstrongil puhkepulss (inglise keeles Resting heart rate) 32 lööki minutis. Sama allika põhjal teisel jalgratturil Miguel Indurainil, viie kordsel Tour de France võitjal, oli puhkepulss koguni 28 lööki minutis. Need on äärmuslikud numbrid näitavad millisesse staadiumisse peavad tipud oma organismi viima, et saavutada tipptasemel tulemusi.
Harrastussportlasel ei ole mõtet enda puhkepulsi suuruse (kas ta on 55 või 45) väga muretseda.
Pigem tuleks puhkepulsi puhul tähele panna selle ebatavalist muutust. Hommikune puhkepulss on üks näitaja, mida võiks mõõta igapäevaselt.
Näiteks eile oli puhkepulss tavapärasest 10 lööki kõrgem, mis näitas, et organismis on midagi paigast ära. Hiljem selgus, et põhjuseks oli mingi kõhuviirus. Järelikult istuvas stiilis trennivaba puhkepäev. Tänaseks oli puhkepulss normaalne ja sai treeningutega edasi minna. Hommikuses soojendustrennis oli pulss isegi tavapäraselt madalam – soojendusjooksu keskmiseks pulsiks tuli 119. Järelikult oli ühest täiendavast puhkepäevast kasu.
Hommikuse puhkepulss on heaks näitajaks, hindamaks kas organism on trenniks valmis. Kui puhkepulss on tavapärasest kõrgem (üle 10 löögi), siis või olla mõistlik kavandatud treening ära jätta ja oodata organismi taastumist. Näiteks teha plaanitud tugeva treeningu asemel midagi taastavat.
Milline on tavapärane puhkepulss? See individuaalne (keskmine näitaja) peaks selguma juba mõnenädalase mõõtmise järel. Olen täheldanud, et peale rasket (eriti õhtust) treeningut on hommikuti puhkepulss natuke (ligikaudu 5 löögi võrra) tavapärasest kõrgem. Samas peale puhkepäeva või taastavat treeningut mõõdetav hommikune puhkepulss peaks langema tavapärasele keskmisele tasemele. Tavapärasest madalam puhkepulss näitab, et organism on hästi välja puhanud.
Lisaks Saab mõõta puhkepulssi ka tervisekontrollis. Sellel aastal kevadine tehniline kontroll näitas, et puhkepulss on võrreldes eelmise aastaga mõne löögi võrra langenud ja jõudnud 45 löögini minutis. Nalja tegi, et puhkepulsi mõõtmisel keeras õde aparaadil heli maha, kuna mingist tasemest allpool hakkas aparaat hoiatuseks piiksuma.
Kas puhkepulsi langus näitab midagi? Väidetakse, et puhkepulsi langus näitab, et organism on muutunud ökonoomsemaks. Samas erialakirjanduse põhjal „Medicine and Science in Sports and Exercise” näiteks 20 nädalane vastupidavustreening ei alanda veel puhkepulssi, mistõttu sobivam jooksvaks füüsilise vormi hindamiseks on taastumispulss.
Taastumispulsi mõõtmise kohta uurin natuke lisa veel erialast kirjandust ja kirjutan järgmine kord.
Sunday, April 4, 2010
Külmavärinad peale trenni
Peale eelmise nädala pikka otsa (pikaks otsaks pean trenni pikkusega alates 20 km) reageeris organism sarnaselt nagu oleksin läbinud maratoni. Mõni aeg peale jooksu lõpetamist hakkasid vappekülmad. Kuigi jooksu ajal tarbisin vett iga 4 km (st 20 min) järel, oli peale jooksu meeletu janu ja nälg. Kuigi jooksu ajal oli enesetunne hea, oli hilisem taastumine väga raske. Sarnaselt reageeris keha järgmisel päeval peale trenni. Hoolimata, et läbitud distants oli oluliselt lühem. Külmatundele tekkides mõõtsin õhtul, et oli tõusnud palavik (37,7), mis peale teki alla pugemist langes ca 10 min jooksul, peale sooja saamist, alla tagasi 37 kraadini.
Kahtlustasin energia puudujääki ja arvasin esialgu, et olin ületanud enda jaoks kriitilise piiri 1,5 h trenni kestvuse ning peab üle kolima trenni ajal tavaliselt veelt spordijoogile. Peale netist mõningast surfamist foorumitest sain vastuseks, et trenni järgselt vappekülma põhjuseks on kas vedeliku puudus või energia puudus. Kahjuks ei leidnud ühtegi asjatundja põhjendatud arvamust.
Lisaks oli raamatutes soovitus, et vahetult peale trenni tuleb kiiremaks taastumiseks tarbida koheselt kiireid süsivesikuid.
Selle nädala pikaks otsaks valmistusin tõsisemalt. Eesmärk oli testida, kas targemalt valmistudes on võimalik parem taastumine. Eelneval päeval puhkus (õnneks oli püha), rohkem süsivesikuid ja hulgaliselt mineraalvett. Jooksu päeval söögiks pasta, glükoosi tabletid ja mineraalvesi (nii naturaalselt kui segatult õunamahlaga).
Varustasin end trenniks spordijoogi, mineraalvee ja banaanidega.
Jooksu ajal jõin spordijooki iga 15 min järel (kokku kogu trenni jooksul 500 ml). Peale trenni sõin koheselt kolm banaani ja mõne aja pärast veel ühe. Lisaks jõin mineraalvett.
Milline oli taktika muutuse mõju?
Esiteks taastumisega ei olnud probleeme. Kuigi banaanid ja spordijooks ei katnud tõenäoliselt jooksuga kulutatud kaloreid (kella andmetel oli energiakulu üle1100 kcal) oli enesetunne peale jooksu hea. Lisaks jäid ära ka õhtused külmavärinad. Ka jooksu näitajad olid eelmise korraga võrreldes paremad: paar lööki madalam keskmine pulss ja mõned sekundid kiirem keskmine jooksukiirus.
Mida õppisin?
Igasse üle 60 min trenni tuleb võtta kaasa banaan või paar, et peale trenni taastada kiiresti süsivesikute varud.
Kuna mu organist on tavapärasest vedelikuvaesem, pean jooma tavapärasest sagedamini. Kui meenutada, siis sage spordijoogi tarbimine oli tõenäoliselt põhjuseks, miks Helsingi maratoni suutsin nautida lõpuni ning vedeliku (ja energia) puudus oli tõenäoliselt üks põhjustest miks kustusin Amsterdami maratoni viimastel kilomeetritel.
Ettevalmistudes sain teada kui palju mineraalaineid on poes pakutavates mineraalvees ja valmissegatud levinumates spordijookides. Tõsise naatriumiannuse saab Borjomist. Kuigi spordijookide erinevus ei ole põhiainetes suur on näiteks Isostaril lisatud kaltsiumi ja Gatotradel aga kloori. Võimalik, et see on põhjuseks, miks organism võtab vastu neid jooke erinevalt.
Kuigi on loetud suhteliselt palju kirjandust, siis tõeline arusaam tekib alles seejärel, kui oled ise läbi elanud.
Kahtlustasin energia puudujääki ja arvasin esialgu, et olin ületanud enda jaoks kriitilise piiri 1,5 h trenni kestvuse ning peab üle kolima trenni ajal tavaliselt veelt spordijoogile. Peale netist mõningast surfamist foorumitest sain vastuseks, et trenni järgselt vappekülma põhjuseks on kas vedeliku puudus või energia puudus. Kahjuks ei leidnud ühtegi asjatundja põhjendatud arvamust.
Lisaks oli raamatutes soovitus, et vahetult peale trenni tuleb kiiremaks taastumiseks tarbida koheselt kiireid süsivesikuid.
Selle nädala pikaks otsaks valmistusin tõsisemalt. Eesmärk oli testida, kas targemalt valmistudes on võimalik parem taastumine. Eelneval päeval puhkus (õnneks oli püha), rohkem süsivesikuid ja hulgaliselt mineraalvett. Jooksu päeval söögiks pasta, glükoosi tabletid ja mineraalvesi (nii naturaalselt kui segatult õunamahlaga).
Varustasin end trenniks spordijoogi, mineraalvee ja banaanidega.
Jooksu ajal jõin spordijooki iga 15 min järel (kokku kogu trenni jooksul 500 ml). Peale trenni sõin koheselt kolm banaani ja mõne aja pärast veel ühe. Lisaks jõin mineraalvett.
Milline oli taktika muutuse mõju?
Esiteks taastumisega ei olnud probleeme. Kuigi banaanid ja spordijooks ei katnud tõenäoliselt jooksuga kulutatud kaloreid (kella andmetel oli energiakulu üle1100 kcal) oli enesetunne peale jooksu hea. Lisaks jäid ära ka õhtused külmavärinad. Ka jooksu näitajad olid eelmise korraga võrreldes paremad: paar lööki madalam keskmine pulss ja mõned sekundid kiirem keskmine jooksukiirus.
Mida õppisin?
Igasse üle 60 min trenni tuleb võtta kaasa banaan või paar, et peale trenni taastada kiiresti süsivesikute varud.
Kuna mu organist on tavapärasest vedelikuvaesem, pean jooma tavapärasest sagedamini. Kui meenutada, siis sage spordijoogi tarbimine oli tõenäoliselt põhjuseks, miks Helsingi maratoni suutsin nautida lõpuni ning vedeliku (ja energia) puudus oli tõenäoliselt üks põhjustest miks kustusin Amsterdami maratoni viimastel kilomeetritel.
Ettevalmistudes sain teada kui palju mineraalaineid on poes pakutavates mineraalvees ja valmissegatud levinumates spordijookides. Tõsise naatriumiannuse saab Borjomist. Kuigi spordijookide erinevus ei ole põhiainetes suur on näiteks Isostaril lisatud kaltsiumi ja Gatotradel aga kloori. Võimalik, et see on põhjuseks, miks organism võtab vastu neid jooke erinevalt.
Kuigi on loetud suhteliselt palju kirjandust, siis tõeline arusaam tekib alles seejärel, kui oled ise läbi elanud.
Tuesday, March 30, 2010
Uus hooaeg 2010
Nüüd on suurem lumi sulanud ja jooksusõbrad saavad lõpuks välja. Üllatuseks olen täheldanud, et väljas on juba nii palju jooksjaid. Seda on minu hinnangul on rohkem, kui eelnevatel aastatel. See teeb rõõmu, kuna siis on loota ka Tallinna maratonil rohket osavõttu. Tänaseks oli maratonile kirja pannud juba 136 jooksjat.
Kuidas on läinud senine ettevalmistus?
Võrreldes eelmise kevadega on märtsi lõpuks jooksu kiirus tõusnud taas 10-15 sekundit. Selline on vist minu arengu kiirus. Sarnane areng oli ka eelneval kahel aastal. Ega seda palju ei ole, aga 20 km peale teeb üle 5 minuti erinevust. Lisaks keskmine pulss samal distanstil oli see aasta võrreldes eelmise aastaga 6 lööki madalam. Loodan, ehk annab see lootust sügisel parandada oma isikliku rekordit maratonis ca 10 minuti võrra.
Eelmine aasta oli samaks ajaks mul jookstud juba esimene maraton. Võtsin eelmine aasta osa Eesti ekstreemmaratonist Otepää-Tartu. (Miks pean eksreemseks, kirjutan ehk mõni järgmine kord). Selleks aastaks kavandatud Rooma maraton jäi kahjuks ära. Jätsin lennupileti ostmise otsuse viiimasele hetkele ning terviserikete tõttu jäigi ostmata. Vaatasin maratoni edetabelist, et kolm eestlast osales. Kahju, oleks soovinud ka ise testida oma vormi.
Millised on eesmärgid selleks aastaks?
Plaanis on Stokholmi maraton, mida jooksen esimest korda. Tõenäoliselt maratoni ajaparandust üritaks alles sügisel. Stokholmis üritaks saavutada sama tunnet, mis eelmine aasta Helsingis. Joosta targalt, nautida igat (ka viimast kolme) kilomeetrit.
Kas jooksen sügisel Tallinnas või mujal, ei ole veel otsustanud.
Vahele, kui treeningplaanidega sobib, siis katsun võtta osa Eesti poolmaratonidest (Tartu Jooksumaraton ja Stamina poolmaraton) ning Järvejooksu sarjast.
Teisalt tuleb katsuda püsida terve. Veebruar- märts olen olnud järjest tõbine (gripp, vigastused). Tundub, et mida paremaks sa muutud, seda suurem on vigastuste oht. Samas on iga vigastuses ka positiivne külg. Sa saad teada oma nõrgad kohad ning pöörad rohkem tähelepanu asjadele (venitused, jõuharjutused kerelihastele), mis enne ei olnud niivõrd tähtsad.
Nagu mu treener Meelis Minn ütleb. Treenida tuleb targalt. Katsun siis seda põhimõtet järgida.
Olen valiku pikemaid jookse üles pannud http://www.jooksusober.ee/jooksude-kalender. Katsun seal andmeid uuendada ja loodan, et iga jooksja leiab sealt endale huvitavaid väljakutseid.
Katsun saada aastaga paremaks jooksjaks ja liikuda oma pikemaajalisema sihi saavutamise suunas. Sügisel saab teha vahekokkuvõtte, mida on aastaga õpitud.
Katsun olla ka usinam kirjutaja, et jooksuga seotud mõtteid ning vahetut kogemust jagada.
Kuidas on läinud senine ettevalmistus?
Võrreldes eelmise kevadega on märtsi lõpuks jooksu kiirus tõusnud taas 10-15 sekundit. Selline on vist minu arengu kiirus. Sarnane areng oli ka eelneval kahel aastal. Ega seda palju ei ole, aga 20 km peale teeb üle 5 minuti erinevust. Lisaks keskmine pulss samal distanstil oli see aasta võrreldes eelmise aastaga 6 lööki madalam. Loodan, ehk annab see lootust sügisel parandada oma isikliku rekordit maratonis ca 10 minuti võrra.
Eelmine aasta oli samaks ajaks mul jookstud juba esimene maraton. Võtsin eelmine aasta osa Eesti ekstreemmaratonist Otepää-Tartu. (Miks pean eksreemseks, kirjutan ehk mõni järgmine kord). Selleks aastaks kavandatud Rooma maraton jäi kahjuks ära. Jätsin lennupileti ostmise otsuse viiimasele hetkele ning terviserikete tõttu jäigi ostmata. Vaatasin maratoni edetabelist, et kolm eestlast osales. Kahju, oleks soovinud ka ise testida oma vormi.
Millised on eesmärgid selleks aastaks?
Plaanis on Stokholmi maraton, mida jooksen esimest korda. Tõenäoliselt maratoni ajaparandust üritaks alles sügisel. Stokholmis üritaks saavutada sama tunnet, mis eelmine aasta Helsingis. Joosta targalt, nautida igat (ka viimast kolme) kilomeetrit.
Kas jooksen sügisel Tallinnas või mujal, ei ole veel otsustanud.
Vahele, kui treeningplaanidega sobib, siis katsun võtta osa Eesti poolmaratonidest (Tartu Jooksumaraton ja Stamina poolmaraton) ning Järvejooksu sarjast.
Teisalt tuleb katsuda püsida terve. Veebruar- märts olen olnud järjest tõbine (gripp, vigastused). Tundub, et mida paremaks sa muutud, seda suurem on vigastuste oht. Samas on iga vigastuses ka positiivne külg. Sa saad teada oma nõrgad kohad ning pöörad rohkem tähelepanu asjadele (venitused, jõuharjutused kerelihastele), mis enne ei olnud niivõrd tähtsad.
Nagu mu treener Meelis Minn ütleb. Treenida tuleb targalt. Katsun siis seda põhimõtet järgida.
Olen valiku pikemaid jookse üles pannud http://www.jooksusober.ee/jooksude-kalender. Katsun seal andmeid uuendada ja loodan, et iga jooksja leiab sealt endale huvitavaid väljakutseid.
Katsun saada aastaga paremaks jooksjaks ja liikuda oma pikemaajalisema sihi saavutamise suunas. Sügisel saab teha vahekokkuvõtte, mida on aastaga õpitud.
Katsun olla ka usinam kirjutaja, et jooksuga seotud mõtteid ning vahetut kogemust jagada.
Thursday, December 10, 2009
Miks Soomes on rohkem maratonijooksjaid kui Eestis?
Võrreldes kahe riigi rahvaarvu (Soomes 5 mln ja Eestis 1,5 mln) ja maratoni lõpetajate arvu 2009. aastal (Soomes üle 5000 ja ligikaudu 400) peaks olema Eestis rohkem maratonijooksjad. Eestis võiks olla vähemalt 1500 maratonijooksjat.
Tõenäoliselt on põhjus selles, et Eestis ei ole veel piisavalt jooksuharrastajaid. Soomes tööreisil olles tegin varahommikuti (umbes poole seitsme, seitsme ajal) kerge 30 minutise jooksu linnapeal. Üllatusin kuivõrd palju jooksuharrastajaid oli sel ajal kesklinna pargis jooksmas. Pidevalt tuli nii jooksjaid kui kõndijaid vastu. Sama pilt oli ka õhtupoolikul, kus linnas aeg-ajalt tuli ikka mõni jooksja vastu. Lisaks Helsingile kordus lugu oli ka Joensuus (Helsingist 350 põhja pool), kus õhtuti ka -10 kraadi juures kohtasid mõnda jooksjat.
Eestis nii sagedasti linnapildis jooksjaid ei näe. Harjutusradadel on iga aastaga rohkem liikujaid, kuid kesklinnas ei ole ma küll jooksjaid kohanud.
Tegurid, mis on tõenäoliselt aidanud Soomes kaasa jooksuharrastuse levikule:
a) Väljaehitatud kõnniteed jalakäijatele ja jalgratturitele. Siin on õnneks ka Eestis viimasel ajal arenguid toimunud, seda nii linnades kui suuremate asulate lähenduses.
b)Hästi korraldatud jooksumaraton Helsingi kesklinnas. Lisaks ka mõned muud maratonid teistes linnades. Eestis korraliku oma jooksumaratoni ei ole. Viimasel SEB Sügisjooksul oli küll lisatud poolmaratoni orkestrid jms, kuid puudusid korralikud joogipunktid (piisav sagedus ja õige spordijook), tualetid raja ääres jne. Kui 10 km jooksmisel joomine jms ei oma sellist tähtsust, siis maratoni puhul on joogipunktid jms ääretult oluline
c)Jooksmist propageeriv ajakiri „Juoksija”. Eestis on ka alustatud selle ettevõtmisega. Samas aeg näitab kuidas see tööle saadakse.
d)Soomes pakutakse päris palju ühistreeninguid ja nõu jooksjatele. Eestis avalikult pakkunud minu teada aasta jagu vaid Jooksupartner. Tippjooksjatega tegelevad treenerid on hoidnud harrastajatest eemale. Harrastajal asjaliku treeneri leidmine on küllaltki keeruline ja see õnnestub vaid nö tutvuste kaudu. Täpselt ei teagi milles on probleem. Kas puudu on harrastajatest, kes soovivad tuge või professionaalsetest jooksutreeneritest. Tundub et neid on Eestis kuid ei suudeta kahte osapoolt kuidagi kokku viia.
e)Erialase kirjanduse olemasolu (näiteks maratoni ettevalmistuse põhitõed – nt www.suomalainenkirjakauppa.fi annab mitu raamatut maratonijooksmise kohta ). Eestis on erialast (jooksuteemalist) kirjandust vähe. Viimastel aastatel on ilmunud mõned raamatud, mis ise-enesest on hea, kuid minu arvates on need olnud liiga teaduslikult kirjutatud ja algajale jooksuharrastajatele liiga keerulised.
f)Soome reisibürood pakutavad ka spordireise (maratonireise). Eestis selliseid reise praktiliselt ei ole. Viimasel ajal on mõned pakkumised olnud, kuid kuna huvilisi on vähe võib vähesest pakkumisest aru saada.
Kokkuvõttes eks oma tervise eest hoolitsemise teadvustamine eestlaste hulgas võtab aega. Samas võiks riik ja kas või EOK teatud programmide kaudu mõned aastad eelloetletud valdkondi rohkem toetada. Masu ajal ehk naiivne unistus. Samas ainult loomulikule arengule lootes võtab Soome ja Eestis maratonijooksjate suhtarvu erinevuse vähenemine veel pikalt aega.
Tõenäoliselt on põhjus selles, et Eestis ei ole veel piisavalt jooksuharrastajaid. Soomes tööreisil olles tegin varahommikuti (umbes poole seitsme, seitsme ajal) kerge 30 minutise jooksu linnapeal. Üllatusin kuivõrd palju jooksuharrastajaid oli sel ajal kesklinna pargis jooksmas. Pidevalt tuli nii jooksjaid kui kõndijaid vastu. Sama pilt oli ka õhtupoolikul, kus linnas aeg-ajalt tuli ikka mõni jooksja vastu. Lisaks Helsingile kordus lugu oli ka Joensuus (Helsingist 350 põhja pool), kus õhtuti ka -10 kraadi juures kohtasid mõnda jooksjat.
Eestis nii sagedasti linnapildis jooksjaid ei näe. Harjutusradadel on iga aastaga rohkem liikujaid, kuid kesklinnas ei ole ma küll jooksjaid kohanud.
Tegurid, mis on tõenäoliselt aidanud Soomes kaasa jooksuharrastuse levikule:
a) Väljaehitatud kõnniteed jalakäijatele ja jalgratturitele. Siin on õnneks ka Eestis viimasel ajal arenguid toimunud, seda nii linnades kui suuremate asulate lähenduses.
b)Hästi korraldatud jooksumaraton Helsingi kesklinnas. Lisaks ka mõned muud maratonid teistes linnades. Eestis korraliku oma jooksumaratoni ei ole. Viimasel SEB Sügisjooksul oli küll lisatud poolmaratoni orkestrid jms, kuid puudusid korralikud joogipunktid (piisav sagedus ja õige spordijook), tualetid raja ääres jne. Kui 10 km jooksmisel joomine jms ei oma sellist tähtsust, siis maratoni puhul on joogipunktid jms ääretult oluline
c)Jooksmist propageeriv ajakiri „Juoksija”. Eestis on ka alustatud selle ettevõtmisega. Samas aeg näitab kuidas see tööle saadakse.
d)Soomes pakutakse päris palju ühistreeninguid ja nõu jooksjatele. Eestis avalikult pakkunud minu teada aasta jagu vaid Jooksupartner. Tippjooksjatega tegelevad treenerid on hoidnud harrastajatest eemale. Harrastajal asjaliku treeneri leidmine on küllaltki keeruline ja see õnnestub vaid nö tutvuste kaudu. Täpselt ei teagi milles on probleem. Kas puudu on harrastajatest, kes soovivad tuge või professionaalsetest jooksutreeneritest. Tundub et neid on Eestis kuid ei suudeta kahte osapoolt kuidagi kokku viia.
e)Erialase kirjanduse olemasolu (näiteks maratoni ettevalmistuse põhitõed – nt www.suomalainenkirjakauppa.fi annab mitu raamatut maratonijooksmise kohta ). Eestis on erialast (jooksuteemalist) kirjandust vähe. Viimastel aastatel on ilmunud mõned raamatud, mis ise-enesest on hea, kuid minu arvates on need olnud liiga teaduslikult kirjutatud ja algajale jooksuharrastajatele liiga keerulised.
f)Soome reisibürood pakutavad ka spordireise (maratonireise). Eestis selliseid reise praktiliselt ei ole. Viimasel ajal on mõned pakkumised olnud, kuid kuna huvilisi on vähe võib vähesest pakkumisest aru saada.
Kokkuvõttes eks oma tervise eest hoolitsemise teadvustamine eestlaste hulgas võtab aega. Samas võiks riik ja kas või EOK teatud programmide kaudu mõned aastad eelloetletud valdkondi rohkem toetada. Masu ajal ehk naiivne unistus. Samas ainult loomulikule arengule lootes võtab Soome ja Eestis maratonijooksjate suhtarvu erinevuse vähenemine veel pikalt aega.
Friday, December 4, 2009
Kas harrastusjooksja vajab treenerit?
Ühel klubi üritusel mainisin, et kasutan sügisest nõuandjat treeningkavade koostamisel. Huvitav, oli harrastajate ja professionaalide erinev reaktsioon.
Harrastajad ei toetanud seda valikut. Minult küsiti: "Milleks treenerit vaja? Miks sa kulutad raha?" Harrastajatelt tulid kohe ka soovitused, et võta parem veebist plaan ja trenid selle järgi. Mida see treener ikka suudab sulle lisaks anda? Ega ma siis põhjendada kohe ei osanud. Lihtsalt tundsin mingist hetkest, et midagi peaks harjutamises muutma. Tekkis arusaam, et lihtsalt mahte suurendades võin üle treenida ja lisaks vajasin kedagi kellega aeg-ajalt nõu pidada.
Samas tõsisemalt harjutajad ei laitnud seda mõtet maha. Pigem arvasid, et kui tõsisemalt midagi ette võtad, siis on hea kui keegi nö aitab mõtelda ja teeb plaane.
Pirksaar vastas intervjuus , et nõu küsijaid on vähe. Arvestades jooksjate arvu, võiks tema arvates olla huvi nõustamise vastu suurem.
Kokkuvõttes järeldasin, et asjatundjad saavad aru, miks treenerit on vaja. Harrastajad pigem teadmatusest ei taju seda vajadust ning lähenevad jooksmisele, kui iseenesest näivalt lihtsale tegevusele, liiga lihtsustatult.
Olen kunagi natuke idamaiste võitluskunstidega tegelenud. Tõmbasin mõttes võrdluse, veebiplaani järgi treenides maratoni aega parandada, see on nagu õppida võitluskunsti õpiku järgi. Teoorias võimalik, kuid praktikas asjasse süvenedes vaevalt kaugele jõuab. Tegelikult on igal alal detailid ääretult tähtsad ning arenguks põhja ladumiseks peab olema keegi kogenenum, kes juhendab kõrvalt ja aitab sind põhiasjades järjele. Saavutades teatud taseme, on võimalik ise edasi minna. Tehes midagi ainult omast tarkusest palju, aga valesti, ei vii sind soovitava täiuslikkuse poole.
Arvan, et treener aitab treenida targemalt. Treener suudab kiiresti hinnata su tehnikat ja vaadates üle tulemused, soovitada, millele tähelepanu pöörata ja mida peaks arendama.
Mõned näited. Olles treeninud pikalt ühe tempoga on see paratamatult mõjutanud mu jooksutehnikat. Kiiremal jooksul on treeneri sõnul mul tehnika korras kuid aeglasema jooksukiiruse puhul, millega olen pikka aega harjutanud, on samm loivav. Treeneri sõnul „Hõljun nagu Jordan”. Teoorias peaks jooksul äratõuge olema suunatud liikumise suunas, mitte suunaga tõstma sind maast kõrgemale. See tähendab, et hetkel ma ei liigu oma maratonitempos joostes edasi efektiivselt. Koos treeneriga üritame siis seda sisseharjunud tehnika erinevate harjutustega lõhkuda, et jooksutehnika paika saada. Tundub küll pisiasi, kuid kui neid pisiasju koguneb mitmeid mõjutavad need kokkuvõttes palju.
Kuigi ma ei ole asjatundja, on aja jooksul tekkinud kirjandust lugedes mõningane arusaam. Metsa all hajutades näed sageli vastu tulemas jooksjaid kelle jooksutehnikat peaks tegelikult korrigeerima. Paljudele peaks õpetama nii kehahoiaku põhitõdesid, jala maha asetamist, käte töö tähtsust jne.
Näiteks tippjooksjad lasevad teha enda jalanõudele spetsiaalsed sisetallad, mis toetavad, et jalg püsiks jooksmisel õiges asendis. Märkasin, kusagil reklami, et ka Eestis on võimalik juba ka harrastusjooksjatel vastav uuring teha. Isegi kui harrastajad seda spetsiaalsed sisetalda ei osta, on oluline, et sõltuvalt jala tüübist, kehakaalust jne on vaja valida kohe alguses õige toestusega jooksujalanõusid. Poes müüjad sellist nõu üldjuhul ei oska anda ning teiseks sellise nõu andmiseks oleks vaja eelnevalt üle vaadata jooksutehnika. See on tegelikult hetk, kus kohe alguses oleks algajal jooksuhuvilisel vaja kõrvaltvaatava kogenud treeneri abi. Joostes ebasobivate jalanõudega võib ruttu jõuda ülekoormuse traumadeni.
Tõlkides aegajalt Jooksusõbra kodulehele jooksmisega seotud artikleid olen saanu aru, kuivõrd lai on jooksmisel võimalike harjutuste skaala. On väga erinevaid harjutusi, mis on suunatud konkreetse oskuse arendamiseks või muudatuse esilekutsumiseks organismis. Igas arenguetapis, sõltuvalt treeningu eesmärgist, kasutatakse sobivaid ja eesmärgi suunas arendavaid treeningud. Kui soovitakse kaalu langetada, tuleb harjutada ühte moodi, kui soovitakse arendada kiirust, tuleb harjutada teistmoodi. Nagu koolis õppimisel on ka jooksja arengus on kindlad etapid ehk ei saa liikuda järgmisele tasemele kui eelnev tase on omandamata. Järjekordselt üksnäide, kus oleks vaja treeneri teadmisi ja nõu.
Lugedes erialakirjandust on seal rõhutatud, et treeningkava peab olema vaheldusrikas. Juhtusin nägema hommikul telekast reklaami ameeriklaste treeningvideole „90 päevaga heasse vormi”. Kuigi ma väga ei usu nendesse kiiretesse tulemuste saavutamistesse, panin tähele, et reklaamis rõhutati, et lihaste arendamise treeningkavad on üles ehitatud just vahelduse peale. Kui lihas harjub mingi koormuse või liigutusega ja areng peatub, siis kutsutakse edasine areng esile kas uue harjutuse või hajutuse muutmisega. Vaheldusrikka treeningkava ülesehitamine vajab kogemustega treenerit. Näiteks minu treeningplaanis on koht ka harjutamine erinevatel pinnastel ning profiiliga maastikul, et harjutuse ja raskusastme kombineerimisega saavutada paremini soovitav lõpptulemus.
Harrastajad sageli ei taha võtta treenerit, kuna nende väitel treeneri võtmine tähendab kohustuste võtmist ehk enam ei saa harjutada millal tahad ja kuidas tahad. Samas kui on eesmärgiks näiteks oma maratoni aega parandada, peab arvestama, et süsteemne ja reeglipärane harjutamine on ainus lähenemine, mis viib teid soovitud eesmärgi poole. Tunnistan, treeningplaan sunnib mind sagedamini endast laiskust välja ajama ja suunduma tunnikeseks treeningule. Samas selle positiivse emotsiooni järel, mille sa treeningu järgselt saad, tänad mõttes, et sul on stiimul, mis sunnib sind välja minema. Arvan, et sageli oleme kinni oma mõtlemises – me mõtleme raske tegevuse peale, mitte meeldiva tulemuse peale.
Teades nädala treeningute rütmi (vt viide) on võimalik nädalaplaan kujundada selliselt, et see sobib kenasti päevakavva. Minu jaoks ei ole kava järgi harjutamine muutnud segavaks või koormaks. Alati kui tuleb ette reis vms, mis võib tavapärast treeningrütmi segada, informeerides treenerit varakult, on võimalik treeningkava kohendades leida tasakaal treenimise ja muu elu vahel.
Oma nelja kuulise treeneri nõuannete järgi treenimisel olen õppinud palju ja hakanud mõistma miks ma mingit harjutust teen, kuivõrd oluline on igapäevaselt taastumise jälgimine ja vajadusel siis treeningkavades muudatuste tegemine. Eks sügisel paistab, kas soovitud areng maratoni ajas toimub. Kuid hetkel suhtun igatahes lootusrikkalt.
Soovitan jooksuharrastajal võtta julgus kokku ja proovida treeneriga koostööd. Alustuseks kas või võtta osa näiteks jooksupartneri ühistreeningutest. Lisaks on võimalik liituda ka spordiklubidega, kus samuti on võimalik kogenenud jooksjatelt vajadusel nõu küsida.
Harrastajad ei toetanud seda valikut. Minult küsiti: "Milleks treenerit vaja? Miks sa kulutad raha?" Harrastajatelt tulid kohe ka soovitused, et võta parem veebist plaan ja trenid selle järgi. Mida see treener ikka suudab sulle lisaks anda? Ega ma siis põhjendada kohe ei osanud. Lihtsalt tundsin mingist hetkest, et midagi peaks harjutamises muutma. Tekkis arusaam, et lihtsalt mahte suurendades võin üle treenida ja lisaks vajasin kedagi kellega aeg-ajalt nõu pidada.
Samas tõsisemalt harjutajad ei laitnud seda mõtet maha. Pigem arvasid, et kui tõsisemalt midagi ette võtad, siis on hea kui keegi nö aitab mõtelda ja teeb plaane.
Pirksaar vastas intervjuus , et nõu küsijaid on vähe. Arvestades jooksjate arvu, võiks tema arvates olla huvi nõustamise vastu suurem.
Kokkuvõttes järeldasin, et asjatundjad saavad aru, miks treenerit on vaja. Harrastajad pigem teadmatusest ei taju seda vajadust ning lähenevad jooksmisele, kui iseenesest näivalt lihtsale tegevusele, liiga lihtsustatult.
Olen kunagi natuke idamaiste võitluskunstidega tegelenud. Tõmbasin mõttes võrdluse, veebiplaani järgi treenides maratoni aega parandada, see on nagu õppida võitluskunsti õpiku järgi. Teoorias võimalik, kuid praktikas asjasse süvenedes vaevalt kaugele jõuab. Tegelikult on igal alal detailid ääretult tähtsad ning arenguks põhja ladumiseks peab olema keegi kogenenum, kes juhendab kõrvalt ja aitab sind põhiasjades järjele. Saavutades teatud taseme, on võimalik ise edasi minna. Tehes midagi ainult omast tarkusest palju, aga valesti, ei vii sind soovitava täiuslikkuse poole.
Arvan, et treener aitab treenida targemalt. Treener suudab kiiresti hinnata su tehnikat ja vaadates üle tulemused, soovitada, millele tähelepanu pöörata ja mida peaks arendama.
Mõned näited. Olles treeninud pikalt ühe tempoga on see paratamatult mõjutanud mu jooksutehnikat. Kiiremal jooksul on treeneri sõnul mul tehnika korras kuid aeglasema jooksukiiruse puhul, millega olen pikka aega harjutanud, on samm loivav. Treeneri sõnul „Hõljun nagu Jordan”. Teoorias peaks jooksul äratõuge olema suunatud liikumise suunas, mitte suunaga tõstma sind maast kõrgemale. See tähendab, et hetkel ma ei liigu oma maratonitempos joostes edasi efektiivselt. Koos treeneriga üritame siis seda sisseharjunud tehnika erinevate harjutustega lõhkuda, et jooksutehnika paika saada. Tundub küll pisiasi, kuid kui neid pisiasju koguneb mitmeid mõjutavad need kokkuvõttes palju.
Kuigi ma ei ole asjatundja, on aja jooksul tekkinud kirjandust lugedes mõningane arusaam. Metsa all hajutades näed sageli vastu tulemas jooksjaid kelle jooksutehnikat peaks tegelikult korrigeerima. Paljudele peaks õpetama nii kehahoiaku põhitõdesid, jala maha asetamist, käte töö tähtsust jne.
Näiteks tippjooksjad lasevad teha enda jalanõudele spetsiaalsed sisetallad, mis toetavad, et jalg püsiks jooksmisel õiges asendis. Märkasin, kusagil reklami, et ka Eestis on võimalik juba ka harrastusjooksjatel vastav uuring teha. Isegi kui harrastajad seda spetsiaalsed sisetalda ei osta, on oluline, et sõltuvalt jala tüübist, kehakaalust jne on vaja valida kohe alguses õige toestusega jooksujalanõusid. Poes müüjad sellist nõu üldjuhul ei oska anda ning teiseks sellise nõu andmiseks oleks vaja eelnevalt üle vaadata jooksutehnika. See on tegelikult hetk, kus kohe alguses oleks algajal jooksuhuvilisel vaja kõrvaltvaatava kogenud treeneri abi. Joostes ebasobivate jalanõudega võib ruttu jõuda ülekoormuse traumadeni.
Tõlkides aegajalt Jooksusõbra kodulehele jooksmisega seotud artikleid olen saanu aru, kuivõrd lai on jooksmisel võimalike harjutuste skaala. On väga erinevaid harjutusi, mis on suunatud konkreetse oskuse arendamiseks või muudatuse esilekutsumiseks organismis. Igas arenguetapis, sõltuvalt treeningu eesmärgist, kasutatakse sobivaid ja eesmärgi suunas arendavaid treeningud. Kui soovitakse kaalu langetada, tuleb harjutada ühte moodi, kui soovitakse arendada kiirust, tuleb harjutada teistmoodi. Nagu koolis õppimisel on ka jooksja arengus on kindlad etapid ehk ei saa liikuda järgmisele tasemele kui eelnev tase on omandamata. Järjekordselt üksnäide, kus oleks vaja treeneri teadmisi ja nõu.
Lugedes erialakirjandust on seal rõhutatud, et treeningkava peab olema vaheldusrikas. Juhtusin nägema hommikul telekast reklaami ameeriklaste treeningvideole „90 päevaga heasse vormi”. Kuigi ma väga ei usu nendesse kiiretesse tulemuste saavutamistesse, panin tähele, et reklaamis rõhutati, et lihaste arendamise treeningkavad on üles ehitatud just vahelduse peale. Kui lihas harjub mingi koormuse või liigutusega ja areng peatub, siis kutsutakse edasine areng esile kas uue harjutuse või hajutuse muutmisega. Vaheldusrikka treeningkava ülesehitamine vajab kogemustega treenerit. Näiteks minu treeningplaanis on koht ka harjutamine erinevatel pinnastel ning profiiliga maastikul, et harjutuse ja raskusastme kombineerimisega saavutada paremini soovitav lõpptulemus.
Harrastajad sageli ei taha võtta treenerit, kuna nende väitel treeneri võtmine tähendab kohustuste võtmist ehk enam ei saa harjutada millal tahad ja kuidas tahad. Samas kui on eesmärgiks näiteks oma maratoni aega parandada, peab arvestama, et süsteemne ja reeglipärane harjutamine on ainus lähenemine, mis viib teid soovitud eesmärgi poole. Tunnistan, treeningplaan sunnib mind sagedamini endast laiskust välja ajama ja suunduma tunnikeseks treeningule. Samas selle positiivse emotsiooni järel, mille sa treeningu järgselt saad, tänad mõttes, et sul on stiimul, mis sunnib sind välja minema. Arvan, et sageli oleme kinni oma mõtlemises – me mõtleme raske tegevuse peale, mitte meeldiva tulemuse peale.
Teades nädala treeningute rütmi (vt viide) on võimalik nädalaplaan kujundada selliselt, et see sobib kenasti päevakavva. Minu jaoks ei ole kava järgi harjutamine muutnud segavaks või koormaks. Alati kui tuleb ette reis vms, mis võib tavapärast treeningrütmi segada, informeerides treenerit varakult, on võimalik treeningkava kohendades leida tasakaal treenimise ja muu elu vahel.
Oma nelja kuulise treeneri nõuannete järgi treenimisel olen õppinud palju ja hakanud mõistma miks ma mingit harjutust teen, kuivõrd oluline on igapäevaselt taastumise jälgimine ja vajadusel siis treeningkavades muudatuste tegemine. Eks sügisel paistab, kas soovitud areng maratoni ajas toimub. Kuid hetkel suhtun igatahes lootusrikkalt.
Soovitan jooksuharrastajal võtta julgus kokku ja proovida treeneriga koostööd. Alustuseks kas või võtta osa näiteks jooksupartneri ühistreeningutest. Lisaks on võimalik liituda ka spordiklubidega, kus samuti on võimalik kogenenud jooksjatelt vajadusel nõu küsida.
Subscribe to:
Posts (Atom)