Tagala kindlustamise kuu

Elus tuleb teha valikuid. Elu jooksul muutub see nimekiri, mida me peame tähtsaks. Kord on selleks esmatähtsaks asjaks karjäär, kord õpingud, kord sport. Igal asjal on oma õige aeg.

Korrapärane jooksuharrastus tähendab, et me peame võtma aega millegi muu arvelt. Olgu selleks töö või vaba aeg. Sageli tuuakse ohvriks perega ühiselt veedetud aeg. Harva juhtub, et peres kõigil on üht-moodi huvid.

Me ei märkagi kuivõrd isekaks me võime muutuda ja panna maailma enda ümber pöörlema. Unustades fakti, et maakera pöörleb ikka omasoodu, hoolimata meie pettekujutlusest, et oleme maailmanaba.

Mõnikord on vaja väikest tõuget, et avada me ees uus tee või näha maailma teisiti. Nii nagu asjad tegelikult on.

Nii nagu on vaja endale leida põhjuseid, et treenida, tuleks aeg-ajalt leida põhjused, et võtta paus.

Mõnel perioodil, näiteks jõulude ajal, tuleks leida aega nendele, kes on sinu isekat hobi vaikides toetanud. Andnud igapäevaselt panuse selleks, et sa saaksid liikuda oma eesmärgi suunas.

Jõulude ajal jooksjate kaasadel ei ole vaja ei kalleid kingitusi, ei uusi medaleid, ei uusi rekordeid. Vaja on hoopis midagi muud. Vaid paari päeva, kus ei tõmmata jalga treeninguid ja ei sukelduta pimedas lumetormi. Salasooviks on vaid mõned rahulikult perega koos veedetud päevad. Mõned korrad, kus tuntakse, et on midagi tähtsamat kui sport. Miks mitte seda väikest rõõmu siis kaasale pakkuda?

Nii nagu sõjas määrab sageli lahingutulemuse, kuivõrd tugev on tagala, on see sama oluline isiklikus elus.

See aasta jätan hooaja kokku võtmata ja uued eesmärgid sättimata.

Detsember on tagala kindlustamise kuu.

Treeneri rollist

„ Kas treener võib eksida? Milleks on harrastusjooksjale vaja treenerit?“

Ma mõtlesin nendele küsimustele, mitte selleks, et saada endale lõpliku vastust vaid mõtiskleda mõningate peas keerlenud mõtete üle. Alljärgnev võib tunduda kohati mõistujutuna. Samas alati ei saa kõike täpselt sõnadega väljendada ja seda arusaamist peab ise kogema.

„Mina treenin nii kuidas tahan ja millal tahan. Plaanide järgi harjutamine, muudab treenimise kohustuseks. Ma soovin olla vaba oma otsustuses.“


„Jooksmine on imelihtne. Mida seal ikka õppida.“


„ Ei tulnud loodetud tulemust. Järelikult ei ole mu treener hea. Järelikult mõttetult kulutatud raha.“

…

Väited, mis ei olegi nii harvad harrastusjooksjate suust. Võimalik, et nendes peegeldub jooksjate kogemus. Olen ise neljandat hooaega jooksmist harrastanud, kuid olen jõudnud oma sisemuses arusaamises hoopis teistele järeldustele.

Jooksmine on keeruline ala. Väited, et jooksmine ei ole tehniline ala tundub mulle asjatundmatuna. Nagu öeldakse kurat peitub detailides. Jooks, eriti maratonijooks, sisaldab palju detaile, millede summa määrab kokkuvõttes võistluse lõpptulemuse. Jooksutehnika lihvimine, võimetele vastava jooksutaktika valik, joomine, toitumine jne. Targast juhendajast on palju abi, kui üritad jooksmise nüanssidest aru saada.

Ma kasutasin meelega treeneri asemel mõistet juhendaja. Vähemalt nii ma arvan, et sedasi on mõte täpsem. Juhendaja tähendab minu jaoks treenija ja treenitava suhtes kõrgemat taset. Tsirkuses karusid ja tiigreid treenitakse. Piitsa ja präänikuga võib saavutada tulemust. Inimest on võimalik nii treenida kui juhendada. Juhendamise tase muidugi eeldab, et jooksja kasutab mõtlemisvõimet.

Sportlase ja juhendaja koostöö töötab vaid kahepoolse panusena

Olen näinud suhtumist, kus võttes treeneri lülitatakse enda mõtlemine välja. Oodatakse, et treener mõtleb jooksja eest. Ei anta treenerile tagasisidet, ei kuulata ja ei analüüsita enda keha reageeringut treeningutele. Mingi aja pärast jõutakse olukorda, kus nii treener kui jooksja ei saa aru miks ei lähe sedasi nagu peaks.

Jooksja ei tohi välja lülitada enda mõtlemis- ja analüüsivõimet, sest siis ei suuda ta anda väärtuslikku tagasisidet juhendajale ega saa õigel ajal aru juhendajate soovitustes mida võiks teha teisiti.

Jooksja peab püüdlema tasemele, kus suudab põhiasju ise teha

Arvan, et jooksjana on võimalik jõuda tasemele, kus jooksja suudab end ise treenida ja treener on pigem võimalike uute arengusuundade näitaja. Kuigi paljusid jooksja organismis toimuvaid muutusi ja näitajaid on võimalik mõõta, mida ka tippspordis tehakse, ei saa alahinnata jooksja sisemist tunnetust. Arvan, et mis töötab ja mis ei tööta oskab kõige paremini jooksja hinnata. Jooksja tagasiside treenerile on ääretult oluline, et treenerile oskaks hinnata kas liigutakse õigel teel.

See ei tähenda, et jooksjal ei ole vaja treenerit. Jõudes arengus järgmisele tasemele on vaja taas suunamist ja juhendamist, uute oskuste õppimist, detailide lihvimist, et edasi minna. Nii treener kui jooksja peavad end pidevalt edasi arendama, et koostöö saaks jätkuda.

Igale jooksja peab leidma endale sobiva juhendaja

Kui jooksja ja treener on väga erineval lainel, siis tõenäoliselt head koostööd ei teki. Võib juhtuda, et juhendajal ei ole enam jooksjale midagi anda või jooksja ei ole veel vajalikul tasemel, peaks juhendajal olema piisavalt tarkust ja julgust seda jooksjale ütelda. Edasised otsused on jooksja teha.

Jooksmisharrastuse algusetapis on valida tõenäoliselt paljude treenerite vahel. Kuigi seda valikut ei ole mõtet teha hooletult.

Tsiteerides Gunnar Aarmat „Mõned õpetajad on võimelised edasi andma vägagi väärtuslikke teadmisi. Teistel seevastu on väga vähe pakkuda ja nende järgijad on õppeaja lõppedes nii vaimselt kui rahaliselt halvemas seisundis kui õpingute alguses. Aga ka kõikidel muudel aladel võime leida kõrge ja madala kvaliteediga juhendajaid“. Tõenäoliselt kehtib see tarkus ka jooksutreenerite kohta. Eestis ei ole kui palju jooksutreenereid, kel on tugev nii teoreetilise kui praktiline põhi. Minu jaoks on juhendaja valikul oluline aastate pikkune praktiseerimise (juhendamise) kogemus, mis võimaldab vähendada võimalike vigade arvu harjutamise protsessis.

Mida kaugemale on jooksja arenenud, seda ahtamaks muutub juhendajate valik. Enam ei saa juhendamisel baasoskustega hakkama, vaid on vaja igat detaili põhjalikult teada ja oskust leida parim lahendus.

Treener võib eksida, kuna iga jooksja on unikaalne ja õige lähenemise leidmine võtab aega. Kulub aega, mil õpitakse teineteist tundma. Kas lõpuni saadakse aru? Ei oska öelda. Nelja aastase koostöös on näidanud, et mul ja juhendajal on veel hulga lahendamata küsimusi, millele me ei oska veel vastata, miks just minu organism mingil hetkel just sedasi reageerib.

Peab arvestama, et iga uue treeneriga kulutatakse uuesti aega teine-teise tundmaõppimisele. Mistõttu treeneri valiku otsust ei soovita teha kergekäeliselt.

Koostöö viljadeni jõudmine võtab aega

Meistriteos (tipptulemus) sünnib vaid juhul kui iga detail on läbi mõeldud ja piinliku täpsusega lõpuni viimistletud. Võrdlusena võiks manada silme ette mõne kuulsa kunstiteose ja mõtelda millist pühendumist ja aega nõudis sellise tulemuseni jõudmine. Arvan, et tipptasemel juhendamine on kunst, kus lisaks teadmistele on vaja veel midagi sõnadega kirjeldamatut. Sageli alles hiljem mõistame, kui oleme selle arusaamiseks valmis, miks me mingeid harjutusi tegime ja kuidas see aitas kaasa kavandatud eesmärgi saavutamisele.

Maratonijooksus tulemuste saavutamine nõuab aega. Nagu igal teisel vastupidavusalal. Kui on kehva päev, siis on kehva päev. Selles ei maksa ei maailma, treenerit ega ennast süüdistada. Mõnikord on vaja ka lihtsalt õnne. Kuigi targalt tegutsedes on võimalik ebaõnnestumiseni viivaid tegureid vähendada, ei saa neid alati välistada.

Juhendamine, nagu iga töö, on tasuline

Tooksin ühe näite. Paljud inimesed kulutavad iga päev raha ostes paki suitsu. Saavad selle raha eest iga päev 20 korda viisi minutid hetkelist head enesetunnet. Kokku kulutatakse iga päev suitsetamisele 1,5 tundi. Pikemas vaates tagajärjeks tõsine põnts tervisele ja kallis lõbu, kui võtta kokku kogu aasta jooksul ostetud suitsupakkide maksumus.

Näitena ühe alternatiivina oleks suitsule kulutatama raha kokkukogumine. Selle eest saaks korra aastas lubada endale korraliku puhkusereisi. Tundub juba parema lahendusena.

Kolmas võimalus on kasutada seda sama raha tasumiseks treenerile nõuannete ja plaanide eest. Aja ja raha kogusummas teeb sama välja, kui suitsetamise harjumus, kui pikas vaates on selgelt parem võimalus pikemale ja tervelt elatud elule.

Õige juhendaja aitab kokku hoida aega ja targalt harjutades vähendatakse (ennetatakse) vigastuste või ületreeningu riski. Olen võrrelnud end teistega, kellega koos jooksime kõrvuti neli aastat tagasi. Omapäi harjutajatega on vahe jooksurajal väga pikaks kärisenud. Juhendajast on olnud mul selgelt kasu. Arvan, et iga euro on läinud õigesse kohta.

Aga kas võtta endale treener või juhendaja on muidugi iga jooksuharrastaja enda otsustada. Ka korrapärane kerge sörk ilma juhendamiseta on hea variant. Kõik sõltub eesmärkidest. Kui aga on tahe joosta 10 km näiteks alla 40 minuti, kusjuures tunda end seda tehes kergelt, võiks kaaluda targa juhendaja leidmist.

Frankfurti maraton 2011

Mulle meeldib see maraton, kuna see on suunatud jooksjale ja on saksa kvaliteediga korraldatud üritus. Nii eelnev päev (pasta party), rajateenindus kui teenindus peale jooksu (pesemine, massaaž, diplom). Pealtvaatajatele avati see aasta uue võimalusena kaasa elada jooksule interneti kaudu. See tähendab, et interaktiivse rajakaardil oli võimalik jälgida kui kaugel sind huvitavad jooksjad rajal on koos võimalusega vaadata kõrvale jooksvaid 5 km vaheaegu.

Arvan, et hea korralduse tulemusena hakkab see maraton järgnevatel aastatel järjest kiiremini lukku minema. Loodan, et ei suurendata 15 000 jooksja piiri, et mitte anda järele põhimõttes tagada kõigile jooksjatele võrdselt hea teenus.

Enda jooksust niipalju, et aasta alguses seatud eesmärk sai täidetud. Netoaeg 3.03.12 oli kindel tulemus. 12 minutit isikliku rekordi ajaparandust on minu arvates piisav areng aasta kohta. Tunne oli, et füüsis oli valmis jooksma kiiremini kuid vaim ei olnud veel valmis. Natuke raskemaks läks 25 km-st kuid suutsin hoida ühtlast tempot vähemalt 35 kilomeetrini. Kusagil 37 km tõusul keeldusid jalad liikumast ja kiirus langes. Samas surnud punkti otseselt ei tekkinud. 41 km sain taas rütmi üles ja jooksin tõusva kiirusega lõpuni. Lõppkilomeeter näitas, et jooksmises on palju kinni mõtlemises. Lihtsalt ei oska veel anda endast kõike ja sundida end jooksma ka siis, kui on raske. Organism tegelikult suudaks.

Nii kerget maratoni ei ole tükk aega olnud ehk ettevalmistus läks täkkesse. Jooks andis ka selles osas kindlust, et arenguruumi veel on. Tuleb koguda kilomeetreid ja nihutada sedakaudu lävesid natuke edasi. Vajalikud 5-10 sekundit peaks olema saavutatavad oluliselt treeningmahte suurendamata.

Kui veel selle hooajal oli eesmärgiks joosta jookse taktikaga, et alguses aeglasemalt ja lõpus kiirendada, siis maratoni lõpu jaoks tundub, et seda on seda vähe. Maratonis tuleb suuta kannatada viimased 10-15 km. Selleks peab vist tegema uuel hooajal rohkem proovivõistlusi (10km kuni poolmaraton), kus algusest peale tuleb joosta piirkiirusel ja harjutada seda kannatamist.

Kui see kannatamise jutt võib tunduda kohutavana, siis kiiremalt jooksmine ei pea tähendama, et on raskem või valusam. Pigem mulle hakkab tekkima mulje, et kiiruse kasvades on piin lühem ja kokkuvõttes kergem. See oli esimene maraton, kus peaaegu (välja arvates vahepealne nõrkusehoog) suutsin joosta algusest lõpuni. Kripeldama jäi vaid, et negatiivset spliti ei suutnud napilt joosta. Positiivne oli, et peale jooksu lõpetamist ei olnud ka jalad nii kanged kui tavaliselt. Inimene harjub kui tasapisi edasi liikuda.

Tundub, et järgmine aasta läheb Frankfurt kordamisele. Nüüd nädalaks aeg maha, et kosuda, võtta kokku eelmine hooaeg ja mõtelda läbi järgmise hooaja tegevused.

Kipsangil jäi maailmarekordist jäi seekord puudu napp 4 sekundit. Valus kaotus. Samas jookstud aeg näitab, et kiiruselt on rada täiesti võrreldav Berliiniga. Järgmine aasta enne Londonit saab olema huvitav.

Frankfurt 2011 maratoni eel

Eelmisel nädalal läks registreerimine lukku kui täitus maagiline 15 000 jooksja piir. Stardinimekirjast leidsin vähemalt 11 kaasmaalase nime. Tõenäoliselt on Eestist osalejaid rohkem, kuid kahjuks ei anna otsida stardinimekirjast riigi järgi.

Lähen jooksule vastu ühelt poolt rahulikult kuid teisalt väikse ärevusega. Treeningud on näidanud, et vajadusel suudan edasi liikuda küll. Samas sõltub lõpptulemus paljudest pisiasjadest: enesetunne, õige jooksukiiruse valik, ilm, õige toitumine ja joomine rajal, kuidas uued jooksujalanõud vastu peavad jne.

Kõige tähtsam on muidugi rahulik kaine meel ja tugev vaim. Esimest on vaja esimesel kahel kolmandikul ja teist viimasel kolmandikul.

Otsustasin muuta natuke geelide tarbimise ajastust ning jooksukiiruse valiku taktikat. Tõehetk, milline oli hetkevorm ja kas kavandatud muudatused toimisid, on pühapäeval. Pühapäeva õhtul saab siis teha väikse kokkuvõtte ja jagada kogemusi ning muljeid.

Homme viimane trenn ja jalad seinale. Vaherepliigina, et see pimedas ja poris sumpamine hakkas juba ära väsitama. Viimased aastad on näidanud, et Eesti oludes on võimalik normaalselt harjutada oktoobri keskpaigani ning novembrisse maratoni kavandada on  korraliku harjutamise mõttes juba liiga riskantne.

Ilmataat tundub hetkel üritust toetavat. Prognoos on 9-12 kraadi sooja, päikseline ilm ja lõunatuul 3 m/s.

Online pilti peaks üle kantama veebis http://www.hr-online.de/website/fernsehen/sendungen/index.jsp livestream.
Homme peaks ilmuma ka pühapäeva telekava http://www.hr-online.de/website/fernsehen/sendungen/programm.jsp?t=5. Siis saab selgemaks mida ja millal näidatakse.

Jälgige jooksu http://www.bmw-frankfurt-marathon.com/. ja hoidke pöialt, et lisaks rajarekordi alistamisele tuleb ka kohalikke isiklikke rekordeid.

Jooksujalanõudest

Millist jooksujalanõud valida? Sellele mõtleb nii jooksuga alustaja kui edasijõudnu.

Kui on oluline ilus uus mudel, siis tuleb ostmisega oodata kevadeni. Jalanõude tootjad tulevad kevadeti välja uute mudelitega. Kui aga on soov natuke säästa, siis on mõistlikum teha ost sügisel, kui lõppeva hooaja mudelid alla hinnatakse. Tõsisemalt harjutaval harrastajal kulub hooajaga umbes kaks paari (igapäevane treeningjalanõu ning kergem võistlusjalanõu), mistõttu võib ostu ajastus anda märkimisväärse säästu.

Ma olen mõtelnud jooksu ajal erinevate jooksujalanõude teemadel kirjutatud artiklite peale. Ühtedes rõhutatakse pehmenduse ja toestuse tähtsust ning  teistes laidetakse seda, soovitades minna algupärase juurde ehk paljajalu (st varvassussides) jooksmist.

Arvan, et on olemas teatud seaduspärasused, mida nende artiklite lugemisel tasuks arvestada.

Jooksmisega alustades tuleks eelistada toekamate pehmendustega (raskemaid) jalanõusid.

Enamik inimesi unustab lapsepõlve jooksuoskuse ära. Mida aeg edasi, seda vähem lapsi liigub joostes ehk seda oskust paljudel kahjuks ei tekigi. Täiskasvanuna jooksmisega alustades on meil sees käimise liigutus ja ka jooksmisel kasutame sisult käimise liigutust. Asetame jala kaugele ette maha ning jookseme (astume) üle kanna. Jooksmisega alustades on jalalihased nõrgad ja ei suuda hoida jalga õiges asendis ega tagada vajalikku vetruvust.  Siit ka põhjendus, miks vajatakse jooksmisega alustades hea kannapehmenduse ja toestusega jalanõusid. Algaja jooksja ei jookse kiiresti, mistõttu ei ole niivõrd tähtis jalanõu kaal.

Kui jalg harjub muutub tugevamaks võib hakata vaatama kergemate jalanõude poole.

Jooksmisega alustades kohe kergeid, ilma toestuseta jalanõusid osta, on riskantne. Kui te ei ole kergkaalus (pikkus  miinus 110), siis on oht pehmendusteta jalatsitega end ära põrutada ning jooksmise harrastus või lõppeda peatselt (põlvevalud, seljavalud jne). 

Kergem mudel tähendab vähem toestust ja põrutuse kaitset.  Ühelt poolt kulub jooksmisel vähem energiat. Samas kergem jalanõu eeldab, et jalalihased on tugevamad ning suudavad kaitsta põrutuse eest.
Selle aasta SEB Tallinna poolmaratonil põrutasin päka kerga jalanõuga päris ära, mistõttu otsustasin sügisese maratoni joosta raskema, kuid rohkema tostusega jalanõuga.  

Varvassussidega jooksevad tõsised entusiastid.

Varvassusside pooldajate üheks argumendiks on viide, et see on pöördumine tagasi algupärase (loomuliku) jooksu juurde. Iseenesest õige, kuid kui ennemuiste joosti ja liiguti palju palja jalu on sellest ajast siia-sinna asfalti maha pandud ning viimane põrutab kõvasti.. Jooksjad räägivad, et ka asfaldil on erinev pehmus. Kõnniteel olev asfalt on väidetavalt pehmem kui autoteel. Ma ei ole küll vahet tunnetanud kuid selles kogemuses sisaldub oma iva tõtt. Tasuks tõsiselt mõtelda, et kui soovite joosta maratoni, siis selle varvassussides ettevõtmine saab olema tõsine katsumus. Algaja jooksja ei tohiks maratoni kindlasti varvasussides ette võtta.

Möönan, et paljajalu või varvasusssides jooksmisel on kasu jalalihaste arendamisel. Samas seda tuleb teha pehmel pinnasel. Maratoni läbimine eeldab rohkem kaitsvaid jalavarje.

Millist marki eelistada on minu hinnangul meeldivuse /sobivuse küsimus.

Jalakuju, jooksustiil jms on inimestel erinev, mistõttu valiku tegemiseks tuleb erinevaid mudeleid proovida. Mul oli näiteks Adidase jalanõuga kogemus, kus erinevatel aastatel toodetud sisult samast mudelist üks paar hakkas hõõruma ja teine paar ei hakanud.

Eks iga margi müüja kiidab oma mudelit.  Samas olen teinud mõned üldistused proovitud mudelite põhjal (igast ,margist olen proovinud vähemalt 3 erinevat mudelit):

• New Balance – Plussiks, et sama mudelit on võimalik saada erineva laiusega jalale. Mis mulle ei sobi, on viimaste aastate mudelitel laiast tallast tulenev liigne toestus, mis mind näiteks jooksmisel häirib. Talla materjalina kasutatakse erilist põrutust summutavat kummi, mis säästab küll jalga põrutuse eest kuid mulle tundub, et see teeb jalatsi jooksmisel tuimaks ja summutab ühtlasi äratõuke. Samas olen täheldanud, et New Balance põhja kummisegu ja muster on selline, mis tagab hea pidamise talvel libedusega joostes.
• Asics – hästi pehme ja vetruva põhjaga. Geel kaitseb hästi põrutuse eest. Hästi rulluvad. Samas jalatsi siseosa materjalid on õrnad ja minul kulus kannaosa materjal seest ruttu katki. Viimane oligi põhjuseks, miks olen jalatsi marki vahetanud, kuna Asics ei pea mul vastu. Tald peaks vastu, kuid vooder laguneb. Sama igati sobiv jalats jooksmisega alustamisel.
• Adidas – jäigema tallaga, mis annab hea rajatunnetuse. Rulluvus keskmine ja heast vastupidavast materjalist. Ka hind mõistlik.

Kokkuvõttes võiks olla jalanõude kapis mõned paarid varuks. Kiiremate lõikude ja võistluse jaoks võiks kapis olla kergem mudel ning pikkade asfaldiotsade tarbeks raskema ja rohkema toestusega mudel. 
Kui üks treeningust taastub, saab teisega joosta. Nii imelik kui see ei ole vajab lisaks jooksjale ka jalanõu taastumist. 

"Sa ei ole normaalne"

Selline hinnang on sagedane tutvusringkonnas kui mainin, et mulle meeldib joosta maratone. Kõrvaltvaatajale võib tunduda 42 km läbimine arusaamatu, mis nõuab meeletut ettevalmistust.

Samas enda näitel võin kinnitada, et maraton on võimalik läbida ka poole aastase treeningu pealt. Vaatasin  2008.aasta treeningpäevikust, et sama aasta märtsi keskpaigas, peale aastast pausi, tegin jooksulindil esimesed jooksusammud. Proovisin mida põlved teevad peale vigastust ja kas saan joosta. Sama aasta mais läbisin Tartu jooksumaratoni napilt alla 2 tunni ning augusti keskpaigas jooksin oma esimese maratoni Helsingis ajaga 3.46. Hull ettevõtmine arvestades, et spordiarst soovitas 2007 a suvel mitte tegeleda enam jooksmisega.

Mind ajendas 2008.a. vaid soov  korra elus läbida see müstiline vahemaa. Isegi kui põlved ei pea vastu, teha unistus teoks. Tagantjärgi vaadates arvan, et olin tõesti hullumeelne võttes sellise väikse ettevalmistuse pealt ette maratoni. Lõpetamisest saadud tugevast heast emotsioonist sai alguse mu tõsisem huvi jooksmise vastu.

Olen juurelnud, miks ma tegelen sellise alaga? Olen saanud enda jaoks lihtsa vastuse. Ennekõike seetõttu, et see harrastus aitab kasvatada tahtejõudu. Oskust mitte alla anda.

Miks kogu see jutt? Eelnev oli ajendatud laupäevases Postimehes Jaan Rannapi juubeli puhul ilmunud artiklist, milles oli toodud sügavasisuline tsitaat  Rannapi teosest "Kukepoks":


"Mulle tundub, sport suudab vahel selgeks teha, et lootust sinus tappa ei saa keegi peale sinu enda".

Arvan, et see lause võtab täpselt kokku sh. maratonijooksu sisu.  Nii mitedki tuttavad on loobunud oma eesmärgi poole püüdlemisest peale esimesi tagasilööke. Olgu selleks vigastus või soovitud ajalise eesmärgi mittesaavutamine.

Elus võib tulla tagasilööke. Kuid iga ebaõnnestunud jooksu tuleb võtta kui õppetundi, mis aitab sind joosta targemalt. Vaid andekad võivad saavutada tulemused kiiresti. Tavapäraselt tuleb teha pikalt ja järjepidevalt tööd. Pikamajooks on valdkond, kus tulemuse saavutamiseks tuleb teha aastaid tööd .

Edu kõigile, kes võtavad ette järgmisel nädalavahetusel maratoni. Lipake targalt (st esimeses pooles hoidke varu) ja ärge andke alla. Nagu staazikad maratoonarid mulle on rõhutanud "maraton algab 30. kilomeetrist". Hoian pöialt treeningkaaslastele, et nad oma eesmärgi saavutaksid ja leiaksid sellest jooksust tahet edasi harjutada.

Maratonide rekordite tabelit vanuste lõikes http://www.arrs.net/SA_Mara.htm sirvides selgub, et pikamaajooksus võib häid tulemusi saavutada veel päris soliidses eas. :)

Ümber Ülemiste järve jooks (2011)

Selle aasta latt sai pandud päris kõrgele - joosta tempoga keskmine aeg alla 4 min kilomeeter ja jõuda saja esimese jooksja hulka. Stardi eesmärgiks oli teha üks korralik tühjaks jooks enne SEB poolmaratoni.

Soojendusjooksul sai selgeks, et tuleb tehniliselt raske jooks, kuna esimesel poolel distantsist on tõenäoliselt tugev vastu/küljetuul ning alles teisel poolel pöördub tuul taganttuuleks. Järelikult esimene pool maad tuleb katsuda hoida tuulevarju ja hoida energiat ning kui jooksu teises pooles on veel jõudu, siis tagasirgel järve ääres saab natuke kiirust juurde panna. Otsustasin võrreldes eelmiste aastatega muuta taktikat ja startida seekord esireast, et leida alguses kohe sobiv punt kellega esimene pool koos joosta.

Peale starti. Pilt: www spordiportaal.ee

Õnneks pääsesin suhteliselt kergelt esimesest pudelikaelast läbi ning võtsin tuulde ühte rühma, mida vedas üks õdedest Luikedest. Ei teadnud, kes konkreetselt õdedest ette sattus, kuid tempo tundus alates teisest kilomeetrist enesetunde põhjal sobiv. Avakilomeetrid on kohavõitluses kiiremad, ehk esimesed kaks kilomeetrit tulid umbes 3’45-ga ja siis langes tempo ca 4’00 peale. Lõpuprotokolli vaadates selgus, et olin sattunud Liina Luige temposse. Rühm liikus suhteliselt ühtlaselt kuid võrreldes teisega kergelt kiirenevas tempos. Tuli teha väikseid vahekiirendusi, et mitte maha jääda ja hoida end tuules. Alates 8 kilomeetrist olin ainuke, kes rühmas suutis veel Luige tempos püsida kuid peale 9 km sai selgeks, et ka mulle on Liina ühtlaselt kasvav tempo liig. 6 kuni 9 km tuli keskmine tempo juba 3’45-ga. Tundsin, et piimhape hakkab kuhjuma ja otsustasin 9 km Liinast lahti haakida ja natuke tempot langetada, et organism jõuaks taastuda lõpu vahelduvaks maastikuks. Selles mõttes arenguruumi on, et veel ei suuda endast 100% anda. Aju sekkub ca 95% peal vahele ja sunnib tagasi tõmbama.

10 kilomeetri vaheaeg tuli mõni sekund alla 39 minuti. Pole elus nii kiiresti kümmet jooksnud. Super.

Viimastes mägedes, kuigi tundus et olin natuke taastunud, ei olnud jalgades piisavat jõudu, et liivases pinnases üles alla joosta. Mulle meenus treeneri kommentaar ühel treeningul, et mul jäid suvel olulised jõutreeningud tegemata ja kiirematel kiirustel annab see tunda. Kiirus langes 4’10 peale ja mitmed, kellest olin vahepeal möödunud läksid minust mööda.

Viimased kilomeetrid. Juba minnakse mööda. Pilt: www spordiportaal.ee

Treeningkaaslane Risto, kellest vahepeal möödusin kuuendal kilomeetril läks samuti tõusude lõpus minust mööda. Tal on järelikult tahtejõudu rohkem.

Samas kokkuvõttes olen rahul, sest aeg 55.17 tähendas eesmärgi, läbida maa 56 minutiga, saavutamist. Eelmise aastaga võrreldes ajaparandust üle 4 minuti on samuti hea tulemus. Võrreldes eelmiste järvejooksudega oli sel jooksul samuti toimunud ka suhteline edasiminek võrreldes teiste jooksjatega. Naiste arvestuses neljas koht, kokkuvõttes 52. koht, on harrastusjooksjale juba hea tulemus. Selle jooksu kohaad ja ajad ei pruugi näidata jõudude õiget vahekorda kuna paljudel jooksjatel on eelmise nädala poolmaraton jalgades ning mitmed tugevad jooksjad ei tulnud starti.

Kokkuvõtteks seni kiiremast jooksust:

- Kuni 8 kilomeetrini suutsin hoida nii rütmi kui ka kergust. Samuti talusin (suutsin kaasa teha) väikseid rütmimuutusi. Kolmandik jääb veel puudu, et hoida jooksu kergust lõpuni. Selle kallal tuleb veel tööd teha.

- Nüüd olen valmis järvejookse algusest peale täisvõimsusel (omal kiirusel) jooksma. Kui lõpus väga ära ei kustu, siis kohtade mõttes jooksu viimases kolmandikus enam olulisi muutusi ei toimu. Kiirem algus tähendaski tõenäoliselt kõrgemat asetust lõpuprotokollis.

- Mida kiiremate jooksjate hulka saad, seda ühtlasemalt (targemalt) rühmas joostakse ja ei toimu arutut nõelumist ja tempovahetusi. Ka joogipunktis saab joogi paremini ja kindalamat kätte.

- Tundub, et on veel mõningane varu edasiminekuks, samas säilitades harrastajale mõistlik treeningmaht. Selles mõttes Meelis Minni metoodika töötab. Lugedes teiste jooksjate kohta mahtusid (paljudel üle 160 km nädalas - 10-14 trenni nädalas) ja kõrvutades selle jooksu tulemusi, siis Meelis suudab pea sama tulemuse saavutada poole väiksema nädalase jooksumahuga. Vaja on vaid kannatust, et samm-sammult edasi minna. Müts maha Meelise ees.