42. Tartu maratoni järgselt

Istun kodus ja ravin ennast. Maratoni lõpetamise järgselt olin tõenäoliselt liiga pikalt õues külma käes ning tagajärjeks on külmetustõbi kõrge palavikuga. Maratoni korralik pingutus avas salapärase akna, millest viirused said sisse pugeda.

Viimasel ajal tundub, et elu ise sätib mu treening- ja puhkerütmi. Kolm nädalat enne maratoni sai tehtud korraliku mahuga treeningnädal (tekitasin nö koormuse löök). Selle järgsel nädala alguses tundsin, et viirus hakkab vist kimbutama. Tuli võtta igaks juhuks täiendav puhkepäev ning jätta ära intensiivsemad trennid. Tahtmatult kujunes kava selliseks, et kaks nädalat enne maratoni tuli kaks puhkepäeva ja maratoninädalal kolm puhkepäeva. Tagantjärgi vaadates toimus sellega vormi teritamine (inglise k. tapering), kus kaks nädalat enne võistlust toimus koormuse järk-järguline langetamine, mis omakorda teoorias peaks viima vormitõusule.

Maratoninädalal sai tehtud vaid paar kerget treeningut. Sama nädala neljapäeval spordihallis kerge maratonitempos tehtud jooksukrossi kiiruse ja pulsi suhe näitas, et vorm tundus olevat päris terav. Selliseid pulsse oleks soovinud näha eelmise aasta sügisel maratoni eelselt.

Tartu 42. (minul järjekorras kolmas) maraton kujundus sõidetutest kõige kergemaks. Treeningute keskmise kiiruse põhjal järeldasin, et ajaparandus 15 min võrreldes eelmise aastaga ei tohiks olla probleem. Eesmärk oli jõuda üks stardigrupp ettepoole. See sai kindlalt täidetud. Lõpuaeg napilt alla 4 tunni oli meeldivaks üllatuseks. 

Harimäe tõusu järgselt.

Stardis suuski proovides tundus, et pidamine oli määritud liiga äkiliseks. Kuri aimdus ütles, et see hakkab täna libisemist segama. Nii see rajal oligi. Kuni Harimäe tõusuni läks kõik ladusalt. Suusk pidas ja muudkui rühkisin ülesmäge. Esimene ja teine 10 km sai läbitud 35 minutiga. Samas kui algas pikemate laskumiste osa, siis selgus, et suusk peab liigagi hästi. Isegi teiste tuules oli laskumistel raskusi kannul püsimisega. Pidevalt libiseti kas tagant selga või osavamad said tuhinaga kõrvalt mööda. Proovisin küll laskumistel hoogu juurde lükata aga kui ei libise siis ei libise. Lükka palju tahad. 

Motivatsioonile pani see tõsise põntsu. Otsustasin võtta rahulikumalt, mitte kulutada energiat tühjale tööle ja nautida sõitu. Igas joogipunktis sai rahulikult sisse kummutatud mustikakissell ja soe tee. Mõnus oli. Hulga parem kui tuubist suhu pressitud geel, mis tükk aega söögitorus otsustab kuhu suunas edasi liikuda.

Joogipunktidesse jõudes hämmastas rajale maha jäetud geelituubikestade hulk. Nagu tõeline lahinguväli. Ees käib vist tõsine andmine, kus laskemoona kokku ei hoita. Samas, eks see ole ka lõpuaegadest näha. 

Erinevalt eelmistest kordadest, kus ootasin lõpujoont ja viimane kolmandik oli kannatamine, oli seekordne sõit kuni viimase kilomeetrini puhas nauding. Paaristõugeteks jätkus jõudu kuni lõpuni ning vahelduva tehnika puhul libistasin pikemalt kui konkurendid. Vahelduvtehnika osutus lõpusirgetel paaristõugetest kohati tõhusamaks kuna siis takistas libisemist vaid ühe suusa pidamismääre. 

Tänasin rajal olles mõttes Mariust Intervallventti trenni eest ja Sparta suusatreenereid Jaanus Teppanit ja Eiko Toomi, kes nii mitmelegi ilmsele vajakajäämisele suusatehnikas tähelepanu juhtisid. Teisalt kirusin määrdemeistreid ja oma suurenenud kehakaalu. Ei teagi kummal oli halvas libisemises suurem süü.

Lõpetadest teadsin, et järgmiseks aastaks jäi arenguvaru. Seda ennekõike suusa libisemise arvelt kui ka ettevalmistuselt. Nii et uuel aastal uue hooga.

Tervise taastumise järgselt panen rõhu jooksule. Pikem jooksupaus on tekitanud juba väikse nälja jooksmise järele. Tartu 23 km ootab ees ning miks mitte parandada aega ja kohta. Viimane tähis sellelt rajalt on aastast 2009 ajaga 1.45. 

Jooksja veri

Kevade saabumisega kasvab ringi liikuvate viiruste arv. See on periood kus viirused ründavad ka sportlasi. Hoolimata sellest, et treenitus teeb nad vastupidavamaks viiruste suhtes.

Sellega seoses otsustasin jagada infot verenäitajatest, mida pean spordi tegemisel oluliseks jälgida. Näitajaid on muidugi rohkem kui neli, kuid harrastussportlasena valisin välja mõned enda arvates olulisemad: monotsüüdide arv, neutrofiilide arv, hematokritt ja hemoglobiin. Esimesed kaks annavad infot võimalike haiguskollete kohta ja viimased kaks on olulised vastupidavusalade sportlastele jälgimiseks.

Käies aeg-ajal verd andmas, soovitan need näidud verepildist kusagile kirja panna ning aja jooksul tekib teil teadmine oma verepildist ning kuidas haigused või treeningkoormused mõjuvad verenäitudele. 

Järgnevalt lühidalt nendest näitajatest:

Hematokritt on näitaja mille abil mõõdetakse vere voolavust. Mida kõrgem on näit, seda rohkem on vere vormelemente ja seda paksem on veri. Vere vormelementide hulka kuuluvad ka punased verelibled, mille rohkus annab eelised vastupidavusaladel.

Vastupidavusalade harrastamine suurendab vere mahtu. Kuna mahukasv toimub peamiselt vedela osa (plasma) arvelt muudab vastupidavussport vere vedelamaks ehk hematokriti näit langeb. Meestel ei tohiks hematokriti näit langeda alla 40% ja naistel alla 37%, kuna siis on veri liiga vedel ja veres ei ole piisavalt hemoglobiini.

Kui näitaja on tavapäraselt kõrgem (üle 50%) võib see viidata vedelikupuudusele organismis. Selle põhjuseks võib olla nii liigne higistamine kas kuumuse või mäestikutreeningutel. Samas võistlusspordis üle selle piiri näitaja võib tähendada koheselt võistluskeeldu. Üle 50% näit on seotud ka riskiga kuna veri muutub liiga paksuks ning veri ei pruugi peentest veresoontest enam läbi minna ja tekib trombioht.

Vere punaliblede arvu kasv toob kaasa nii hemoglobiini kui hematokriti näitajate tõusu.

Hemoglobiini hulgast sõltub vere hapnikutranspordi võime. Mida kõrgem on hemoglobiininäit, seda parem veri on sul vastupidavusalade tegemiseks. Madal näit võib viidata ka rauapuudusele organismis.

Valged verelibled kaitsevad haigusetekitajate eest. Valgeliblesid on veres vähem kui punaliblesid. Pärast tugevat füüsilist pingutust kasvab nende arv kiiresti. Samas ei tähenda see, et organism oleks haige. Samas valgete vereliblede arvu suurenemine võib viidata haigusele ehk kui tunnete end kehvasti on mõistlik anda vereproov verenäitajate saamiseks.

Valged verelibled jagunevad neutrofiilideks ja monotsüüdideks.

Monotsüüdide üle normi näit viitab kroonilistele põletikele või viirushaigustele organismis. 

Neurofiilide kasv viitab bakterite kasvule organismis ning et organism võitleb nende vastu.

Tavapärane verenäit on seetõttu küllaltki informatiivne ja annab tagasisidet, kas organismis on haiguse jälgi või mitte. Aeg-ajalt oleks mõistlik verepilti kontrollida.

Lõpetuseks vere normnäitajad (meestel ja naistel mõnevõrra on erinevad normvahemikud)

Näitaja	NORM (M)		NORM (N)		Nimetus
	min	max	min	max
MXD%	2	8	2	8	Monotsüüdid
MXD*	0,2	1	0,2	1	Monotsüüdid
NEUT*	2	7	2	7	Neutrofiilid
NEUT%	45	70	45	70	Neutrofiilid
Hgl g/l	134	170	120	150	Hemoglobiin
HCT	37	49	36	46	Hematokritt

Kasutatud allikad:

1. Neumann, Pfützner/Hottenrott, "Suur triatloniraamat"

2. http://www.leukeemia.ee/?page=14

Kas jooksja peaks ainult jooksma?

On küllaltki levinud arusaam, et jooksja saab areneda vaid joostes. Kindlasti peitub selle väites oma tõde. Täiuslikkuse saavutamiseks on vaja jooksuliigutust harjutada senikaua kuni see muutub automaatseks. Samas mulle tundub, et vaid ühe alaga tegeledes on oht kapselduda oma kitsasse maailma.

Suusatrennis Sparta treenerite käe all olen enda jaoks avastanud mitmed tõed, mis on üle kantavad jooksule ning millele ma enne ei osanud selliselt tähelepanu pöörata. On see siis käte liikumise suund, kehaasend, sammusageduse ja pikkuse kohandamine  jne.

Klassikasuusatamise tehnikal on jooksutehnikaga mitmeid ühisosasid. Heaks näiteks oli sügisel suusaimitatsioonis Raul Olle selgitus kuidas suusataja peab mäest üles minema. Jätan kõrvale suusaspetsiifilised nõksud ja rõhutaksin siin paari aspekti, mis seotud jooksuga.

Esiteks, on oluline on hoida puusad ees. Sellises asendis keharaskus langeb luustikule, mitte lihastele, ning lihased ei pea tegema tööd keha püstihoidmiseks. Lihased teevad tööd vaid edasiliikumiseks ja see hoiab kokku palju energiat. Eriti oluline on kehaasend maratonis. Olle soovitus pädeb ka jooksus, kus sama moodi tuleb viia puusad ette hoidmaks raskuskeset õiges kohas. Nii kui tagumik vajub taha, tekib istuv jooksuasend, mis on energia mõttes ebaefektiivne ning teisalt lühendab jooksusammu.

Teiseks mäest üles minnes, tuleb sõltuvalt kallakust lühendada sammu ja liigutada sammu tegemisel puusade abil keharaskus toetavale jalale. Proovisin seda nõksu vanaka liivamäest üles minnes ja mäest üles minna oli oluliselt lihtsam kui lihtsalt üritada tagumik taga pika sammuga jalalihaste jõul end üles vinnata.

Ka rattasõidult on jooksjal üht teist õppida. Esiteks väntamise sagedus, mis nii kummaline kui ei tundu, on sarnane jooksule. Optimaalne sagedus on  nagu jooksus 90-95 pööret. Rattasõit õpetab sageduse hoidmist mitme tunni vältel, mis on ka jooksu tarbeks oluline oskus.

Teiseks mõtelge jooksmisel käiguvahetuse peale  nii liikuma hakkamisel kui tõusudel. Võite imestada, et jooksmises ei ole ju käike. Kuid on. Jooksja käigud on sammusagedus ja sammu pikkus. Sarnaselt rattale tuleb jooksmises kõige pealt saada väikse käiguga (lühikese sammupikkusega) sammusagedus üles ja kui kiirus sees võib vahetada käiku üles ehk muuta sammu pikemaks. Mäest üles minnes tuleb taas vahetada käik alla ehk samm lühemaks.

Nii, et teiste aladega tegelemine võib muuta sind jooksjana intelligentsemaks ja sedakaudu täiuslikumaks. Soovin teile, et hoidke uuel aastal harjutamisel meeled avatud.

Põhja ladumise aeg

Nagu lubatud kergitan natuke katet algava hooaja plaanidelt.

Detsembrikuu alguses sai kirja pandud Tartu neliküritusele. Sellega on paigas hooaja põhiraam ja rõhuasetused hooajal: talvel suusk, kevadest taas jooks, millele lisandub suvel-sügisel ratas.

Üritan sel hooajal rohkem kombineerida alasid ning sedasi luua mitmekülgsem üldfüüsiline põhi. Metoodiliselt ja plaani täpselt järgides ma töö kõrvalt tõenäoliselt sel hooajal veel harjutada ei saa. Samas mingi korrapärasuse tekitamiseks panin paika enda jaoks raamistiku treeningnädalale, mis kestab kuni veebruari lõpuni.

E: Jooks või puhkepäev

T: hommikul ratas + ÜKE (IntervallVentti) , õhtul võimalusel kas taastav suusk või jooks

K: Jooks

N: ratas + ÜKE (IntervallVentti)

R: Jooks

L: Suusk (pikk + tehnika)

P: hommikul suusk, õhtul võimalusel ratas + jõusaal.

Kommentaariks nädalaplaani juurde.

Põhitreeninguid on nädalas kolm: kaks ÜKE-t ja üks pikk suusk. Ülejäänud treeningud on eelnevate sidumiseks, taastumise kiirendamiseks ja üldise vastupidavuse põhja loomiseks. Seetõttu on need trennid valdavalt rahulikus rütmis.

Ainsad intensiivsemad treeningud ettevalmistusperioodil on ÜKE-d, millele lisandub jaanuari lõpus mõni intensiivsem suusatrenn. Alasid kombineerisin sedasi, et oleks koormatud eri päevadel eri lihasgrupid. See annab lihastele võimaluse taastuda  (vt postitust lihaskiudude kohta). Puhkepäevi tuleb nii või teisiti vahele, mistõttu need tekivad nädalakavva ise vahetult ja pigem neid eraldi ei kavandanud. Kava eesmärk on kuni kevadeni hoida ühtlast kerget kasvavat (ajalist) mahtu ja panna põhirõhk lihasjõule. Ettevalmistaval perioodil jälgin kahte mõõdikut keskmine pulss ja koguaeg.

Jõutreeningud on kavandatud üle päeva. Kuna teisipäevane ja neljapäevane intervallventti on erineva treeneri käe all, siis on ka harjutused ja koormused erinevad. Pühapäevane jõusaal on suunaga puhtalt jõu kasvatamisele kangide ja lisaraskustega, et aidata järjele nõrki või olematuid lihaseid. Täheldasin, et suudan Intervallventtis paremini kaasa teha kui olin nõrku lihaseid järele aidanud. 

Suusas on eesmärk teha üks pikem sõit nädalavahetusel ja lisaks paar lühemat trenni. Eesmärk on hoida nädalamaht suusas 3-5 tunni peal.

Jooksutrenn on pigem taastava iseloomuga. Jooksutrenni üldine ülesehitus talvehooajal on : soojendusjooks, jooksuharjutused, rütmijooksud (100 ja 200m) ning lõpetuseks taastav sörk. Rütmijooksude eesmärgiks on jooksutunnetuse hoidmine. Sel aastal otsustasin väljas pikka jooksu mitte teha ning mahtu hoida pigem rahuliku suusa ja rattasõiduga. 

Ratast sõidan sees eesmärgiga harjutada jalgu uue liikumisega. Nelikürituse rattaralli distants 135 km tähendab vähemalt 4 tundi ratta seljas. Selleks peab natuke eelnevalt sadulat nühkima. Kuni lume sulamiseni kavas siseoludes rahulik madala pulsiga kerimine.

Kas eelnev tähendab lõppu jooksuga?

Arvan, et seda kindlasti mitte. Pigem loodan, et vältides libedal ja lumes jooksmist ning tehes piisavalt rütmijookse suudan hoida jooksusammu kevadeks enam-vähem. Kaotan küll võime joosta pikalt ja aeglaselt, kuid samas loodan, et rütmijooksud parandavad jooksu ökonoomsust ning teisalt harjun natuke kiirema sammurütmiga. 200 m lõike jooksen 38-40 sekundiga (sobiv lõiguaeg põhineb Danielsi kalkulaatoril). Senine kogemus lõikudest on olnud, et see on paras kerge kerimine. Enesetunde põhjal võiks vabalt joosta lõigu 5 sekundit kiiremalt kuid seda ei ole hetkel vaja teha. Siis muutuks treeningu eesmärk.

Suusatamine ja venitused koos on pannud kere keskkosa (puusad) natuke liikuma. Loodan, et sedasi jätkates väljendub eesoleval kevadel pikemas jooksusammus. Ka suusatamises tuleb nagu jooksus vältida istuvat kehaasendit ning peab jälgima, et puusad ei vaju taha. Jälle kasulik. Lisaks veel mõned nipid teistelt aladelt, mille omandamine võib tulla jooksule kasuks. Aga nendest pikemalt järgmises postitustes.

Koormuse kasv, jooksja areng ja vigastused

Tajusin 2011. aasta sügise eel, et olen jõudnud punkti, kus koormusi suurendades ei ole võimalik loota eelmistel aastatel saavutatud arengut. Seda seaduspärasust on hästi kirjeldanud Jack Daniels (kae allolevat joonist).

Treeningus on meil kaks kõverat, mida mööda me treeningkoormusi suurendades samaaegselt liigume Koormust kasvatades liigume lähemale treenituse maksimumile ning vigastuse tõenäosuse suurenemisele.


Alustades jooksmist on treeningkoormuste kasvades võimalik saavutada väikese koormuse kasvuga küllaltki suurt kasu. Mingist hetkest arengukõvera nurk muutub laugemaks mis tähendab, et koormust suurendades areng toimub, kuid aeglasemalt. Samaaegselt vigastuse kõveral kõvera nurk suureneb ehk mahtude kasvades suureneb vigastuserisk. Jooniselt on näha, et jõudes tipule lähemale, treenides järjest rohkem ja rohkem muutub arengu esilekutsumine järjest raskemaks ja raksemaks, samas suureneb oluliselt vigastuse risk.

Tõenäoliselt jõudsin 2011. aastal piirini, kus mahu kasv küll kutsus esile arengu, kuid võrreldes eelmiste perioodidega suhteliselt väiksema. Samas tunnetasin, et kaugemale piiri nihutada ei ole mõtet. Suve lõpupoole katsetatud üks kord päevas harjutades saavutatud nädalamaht 120-130 km on minu puhul piir. Selle mahu juures jookseb teooria kohaselt ka piir, kus peaks üle minema kaks korda päevas harjutamisele. Samas harrastajana see ei ole võimalik. Lisaks minu puhul  vanus seab siin taastumisega oma piiri. Kaks kuni kolm korda päevas harjutada saab üldjuhul siis, kui oled noor. Vanuse näidu suurenemine (V40 klassi jõudmine) tähendab paratamatult, et taastumine aeglustub ja treeningute sagedust ei saa sageli suurendada. Keha lihtsalt ei taastu järgmise treeningu alguseks eelmisest koormusest.

Kus jookseb kellegi koormuse taluvuse piir on täiesti individuaalne. Seda saab kahjuks teada vaid katse eksituse meetodil.

Kas see tähendab, et mu arengul on piir ees ja kolme tunni alistamine maratonis jääb unistuseks? Loodan, et ei. Arengu jätkamiseks tuleb võttta käsile nõrgad (vigastusele aldid) kohtad ning üritada suurendada mahu asemel kvaliteettreeningutele kuluvat aega. Samuti tuua vaheldust teiste alade sissetoomisega, et hoida treenitust kuid anda jooksuspetsiifilistele lihasgruppidele rohkem puhkust et saaks teha rohkem kvaliteettreeninguid.

Kokkuvõtteks
Jooksuga alustajal on selles mõttes lihtne, et alustades süsteemselt harjutamist toimub igal juhul märgatav areng. Treeningu loogika on lihtne – pideva korduva koormusega me tekitame kehas stressi ja organism püüab kohaneda. Liitudes treeningrühmaga, tehes õigeid asju õigel ajal on areng veel kiirem. See on ajavahemik, kus standardsed treeningplaanid töötavad.

Mingist hetkest aga standardsed plaanid enam ei tööta ehk tuleb hakata arvestama jooksja eripärade, tema tugevate ja nõrkade külgedega. See on sageli hetk, kus paljud jooksjad viskavad sussid nurka ja ei viitsi enam edasi pusida.

Ma olen otsustanud jätkata. 

Vormi tipu ajastamisest

Klassikaliselt ettevalmistus vormitipu saavutamiseks võiks teooria kohaselt kesta neli korda kuus nädalat. Kokku teeb see 24 nädalat ehk aastasse saaks kavandada kaks vormi tippu. Eesti oludes, arvestades meie ilmastiku eriärasusi tuleb sageli piirduda ühe tipuga ehk kõrgvorm ajastada sügisesse. Kevadiseks maratoniks (näiteks aprilliks) tähendab põhilise koormusnädalate langemist veebruarisse ja märtsi algusesse, mis meie talveolusid arvestades (libe ja külm) teeb korralikult harjutamise keeruliseks. Vajalikke pikki otsi joosta libeda ja külmaga ning vajaliku kiirusega ei tundu mõistliku mõttena. Soojamaa laager oleks päästeteeks kuid see võimalus on pigem tippudele. 

Harrastajal pigem tundub olevat mõistlik kohaneda oludega. Kui ei saa muuta olusid tuleb nendega kohaneda ehk venitada ülemineku ja ettevalmistav periood pikemaks, mis omakorda võimaldab jätkata kevadel sellelt baasilt, kus eelmine sügis lõpetati.

Lugedes erialast kirjandust targad mehed kinnitavad, et saavutada soovitud arengut tuleb keskenduda eesmärgile. Minimaalselt kuunädalane tsükkel võimaldab piisavat arvu kordusi ning võimalust koormust järk-järgult tõsta. Samas ei ole mõistlik arenda sama-aegselt mitut omadust (mõeldud jõud, kiirus, vastupidavus) vaid ühte rõhutatult. Seetõttu ka neli erinevat tsüklit kus igaühes keskendutakse ühele aspektile. Mitut külge arendades ei saa keha aru mida talt oodatakse ehk kohanemine on keskpärane kõigis suundades. Lisaks on oht ülekoormuseks kui sama-aegselt üritada tõsta kiirust ja suurendada mahtu.

Vaadates meie jooksukalendrit (Järvejooksude ja Linnajooksude sari) ei klapi need kuidagi kokku süsteemse harjutamisega. Kevadest sügiseni kestvat treeningplaani üles ehitades saab küll osad võistlused sobitada kavva kuid kõik kindlasti ei mahu. Paljud harrastussportlased unistavad parematest tulemustest kuid vähestel on otsustavust aastas ühe vormitippu nimel süsteemselt harjutada ja loobuda eesmärgi nimel (olgu see 10 km, poolmaraton või maraton) nii mitmestki suvisest võistlusest, mis kuidagi ei sobi pikemasse treeningplaani.

On erandeid, kelle organism on kiire taastumisega ja seetõttu suudavad iga-nädal võistelda. Tavapärane harrastaja peaks olema ettevaatlik. Minu arvates oli eelmine hooaeg kaks hetke kus kahe võistleva sarja võistlused sattusid samale ajahetkele ja tekitasid negatiivse koosmõju. Juunis (PAF Olümpiajooks Tartus, Ööjooks ja Harku järve jooks) ning sügisel enne Tallinna maratoni olid nädalase vahega ümber Ülemiste järve jooks ja Pärnus kahe silla jooks. Terav Harku järve jooks nädal peale poolmaratoni on selgelt ebasobiv. Selle võrra taastumine selgelt pikenes.

Samuti need, kes tahtsid joosta aega maratonis ja võistlesid kahel nädalal enne maratoni jätsid selge (negatiivse) jälje maratoni tulemusele. Ise tagantjärele mõtlen, et Pärnu jooks on eriti ohtlik, kus võib üle piiri minna. Jooksu lühidus muudab jooksu petlikuks ja enese tagasihoidmise keerukaks. Kuigi jooksu ajal koormust väga ei tunne, ei tule lihased sellest jooksust maratoniks välja. Lihastele jätab kahel eelneval nädalal kiiremini jooksmine selgelt jälje.

Eeldada, et Eesti tippjooksjad ei suuda hoiduda suve läbi võistlemast, siis veel raskem on seda eeldada harrastajatelt. Erandina on silma jäänud Ilja Nikolajev, kes pühendunult teist aastat järjest on ajastanud maratoni tippvormi sügisele ning hoidunud iga hinna eest kohalikes jooksusarjades osalemisest. Samas on näha, et selline lähenemine töötab. Mõlemal hooajal ta on teinud isikliku tippmargi ja teistega võrreldes parima tulemuse.

2012. hooaja kokkuvõte

Linnajooksude sarjale kirjapanek määras sisuliselt ka kogu 2012 hooaja. Eks ahvatlevatel auhindadel oli oma võlu, mis sundis kogu sarja kaasa tegema. Lisaks ahnusel ei ole piire. Linnajooksudele sai lisatud traditsiooniline järvejooksude sari otsa, mille tulemusena sai kalender kuhjaga võistlusi täis pikitud.

Igal mündil on kaks külge. Linnajooksud „sundisid“ osa võtma jooksudest, mille tavapärases rütmis oleks vist vahele jätnud. Nagu näiteks Narva poolmaraton, Pärnu kahe silla jooks ja SEB Tallinna maraton. Sai need jooksud ära katsetatud. Samas tihe kalender tähendas mõlemas sarjas paratamatult valiku tegemist kas võistelda või võtta jooksu trenni eest.

Põhieesmärgiks valisin Tallinna maratoni, mis tähendas, et kahte head jooksu, Pärnu kahe silla ja ümber Ülemiste järve jooks, tuli võtta trenni eest.

Mõlemad hooajal joostud maratonid jooksin enda mõistes keskmise tulemusega. Arvestades olusid, et mõlemad jooksud suhteliselt tugevas tuules ja jääkväsimuse pealt (ajad vastavalt kevadel 3.07 ja sügisel 3.04) näitavad, et kuigi oodatud tulemust ei tulnud, ei olnud arengus ka olulist tagasiminekut. Hea seegi.

Kahju, et korralikku vormi tippu ei õnnestunud hooajal tekitada. Kohati oli küll helgemaid hetki kus tekkis mineku tunne. Samas ei kattunud need kavandatud võistlustega.

Eks sai hooajal ka hullusi katsetatud.

Näitena suvel mitmed üle 120 km nädalad. Kusjuures see maht tuli üks kord päevas harjutades, mitte kaks korda päevas. Nädalase mahu ajasid suureks kaks maratonispetsiifilist trenni:

• Pikad lõigutreeningud, mille tipuks olid lõigud 4 x 4 km. Mäletan ühte sellist lõigutrenni Rootsis staadionil joostes. Vist olid kavas lõigud 5x3 km. Inimesed tulid trenni ja läksid ära, mina jooksen. Vahepeal hakkas vihma tibutama, teised läksid varju alla. Mina ikka jooksen. Puudus veel, et päev ja öö ning aastaajad oleksid vaheldunud.
• Nädalavahetuse pikad jooksud, kus sai ära proovitud 35 km ots nii aeglases kui tõusvas tempos. Suutsime pundis ära teha. Tänud Hannole ja Jaanile. 

Teise näitena sai osa võetud korra Nõmme seeriajooksust. Ega distants pikk olnudki. Vaid üks kilomeeter. Mõtlesin, et proovin staadionil, kas suudan alla 3 minuti kilomeetrit joosta. Hulluseks muutis asja asjaolu, et  enne seda võistlust sai vahetult tehtud metsa all "soojenduseks" 12 kilomeetrine kross. Tagantjärgi vaadates eks see kolme  minuti alistamine natuke kahtlane ettevõtmine oli. Starti minnes oli samuti imelik: valdavalt noored poisid naelikud jalas. Õnneks ma ei olnud ainuke vanem hull tavalistes tossudes. Üks oli veel. Stardipaugu kõlades panin kogemata liiga kiiresti minema. Esimeses kurvis olin päris esirühmas. Sain aru, et see ei ole minu tempo ja võtsin sirgel kiiruse alla. Esimene ring läks kergelt, eesjooksjatega vahe kasvas. Alates teisest ringist algas kannatamine. Staadioni kommentaatorilt kuulsin teisel ringil vaid lauset oma nimega seoses, harrastaja Vetevoog, kes varsti veteranide klassis. Mõtlesin, et ei anna alla vaid jooksen lõpuni. Mis kuradi veteran. Lõpuaeg 3.06. Riho oli mõõtnud, et teine ring oli olnud kiirem kui esimene. Ma ise aega ei jälginud, lihtsalt jooksin. Lõpus oli hea meel, et viimaseks ei jäänud. Jooksu põhjal tekkis tunne, et kui natuke harjutada kiiremat jooksu, siis 3.00 peaks olema täiesti alistatav. Riho ütles, et see jooks toob vere maitse suhu. Jah, lõpus oli vere maitse suus.

Vaadates tagasi hooajale on selge, et see hooaeg sai natuke liiale mindud. Täpsemalt jooksu oli täpselt parasjagu, kuid muud koormust sai liiga palju ning see segas taastumist.

Järgmine hooaeg teen teisiti. Vaid üks maraton, sügisel. Linnajooksude sarja  täies mahus kaasa ei tee. Mis sellest, et tasuta jooksud käes. Valin sarjast vaid mõned jooksud. Ei taha korrata tunnet, mis tekkis Paide-Türi jooksu stardis kus osaled vaid seetõttu, et osalust kirja saada. Parafraseerides ütlust "Jooksu tuleb ikka mönuga võta".

Treeningutes muudan täiesti fookust (vahelduseks ka alasid). Kõiges sellest järgmistes postitustes pikemalt. Kavatsen jäädvustada tehtavad inimkatsed. Nagu öeldakse loll õpib oma, tark teiste vigadest.