Pikad ja veelkord pikad jooksud

Käesolev hooaeg on kulgenud mõnevõrra erinevalt eelmistest. Teravamat intervalli ei ole jooksnud ning põhirõhk on olnud pikal otsal ja maratonitempos jooksul.

Võrreldes eelmise hooajaga on lisandunud tavapärasele pikale otsale nädala keskel poolpikk jooks (15-20 km) ja kord nädalas pikad lõigud. Sisuliselt on nädalas kolm korralikku pikemat (ca kahetunnist) trenni ja ülejäänud päevad on kas taastava või ettevalmistava iseloomuga. Samas endiselt harjutan ühe korra päevas, sest teiseks trenniks ei tunne hetkel vajadust. Pigem tunnen, et on vaja puhata ning lisakilomeetrid vaid suurendaks jalgade väsimust.

Harjutamisel pooldan seda lähenemist, et maratoniks ettevalmistumisel tuleb eelistada pigem ühte pikemat trenni kahele lühemale päevas. Olen aru saanud, et ´maratoniks valmistumisel saab vaid pika jooksuga lükata seda nähtamatut müüri edasi. Loodan, et treeningu tulemusena olen suutnud lükata maratonis tekkivad rasket punkti võrreldes eelmise aastaga 4-5 km võrra edasi.

Pete Pfitzingeri väitel jookseb päeva treeningkorra lisamise piir maratoniks valmistumisel kui nädalamaht kasvab püsivalt üle 110 km. Keskmaas on tema sõnul mudel teine. Seal on värskus kiireks trenniks oluline ja seetõttu kahe lühema trenni kasutamine igati hädavajalik.

Pikkade jooksude toimet ja muutunud treeningmudelit katsetan Narvas. Narva poolmaraton peaks näitama, milline on olnud muutunud treeningplaani mõju. Loodan teha veel jäänud kahe nädala jooksul teha mõned kiiremad lõigutreeningud kiiruse tõstmiseks. Paari trenniga veel kiirus ei kasva kuid ehk mõni sekund ikka. Narvas üritan joosta vahelduseks ka korralikuma aja.

Kahe kuu jooksul, mil kirjutamises oli paus, olen nii mõnedki kilo raamatuid läbi lugenud. Loetu vajab settimist ning paljud kohad nõuavad mõtete klaarimiseks läbi kirjutamist. Loodan olla järgmistel kuudel usinam kirjutaja ja jagada lugemisel saadud kogemust.

Rakvere ööjooks 2012

Linnajooksude sarja Tartu 10 km jooksul „õnnestus“ liiga kiire algusega 4 km järel kinni joosta. Hindasin oma võimeid üle. Seekord oli eesmärk alustada rahulikult ja teha üks tõusva tempoga jooks. Aeg ei olnud eesmärk vaid saada hea emotsioon heast jooksust. Õnneks sai stardis rajakaardi, mis aitas hinnata raja sobivust. Pikad sirged mulle meeldivad ja linnusemäge läbib rada vaid korra.

Kuigi stardipaugu järel tormasid kõik minema üritasin võtta rahulikumalt. Esimese viie kilomeetri vaheaeg 20:22 näitas selgelt, et olin alustanud kavandatust kiiremalt. Plaan oli alustada eeldatava maratonitempoga ehk 4:15-ga. Võtsin natuke tempot alla.

Alates 5 km kuulsin selja taga samme, mis püüdsid püsida minuga samas tempos. Sammud olid seetõttu kuulda, et joosti varvassussides. Ma imestasin kuidas saab varvassussides joosta asfaldil poolmaratoni. Aga tuleb välja et saab. Koos rühkisime edasi. Jooksin ees oma valitud tempos oma jooksu. Tagajooksja hingamise järgi tundus, et talle oli tempo natuke kõrge. Kuid ta püsis ilusti kannul.

Järjest tulid kiiremalt alustanud selg ees vastu. Kaheksandal kilomeetril jõudis veel üks jooksja meie tuulde. Sain sellest aru kuna mu selja taha olid lisandunud veel ühtede sammude kõla.

Kilomeetri, paar püsis ta meie sabas, kuid siis otsustas ta kiiremalt edasi minna. Ma ei läinud kaasa ja jätkasime varvassussidega paarisrakendina oma ühtlases tempos tiksumist. Teine viis tuli ajaga 20:39. Pool maad oli läbitud, enesetunne endiselt hea. Otsustasin lisada natuke kiirust.

Vaikselt tulid kiiremalt alustanud selg ees vastu. Kiiruse vahe ei olnud suur (ca 5 sek kilomeetrile), kuid piisav, et vaikselt eesjooksjatele järele jõuda ja siis mööda minna. Kolmas 5 kilomeetrit tuli ajaga 20:23. Selja taga juba hingeldati ja kuulsin hingamisest, et tõusudel mu tuules püsimine nõuab tagumisel jooksjal juba pingutust. Endal oli endiselt imelikult kerge joosta. Saime kätte ka vahepeal meist mööda jooksnud härra. Liikusime edasi, kuid ta ei soovinud enam meie tempoga kaasa tulla. Ju siis oli vahepeal tehtud kiirendus jätnud oma jälje.

Pärast 16 km pikemal langusel võtsin sisse teise geeli ja enne Rakvere linnusemäe tõusu tippu lisasin taas natuke kiirust juurde. Taga jooksjale oli see vist liig. Sellest hetkest jooksin edasi üksi. Õnneks oli kogu aeg jooksjaid nägemisulatuses, kes liikusid natuke raskema sammuga ning see andis indu oma tempot hoida. Umbes 18-19 km vahel tundsin, et hakkasin mõtlema tempo säilitamise peale. Võimalik seetõttu, et järgmise eelseisvate jooksjatega vahe oli 200-300 meetrit ning rada vaikselt tõusis. Samas üritasin hoida sammusagedust ja aeg-ajalt heitsin pilgu kellale, et veenduda, et tempo ei langeks. Neljas 5 kilomeetrit tuli ajaga 20:14. Viimasel kilomeetril otsustasin lisada veel tempot juurde. Ees oli kolm selga, keda oli lootust enne lõpujoont kätte saada. Rütmivahetus (kiiruse tõus) mõjus hästi ning jooksmine muutus kergemaks. Viimane 1,1 km tuli ajaga 4:08

Lõpujoont ületades oli tunne nagu poleks jooksnud poolmaratoni vaid lõpetanud tempokrossi. Ka aeg natuke alla 1.26 pole paha. Kahju, et jooks nii ruttu läbi sai. Nii mõnus tunne oli joosta. Rakvere ööjooks oli seni mu elu kergeim poolmaraton.

Jooksu eesmärk sai täidetud. Saada hea positiivne elamus ning tõusvas tempos ühtlane jooks kerge negatiivse splitiga.

Jooks oli mitmeti õpetlik:

- Tuleb edaspidigi joosta oma jooksu. Alustada ettevaatlikumalt ja sisetunde järgi kergelt tõusvas tempos. Mulle sobib see taktika rohkem kui esimeste kilomeetritega teistega koos end hingetuks joosta ning muuta kogu jooks langevas tempos kannatamiseks.

- Jooksu kestel tehtavad kiirendused maksavad lõpus julmalt kätte. Olen seda kogenud mitmel korral maratonil, kus olen alustanud tempo tõstmist liiga vara ja siis möödutakse minust lõpus nagu postist. Sellega haakub ka äsja loetud mõte Alberto Salazari raamatust „14 minutes“ :“ The maraton is mostly a matter of patience“. Rakvere jooks näitas mulle ilmekalt, et püsiv tempo hoidmine on kokkuvõttes tulemuslikum. Kui oleksin 10 km otsustanud tempotõusuga kaasa minna, siis tõenäoliselt ei oleks suutnud joosta lõppu ühtlaselt kiirenevalt.

- Poolmaratoni põhjal tundub, et SIS-geeli tuubist jätkub energiat umbes 6-7 km-ks. Lisaks jäi mulje, et see vedelam geel väikeste osade kaupa sisse võttes imendub päris kiiresti.

Baasettevalmistusperioodile saab selle jooksuga tõmmata joone alla. Nüüd tuleb alustada tööd kiirusliku vastupidavuse piiri tõstmisega.

Kui te tunnete end hästi, ärge muretsege. See läheb mööda.

Plaanipärase treenimise mõte on kutsuda esile areng ning ajastada tippvorm konkreetseks võistluseks. Tipp-maratoonarid suudavad ajastada tavapäraselt kaks vormi tippu: ühe kevadel ja ühe sügiseks. Minusugusel harrastusjooksjal Eesti oludes on vaid üks tipp - sügisel. Kogu töö suve läbi käib selle nimel.

Pealkirjas toodud Murphy seaduse unustavad aga jooksjad sageli kahjuks ära. Mitmedki jooksuharrastajad on tagantjärgi tõdenud, läksin ülbeks ja sain karistada (vigastuse näol).

Olen mitmel korral oma harrastusjooksja karjääri jooksul kogenud hetki, kus jooksmine muutub imeliselt kergeks. Sel hetkel on lihtne tekkima kiusatus joosta kiiremini kui treeneri poolt etteantu või minna jooksma päeval, mis oli kavandatud puhkuseks. Mis see lisa viis kuni seitse kilomeetrit puhkepäeval ikka teeb? Aga kogenud treenerid väidavad, et teeb.

Olen erinevaid autoriteete lugedes jõudnud järeldusele, et vormi saavutamisel sportlane jõuab piirini, mida ületades võib lihtsalt kukkuda „ülekoormuse“ kuristikku.

Mõned päevad tagasi jõudsin lõpule Jack Danielsi raamatu „Daniels' Running Formula“ lugemisega. Raamatus professor lihtsalt ja arusaadavalt avab kuidas ehitatakse üles pikemaajaline treeningplaan ning mis on iga konkreetse treeningu eesmärk. Samuti selgitab ta, millises treeningetapis, milliseid treeningud on olulised (Daniels kasutab mõistet kvaliteettreening), millises mahus ja millise kiirusega erinevaid treeninguid võib teha, millised on erinevate treeningute vahelised soovitatavad osakaalud jne. Igati väärt lugemine.

Sealhulgas Daniels pidevalt kordab: „Joosta tuleb targalt ning jooksja peab teadma iga trenni puhul mis on treeningu eesmärk.“ Vajalik treeningefekt saavutatakse sageli vajaliku õige kiirusega (õiges tsoonis tööga) ning sellest lihtsalt kiiremini (intensiivsemalt) jooksmine suurendab koormust ja lisaväsimust, kuid ei suurenda soovitatavat treeningu mõju. Halvimal juhul ei saavutata oodatud mõju või rikutakse ära kogu treeneri kavandatud treeningplaani loogika.

Paar nädalat tagasi, kui lõppes maratonist taastav periood, sai tõstetud ettevaatlikult treeningmahtusid. Mingi hetk tekkis aeglase pika jooksu ajal tunnetus, et sedasi võiks lõputult joosta. Pidevalt tuli vajutada pidurile, et tempo liiga kiireks ei läheks. Iga aeglase pika jooksu ajal kordasin, selle jooksu eesmärk ei ole joosta kiiresti. Vastasel juhul põhjustan vormi tõusu või ülekoormuse, mida keset hooaega ei ole vaja.

Olen pikkamisi aru saanud, et olulisem oskusest anda endast trennis kõik on oskus end trennis tagasi hoida. Isegi kui tunne on hea, tuleb hoida vähemalt üks käik varuks. Treeningutel ei tohi võistelda. Maksimumi andmine tuleb jätta võistlusele.

Olles kiireim taastaval sörgil ei ole tulemuseks taastumise kiirendamine, mis on taastava sörgi eesmärk. Tehes jooksuharjutusi lohakalt kiiruse peale, pööramata tähelepanu harjutuse sooritamise korrektsusele, ei saavuta te jooksuharjutuse tegemise eesmärki parandada jooksutehnikat ning harjutada sisse õiget jooksuliigutust. Kiirenduste eesmärk ei ole joosta neid täiega jõuga lihaste kangenemiseni vaid õppida säilitama lihaste lõtvust ja ühtlast hea rütmiga jooksutehnikat kogu kiirenduse seeria vältel.

Palun ärge võistelge või treenige üle. Nii kummaline kui see ei ole vormi tõus tekib puhates ehk taastumise järel. Selleks, et tulemused paraneks ei pea treenima rohkem ja kiiremini vaid piisab targemalt treenimisest.

Võistlus ja võistluseks valmistumine

Võisluskiirus tuli aruteluks kolmapäevases trennis. Mulle meenus nädal tagasi lõpetatud Alberto Salazar-i raamat“ Guide to Road Racing“. Mõtlesin jagada mõningaid vanameistri mõtteid laupäeval Tartu jooksumaratonile minejatega.

Võistluseks ettevalmistus

• Poolmaratoniks valmistudes tuleb võistlusele eelneval nädalal vähenda koormust kolmandiku võrra.
• Kolm päeva ette võistlust tuleks vältida kiiruslikke trenne, pikka jooksu ja jõuharjutusi. Samuti tuleks vältida nädala esimeses pooles pikki intervalle.
• Võimalusel võta enne võistlust kaks jooksuvaba puhkepäeva. Tee vaid kerge soojendus võistlusele eelneval päeval.
• Joo korralikult puhkepäevadel ja söö süsivesikurikast toitu. Korralik pasta võistlusele eelneval päeval on selleks igati sobiv.  
• Oluline on end välja magada vähemalt 24 tundi enne võistlust. Võistlusärevus võib rikkuda võistluseelse öö une, kuid sellel ei ole sellist mõju tulemusele kui eelnevatel öödel magamata unel.

Võistluspäeval (enne starti)

• 3 tundi enne võistlust söö mõõdukas kergesti seeditav süsivesikurikas hommikueine (400-500 kalorit). Sel juhul jõuab magu toidu korralikult ära seedida. Joo korralikult vett. 
• 1 tund enne võistluse algust saabu starti. Siis on aega ettevalmistusteks. Jätka vedeliku tarbimist.
• 45 min enne starti alusta soojendusega: kerge venitus, soojendussörk (näiteks 2km) kuni kerge higi tekkimiseni ning taas kerged venitused.
• 20 min enne võistluse algust naase stardipaiga juurde. Viimane võimalus tualeti külastamiseks, jätka ettevalmistavate venitustega.
• 10 min enne starti võta ära soojendusriided ja tee mõned kerged kiirendused. 
• 5 min enne starti mine stardikoridori ja katsu hoida keha soe. 

Võistlus

• Peale stardipauku proovi alustada rahulikult ja kontrolli kindlasti 1 km vaheaja põhjal, et sa ei ole alustanud liiga kiiresti. Need, kes jooksevad sinust alguses märgatavalt kiiremini, tulevad kas võistluse jooksul hiljem sulle selg eest vastu või kui suudavad hoida algustempot, on sinust tol hetkel lihtsalt paremad.
• Hea tulemus tuleb tavaliselt siis kui suudad joosta kogu jooksu ühtlaselt, sealhulgas joosta esimese ja teise poole enam-vähem sama kiiresti. Võistluse esimest ja teist poolt võrreldes saad hiljem järeldada kuivõrd targalt sa jooksid. Kui negatiivne spilt on liiga suur, siis järelikult võid proovida järgmine kord joosta esimest poolt natuke (näiteks 5 sekundit kilomeetrile) kiiremini. Kui teine pool on oluliselt aeglasem esimest poolest, siis järelikult alustasid liiga kiiresti.
• Juhul kui sa ei võistle esikoha pärast väldi liigseid spurte ja kiirendusi jooksu vältel. Mida ühtlasem on jooks, seda ökonoomsemalt sa kasutad oma jõuvarusid.
• Mäest üles joostes tehakse sageli see viga, et üritatakse mitte kiirust kaotada ning joostakse mäest üles täiega. Selle tulemusena jookstakse end lihtsalt kinni, sellest taastumine võib võtta kaua aega ja kokkuvõttes te kaotate aega. Mäest üles tuleks joosta sellise tempoga, et pulss väga palju ei tõuse ning pigem üritada mäest alla joosta kiiremini. Eesmärk on hoida koormus kogu jooksu vältel võimalikult ühtlane ning jälgida, et pulss ei tõuseks liialt järsult. See tähendab, et mäest ülesse jooksu tuleb võtta rahulikult ja alla joostes võib lisada kiirust, ilma, et see tõstaks üldist koormust.  
• Võimalusel lõigake kõiki kurve. Sellega säästate lisameetreid ja kokkuvõttes võidate aega.
• Jälgige jooksu ajal koormuse ja oma väsimuse taset. Vajadusel korrigeerige kiirust, et suudaksite joosta ühtlase kiirusega kuni lõpuni.
• Jooksu ajal katsuge juua. Isegi kui teil ei ole janu. Vajadusel võtke joomiseks hoog maha. Vedeliku taset normis hoides võidate te kokkuvõttes rohkem aega kui läbida joogipunkt 5 sekundit kiiremini ja jõuda jooksu kestel vedelikupuudusesse.
• Poolmaraton on distants, kus on soovitatav tarbida lisaenergiat (nt geel või energiajook).
• Viimasel kilomeetril proovi tõsta natukese haaval tempot. Samas ära alusta veel lõpukiirendusega. Kui oled jooksnud maksimumpiiri lähedal ei ole sul energiat pikaks kiirenduseks. Lõpukiirendust alusta umbes 300 m enne finišijoont.

Jooksu lõpujoone järgselt

• 0-5 minutit pärast jooksu proovi taastada vedelikuvarud.
• 5 minutit pärast jooksu lõppu alusta lõdvestussörki. Võimalusel sörgi hästi aeglaselt kuni 10 minutit
• Hiljemalt 20 minutit pärast finišit on aeg taastusjoogiks või spordijoogiks.
• Võta aeg maha, venita ja puhka.
• Tunni jooksul pärast finišit on aeg võistlusjärgseks näksiks.
• Arvestada tuleb, et poolmaratonist täielik taastumine võtab aega umbes 2 nädalat.

Ärge üle mõtelge ja edukat poolmaratoni.

Kutsu sõber jooksma

Eestis jooksjate arv kasvab. Seda näitab tänavapilt. Samas on Eesti niivõrd väike, et püsivamad harrastajad tunnevad teineteist nime või nägupidi. Ikka öeldakse tere ja vahetakse paar lauset.

Jooksjate seltskonnas ei ole kohanud mossis ja virisevat nägu. Lisaks ühisele hobile, millest rääkida võib lõputult, on jooksja maailmapilt tasakaalukam. Jooksjad on rahulik ja positiivse ellusuhtumisega rahvas.

Nad on leidnud harrastuse, mis aitab neil hoida tasakaalu. Igapäevane harjutamine on lisanud neisse vastupidavust ja piiride ületamise võime tunnetamine enesekindlust.

Isegi hetkel, kui jooksja annab endast võistlusel kõik, on ta peale lõpetamist õnnelik. Õnnelik, et ta ei andnud alla, õnnelik, et ta tõestas endale, et ta suudab, õnnelik, et katsumus on lõpuks läbi.

Olen lugenud mitmete jooksjatekogemusest, et kuigi kunagi ei meeldinud jooksmine üldse siis mingist hetkest käib ära klõps ja siis ta saab jooksjaks. Sageli on selleks pöördepunktiks tõestus, et ta suutis läbida poolmaratoni või maratoni. Mitmelgi on see kogetav positiivne emotsionaalne laeng võtnud pisara silma.

Ma sooviks, et see aasta iga jooksja prooviks meelitada ühe kaaslase veel jooksma. Sedakaudu aidatakse kaasa, et tänavatel on vähem küürus, halli tuhmunud pilguga inimesi. Inimesi, eks ei oska tunda enam millestki rõõmu, inimesi, kes ei tunne südame tukseid või kuidas elujõud ning tervis organismis liigub.

Kutsu sõber jooksma ja lisa üks inimene Eestisse, kes vihmases ilmas taevasse vaadates teab, et pilvede taga paistab päike.

Rotterdami maraton 2012

Võrreldes eelmise aastaga olid eesmärgid teised. Soov oli katsetada 4:15 tempot, mis annab kokkuvõttes aja alla kolme tunni ning üritada joosta võimalikult ühtlaselt. Lisaks soovisin testida uut geeli ning jooksmist nö maratoni algusest.

Ilmateade lubas tuulist ja jahedat ilma. Teadsin, et pean leidma rühma või eesjooksja, kes liigub mulle sobivas tempos ning aitab vastutuult trotsida.  Vastasel juhul lõpeb jooks varsti.

Testjooksud enne maratoni näitasid, et 4:15 on minu jaoks natuke kiire tempo. Pulss oleks võinud olla testjooksudel madalam. Sellest hoolimata mõtlesin 3 tunni alistamist üritada. 5 sekundit aeglasemalt  (organismile sobivas tempos) joosta ei olnud ka mõtet. Kaotada polnud midagi.

Hommikul oli selge, et on jaheda tuulega ilm. Stardikoridoris ei olnud kilest tehtud tuulekeebist väga palju abi. Natuke kaitses, kuid pidevalt pidi liigutama, et päris maha ei jahtuks.

Maratonile registreerides suutsin end kaubelda ette gruppi, mis tähendas, et sain startida päris stardijoone ligidalt ning algusest peale joosta omas rütmis jooksu. Ees oli lahedam joosta ning eelmise aastaga sarnast trügimist ei toimunud . Proovisin hoida kella järgi vajalikku tempot. 5 kilomeetril kontrollisin sammumõõtja täpsust ning avastasin, et kell näitas tegelikust kiirusest 10 sekundit aeglasemat tempot. Oligi tundunud kuidagi imekult kerge joosta. Kokkuvõttes olin 31 sekundit graafikust maas. Samas oli see väike kaotus ning lootust oli see edaspidi tasa teha.

Tõstsin kergelt tempot ja püüdsin nö liikuda rühmast rühma. Vastutuul oli tugev, mistõttu tuli iga tuulekate ära kasutada. 10 kilomeetril sain kätte rühma, kes liikus sobivas tempos. Jäin tuulevarju passima ja proovisin natuke puhata ning jälgida, mis tempoga keegi liigub.

15 kilomeetril oli miinus vähenenud juba 4 sekundini. Samas rühma vedanud hollandlane, kelle tuules ma jooksin, ei saanud joogipunktis vett kätte. Ta arvas, et svammiga veetops on jahutamiseks. Ütlesin talle, et see on vesi, kuid oli juba hilja. Joogipunkt oli möödas ning hollandlasel jäi joomata. Hakkasin taas üksi edasi rühkima. Üks viga joogipunktis ning hollandlase jaoks oligi jooks sisult lõppenud.

Õnneks tuli tagant üks jooksja, kelle sappa õnnestus haakida. Kahekesi, tema ees, mina takjana sabas, liikusime 25 km-ni. Poolmaratoni hetkeks olin plussis 17 sekundit. Enesetunne oli sel hetkel veel hea kerge.

27 kilomeetril jõudis meile järele veel üks rühm, kus olid ilmselt jänesed pundis ja vedasid rühma alla 3 tunni graafikusse.  Mis nii viga joosta, kui sulle joogid tuuakse, raja äärest ulatatakse kuiv särk soojenduseks jne. Võtsin rühma tuulde ja loksusin nendega kaasa. 30 km eel tundsin, et energia hakkab otsa saama. Võtsin viimase geeli sisse ja joogipunktist vee. Samas sedasi toimetades ei olnud märganud, et rühm oli täie hooga joogipunktist mööda jooksnud. Neile ulatati pidevalt raja äärest jooki jms ning nad ei pidanud joogipunktis peatuma. Oli tekkinud vahe 100 m, mida üritasin tagasi teha, kuid üksi ei suutnud enam vastutuult tempot hoida.

Rühm kaugenes ja 33 kilomeetriks oli kogutud plusssekundid jõudnud nulli. Energiapuudus jalalihastes andis tunda ning lihas jooksis kinni. Sain aru, et kolme tunni piir jääb täna alistamata. 35 kilomeetril jõin rahulikult ning alustasin rahulikult lonkimist finiši suunas. Külm võttis kohe lihased kangeks ning tõsine tegemine oli, et ka aeglases tempos lõpuni kulgeda. Kuna eesmärk oli rahulikult lõpuni kulgeda ei häirinud üldse, et lõpus mööda joosti. Minu testjooks oli lõppenud 33 kilomeetril.

Hoolimata tulemusest jäin jooksuga rahule. Võtsin kellast jooksu graafikud (lisatud pildil) ning näitajad on allpoolsel graafikul näha (pildile vajutades näeb pilti originaalsuuruses).

Kokkuvõttes olen sellest jooksust üht-teist õppinud.

Esiteks maratoni eelsed testjooksud näitasid õigesti, et talvega kiiruslik lävi oli langenud. 4:15 tempo jooksud oleks pidanud tulema 10 lööki madalama pulsiga. Pidev jooks punase piiril sõi rohkem energiat.

Teiseks.  Pikka otsa tuleb pikemaks venitada. 2,5 tundi oli hetkel piir, kuhumaani suutsin tööd teha. Täpselt nii pikaks olin jooksnu pikka rahulikku otsa. Nädalaid oleks pidanud rohkem olema, et nihutada piiri kaugemale. Õnneks on järgmise maratonini aega ja suvi läbi aega laduda vajalikku põhja.

Kolmandaks. Kuigi vaheajad olid ühtlased  (vt allüpool) oli tegelik jooksupilt hoopis teine.

km / vaheaeg / tempo

5km  0:21:51     4:22

15km  1:04:04   4:13

20km  1:25:01   4:11

25km  1:46:16   4:15

30km  2:07:47   4:18

35km  2:29:43   4:23

40km  2:55:20   5:07

  

Seda on näha kiiruse graafikult. Sisult oli tegu pideva fartlekiga. Vastutuules tempo langes 5-10 sekundit, mis siis tuulevaikses kohas üritati tagasi teha. Kui tekkis eelnevate jooksjatega vahe, siis tõsteti tempot, et saada eelnev grupp kätte et siis seal taas puhata. Samas suutsin tempovahetusega kogu aeg kaasa minna. Sain aru, et vastutuult üksi omas temposjoostes kustuksin kiiremini ning pigem tuli kiirem tempo ära kannatada kui lasta tempomeistril eest minna. Kokkuvõttes oli selline jooks küllalti energiakulukas ja kolmest geelist jäi selgelt väheks. Ei olnud füüsis sellise rütmivahetusega jooksuks veel valmis. Samas oli huvitav sedasi joosta kuna pidevalt pidi aju töötama, arvestama kiirust, tuule suunda, jälgima eesliikujate liikumist jne.

Neljandaks graafikut uurides täheldasin, et sammusagedus on talvega kasvanud 2-3 sammu võrra. 89-90 sammuga võib juba jääda rahule.
Ning lõpetuseks. Testitud SIS-i geelid, mida proovisin esimest korda, sobisid väga hästi. Organism võttis need hästi vastu. Lihtsalt kogus jäi väheseks ning edaspidi peab kohe stardis ühe geeli sisse võtma. Kiirem jooks nõuab rohkem süsivesikuid.

Kokkuvõttes jäin kevadise testjooksuga rahule. Tunnetuslikult on baas parem kui eelmisel aastal. Seda näitavad aeglase jooksu pulsid, mis on langenud. Nüüd tuleb edasi mahtu ja jõudu koguda. Siis on mille pealt suve lõpus hakata kiirust tõstama.

Sobiv pilt Paolo Coelho "nägude raamatust", mis sobib jooksu kokku võtma.

Positiivse elamuse andis kaasa elamine Evelini jooksule ning tulemuse tähistamine kogu pundiga. On hea olla  sellistel hetkedel sündmuste keskel. Evelin on väga tubli. Väga kange naine. Tema postitust enda jooksu kohta saab lugeda Stamina Jooksutiimi blogist

PS. Tänud Urmole, kes organiseeris ööbimise hotellis Best Western Rotterdam.  Igati sobiv ja kvaliteetrne koht majutuseks, kui soovite osaleda Rotterdami maratonil. Stardini on hotellist vaid 5-10 minuti tee ja rongijaama jõuab jalgsi umbes 15 minutiga. Veel ligemal stardile on vaid Hilton.

Müstilised lihaskrambid

Järgnev postitus põhineb Ross Tucker ja Jonathan Dugas raamatul „The Runners Body“ . Tegu on ühe huvitama jooksuteemalise raamatuga, mida olen viimasel ajal lugenud.

Need kaks härrat käsitlevad väga huvitavalt jooksmisega seotud teemasid ja seavad sageli küsimuse alla levinud „tõed“. Üks neist on väide, et lihaskrambid on põhjustatud vedeliku ja elektrolüütide (soolad, magneesium) puudusest.

Huvitav on fakt, et Hoover Dam tegi juba üle 70 aastat tagasi uuringu, kus võrdles, kas krampidega ja krampideta võistlejate elektrolüütide tasemetes on erinevusi. Uuringu selgus, et näitajates ei ole erinevusi, mis tähendab, et elektrolüütide puudusel ja krampide tekkel ei ole ühest seost.
1997 tuli Martin Schwellnus , tehes sarnase uuringu, välja hüpoteesiga, et lihaskrambid tekivad hoopis lihast lõdvestavate närviimpulsside häirest, millele aitab kaasa lihaste lühenemine intensiivse töö tulemusena.

Tucker ja Dugas jõuavad järeldusele, et lihaskrambid tekivad peamiselt pingutustel, millega lihas ei ole harjunud. Näiteks võitlusel joostakse kiiremalt kui treeningutel ehk kasutades lihaseid, mis ei ole treeninguga vastavaks pingutuseks ette valmistatud või mäkketõusudel, kus väsinud lihas, olles lühenenud, ei suuda täiendava pingutuse juures enam lõtvuda ja tekivad krambid jne .

Tucker ja Dugas soovitavad lihaskrampide vältimiseks :

1. tugevdada krampi minevaid lihaseid;
2. võistluse käigus ennetavalt kergelt venitada krambiohuga lihaseid.

Lihasjõu arendamiseks on jooksjal hädavajalik kavandada treeningplaani mäkkejooksud, pikad jooksud, tempojooksud võistluskiirusel jne. Kui lihas on võistlusolukorra pingutuseks ettevalmistatud vähendab see krampide riski.

Lihaste ennetav venitamine nt maratoni joogipunktides aitab ennetada krampide teket, kuna aitab taastada lihaste pikkust ja vähendada lihase liigse lühenemisega kaasnevat krambi riski.

Tucker ja Dugas möönavad, et krampide tekkepõhjused ei ole üheselt selged, kuna labori tingimustes on raske krampe esile kutsuda ja seega ka analüüsida tekkepõhjuseid. Teisalt kogemuslikud järeldused võistlustelt ei ole teaduslikeks järeldusteks piisavad.

Kokkuvõttes paar mõtet, mis tekkisid seda kirjutist lugedes:

• Olen täheldanud endal lihaskrampe, kui lihast liigselt kokku suruda. Näiteks massaaži käigus kus ühte lihast venitades surutakse teine lihas kokku ning kokku surutud lihas nö lukustub ja ei suuda ise lõdvestuda.  
• Teisalt jõutreeningutes pannes lihased koorumuse alla, millega ei ole nad harjunud, siis pingutuse tulemusena lihase tugeva kokkutõmbe tulemusena lihas lukustub.
• Magneesiumil, mida soovitatakse lihaskrampide ennetamiseks, võib olla mõju just seetõttu, et magneesiumi osaleb lihases närviimpulsside juhtimisel.

Järelikult tuleb täiendada soovitust, et lihaseid tuleb venitada nii enne kui peale võistlust, klausliga, et krampide ohu korral ei ole liigsed ka vastavate lihaste kerged venitused ka võistluse käigus.