Tuesday, October 2, 2012

Tunde järgi treenimine


Lõpetasin hiljuti Matt Fitzgeraldi raamatu „The Mind-Body Method of Running by Feel“ lugemise. Tabasin mitmel korral äratundmisrõõmu ja sain kinnitust sellele, et enesetunnet tasub kuulata ning mingi hetk jõuab iga jooksja äratundmisele mis tema puhul töötab ja mis ei tööta.

Metoodilised treeningplaanid on head asjad ning üldjuhul annavad soovitud tulemuse. Samas jõudes lähedale oma võimete piirile ei saa treeningule läheneda enam valemi põhiselt ehk tehes seda ja seda saame sellise tulemuse. Kuigi väliselt on inimesed sarnased oleme detailides niivõrd erinevad ning sama treeningplaani järgi harjutades võime jõuda välja väga erinevat tulemuseni. Kus kellegi piir jookseb ei ole teada enne kui oleme selle ära katsetanud.

Ma käesoleval aastal proovisin järgi mõningase mahu tõstmise mõju. Mulle treeneri koostatud plaan iseenesest meeldis. Sain aru, mida milleks pean tegema. Isegi suutsin kõik olulise ära teha. Samas kahe ameti kõrvalt treenida sellise mahuga ei andnud soovitud tulemust. Võimalik, et see oleks toiminud kui topelt töökoormusega kaasnev vilets taastumine ei võimaldanud kavandatud vilju noppida. Ajanappuse tõttu ei jälginud jooksvalt piisavalt enesetunnet ja mingi hetk sai koormust palju. Mis hetkel läks liiaks, seda tagantjärgi isegi ei oska vastata kuna mõningad ununes elementaarne asi: hommikuse pulsi mõõtmine ja sellest tulenevad järeldused.
Otsustasin, et pärast SEB maratoni hakkan rohkem jälgima enesetunnet. Mingi raam treeningplaani kujul jääb kuid valikud kuidas ja mida, teen enesetunde põhjal.
Alguses viidatud raamatus oli mitu põhitõde mida katsun edaspidi järgida:
  • Treeningud, mis tekitavad positiivse emotsiooni, on mõjusamad. Neid tuleb selgelt eelistada.
  • Enesetunde põhjal otsustan jooksvalt, kas on õige hetk kavandatud treeningu tegemiseks. Näiteks kui treeningu käigus selgub, et lõigutreeningus ei ole minekut, kuna jalad vms ei ole piisavalt taastunud, siis tuleb trenni käigus plaane muuta.
  • Üritan jälgida üldiseid treeningmustreid, mis minu puhul on juba töötanud.
Jooksmist võib võtta ka kui kunsti. Panna silmad kinni, kuulata keha ning anda tunnetele suurem roll treeningkava kujunemisel. Aju alateadlikult teab, mil keha on valmis järgmiseks tasemeks. Alateadlikult toimub taustana mõõtmine, arvutamine ja liikumise (sh kiiruse) juhtimine. Miks mitte kuulata oma keha signaale ja lasta neist end juhtida?

Laupäeval jooksin võistlusel 5 km sisetunde põhjal (ilma kiiruse ja pulsiandurita). Kava oli vaid, et esimesed 2,5 kiirelt, kuid kerge enesetundega, ja teine 2,5 vaatab kuidas tuleb. Tuli päris hästi välja ning organism oskas jõudu täpselt distantsile jagada.

Täna peale Evelini juhendamisel tehtud intervallVenntit kangete jalgadega edasi kulgedes tean, et see mõnus valu viib edasi. Järelikult oli trennist kasu. Läheb kordamisele.

Mõned omadussõnad, mida olen mõnel viimasel trennil hea mineku korral kas eraldi ja mõni kord ka kombinatsioonina jooksu ajal tunnetanud.
a) hääletu
b) lõdvestunud
c) kaaluta

Jooksmine võib olla tegevus, kus kiiresti kulgemine võib olla puhas rõõm. Võimalik, et selle tunde teine nimi on ka hea vorm. Samas selle tunde nimel on mõtet harjutada.

NY maratonini on jäänud veel 32 päeva.

1 comment:

  1. Mõistusega ja enesetunde järgi,see teeb jooksmisest naudingu!

    ReplyDelete