6 päeva jäänud - esmaspäev

Esmaspäevane hommikujooks võttis vastu jahedusega. Mul oli plaan hommikuti teha väikse paarikilomeertise jooksu. Lihtsalt, et hoida tunnetust. Õhtuti jõuame tõenäoliselt tagasi pimedas ning siis ei ole soovi välja jooksma minna.

Kõrgemal, 1200 m peal, kus me majutume, on õhk karge ja jahe. Vaid päevane päike toob soojemat. Pikas dressis jooksma minek oli õige valik. Kraade on tõenäoliselt alla 15 kraadi. Kohalikud liiguvad ringi paksudes talvejopedes.

Lõuna-Aafrikas on hetkel hilissügis. Põldudelt korjatakse saaki ning puudelt langevad lehed.

Jooksule minnes märkasin, et kohalikud kogunevad hommikul bussipeatusesse. Külma ilma peletamiseks oli bussipeatusesse tehtud okstest korralik lõke, mille ümber siis seltskond sai end soojendada. Mind vaadati kui võõrast nähtust. Ju uudishimu on tõenäoliselt sama kui näha mustanahast Tallinna tänaval jooksmas. Aga nüüd on asjad peegelpidlis.

Tagasi tulles selgus, et ei oodatud bussi vaid autosid, mis rahva peale võtsid Inimesed laadidi kas veoauto kasti või siis väiksema kaubiku presendi alla furgooni, et sõita tööle. Juhutöödele vist. Elu on kohati liiga karm.

Naasnud hotelli, pesu, mõned võileivad hinge alla, ning asume teele Draakoni mägesesse matkaradadele. Kaupo oli teinud põhjaliku kodutöö ja plaan kujunes järgnev – esmaspäev põhjapoolne osa, teisipäeval keskosa ja kolmapäeval lõunaosa. Iga hommik varakult autoga kohale, et siis päev mägedes veeta.

Kiirteed on korralikud, mistõttu kulgevad kilomeetrid lenneldes. Ma üritasin sõita rahulikumalt. Samas 120 piirkiirusest ei paista kohalikud eriti hoolivat.

Valged busstaksod, täis inimesi, uhavad vähemalt 130 rauas. Vaid veoautod, mida on kiirteedel palju, kulgevad mägistel radadel aeglasemalt. Kiiremalt sõitmist ei takista ei järelkäru, suur koorem ega istuvad inimesed sõiduauto tagakastis.

Teerajad kulgevad Lõuna-Aafrikas kas üles või allamäge. Ja see ilu on hingemattev. Sama ilu jätkus matkarajal mööda mäekülgesid. Inimtegevus ei ole suutnud palju teha veel liiga Lõuna-Aafrika mägisloodusele. Alustasime matka lõuna paiku ja lõpetasime tund enne pargi sulgemist. Tagasitee hotelli kulges pimedas.

Mägirajast jäi meelde sügav kanjon, mägioja ning maalilised pilved. Jõudsime mööda mägioja põhja ronides 2000 m kõrgusele.

Päevase matka pikkus numbrites 20 km, 4,5 tundi, 685 tõusumeetrit.

Jalad said päris kõva koormuse ning reie pealsed lihased olid päris hellad. Matka ajal tarbitud toit – kaks banaani, üks apelsin, üks meest tehtud spordigeel ja 1,5 l vett.

7 päeva jäänud stardini

Lubasin perele kirjutada, kuidas mul läheb. Et nad ei muretseks. Üritan siis lühidalt anda edasi mõningaid hetki reisist.

Pühapäev sõidu ajal läksime läbi kohalikust kaubanduskeskusest kiirtee ääres, et täiendada oma toidu ja joogivarusid.  Kaubanduskeskus osutus suuremaks kui teelt paistis. Nimelt ulatus see viis korrust mäe sisse. Siin võiks kulutada soovi korral terve päeva.

Aga me ei lasknud end häirida. Ainuke kiurastus millele ei suutnud vastu panna oli spordipoe külastamine.  Comradese teema jätkus ka spordipoes. Erimudelit vaadates tekkis koheselt kiusatus saata terviseid Paulile New Balancest ja jagada seda ilu.

New balance teeb suurepärast tööd koostöös erinevate maratonidega, tuues välja rahvusliku eripära. Selline tunnetus on mul jäänud olles näinud lisaks sellele mudelike ka Londoni ja Rooma maratpni erimudeleid. Hakka või koguma jooksumaratonide jooksujalanõude erimudeleid.

Edasi jõudsime hotelli, mis oma rahuliku asukoha poolest paistis sobivat

Vaade hotelli sisehoovi. Siia basseini ma lähen mingi päev ujuma.

Õhtune vaade hotellitoa aknast.

Pühapäeval jõudsime teha vaid lühikese sörgi, et saada lennu kangust kontidest välja. Lõuna-Aafrika päev on lühike. Selgus, et kell 18.00 on kottpime. Seetõttu toimus meie esimene õhtune reisi järgne jooks pimedas. Eks ta natuke kahtlane ettevõtmine oli kuna tänavavalgustus on vaid suurtes linnades. Väiksed alevid, nagu meie asukoht, on õhtul kottpimedad. Samas saime jooksu tulemusena teadlikuks kohalike söögikohtade ja poodide asukohast. Jooksmine on hea võimalus ümbruskonnaga tutvumiseks.

Esmapilt Lõuna-Aafrikast on jätnud väga hea mulje. Inimesed on olnud sõbralikud. Muus mõttes välimuselt sarnane mistahes Lõuna-Euroopa riigiga. Areng riigi lõunaosas paistab olema igati tasemel. Eks edaspidi liigume natuke põhjapoole ja vaatame mis seal elu-olu ning mäed teevad.

Väga pikalt ei jõua kahjuks kirjutada, kuna see toimub uneaja arvelt. Aga proovin korra päevas endast lühidalt märku anda. Olge tublid.

Comradese eel

Iga tegu saab alguse mõttest. Nii oli see ka Comradesega. Lugesin sellest jooksust Alberto Salazari eluloo raamatust. Alberto kirjeldus tekitas ajusoppi mõtte, et kui võimalik, siis üritan selle jooksu ära teha. Jooksu, mida peetakse maailma vanimaks ja suurimaks ultrajooksuks.

See on üks rohkeim ettevalmistusi nõudnud reis. Olles saanud piletid jms paika selgus, et riiki sisenemiseks on vajalik viisa. Kusjuures viisat saab taodelda vaid isiklikult Helsingi saatkonnas. Nii ei jäänudki meil Kaupoga muud üle, kui võtta kaks nädalat enne lendu ette sõit ülelahe Soome Lõuna-Aafrika saatkonda. Olime igaks juhuks võtnud kaasa viisa taotlustingimuste pikas nimekirjas olnud kõik nõutud dokumendid. Paberid sisse antud jäi vaid oodata, et ponnistus kannab vilja ja saame positiivse vastuse. Õnneks lootus täitus, ning meid lubati reisile. Selleks tuli vaid passid Soomest ära ära tuua. Kaks päeva enne reis oli ka need käes.

Viisa oli uhke. Mulle pole enne antud viisat nii selge suunitlusega - osalemiseks maratonil.

Lennupileteid otsides katsusime sättida lennud sedasi, et lendude vaheline aeg jääks päevasele, mitte öisele ajale. See võimaldab võtta päeval midagi ette ja mitte passida 10 tundi lennujaamas. Saatuse tahtel lisandus reisi trajektoorile üks päev Pariisis ja tagasilennul päev Amsterdamis.

Lend Aafrikasse võtab aega pikalt - puhas lennuaeg Pariisist Johannesburgi kestis 10,5 tundi. Lisaks tunnike kohalikku lendu, et jõuda Durbanisse. Hoolimata kõigist eelarvamustest kulges lend tõrgeteta. Durban võttis meid vastu lubatud 25+ kraadiga. Juba lennujaamas hakkasid silma Comradese reklaamid. Passikontrollis passe uurinud mees, nähes meie viisat, naetatas ja ütles et tuleb samuti pühapäeval jooksma. Sisenemine riiki kulges seejärel ilma tõrgeteta.

Olime lugenud enne reisi palju võimalikest turvaohtudest ning seetõttu oli ainuke valik liikuda kohapeal autoga. Autoga liikumist soovitati kui ainust viisi ohutuks liiklemiseks. Kuigi turvaline viis tekitas alguses küsimusi - vasakpoolne liiklus on esmalt natuke harjumatu. Ajul võtab sellega kohanemine aega.

Valisime turvalisuse kaalutustel ja arvestades reisi muid eesmärke alustuseks hotelli Durbanist põhjapool, natuke finishikohast edasi. Dubani kesklinna ei soovitata, kuna suurlinnades on riskid suuremad. Lisaks on kõrgemal mägedes jahedam. Õhtuti ja hommikuti on 1200m kõrgusel ca 15-16 kraadi, mis on põhjamaa taustaga inimesele igati sobilik.

Meie teekond jätkus siis ligilähedaselt sama teed pidi, mida läheb Comradese maraton. Sõites mööda maanteed ülespoole sai selgeks, et see jooks saab olema korralik tahtejõu proovikivi. Tõusud on kilomeetreid pikad ning puhkehetki ei tule palju. Väikse mootoriga autol oli tõsine tegemine, et kiirust hoida. Tõenäoliselt kondimootor saab sama mahvi kätte. Lisades juurde kuumuse +25 või rohkem sai meile selgeks, et peamine  eesmärk on jõuda üle finishijoone. Kui palju selleks aega kulub, ei oska prognoosida.

Jooksu strateegia saab olema lihtne. Selleks, et lõpetada, tuleb alustada väga rahulikult.

Teiseks sai reisi alguse selgeks, et see riik meeldib mulle. Ning ma soovin siia tagasi tulla. Järgnevatest päevadest lühidalt siis järjekorras.

Kaks nädalat stardini

Aasta tundub taas tulevat ultrajooksu poole kaldu. Ilma et ma oleks kavandanud on asjad kujunenud nõnda, et jooksusõbrad on mind kaasanud erinevatele pikematele jooksuüritustele. Tänud sõbrad. Esimene tõsisem ettevõtmine ootab ees kahe nädala pärast Lõuna-Aafrikas.

Korraldajad kinnitasid eelmise nädala algul ära ka raja lõpliku pikkuse. Mõningate teetööde tõttu lisati võrreldes 2013. aasta jooksuga väike jõnks ning täiendavad 877 m juurde. Nii et kokku 87,72 km ootab ees. Korraldajate väitel pikim jooks Comradese lähiaja ülesjooksude ajaloos. Protsent rajapikkusele juurde ei mängi enam rolli.

Läheme nädal varem kohale, et organism jõuaks natuke kohaneda Aafrika sügisilmaga. Ilmaennustuse trend annab lootust, et päevane temperatuur langeb jooksupäevaks 24-26 kraadilt veel mõne pügala võrra. Samas isegi varahommikune stardiaeg ei paku ka palju leevendust, sest öine temperatuur püsib visalt 19-20 kraadi peal. Pöidlad pihku, et jooksupäeval tuleks külm ja vihmane sügisilm.

Ettevalmistused Comradeseks on kulgenud omasoodu. Tõsiselt pingeline töögraafik on tähendanud, et ettevalmistuse plaanid on mitmes aspektis vaid plaanideks jäänud.
Kaalulangetuse kavadest ei tulnud samuti midagi välja. Töises stressifoonil keha reageeris süsivesiku piiramisele hoopis vastupidiselt loodetule ning hakkas hoopis varusid koguma ning kaal rühkis ülesmäge. Hea et sain jaole.

Teisalt mõned trenni mõttes tehtud jooksud, kevadine Milaano maraton ja Tartu jooksumaraton, andsid tagasisidet, et jooksuvorm pole ka vahepeal väga ära kukkunud. Selline Harju keskmine minek.

Aga ma ei muretse, sest vaim on valmis. Ootel pikka tõusva profiiliga teekonda.

Jooksu strateegia jms panen paika pärast kohapealsete oludega tutvumist. Sellest siis pikemalt umbes nädala pärast. Põhieesmärk on tervelt lõpetada.

Üritan olla reisinädalatel usinam blogija. Elurütm ei ole võimaldanud mitmeid huvitavaid teemasid kirjutiseks ära vormida. Loodan, et suvi annab selleks rohkem võimalusi.

Milano maraton 2015

Möödunud nädalavahetusel toimusid Euroopas maratonid Viinis, Pariisis, Rotterdamis ja Milaanos. Mul õnnestus osa võtta Milaano jooksupeost. Kaaslasteks Joona ja Annika.

Üritan võimaluse korral kevadele kavandada ühe linnamaratoni, et innustada end talvel jooksma. Kuna sel aastal on kavas pikem jooks mai lõpuks, siis sobis soojemas kliimas kevadine maraton Milaanos ideaalselt treeningtegemistesse pikema tempokama trennina.

Eelinfona oli jooksu kohta teada, et 2015.a. jooksuks kavandati uus rada, mis pidi olema laugem ja kiirem kui eelmine, ning et tegu on noore maratoniga, mil täitus alles 15-nes toimumiskord. Lisaks aitas valikule kaasa, et Haile Gebrselassie oli jooksu partooniks.

Itaallastele omaselt tähendab jooksule regamine mõningat täiendavat paberimajandust, mida teised riigid üldiselt ei nõua. Nimelt on Itaalias nõue, et kui sa ei ole kohalikus kergejõustikuliidus registreeritud jooksja, siis tuleb sul saata korraldajatele arstilt saadud templiga tervisetõendi koopia, et sind üldse jooksule kirja pandaks. Lisaks tuleb tervisetõendi orginaal võtta kaasa ja see ära anda korraldajatele enne stardinumbri kättesaamist. Kuna aasta varem Roomast oli arstitõendi see kogemus olemas, siis läks asjaajamine lihtsalamalt mööda sissetallatud rada.

Milaano maraton on kohalik jooks, kus keelekõla järgi tundus, et enamik 4000-st startijast on itallased. Ka oli “maratoni mess” minimalistlik. Number kätte ja ega seal palju rohkem midagi toimetamist ei olnudki. Samas muus mõttes oli jooks igati hästi korraldatud.

Maratonirajast

Rada on maha märgitud ühe ringina ning möödub olulisematest Milaano kultuurimälestistest. Tõusud ja langused on rajal valdavalt pikad ja lauged ning väga järske jõnkse rajaprofiil ei tee. Samas rajaprofiil oli pidevalt vahelduv. Kord vaikselt üles, kord alla. Natuke rohkem tähelepanu vajasid ka aeg-ajalt maas olevad trammirööpad, kivisillutisest lõigud ning järsemad tagasipöörde kohad. Samas kokkuvõttes jäi üldmulje siiski kui küllaltki lihtsalt joostavast rajast.

Joogipunktid (vesi + spordijook) asusid rajal umbes iga 5 km järel, kusjuures meeldiva üllatusena tuli, et vett pakuti topsi asemel pudelitega. See võimaldas vee kaasa haarata ning seda pikemalt lonksu haaval nautida. Lisaks olid joogipunktide vahele paigutatud jahutuspunktid vee ja svammiga. Jahutavat vett läks hädasti vaja, sest kui hommikul 9.30 ajal oli stardis sooja umbes 10+ kraadi juures, siis jooksu vältel keskpäeval tõusis soojapügal üle 20+ kraadi. Päikse käes võis olla isegi üle 30+ kraadi.

Positiivsed üllatused

Jooksu tegi huvitavamaks samal ajal toimuv meeskondlik teatejooks. See oli päris populaarne kohalike hulgas ning maratoni jooksjatele tähendas see kaasaelajaid iga 10 kilomeetri järel. Oma vahetust oodates elati vahetusalades elavalt kaasa maratoni distantsi ettevõtnutele.

Samuti oli meedivaks üllatuseks maratoni lõpus antav taastuspakk. Pole ammu nii rikkalikku kottitäit Euroopast kaasa saanud.

Kokkuvõttes hea korraldusega keskmise suurusega jooks. Kes soovib Itaalias joosta siis päris hea vaheldus kevadisele Roomale. 

Enda jooksupäevikusse mõned read

Maratoni eelsel kuul on treeningud olnud väga kaootilised. Hea kui nädalavahetustel sai jooksusussid jalga. Napid 40 km nädalas ei ole ultrajooksuks ega ka maratoniks valmistumiseks selgelt piisav maht. Haapsalu 10 km enesetunde põhjal otsustasin proovida tempot 4:30. See ei oleks tohtinud olla liialt aeglane ega liialt kiire. Lootsin, et suudan vana rasva pealt tempo vastu pidada.

Stardigrupp võimaldas minna rajale päris eesotsas. Kuna jooksjaid ei olnud palju, siis sai kohe algusest rahulikult omas tempos liikuma. Joona pani 3:00 pundiga minema. Ma üritasin jääda oma valitud tempole kindlaks. Kuigi seda oli raske teha. Pidevalt tormati mööda ja tuli pidevalt hoogu pidurdada, et peavooluga mitte kaasa minna. Esimene 10 km tuligi kavandatust 15 sekundit kiirem. Enesetunne oli hea ja andis lootust. Otsustasin igas joogipunktis hoo maha võtta ja juua korralikult. Aimasin, et tõenäoliselt ei ole keha teises pooles ees ootavaks kuumuseks valmis.

Sel maratonil oli üheks eesmärgiks ära proovida ka kaasa võetud HoneyPower geelid võistlustingimuses. Nimelt Aafrikas on mul plaanis minna jooksma kodumaal valmistatud meesegu peal. Kuna selle geeli pakend on lai ja lapik, siis püsisid geelid ideaalselt liibuvate jooksupükste säärte vahel. Väga mugav oli kaasa võtta. Energia mõttes lootsin hakkama saada pakutava sprodijoogi ja kilomeetritel 15, 25 ja 35 lisaks võetava energiageeliga.

20 km. Oli tunda, et tempo hakab natuke kõikuma. Samas vaheaeg 1:30 oli täpselt graafikus. Kui majade vahel vilus oli mõnus kerge minek, siis päikse kätte jõudes, tahtis keha hoo maha võtta. Ainuke päästetee oli pead pidevalt veega kasta, et aju natuke jahutada ja ära petta. Õppetund - Aafrikasse peab minema mütsiga jooksma, muidu ei kesta aju seda kuuma päikest ära. Seekord pääsesin õnneks vaid kerge peavaluga.

25 km. Võtsin sisse teise geeli ja otsustasin lisada natuke sammurütmi, et hoida tempot. Sai kinnitust tõsiasi, et maratonis ei ole edukas mitte see, kes kiirelt alustab, vaid see, kes suudab teises pooles tempot hoida. Tundus, et see õnnestus mul paremini kui teistel ja motivatsiooni lisas vaikselt lähenevad seljad.

35 km. Märkasin Joonat. Ta oli vist kiire algusega endale liiga teinud ja varsti jõudsin talle järele. Proovisin tempot edasi hoida. 35 kilomeetril jäi aga korralikult joomata ning unustasin kavandatud geeli sisse võtta. Tagantjärele vaadates oli see viga.

37 km. Jalg hakkas vaikselt kinni jooksma. Tõenäoliselt isegi mitte energiapuudusest vaid tundsin, et kehas langes vedelikutase alla kriitilise piiri. Palavus oli liiast. Tempo langes ca 30 sekundit kilomeetrile. Viimasel kilomeetril sai Joona taas minu kätte ning koos ületasime lõpujoone. Viimase 5 kilomeetriga andsin koguajas ära 2,5 minutit.

Ületasime lõpujoone just mõni hetk enne, kui algas naiste võitjate autasustamine. Istusime Joonaga kahekesi kõrvuti jooksukoridoris olevale kastile ja nautisime pidulikku tseremooniat. Haile andis üle võitjale peaauhinna. Ilus punkt jooksule.

Kokkuvõttes oli hea treeningjooks. See maraton päästis treeningnädala.

Tänud Annikale ja Joonale, kes korraldasid sõidu ajal ja eel hulgaliselt asju minu eest ära. Sel kevadel oli seda tuge väga vaja.

Lihastööks vajalikud mineraalid

Mind järjest rohkem huvitavad inimkehas toimuvad protsessid. Seetõttu olen jõudnud oma lugemistega  hetkel raku tasemele. Järgnevalt lühikokkuvõte loetust ehk peamised mineraalained, mis osalevad lihastöös.

Inimese kehas toimuvad protsessid, sh lihaste kokkutõmme ja lõdvestus, on keemilised reaktsioonid raku tasemel, millega kaasnevad elekriliste impulsse kandvate anineosakeste liikumine.

Lihaste kokkutõmbe ja lõdvestusmises märgivad ainetest olulist rolli kaltsium, naatrium ja kaalium.

Puhkeseisundis on rakus suurimad kaaliumi varud. Vähesel hulgal on rakus ka
naatriumi, kuna puhkeseisundis laseb rakumembraan naatriumi ioone halvasti läbi.

Kui algab energiatootmine, siis liiguvad kaaliumi ioonid rakust välja ja sisenevad naatriumi ioonid. Naatriumi ioonid algatavad järgnevalt kaltsiumiioonide sisenemise, mis rakku sisenedes algatavad lihase kokkutõmbesignaali. Kui lihas on kokku tõmbunud, siis lihase lõdvestumise protsessi käigus liigub kaltsiumioon rakust välja tagasi ning samuti Naatrium. Rakus tasakaalu saavutamiseks on vaja kaaliumi, mis siis võtab puhkeseisundis koha naatriumi iooni asemel.

Arvatakse, et eelnimetatud mineraalide puudus (madal tase) võib häirida lihasmotoorika tööd. Kuigi erialane jooksuteemaline kirjandus väidab, et otseseid seoseid lihaskrampide ja mineraalainete puuduse vahel ei ole uuringutega tuvastatud.

Inimorganism on muidugi oluliselt keerulisem ning eelnev lühikirjeldus on vaid osa protsessidest, mis jooksu ajal toimuvad.  Samas jooksja teades, mida lihased tööks vajavad, võiks hoolitseda, et need ained oleks organismis olemas. Ikkagi kindlam tunne jooksurajale minnes.

Igakevadised liigsed kilod

Olen lõpetamas ühte huvitavat raamatut nimega Running Science. Autoriks Owen Anderson. Üks teemadest, mis mind raamatut sirvides natuke kummitama jäi oli jooksja kehakaaluga seonduv. 

Mulle meenus prof. Nurmekivi öeldu, et vahetult naha all asuv rasvakiht on tegelikult liigne raskus ning jooksja saab hakkama rasvavarudega, mis asuvad seedeorganite ümber.  

Üldjuhul on tavaharrastajal lisapolster standardvarustuses. Pigem on küsimus kui paksu soojustuskihi oleme hea eluga endale jõudnud koguda.

Mõned mõtted viidatud raamatust:

“Jooksja kehakaalu langusega kaasneb üldjuhul jooksja säästlikum hapnikukasutus kuna vähem energiat on vaja väiksema kehamassi liigutamiseks. Muiduigi eeldusel, et kehakaalu langus toimub liigse rasva vähenemise arvelt. Samas kehakaalu langusel võib olla ka negatiivne mõju kui see toimub jalalihaste massi vähenemise arvelt. Sel juhul võib häiruda jooksuliigutuste koordinatsioon ja pikeneda maaga kokkupuutele kuluv aeg.

1 kg kaalukaotust võib tähendada umbes 1,4% VOmax näitaja paranemist ja samasuurt ajaparandust.

Kaalu langetamiseks on võimalik kaks strateegiat – kulutada energiat rohkem (joosta rohkem) või vähendada toiduga saadavaid kaloreid (piirata söömist).

Arvestades, et tervislikuks kaalulangetuseks peetakse kaalu vähenemist kuni 0,45 kg nädalas, peaks energiakulu ületama toiduga saadavaid kaloreid umbes 500 kalorit päevas. Kui jätta söömisharjumused samaks tuleks igapäevaselt joosta 6,5-8 km rohkem. See võib tähenda päris arvestatavat treeningmahu kasvu, mis on sageli ebamõistlik lähenemine. Seetõttu on toitumise korrigeerimine üldjuhul paljudele sobivaim lähenemine.

Teaduslikud uuringud on näidanud, et inimesed reageerivad erinevalt samale kaalukaotamise kavale. Geneetilised eeldused võivad olla määravaks, miks osadel inimestel kaal langeb ja teistel samal ajal mitte.”

Mõtlesin, et suvisemaid pikki jookse silmas pidades oleks mõistlik üritada saada natuke kergemaks. Rohkem joosta ei ole ajaliselt hetkel võimalik ehk tuli proovida piirata natuke sissesöödavate kalorite kogust.

Päevase kalorinormi vähendamiseks otustasin alustuseks proovida  päevase prae asendamist salati ja supiga. Seda ei ole päris 500 kalorit päevas kuid umbes 100-200 kalorit, mis annab eelduslikult tempoks 1 kg kuus. 

Kuigi see ettevõtmine on kujunenud keerukamaks kui oodata oskasin. Tööstressist tulenev pinge tekitab janu ja isu rohkem kui keha puhanud olekus vajaks. Eks seetõttu on raske optimaalset miinust hoida ning keha ei taha kuidagi kaloreid vabaks anda. 

Tempo, millega liigun eesmärgi poole on oluliselt aeglasem kui alguses plaanis. Samas lohutan end ehk on saavutatav muutus püsivam ning loodan et keha suudab leida sügiseks tasakaalu ka mõned kilod väiksema pekivaruga.