Augustiks august välja

Ka harrastusjooksjad võivad sattuda ülekoormuse tsooni. Kusjuures viga ei pruugi olla treeningus vaid muu elukoormus ei kannata täiendavat spordikoormust välja.

Tean mida tähendab kui üritad joosta kuid ei jõua. Alustad hea tundega kuid jõud raugeb trenni varajases faasis. Tahaks kuid organism ei tule järele. Liigud nagu oleks käsipidur peal. Ülejäänud päeva oled roidunud ja väsinud. Kaal liigub ühes suunas. Üles.

Pildil ülekoormatud mina 

Erialases kirjanduses, kus kirjutatakse taastumisest ja ületreeningu tunnustest olen tabanud korduvalt mõtet " Üldjuhul kui sportlikud näitajad hakkavad langema, siis on see ülekoormuse märgiks ja tuleb tõmmata pidurit mitte lisada gaasi (tõsta koormuseid)". Sageli seda ülekoormuse ja vormi languse seost ei teadvustada.

Kuidas august välja tulla?

Mind aitas järgnev retsept:

Esiteks. Treeningkoormused tuleb tõmmata maha ja jätta alles vaid kerged lühikesed treeningud. Kerge jooks 20-30 minutit on täiesti piisav et hoida jooksuliigutus meeles. Intensiivsetest või pikkadest jooksutreeningutest ei ole abi kuna need viivad tagasi sügavale auku. Ainuke, mida saab teha on rahuliku jooksu sisse aeg-ajalt enesetunde järgi mõned rütmijooksud. Kaua sedasi teha. Seni kuni tekib taas hea enesetunne.

Minul kulus töö ülekoormustest taastumiseks ca aasta. Seejärel jooksurõõmu taastumiseks kulus ca 6 kuud. Nüüd hakkab vaikselt enesetunne looma ning mõned trennid on juba välja tulnud.

Oluline on iga trenni lõpetada hea enesetundega. Kõnnipausid pikituna jooksu sisse aitavad alandada koormust ning tulla trenni lõpus hea värske tundega.  Treeningplaan tuleb ära unustada ja liigutada end enesetunde järgi. Väsimuse jälgimine on kõige olulisem. Kui on kõva väsimus sees siis tuleb pigem võtta trennivaba päev ning jätkata järgmisel päeval.

Teiseks. Uni, uni ja veelkord uni. Magamine sh väljamagamine on taastumise alus. Varakult magama mineku harjutamine aitab alustada päeva puhanult ning olla nii tööelus kui trennis produktiivsem. Kunagised magamata tunnid tuleb tagasi magada.

Üks tippjooksja jälgis reeglit, et kui öösel uneaega tuli alla 6 tunni siis ta jättis järgmise päeva treeningu ära. Väsinuna trenni tegemisest on rohkem kahju kui kasu.

Pilt hetkeseisust

Kuidas mitte uuesti auku tagasi kukkuda?

Põhimõtted on lihtsad:

1. Kõigepealt taastada trennide sagedus ehk saavutada olukord kus kerget jooksu saab teha 5-6 korral nädalas.

2. Seejärel võib üritada hakata nädalavahetuse trenni pikemaks venitada ning teha nädala sees kerge fartlek. Samas jälgida, et nendest kindlasti korralikult välja puhkaks. Vajadusel võtta lisa puhkepäev.

3. Mahu kasvatamisel tuleb kiirustada aeglaselt. Jooksutunde tekkimisel võib olla tahe treenida rohkem kui keha hetkel kannatab. Astusin ka selle reha otsa korra. Pika vaaate hoidmine aitab kiirustamise vastu.

August on võimalik välja tulla. Augustiks august välja.

Iga ebaõnnestunud jooks on ebapiisava ettevalmistuse tagajärg

Selle jooksu järel otsustasin, et Laulasmaa Ultraga teen mõneks ajaks pausi sisse. Küsimus ei ole ei rajas ega korralduses. See kõik on super. Küsimus on keskpäevases kuumuses, mida mu organism pikalt ei talu. Ilma sellega toime tulekuta ei ole mõtet rajale minna. Seekord suutsin end kolme ringiga joosta pildi kaotamise piirile. Ja pikalt käimisest ma keeldun.

Kolm korda olen jõudnud sama tulemuseni: vedeliku osas täiesti kuivaks ning seejärel jooksmist takistavate kõhukrampideni. Vedeliku suuremas hulgas joomisest minu puhul ei piisa et hoida vedelikku tasakaalus. Proovisin seekord. Ma võin topside kaupa sisse kallata kuid sellest ei piisa.

Mõnele sobib joosta soojas. See jooks andis järjekordselt kinnitust, et mulle lauspäikse käes jooksmine ei istu teps mitte. 

Praktika on näidanud kuid minu organism suudab pikemalt liikuda vaid jahedas st kui temperatuur on 10 kraadi juures. 20+ kraadi juures kuumeneb keha üle ning organismi lükkab kehatemperatuuri jahutamiseks kogu vedeliku välja.

Näen pikas vaates kahte lahendust: tuleb leida võimalus kolida mingiks perioodiks kuuma kliimasse, et õpetada keha toime tulema kuumaga, või valida pikemate jooksude paikades jahedamad (lumised) rajad. 

Olen uurinud kõhukrampide teemat ning üks sagedamini mainitud põhjustest on organismi vedelikukaotus. Järgmine põhjus on kere süvalihaste nõrkus ehk süvalihased väsivad ja ei jõua hoida seedeorganeid enam paigal. Mägistel jooksudel on raputamist omajagu ning ka seda seost olen tundnud. Kolmas põhjus on liigkanged süsivesiku kogused (sh süsivesikutest fruktoos), mis ei imendu ja tekitab seetõttu probleeme.

Kõrvutades loetletud põhjuseid olude ja jooksudega, kus on olnud mul probleeme, on selge seos kuumuse ning vaevuste vahel. Nüüd kus eeldatavad põhjused on teada tuleb hakata otsima lahendusi. Põhiküsimus on kas suudan keha harjutada pikalt töötama kuumuses.

Teiseks ei ole mõtet minna rajale ebapiisava ettevalmistusega. Sellel saab olla vaid üks väljund. Ei ole mõtet viidata oludele või muule taolisele. Kui ettevalmistus on kehv siis ei saa loota muud kui kehva tulemust.

Genfi maratonist ja mägede õhust

Kui mägede piirkonnas kohalikud väidavad, et jooksurada on täiesti lauge, siis eestlane peab sellesse väitesse ettevaatlikult suhtuma. Mägirahva lauge erineb eestlase arusaamast laugest.

150 tõusumeetrit ja 200 langusmeetrit maratonidistantsile ei ole iseenesest palju kuid kõrguste vahe ca 50 tõusumeetrit on eestlase jaoks tuntav. Isegi kui see jaguneb 5 km peale. Aeglaselt kuid kergelt tõusvalt kulgeb Genfi maratoni esimene profiil saavutades 18 km oma kõrgeima tipu. Edasi läheb jooksurada allamäge ning teises pooles on kaks paarikilomeetrist tuntava laskumisega lõiku. Rada on tuultele avatud ning tuuline ilm muudab maratoni läbimise oluliselt raskemaks.

Klassikalist majade vahel kulgevat linnamaratoni ei maksa Genfist oodata. Enamik jooksurajast asub linnast väljas rahulikus maapiirkonnas põldude ja viinamarjaistanduste vahel. Vaid lõpukilomeetrid kulgevad kesklinna piirkonnas ning lõpujoon asub südalinnas järve kaldal.

Genfis maratonialas uudistamas purskaevu

Kui tavapärasel aastal eksib Eestist Genfi maratoni jooksma mõni üksik jooksja siis sel aastal oli eestlaste esindatus kohapeal suurem. Nimelt korraldas Sporttravel ühe kevadistest maratonidest Genfi ning mul õnnestus grupiga viimasel hetkel liituda.

Grupiga koos liikumisel on omad plussid ja miinused. Aga mõnus seltskond kaalus üles kõik miinused.

Minu eesmärk ei olnud tegelikult joosta järjekordset linnamaratoni, neid on elus juba piisavalt läbitud, vaid plaaniga teha mahukas nädalavahetus korralike mäetreeningutega. Genf on piiratud kolmest küljest prantsuse mäenukkidega, mida kavatsesin maratonist vabadel päeval uudistada.

Kahjuks ilusatel plaanidel on tavaks jäädagi ilusateks plaanideks. Esimese (reedese) tõusutrenni rikkus ära stardilennu edasilükkumine ehk kavandatud lõunase maandumise asemel jõudsime kohale alles õhtu eel. Kuna lõuna pool läheb järsult pimedaks asendus jooksutrenn reisiväsimusest väljamagamisega.

Laupäeval sai hoolimata vihmasest ilmast, sel ajal kui teised uudistasid Montreaux-i vaatamisväärsusi, võetud ette mäetrenn. Rahulikult tibutavas vihmas 9 km ülesmäge ja siis tuldud teed alla tagasi. Minusuguse jooksuharrastaja jaoks pole midagi paremat kui rahulik jooks üles ja vaba langusega alla. Tegu ei ole niivõrd füüsilise kui just vaimule ergastavalt ja avardavalt mõjuva kogemusega. See on midagi, mida ei saa sõnades edasi anda. Seda saab vaid kogeda.

Pool tõusust joostud

Pühapäevane maraton oli pika treeningu eest. Esimese poole katsusin joosta tempokamalt. Sattusin juhuslikult itaallaste punti ning nende tuulevarjus oli hea kulgeda. Nad liikusid kiiremalt kui mul oli algselt kavandatud jooksutempo. Samas kui oli valida kas murda tuult või liikuda kiiremalt tuulevarjus ei olnud raske valikut teha. Poolel maal, kui algas laskumise osa tõmbasin tempo alla ning kulgesin olulisemalt rahulikumalt edasi. Eelmise päeva väsimus andis tunda ja pulss ronis üles. Ei tahtnud, et trenn muutuks liialt kulutavaks. Hetkel siiski käsil rahulik põhja ladumise aeg. Viimased 10 km tõmbusid jalalihased kangeks ning kuidagi sörkides jõudsin kavandatud 3.30 lõpuajaga üle finišijoone.

Olümpiamuuseumis ei suutnud me vastu panna kiusatusele ja tegime pilti koos jooksulegendidega

Ultrajooksuks vajalik duubel nädalavahetusel tehtud ning 70 km kogutud.

Esmaspäeval sai lõpetatuseks uudistatud Chamonix-is Mount-Blanc-i ümbrust. Kahjuks oli taevas pilvine ja mägi oma majesteetlikust seekord ei paljastanud. Aga Mount-Blanc-i mäelõhna sai sisse hingatud. Kui tervist ja vastupidavust jagub õnnestub ehk järgmiseks kevadeks CCC või TDS jaoks vajalikud punktid kokku saada ning teha seejärel tutvust ühe UTMB väikeõega. Mägede õhk kutsub.

Ma ei tea kuidas on teiste jooksualade ja õlle suhe aga ultrajooks ning taastav õlu sobivad hästi kokku

Kevadisel Viini maratonil

Kevadel tekkis treeningkaaslastel mõte minna Viini maratoni jooksma. Käisime mõtte välja, et toimub minek ning endalegi üllatuseks sai kiiresti kokku rühm jooksuhuvilisi.

Messikeskuses numbritele järel 

Kuna mul endal mingeid ajalisi eesmärke maratonis ei olnud siis leppisime Indrekuga kokku, et aitan tal joosta tema esimest maratoni. Mina saan aga tehtud tempokama pika jooksu ning tagasisidet enda hetke jooksuvormi osas.

Enne jooksu Viini maratoni rajaprofilli uurides sai selgeks, et esimene pool distantsist tuleb end tagasi hoida. Kergelt tõusev rajaprofiil vajab reservi hoidmist, et end mitte liialt kulutada ning siis teises pooles võib üritada tempot tõsta. Mingi tunnetus mul eeldatavast jooksutempost oli tekkinud kuna jooksime Indrekuga kaks nädalat tagasi koos Haapsalus 10 km. Selle põhjal sai jooksule paika raam, et proovime maratonil aega 3.30 ja 3.40 vahele.

Kuigi ilm oli Viinis jahe oli täiesti lühikese jooksuriietuse ilm. Tuulevaiksetel päikesepaistelistel kohtadel oli minu jaoks kohati isegi palav. Talvega kogutud lisapolster hoidis hästi sooja ning jooksu keskpaigas tekkis tahmine vahetada särk maika vastu. Samas tuulisematel kohtadel oli igati mõnus kulgeda.

Suutsime Indrekuga jooksu esialgsest plaanist kinni pidada ja kokkuvõttes tuli välja ilus jooks. Esimene poole rahulikumalt jooksmine võimaldas teise poole, hoolimata viimase 7 km kergelt tõusvast rajaprofiilist, joosta kiiremini kui esimese osa. Katsusin hoida Indreku söömise ja joomise rütmil tesies pooles pilku peal ning sedakaudu ennetada raskemaid punkte 37+ kilomeetrist alates. Tundus, et taktika töötas ning mingit järsku tempolangust ei toimunud.

Mul endal oli samuti lõpuosa raske kuna tempo oli natuke harjumatu ning jalalihased läksid kangemaks kui olin eeldanud. Tõenäoliselt aitas lihaste kangestumisele kaasa ka vähene energia ja vedeliku tarbimine rajal. Aga see oligi hetkel eesmärk – testida tempo sobivust ning võimete hetkepiire. Natuke läksin testimisega vist üle piiri kuna neid ridu kirjutades olen kerge külmetushaiguse küüsis. Samas küll saan taas terveks. Paar päeva rahulikumalt ning uuest nädalast taas tagasi jooksurajale.

Nädalavahetusest igatahes igati head mälestused. Nii sellest, et õnnestus ilus jooks kui ka kaaslaste õnnestumisest ja isiklikest rekorditest. Kui kevadel juba isikliku jooksed siis on sügisel loota ilusat ajaparandust.

Riia-Valmiera 107

Mõningaid fakte jooksust.

Kevaditi toimub Lätis üks jooks, mida kutsutakse ka kohalikuks mini-Spartatloniks. Jooks sai alguse Läti iseseisvumise perioodil ja taaselustati 2014 aastal. Jooksu distantsiks on 107 km.

Jooksule saavad soodushinnaga registreerida esimesed 107 jooksjat. Kõikide järgmiste kohtade hind on 107 eurot ja see raha annetakse täies mahus heategevuseks.

Jooks on natuke kiiksuga. Sel aastal tuli registreerimisnumbri kättesaamiseks anda keedetud ja kaunistatud lihavõttemuna. Jooksu lõpetades ei anta medalit vaid suur tükk õunastruudlit ka pudel keefiri.

Jooksu start antakse südaööl Riia kesklinnast vabaduse monumendi juurest ning jooks algab Läti hümni laulmisega. Lõpuaeg pannakse lukku Valmieras kirikuukse lingi puudutusega.

Rada kulgeb mööda maantee äärt Riiast Valmierasse ehk valdavalt asfaltkattega. Tõusumeetreid ei ole palju kuid raja madalama ja kõrgema punkti kõrguste vahe umbes 100m on pidevalt meeles. Vaikselt, kuid järjepidevalt tuleb joosta esimesed 60 km kerget tõusu.

Rajakogemus.

Mõte minna ultrale Riia-Valmiera ei olnud hooaja alguses ei kavandatud ega ka treenitus ole olnud ultrajooksuks sobilik. Viimastel kuudel napid 30-40 km nädalas. Samas Olle pakutud koht autos ning soodushinnaga registreerimise võimalust ei saanud kasutamata jätta.

Natuke on see distants pikk pika jooksu treeninguks kuid rahulikus aeglases tempos tõenäoliselt läbitav. Ma ei olnud nii pikalt asfaldil jooksnud ning jooksu profiil tundus väljakutsena ahvatlev.

Pühademuna vastu stardinumbri lunastamise järel tegime viimased ettevalmistused ja asusime enne südaööd stardialasse. Lisaks meile oli stardis veel kaks eestlast Peeter ning Margus. Seda oli juba neli korda rohkem kui eelmisel aastal.

Otsustasime Ollega joosta koos. Esiteks on koos joosta lihtsam ning kuna olime sama autoga siis ei olnud mul ka mõtet kiirustada. Alguskilomeetritel viskasime omavahel nalja, et kui Peetrile järele jõuame, siis oleme liiga kiiresti alustanud ning kui Margus möödud, siis tuleb tempot tõsta.

Väljavaated jooksu lõpetamiseks ei olnud jooksu algusfaasis kuigi paljulubavad. Ollel läks raskeks 20 kilomeetril ja mul 10 km hiljem. Alustasime alguses rütmiga 15 (sörki)+5(kõndi). Kuna kõnnipaus osutus liiga pikaks ja lihas jahtus liialt maha läksime peatselt 8+2 rütmile. Raskemad tõusud kõndisime ja katsusime hoida valitud rütmi.

Toitlustuspunktid asusid 13-18 km vahemaa tagant. See oli täpselt piir, mis võimaldas 600 ml veevaruga hakkama saada.

Hoidsin rütmi, kus iga kõnnipaus võtsin väikse lonksu ning iga tunni tagant energiageeli (23g). Rahulikuks kulgemiseks sellest piisas. Lisaks väike kiirem energia (kola või küpsised) joogipunktis.

Joomisel katsetasin lahustuvat magneesiumi (tablett pudeli kohta). Segu igatahes maitsemeelele ja kõhule sobis ning loodetavasti lükkas edasi lihaste kangust.

Kõige raskemaks osutusid öisel ajal kõnnipausid. Kõnni ajal süda töötab rahulikumas rütmis ning ülakorrusele verd piisavalt ei pumbata. Seetõttu kippus kõnni ajal uni silma ning tekkisid väiksed tasakaaluhäired. Sama kurtis ka Olle. Ainuke lahendus oli minna üle sörgile, et veri jõuaks ka ajju.

Raskeimad hetked olid koidu eel, kus tuli võtta raskeimad tõusud ning unevajadus suurim. Koidu eel tangitud kohvilonks ja küpsised äratasid aga taas ellu ning valguse saabudes kogesime taas normaalset minekut. Proovisime tõsta natuke tempot, aga mitte liiga kõrgeks. Ja kümmekond kilomeetrit läks päris lõbusalt.

Mingi hetk läks meil taas raskemaks. Olle jaoks natuke liiga kiire ja minu jaoks natuke liiga aeglase tempo tõttu. Ebameeldiv jooksukiirus ei võimaldanud mul ökonoomset sammu ning harjumatud lihased jäid kangeks.

Otsustasin võtta esmakordselt elus jooksu ajal sisse valuvaigisti. See mingi aja pärast toimis ning jooksu lõpuni oli vaid tuim valu.

Raskeim oli taluda aega. Lõpp ei olnud kaugel kuid liikumistempo muutis selle igavikuks. Minu motivatsioonilangus ja kaeblemine sundis Ollet sörgile ning sedasi saime kiiremalt lõpujooneni. Ollest oli palju abi, et taluda kõik tõusud ja mõõnad mida see jooks pakkus.

13 km enne lõpujoont alanud tugev vihmasadu ei muutnud meie eesmärki. Joosta see jooks lõpuni. Ja seda me koos ka tegime.

Ma pole kunagi nii pikalt jooksnud. Kokku 15 tundi rajal oli uudne kogemus.

See jooks andis tagasisidet, et ma väga pikki jookse ei hakka armastama. Eeldusel kuid ei suuda neid enam-vähem mõistliku kiirusega joosta. Kõndimine mulle ei meeldi.

Asfaldil jooksmine on oluliselt valusam kui metsarajal kulgemine. Kuigi sellel pinnasel on lihtsam joosta on hoolimata paksu tallaga jalanõudest asfaldi kõvadus tunda. Mõtted pikemates asfaldil kulgevatest jooksudest tuleb vist maha tõmmata.

Ultrajooks on jooks kus võid jooksu ajal ära taastuda. Kogesin seda sellel jooksul. Vahepealne madalseis võib piisava kannatlikkuse järel muutuda tõusuks. Ultrajooksus on meeleolu langused ja tõusud tavapärased ning osa jooksust.

Igatahes ilus algus on aprillile tehtud. Nüüd tuleb selle positiivse emotsiooni pealt liikumist jätkata.

Lisaks ka viide Marguse sissekandele samast jooksust "Aruanne lingijooksust Riia-Valmiera" ja Olle sissekandele "Riga-Valmiera Skrejiensolojums"

Jooksusõbra tee I

Kui kaua peab jooksma, et leida lõpuks oma tee? Oma kulgemise ülestähenduste kildude põhjal hakkan tasapisi mõistma milline on minu kui jooksja tee. Esimesed ülestähendused sellelt teelt.

Minu kulgemine ei ole võistlemise tee.

Võistlemise tee valimisel ja edasi minnes jõutakse organismile kasu teelt kahju tekitamise rajale. Võistlemise teel iga järgneva kasuga kaasneb järjest suurem kahju.

Võita ei ole võimalik ilma kaotajata.
Võistlemise teele asumisel astume ühe jalaga ka kadeduse teed.
Võistlemise teele asudes kasvab meis isekus.
Teistmoodi ei ole võimalik võita.

Võistlemise tee ei rahusta meelt.

Püüdes kiire jooksu poole püütakse ajutist.
Kiirus on alati lühiajaline ja kaduv.
Keegi ei jookse kiiresti igavesti.

Meistriteks nimetavad ennast paljud.
Vähesed meistrid õpetavad mittevõistlemise teed.

Liigne puhkus muudab nõrgaks.

Liigne harjutamine murrab nõrgaks. 

Seetõttu eelista keskteed.

Minu samm on madal samm.

Ei jõua keegi kaua kõrgel pöial joosta.

Minu samm on lühike samm. 

Ei jõua keegi kaua pika sammuga joosta.

Minu samm on kerge samm. 

Peatselt lõpeb jaks sel, kes jõuga jookseb.

Täiusliku tehnika saladus peitub liigse vältimises. 

Kerguse saladus peitub jõus ja lõtvuses.

Minu kulgemise tee on metsateel.
Käänakud, künkad ja juurikad on minu õpetajad.
Nemad aitavad mul arendada jõudu, osavust ning teravdada meelt.

Üksi harjutades on võimalik õppida kuulama ennast. 

Koos harjutades on võimalik õppida teistelt.

Täiuslikuks teadmiseks on mõlemat allikat vaja.

Ei ole õiget või valet teed. Igaüks valib oma tee.

Istuvast jooksutehnikast

Kui ise joosta ei saa saab jooksunälga kustutada ka teisi jooksjaid aidates. FB Jooksmine trennides olen üritanud aidata harrastusjooksjad tehniliselt veatuma ja ökonoomsema (kergema) jooksutehnika poole.  

Olen mitu aastat kaks korda nädalas FB Jooksmine trennides harrastusjooksjaid jooksuharjutuste trenniosas kõrvalt vaadanud ning suunanud. Teoreetilised teadmised muutuvad väärtuslikumaks kui osata neid praktikas rakendada. Juhendamise protsessi käigus on jäänud silma teatud mustrid, mis korduvad.

Üks korduv teema on istuv jooksustiil. Istuvat jooksustiili ilmestab puusade vajumine taha ning selle üheks tagajärjeks on lühenenud jooksusamm ning jooksmine üle kanna. Kui seda lühenenud sammu üritada kompenseerida pikemaks venitatud jooksusammuga lisandub juurde ebaökonoomsus ning suurenenud põrutus kannale, liigestele ja lülisambale tervikuna.

Miks tuleks jooksutehnikas suuremad vead välja saada? Põhjus on väga lihtne. Vale liikumismuster jõuab paratamatult koormuste suurenedes välja vigastuseni. Arenguks ja tulemuste saavutamiseks on aga vaja püsida terve.

Mis on istuva jooksustiili põhjuseks?

Peamine põhjus on meie igapäevane elustiil. Me istume igapäevaselt palju, nii kontoris kui auto rooli taga, ning see surub lühikeks niude-nimme ning kõhulihased. Lihaste lühenemine omakorda ei võimalda jooksjal viia jooksu ajal puusi ette ning istuv jooksustiil on paratamatu.

Mis on esimene samm istuvast jooksustiilist vabanemiseks?

Selleks, et istuvast jooksustiilist vabaneda tuleb esmalt taastada vajalik painduvus, et  jooksja suudaks võtta sisse õige jooksuasendi. Me võime rääkida jooksjale puusade etteviimisest vajadusest jooksu ajal. Kui ta aga paindumatuse tõttu seda teha ei suuda, siis jääbki see nõuanne jooksjale mõistmatuks jutuks. 

Painduvuse (jooksuks vajaliku liikuvuse) taastamiseks on teha kahte alljärgnevat venitust. 

Joogaasend : Üles vaatav koer (ingl. k. Upward dog)

Väljaastel või pehmel alusel põlv maas lükata puusa ette.

Neid venitusi tuleks teha kergemas versioonis jooksutrenni alguses ning pikemalt ja rahulikult jooksutrenni lõpus.

Kuidas liikuda edasi?

Järgmised sammud on kere süvalihaste ja selga sirgestavate lihaste tugevdamine, et suudaks jooksu ajal hoida õiget kehaasendit (puusad ees) ning saada paika ökonoomsem (optimaalse pikkusega) jooksusamm.

Jooksutehnika muutmiseks ei ole vaja teha palju. Kõige olulisem on, et jooksja jõuab jooksutehnika trennis tunnetuseni, et tehtav muudatus toimib. Ideaalis peaks jooksja tunnetama jooksutehnika trennis jooksu kergust ja nn “lendamise tunnet”. Neljapäevases trennis paar jooksjat tagasisidena ütlesid, et nad tundsid vahet. Seda oli hea kuulda, kuna tean, et nad astusid väikse kuid õige sammu tervena püsimise ning jooksust saadava rõõmu suunas.