Ainult hulludele

Sissejuhatuseks

Täpselt sedasi ”Ainult hulludele” on Haanja Ultra100 tunnuslause. Ja ega korraldaja Ivar end ilmaasjata doktor Holdeniks ei nimeta. Tavakodaniku mõttes vajavad sellistel üritustel osalejad ravi, kuna nende pööningul tõenäoliselt kõik asjad korras ei ole. Ja neid, kes nädalavahetusel raviprotseduurina vajalikud 15 ringi maastikul läbisid, oli seekord rekordarv. Tervelt 62 jooksjat. Kuigi sõna “tervelt” vist tuleb kasutada mõningase mööndusega.

Kui jooksumaratoni läbimine mahub veel kuidagi napilt arusaadavasse raami, siis 100 kilomeetri jooksuga läbimine on selgelt enamike inimeste jaoks normaalsuse skaalalt väljas. Aga just 100 kilomeetri läbimise mõte sügisel tundus hooaja alguses sobivaks liikumisele mõjutavaks jõuks. Eesmärk, mis ei nõua pingelist jooksutrenni, kuid siiski on piisav porgand, mis eesli liikuma meelitab.

Mõeldud, tehtud. Kuna ma enda keha võimetes kuigi kindel ei olnud, soovisin liikuda eesmärgi poole samm–samm haaval. Esimeseks astmeks panin suvisesse kavva Laulasmaa Ultral 64 km ja teiseks katseks Läti 80 km. Lisaks kergemaks vahepalaks mõned maratonid.

Elu on õpetanud, et plaanide õnnestumiseks ei tohi enne liialt suurt kära teha. Seetõttu hoidsin tehtud plaani osas kodus madalat profiili. Laulasmaa Ultrale minnes mainisin kaasale hommikul, et lähen jooksma. Igaks juhuks, et ta ei muretseks. Ega ma ju täpselt ei teadnud millal tagasi jõuan. Tagasi jõudsin õhtul umbes kuue ajal. Samas oleks võinud ka hullemini minna. Nagu mõni mees, kes prügiämbrit välja viies naasnud mitme päeva pärast. Madalat profiili hoidsin kuni lõpuni.

Kokku sai jooksuks ettevalmistuseks joostud kevadest alates 5 maratoni ja läbitud suvel hulgim rattamaratone. Mõnest üritusest olen oma blogis ka eelnevalt kirjutanud. Kolme päeva jooks Saaremaal näitas, et neli jooksutrenni nädalat on keha viinud valmidusse, mis andis kindlama tunde hooaja põhiüritusele vastuminekuks.

Jooksupäevast
Jooksule vastu minnes valdas mind täielik rahu. Teadsin, et keha oli enam-vähem valmis. Eesootava jooksu vaimsest poolest olin Lätist saanud piisava ettekujutuse. Ilmaennustus lubas jooksuks sobivaid tingimusi.

Kerge külmetushaigus oli ehk vormitippu natuke nürinud. Samas tekkinud sundpuhkus oli andnud jalgadele võimaluse treeningkoormusest taastada.

Kas saab jooksusõbrale olla midagi paremat kui veeta terve päev joostes? Mõtelge, terve päev joosta!

Starti minnes oli kaks eesmärki. Esiteks läbida pakutavad kilomeetrid ning võimalusel ületada lõpujoon päevavalges. Viimane tähendas jooksule ajaraami umbes 10 tundi ehk kümme kilomeetrit tunnis.

Raja raskuse osas ei olnud mul mingit ettekujutust. Ainuke info oli Mardi kokkuvõte Läti ultra järgselt, et Haanja jooks on Läti jooksuga võrreldes lauskmaa. Eks väike kahtluseuss jäi hinge närima kuna Mardi juttu ei saanud alati surmtõsiselt võtta.

Hommikul ärgates jõin ära kaks tassi kohvi ning asusin kella seistmeks teiste hulludega ravijärjekorda stardijoone taha. Ees ootas 15 ringi maastikul. Nagu rajal selgus oli Mart natuke liialdanud rajaprofiili kirjeldamisel. Kuigi rajameister oli siit-sealt üritanud suurematest mägedest mööda hiilida, ei õnnestu Haanjas tõuse täiesti vältida. Rada valdavalt kulgeski nurga all ehk kord üles, kord alla. Õnneks olid tõusu- ja langusnurgad joostavad. Minul umbes pool maad. Tugevamatel kogu distantsil.

Foto autor: Kaido Pelker

Mulle meeldib joosta pikka maad väiksemal ringil. Arvestust ringides on vaimselt lihtsam taluda kui mõtelda läbitud või eesolevate kilomeetrite üle. Viisteist ringi on oluliselt väiksem number kui 100 kilomeetrit.

Stardilähte järgselt juhtus sedasi, et sattusime Mariga jooksma kõrvuti. Hoolimata rahulikumast algustempost suutsime ikkagi liiga kiiresti alustada. Mulle tundus tempo enam-vähem kuid Mari hingamisrütmi põhjal tekkis kahtlus, et vist on liiga kiire. Mari jooksis laskumisi kiiremalt. Ma suutsin võtta jälle tõuse ökonoomsemalt. Sedasi me tandemina liikusime ning kerisime tasakesi tempot ülespoole. Ringi laskumistega esimeses pooles läks Mari eest ära, kusagil poolel ringil jõudsin talle järele ja ringi teises pooles tegin läksin mina ette vedama. Isegi Ivar noomis mind, kui teistkordselt temast rajal möödusin, et võiksin lugupidavalt suhtuda lühema distantsi meestesse ja mitte järjepidevalt mööda tormata. Ringi lõpus joogipunktis algas kassi-hiire mäng taas pihta. Märkasin lasketiiru tagaküljel metsavahel silti “Ettevaatust laskmine!”

Foto allikas: Võrumaa spordiliit

Jooksu esimene pool ei tõotanud midagi head. Organism ei tahtnud üles ärgata. Ennekõike soovis aju end puhkereziimile välja lülitada. Sarnane probleem oli mind hommikusõrkidel pidevalt kummitanud. Proovisin aju turgutada glükoositabletiga. Natuke nagu aitas. 

Kusagil kolmandal ringil tekkis kõhtu tunne, et tuleb tempot tõsta kui soovin sooja tunnet vältida. Pidev raputamine mäest alla jooksul toimis sarnaselt kui kompotipudelit üles-alla loksutada. Marjadel ei ole pääsu. Nad peavad välja tulema. Neljandal ringil kordus sama lugu. Tegin järelduse, et söömisega pean olema sel päeval ettevaatlik.

Kuuendale ringile minnes, kui oli läbitud kolmandik distanstist, näitas kell natuke alla kolme tunni. Olime alustanud liiga kiiresti. Tõmbasin tempot alla ja lasin Mari minema. Unistada ju võib kuid üheksa tunni graafiku tempo oli liig mis liig. Sellel ringil sain jooksu liidrite käest esimese ringiga sisse. Samas Mari pikalt eest ära ei läinud ja püsis vaatekauguseses. Ringi lõpuks olin talle taas lähemale jõudnud. Mari pööras ära majja. Tabloolt olin vilksamini tähele pannud, et asusin kümnendal kohal. Peast vilkastas läbi mõte, et kümne sisse võiks ju püsima jääda. Võtsin joogipunktis rahulikult ning kosutasin end tee ja banaaninga. Eriliselt maistev oli kohupiimakook rosinatega. Lauri möödus minust söögipunktis ringiga. Pistis kiiresti üht-teist põske ja kadus. Kuna Mari ei olnud ikka veel tagasi tulnud, asusin üksi teele. Jalad liikusid juba vaevalisemalt ja energia mõttes tundus, et keha energiavarud hakkavad lõppema. Lauri kadus kiiresti silmist. Tundsin, et läheb raskemaks. Otsustasin, et püüan tõuse senikaua joosta kuni suudan. Küll raja lõpuosas jõuab käia. Tempo tundus iga ringiga langevat ja 10 tunni piir kaduvat käest. Kõige raskemad olidki kilomeetrid 50 kuni 60. Ootasin, millal jalad kangestuvad. Proovisin iga ringi lõpus matuke midagi süüa ja juua. Mitmes ma olen,  kas olen kellegist mööda läinud või on minust mööda mindud? Puudus igasugune ülevaade. Infotabloo oli keeldunud mingi hetk töötamast. Nagu ikka sai kinnitust tõsiasi, et töötavat asja ei tohi torkida. Kogemata tehtud arvuti restart tähendas, et pilt kadus täiesti. Iga ringi lõpus pidin ütlema oma numbri kuna igaks juhuks märgiti ringide vahetulemused üles käsitsi.

Kusagil kümnenda ringi lõpus toimus minu jaoks jooksu käiku muudatus. Süsteem oleks oleks nagu lülitanud ümber teisele patareile. Ei tea, kas mõjus tehtud pikem söögipaus või organism loobus süsivesikute otsimisest ning kolis üle pekipõletusele. Igatahes muutus jooks taas kergemaks ning endale üllatuseks suutsin tõsta jooksu tempot ning enesetunne paranes. Kardetud kangust lihastesse ei tulnud ning vaid parema jala ahhilleuse kinnitus õrnalt manitses ettevaatusele. Võtsin seetõttu mõned raskemad tõusud kiirkõnniga kuid suutsin end hoida ülejäänud distantsiosal jooksmas.

Neli ringi enne lõpu kohtusin taas joogipunktis rõõmsameelse jooksu liidriga. Küsisin kas tal on jäänud kaks ringi? Saades vastuseks peanoogutuse sain kindlust, et mu ringiarvestus on õige. Lõpuni oli jäänud veel vaid neli ringi. Heites taas pilgu kellale taipasin äkki, et olin vist teinud kusagil valearvestuse. 10 tunni piirini oli piisavalt aega. Ergutasin end jooksule. Lasketiirus trenni tegevad laskesuusatajad vaatasid mind muigel näol. Jälle mingi hõikuv hull.

Lasketiiru tagaküljel sain kinnitust, et silt ei olnud pandud asjata. Metsavahel tungis puusse vihisev kuul. See ei muutnud mu meelt. Tuli minna. Vajadusel kas või neljakäpukil.

Kolm ringi enne lõppujoont aitas joogipuntis jalad liikumas hoida mõnus tvistiviis. Eelviimane ring oli puhas rõõm ning viimase ringi võtsin juba rahulikumalt. Teadsin, et saavutan oma ajalise eesmärgi ning vigastusriskide vältimiseks võtsin enamikke tõuse kõndides.

Mõnedsajad meetrid enne lõpujoont kuulsin seljatagant sammude müdinat ning kaks jooksjat möödusid minust. Haakisin end nende temposse ja uurisin kas nad on viimasel ringil. Jah olid. Ma ei tahtnud kahte kohta niisama ära anda ning lõpusirge eel ajasin jala sirgeks. Sain sellise käitumise eest kogenud ultrajooksjatelt noomida. Nii ei pidavat ultrajooksus tehtama. Vabandan, olen sellel distanstil alles kollanokk. Medal kaelas tegime siiski koos ühispildi. Olin jõudnud lõpujooneni enne pimedat ning lumesaju algust.

Foto allikas: Võrumaa spordiliit

Lõppsõna
Ultrajooksu soovitan võimalusel korral elus proovida. Mulle on andnud see hooaeg kõvasti enesekindlust juurde. Inimvõimetel on piirid, kuid sageli on need piirid kinni meie mõtlemises. Muutes mõtlemist muutub võimatu võimalikuks.

Numbrihuvilistele mõningaid arve jooksu kohta. Kella põhjal oli tõusumeetreid 1818 ning jooksuga kulus energiat 8329 kcal. Jooksu tempo pidi olema selgelt alla 6:00 kuna joogi ja söögipausidele kulus vähemalt 15 minutit. Kella järgi on jooksust taastumise aeg 48 tundi. Seekord ma ei usu kella ja puhkan kauem. Lõpukiirendus tagas ajaga 9:51:27 üldjärjestuses kuuenda koha. Algaja õnn.

Tänud Ivarile suurepärase ürtuse eest. Lisaks tänan ilmataati, kelle kaasabi oli ürituse õnnestumisel hädavajalik.