Koroonast
Koroona haigus viib jooksuvormi
miinusesse. See tähendab, et mingigi jooksuvormi tagasitulek võtab kordades rohkem
aega kui oskasin arvata. Proovisin jõuga mahtu tõsta, kuid sellega kaasnes vaid
väsimuse suurenemine ja oodatud enesetunde paranemist jooksurajal ei toimunud. Kuu
möödudes tuli võtta uuesti paariks nädalaks paus. Töö juures töömahu ja tööstressi
kasv samuti muutsid olukorra keerulisemaks. Oli vaja taastuda ja otsustasin jooksu
asemel rattale kolida. Ratas on kehale kergem ja taastumisele kulub aega vähem.
Ootamatult tuli rattasõbralt
kõne, et kas oled huvitatud mägedesse laagrisse minekust. Mõtlesin natuke asja
üle ning plaan hakkas jumet võtma. Ma pole kunagi kõrgemal harjutamas käinud
ning arvestades eelseisvat jooksukatsumust oli see teeots, mida tasus proovida.
Edasine oli asjade
loomulik kulg. Et töö puhkust segama ei hakkaks otsustasin võtta end juuli algusest priiks
ning sedasi lasta reisi algusest igapäevasest stressiallikast lahti.
Esimene vaimupuhastus ja
keha äratus toimus vahetult enne ärasõitu juuni lõpustoimuval Expedition Estonial,
mis üllataval kombel sai Kaupo toel alla 24 tunniga purki. Päris tühja koha
pealt see tulemus ei tulnud, sest olin ekspeditsioonile eelnevalt nii mõnedki pikemad
rattasõidud teinud.
Mägedest
Ekspeditsioon oli organismi
sedavõrd nõrgestanud, et suutsin reisi alguses koheselt auto kliimaseadmega end
ära külmetada ehk mäelaager algas kõva nohu ja kurguvaluga. Mõnes mõttes oli
see hea, sest see oli selge signaal, et tuleb koormusega ettevaatlik olla.
Mäestikulaager (1,5 nädalat Saalbach + mõned päevad Chamonix) kulges vaheldumisi
päev ratta seljas, päev jalgsi matkarajal. Erinevad lihasgrupid ja koormus olid
koosmõjuna head. Kui jalgsi oli põhirõhk rahulikul kõrguses viibimisel ja mäest
alla jooksul, siis ratas pigem oli aktiivne taastumine ja mõnikord ka pulsi
punasesse ajamine.
1000+ kõrgusega kohanemine
toimus ca nädalaga ehk seejärel muutus nii rattasõit mäest üles kui ka liikumine
2000 m kõrgusel jõukohaseks.
Raskendatud oli
taastumine ja magamine kõrgusel ehk hommikused pulsid olid kogu aeg kõrgemal.
Nädalas kogunenud
4000-5000 tõusumeetrit ei olnud olulised. Olulisemad olid langusmeetrid, mida
kogunes tõusumeetritest rohkem ning kõrgustes veedetud aeg. Nädalas tuli ca 20
tundi liikumist kõrgustes.
Kuigi see mäestikus
viibitud aeg ei aita tõenäoliselt eelolevale võistluse kõrgusmeetrite
läbimisele palju kaasa, Merepinna tasemel mäestikuefekt kaob päris kiiresti ja laagrist
oli kasu pigem vaimule. Õppimine kuidas toime tulla kõrgustes liikumisega,
mõningane tutvumine eesseisva võistluse raja iseloomuga, andis palju
mõtlemisainet.
Mägede järgselt
Kuna mägedes sai
ajaliselt mahtu tehtud piisavalt, siis mägedest alla tulekule järgnev kuu oli
suunaga torude (veresoonte) avamiseks. Mis kasu on mahust kui tekkinud uusi
veresooni laiamaks ei lükka? Toorude avamiseks sobivad hästi intensiivsed mäkke jooksud
ja kiiremad lõigud. Kui mägedes ei õnnestunud lihaseid eriti ära lõhkuda siis nn
torupuhastavad trennid tegid lihased ikka korralikult kangeks ja valulikuks. Kolme
nädalat on mulle piisav, et enda organismi avada. Seda näitasid hommikupulsid
mis ca 3-4 päeva pärast viimast intensiivset 10km jooksu tegid järsu jõnksu
allapoole.
Kokkuvõtteks
Kogu ettevalmistav periood võistluseks on olnud kolm kuud: sissejuhatav kuu (tutvumine liikumisega), rahulik mahule suunatud (tutvumine mahu ja kõrgusega) ja viimistluseks teravamad liigutused (tutvumine kiirusega). Arvestades ettevalmistuse ebapiisavust lähtudes ees ootava võistluse pikkusest saab UTMB-l olla eesmärgiks vaid raja rahulik läbimine. Loodetavasti suudan liikuda nii ökonoomselt, et keha vastu peaks ja liialt ära ei laguneks.
Stardinumber starti
saanud eestlastest on mul kõige suurem, mis numbrite keeles tähendab, et olen stardijoonel
eestlastest kõige nõrgem. Stardinumbri antakse UMTB-l eelnevate ultrajooksude tulemuste
põhjal.
Muret teevad stardi eel
seedimine, mis pingutuse ajal koroona järgselt keeldub korralikult töötamast.
Selle vastu on õnneks lahendus – tuleb liikuda rahulikult. Lisaks on mureks, et
ei ole leidnud jooksule sobivat jalanõud. St jalanõusid on mul kaks riiulitäit,
kuid ükski testitutest jalanõudest ei ole selline millega julgeks nii pikale
jooksule vastu minna. Üks asi on igapäevased lühikesed otsad aga 100 miili on
midagi muud. Need, mis olid, nendel olen tallad siledaks jooksnud. Olen ostnud
prooviks mõned uued jooksususside mudelid kuid kahjuks ükski ei ole istunud
pikal jooksul sedasi jalas, et julgeksin ütelda, et sellega julgen pikale rajale
minna.
Aga muidu ei ole muud vaja teha kui püsida terve ja taastuda. Lihased peavad olema stardi hetkeks ilma ühegi valuta ning keha peab minema
jooksunälga. Õnneks on veel aega puhata. Vaimselt olen ma puhanud ja valmis.
Ainuke vabandus katkestamiseks
on kas arstliku komisjoni keeld jätkata või ajalimiiti mitte mahtumine. Kõik
muud probleemid on ületatavad.
