Tuesday, April 15, 2014

Miks ma ei lase Endomondol endale plaani teha?

Paar nädalat tagasi sai sõlmitud Endomondoga kokkulepe, et ta hakkab mu eest treeningpäevikut pidama. Sellega tundub, et ta saab päris hästi hakkama. Tuleb vaid telefon trenni kaasa tarida ja pärast saab värviliselt vaadata millal, kus ja kuidas (ning kellega).



Samas hakkas uus sõber kohe ka peale pressima, et ta koostab mulle ka treeningplaani. Kahjuks ei ole tarkvara arendajad lisanud nupukest, et ära tüüta, mul on juba treener.

Miks ma eelistan selles vallas inimest rohkem kui arvutit. Põhjus lihtne, ma ei ole masin. Lootus, et paneme ühelt poolt plaani ja mahud sisse ning saame teiselt poolt tulemuse, ei toimi.

Kuigi treenimisel peavad paika teatud üldised põhimõtted, on iga inimene niivõrd unikaalne, et selle paljude muutujatega keeruka masinavärgiga saab hakkama vaid teine inimene.

Tavapäraselt arvatakse, et treeneri ülesandeks on plaanide koostamine. Siiski on minu arvates peamine jälgida treenitavat ning olulisem plaani koostamisest on õigel ajal treenitavat tagasi hoida. Enamik harrastajaid ei vaja meil mitte plaani, kuidas rohkem harjutada, vaid pidurit, et me end ogaraks ei treeni. Sest tahtmine on meil sees kõva kuid tarkust tasa ja targu talitada napib.

Kuigi ma arvan, et teoorias on võimalik sisestada kõik vajalik info (uneaeg, taastumispulsid, enesetunne, vigastused, haiguspausid, tööstressi jne) programmi, ja neid saab panna sisendina treeningplaani arvutamise algoritmidesse, jääb siis endiselt valemisse paras hulk määramatust, mille osas suudab lahenduse otsida vaid treeneri kogenenud silm ja intuitsioon.

Kallis uus sõber Endomondo. Kuigi sa suudad ära teha palju rutiinset tööd, ei näe sa mu jooksuasendit, ei kuule mu hingamise rütmi ega väsimuseastet. Ning konkreetseks võistluseks valmistumise plaani asemel ma vajan pikemat mitmeaastast plaani. Plaani mis laseks mul liikumisest rõõmu tunda veel järgmised 30 aastat. Ja selle plaani tegemiseks on vaja rohkem tarkust kui sul hetkel pakkuda on. Aga muuga sa saad väga hästi hakkama.

Saturday, April 5, 2014

Non uno die roma aedificata est

Roomas maratoni jooksmise plaane olen mõlgutanud mitmel aastal. Maraton nimelt satub koolivaheajale, mis annab võimaluse käia reisil koos perega.Vanast harjumusest lähtuvalt panen plaanid paika ca pool aastat ette. Varajane planeerimine võimaldab hoida reisikulude suuruse mõistlikuna. Eelmise aasta oktoobri alguses saigi tehtud otsus, et kevadese jooksu teen seekord Roomas.



Juubelijooksu number 20 lubas oodata tavapärasest uhkemat korraldust. Senine kogemus on näidanud, et viie ja nulliga lõppevat  järjekorranumbrit kandvad maratone üritatakse korralda natuke pidulikumalt ning ka jooksjatele jagatav nänn on tavapärasest natuke erinev.

Kuna ei tahtnud üksi minna, siis otsustasin kaasata teisi jooksuhuvilisi üleskutsega saada osa juubelinumbriga jooksuüritusest.  Lakoonilisest teatest sai kokkuvõttes lõpuks 13 liikmeline jooksjate rühm. Arvestades juurde saatjameeskond kujunes grupp päris suureks.


Tänan abivalmit firmat Reisiekspert, kes aitas korralda nii lennupiletite kui majutuskoha leidmise.  Sellega pääsesin ise suuremast korraldamistööst.  Hotelli valisime raudteejaama ja stardi vahelisse alasse. Logistiliselt oli see hea asukoht, et sai minna hommikul jalgsi starti ning tagasi. Samas tõenäoliselt kõik hotellid, mis jäävad Roomas metroopeatuse lähedusse võimaldavad suhteliselt hea logistilise ligipääsetavuse maratoni starti.

Lennujaama ja kesklinna rongijaama vahel on võimalik liikuda nii rongi kui bussiga. Kuna saabusime hilisõhtul, siis jäi ainsaks valikuks buss, mis peatus kesklinnas rongijaama lähedal. Samas oli see mõistliku hinnaga lahendus ning õhtune sõit ei võtnud kaua aega (ligikaudu tunni). Vahemärkusena, et tagasi lennujaama minekuks keskpäeval kulub oluliselt rohkem aega (üle pooleteise tunni), mis tähendab, et selle ajapuhvriga peab arvestama tagasisõitu kavandades.

Rooma maraton oli mitmeski mõttest teistsugune.

Maratoni messikeskuses ennelõunasel ajal ootas meid umbes pooletunnine sissepääsemise järjekord. Mis tundus, et päeva teises pooles oli veel pikemaks veninud.  Täiesti uudne kogemus. Aga järjekorrad on vist Roomas tavaks. Arvestades, et ruumi maratonikeskuses väga laialt ei olnud, siis oli see koormuse juhtimine igati mõistlik otsus.


Maratoni distantsiks tuli mul GPS põhjal üle 43 kilomeetri. Kuulsin, et ka teistel olid kepsud sarnast näitu näidanud. Mitte et mul rohkem jooksmise vastu midagi oleks olnud kuid selline mõõtmisviga oli uudne kogemus. Võimalik, et stardikoridori nihutamise otsus võis olla sellise nihke põhjuseks.

Joogipunktides oli võimalik võtta kaasa vett pudeliga, mis tähendas, et iga 5 km tagant mind alguses hirmutanud joogipunktide vahemik ei seganud üldse. Pudel käes võimaldas nii mitugi joogipunkti vahele jätta.


Rada oli ilus ja sai päris hea ülevaate linnast. Lootsin, et kuumaverelisemad itaallased on agarad kaasaelajad raja kõrval.  Võimalik, et põhjuseks oli tavapärasest jahedam ja vihmasem ilm, ning loodetud keevaverelist kaasaelamist ei kohanud. Rahvast tuli ise üles kütta, et nad jooksjatele ergutuseks karjuksid.



Rajaprofiilil märgitud kahest tõusust osutus raksemaks just esimene, 30 kilomeetril. Seda andis üles rühkida. Raja lõpus olev 40 kilomeetri tõus oli samuti pikk, kuid oluliselt laugem. Kokkuvõttes oli rada hästi joostav.
Munakivi teed ei seganud ning kohati oli auklikul asfaldil keerukam joosta kui ajaloolisel kivisillutisega rajal.

Kokkuvõtteks Roomas tasub vähemalt korra jooksmas käia. Linna ajalugu ja itaalia toit on see, mille nautimiseks on soovitatav paar päeva lisaks kavandada. Õppetund endale edaspidiseks, et oli mõistlik otsus seltskonnaga minna. Pundina minek on lõbusam ning võimaldab säästa ka osalustasult + pakutavad lisaboonused.

Rooma maraton tõi Eesti maratoni edetabelisse mitu uustulnukat. Kõik nad lõpetasid ja hea enesetundega. See esimese maratoni lõpetamise rõõm on endiselt nii suur, et seda jagub ka teistele. Hea oli sellest taas natukene osa saada. Loodan, et esimesele maratonile järgneb neil kunagi ka teine.

Enda jooksu kohta saan ütelda, et jäin tulemusega rahule. Eesmärk oli rahulikult ja pikalt joosta ja aidata kellelgi pundist joosta. Meil ei olnud küll alguses kavas nii pikalt joosta kui lõpuks välja tuli. Kevadist vormi on jah sageli raske prognoosida. Samas tuli korralik pikk trenn ja olen sellega rahul. Jalad ja enesetunne lõpujoonel oleks lubanud veel pikalt joosta.

Lõpetuseks kirjutise pealkiri tähendab "Roomat ei ehitatud ühe päevaga". See ütlus kehtib ka jooksuvormi ladumisel. Õigesti kivi kivi haaval tasakaalukalt ladudes on võimalik luua vundament, mis kestab pikalt.

Fotod on pärit maratoni ametlikult kodulehelt http://www.maratonadiroma.it/