Tuesday, September 29, 2015

Muusika ja jooksmine

Tõenäoliselt jooksjad, sarnaselt trollis sõitjatele, jagunevad kaheks: kõrvaklappidega ja ilma.
Olen valdavalt oma jooksjatee läbinud ilma, vaikuses. Samas olen täheldanud, et teatud olukordades aitab muusika trenni õnnestumisele kaasa. Seetõttu olen viimasel ajal teinud mõned trennid kõrvaklapid peas. Kusjuures ei sobi igasugune muusika vaid tuleb leida õige rütmi ja meeleoluga trennile sobiv muusika.

Üheks selliseks trenniks, kus muusika kuulamine on aidanud, on rutiinsed trennid, mis tuleb ära teha. Näiteks suvel tehtud 2-3 tunnised mäest üles-alla kulgevad trennid kus kümneid kordi ronid üles ja laskud alla. Sellises trennis aitab keskendumine muusikale unustada ära rutiini, mida sa trennis teed. Lisaks toetab sobiv muusikarütm järjest raskenevat mäest ülesse rühkimist. Keha teeb tööd aga meeled on mujal.

Teine, kus olen saanud muusikast vaheldust trenni, on sammusageduse tõstmise treeningud. Selleks tuleb valida sobiv kiiremas rütmis muusika ning üritada püsida muusika rütmis. Kusjuures oluline ei ole jooksu kiirus vaid sammusageduse jälgimine olenemata maastikust. Vahelduva tempoga muusika võimaldab ka jooksurütmi vaheldust. Maastikul rütmis joostes aitab muusiakrütm hoida sammu terava.

Näide rütmi ja kiiruse seostest

Muusika aitab väsinud kehast rohkem välja pressida. Seda olen kogenud mitmel maratonil, et hea rütm, kuni seda kuuled, aitab jooksurütmi hoida. Selles ka muusika oht - võib viia kõik trennid liiga intensiivseks kui kogu aeg kulgeda kõrvaklapid peas.

Teisalt muusika kuulamine tähendab, et jooksja ei saa kuulata oma keha. Sel juhul on muusika lisamüra, mis hajutab vaimu tähelepanu. Organismi füüsilise piiri peal joostes on vaja täieliku keskendumist ning siis tõenäoliselt on muusika pigem segav asjaolu.

Ühte, mida ma ei ole proovinud, on joosta kõrvaklapid peas, ilma muusikata. Niiöelda absoluutses vaikuses. Võibolla kunagi proovin.

Samas tean, et erilise vaikuse ja rahu kogemiseks tuleb minna kõrgele mägedesse jooksma.

Wednesday, September 16, 2015

Tempomeistri töö - Tallinna maraton 2015

SEB maratonile pakkusin end tempomeistriks, kuna soovisin teha trenni mõttes ühe rahuliku pika jooksu ning saada osa sügisesest jooksupeost. Selles mõttes on aeglase tempoga tempomeistri töö ideaalne ettevalmistuseks. Sa pead sundima end aeglaselt jooksma, mida lihtsalt numbriga starti minnes vaevalt suudaksin teha. Joogipunktid on samuti rajal tagatud ehk mida sa veel hing ihkad.

Õnneks osutusin valituks ning pakutud 4.30 koguaeg tundus igati sobilik. Hea treening hooaja pikkadele treeningutele sissejuhatuseks.

Arvutasin stardi eelsel päeval välja, et 4.30 koguaeg tähendab 6:25 tempot. Mõtlesin, et arvestades joogipunkte ja võimalikku ajakaotust tõusudel peaks jooksukiirus olema umbes 6:20, et väikse ajalise varuga lõpuni jõuda. Sellest lähtuvalt trükksin ka endale spikri kaasa, et aeg-ajalt kontrollida kas olen vajalikus ajavahemikus. Mine sa tea, sest kell mul aeg-ajalt on luisanud natuke tempot kiiremaks.

Tean, et suudan valitud kiirust ühtlaselt hoida, kui alguses saan kiiruse tunnetuse paika.  Eelmise aasta Tartu kogemuse põhjal olin õpinud, et alguses on peamine eesmärk end ja gruppi tagasi hoida ning vajalik kiirus jalga sisse saada. Edasi võis juba automaatpiloodi sisse lülitada.

Tagantjärele jooksu graafikut ja vaheaegu vaadates suutsin oma tööga enam-vähem hakkama saada. Vähemalt esimesel ringil püsis tempo ühtlane ning poole maa vaheajaks tuli 2:14:37. Olin rahul kuna seltskond püsis koos ja teadsin, et meil oli umbes 20 sekundit varu stardijoone hilisemast ületamisest. Tuli vaid valitud jooksumalli hoida ka teisel ringil. Teisel ringil tundus kõik hästi olevat kuni jõudsin 30 km punktini. Ma ei tea miks, kuid teist aastat järjest on see koht rajal, kus kilomeetri tähis ja mu graafik ja ei lähe kokku. Ootamatult oli tekkinud kusagilt minut miinust ehk pidin tõstma tempot, et tekitada viimasteks joogipunktideks ja tõusudeks väike varu. Keegi ei andesta tempomeistrile, kui ta toob rühma üle lõpujoone 15 sekundilise hilinemisega. Natuke varem ei ole nii suur probleem.
Hiljem, 35 kilomeetril selgus, et ei olnud mu arvestuses viga. Samas kahju oli juba tekitatud. Väike tempotõus oli mõjunud kolmandikule seltskonnast laastavalt ning rühm hakkas lagunema.

Üritasin tempot pidurdada ja rühma koos hoida. Samas kuna lõpuni polnud enam palju, siis need kellel oli jõudu, hakkasid vaikselt eest ära minema ning minu rolliks jäi rühmast pudenejaid motiveerida, et viimastel kilomeetritel ei hakataks kõndima. Keha tegelikult ju kestab selle kilomeetri kaks sörki ära. Tugevamad rühmast suutsid lõpuajast veel minuti-kaks kärpida. Ise ületasin lõpujoone uhkes üksinduses 4:29-ga.

Tõenäoliselt kui poleks vahepealset kiiremat jõnksu sisse tulnud, oleks suutnud kümme või rohkem inimest lisaks ajaraami tuua. Aga oleksid ei maksa midagi. Järgmisteks jooksudeks õppetund.

Kokkuvõtvalt tundub, et aeglasemal kiirusel see 5 sekundit kilomeetrile annab Tallinna maratonil piisava varu, et joogipunktides rahulikult juua ning tõuse joosta rahulikumalt. (Kiiremate kiiruste puhul see strateegia ei tööta). Esimesel ringil tuleb viimasel viiel kilomeetril tõusudel tõmmata kiirus ca 10 sekundit madalamaks, et hoida teiseks ringiks jõuvarusid. Samas on selleks ajaks tõusudeks tekkinud piisav varu, et püsida graafikus.

Enda pulsigraafikuid vaadates ei saa veel rahul olla. Pulss oleks pidanud kauem püsima allpool. Võimalik, et soe ilm tegi pulsi kallal oma töö. Kuidagi organism ei tahtnud sel päeval joodud vett omastada. Energia mõttes sain hakkama ilma geelideta ehk vähemalt üks asi läks nagu plaanitud. Jalad olid tavapärasest rohkem hellad, kuna ei ole asfaldi viimasel ajal palju mõõtnud.

Oktoobris Tartus taas kavas rahulik aegkane pikk jooks.

Lõpetuseks üks meeleolukas pilt enne starti. Foto autor Kristi Jahilo