Tuesday, September 12, 2017

Ultrajooksja varustusest

Käesoleval aastal, tulenevalt jooksude nõuetest kui ka avanenud võimalusest, täiendanud oma jooksuvarustust. Nii üllatav, kui see pole, on pikemate ultrajooksude kohustusliku varustuse nimekiri päris pikk: pealamp või kaks, jooginõud, hingav ja vihma eest kaitsev kilejopp, spetsiaalsed libisemiskindla tallaga maastikujalanõud jne.

Hakates kõiki neid oste kokku lugema, siis päris kulukas on pikkade mägiultrate varustus. Mugava, toimiva ning kerge varustuse iga elemendi eest küsitakse 100+ eurot. Ja kas ostetud varustus ka tegelikult toimib selgub alles pika jooksu käigus.
Olen aegade jooksul katsetanud mitmeid kaubamärke ja üht teist neist õppinud.

Jooksujalatsid
Minu jaoks on jalanõu olulisim omadus, et jooksususs istuks hästi jalas. Hea ultrasuss on selline, millega võid otse poest uuena minna jooksma maratoni. See peab istuma jalas nagu valatud. Siis on lootust, et jalad püsivad terved ka ultra teises pooles.
Kas valida paksema või õhukesema tallaga? Siin olen lähtunud raja nõudmistest. Maastikul mul meeldib joosta õhukese tallaga. Seal ei ole põrutuskindlust nii palju vaja. Asfaldil aga ma väga õhukesega joosta ei saa. Siin on pehmendus, eriti ultra teises pooles, väga omal kohal.
Maastikul olen jäänud pidama Salomoni ultrasusside juurde. Need on toiminud jalas kõige paremini. Plussideks on pehme kummisegu mis toimib hästi märjal kivil kui mudal. Jalanõude ninaosas olev kaitsev pehme kummikõrgendus kaitseb komistades hästi varbaid. Nende miinuseks võib paljude jaoks olla liigõhuke tallapehmendus. Salomon Ultra Sense jalanõu, mitte et mul veel oleks, eeldab tugevat pöialihast. Maapinnatunnetus on õhukese tallaga hea kuid kogu amortisatsioon tuleb teha enda jalalihastel. See võib pikal ja kõval pinnasel jalgadele päris koormav olla.
Asfaldil olen katsetanud Hokasid. Muidu on igati mugevad ja tald hästi pehme kuid minu jala jaoks on Hokadel kaks puudust. Esiteks liigkõva pealismaterjal, mis pikal maal hakkab varvastele ning teiseks täiendav jalavõlvi tugi sees, mis mul on hakanud mõnikord segama. Kui need miinused ei sega, siis Hoka on igati asjalik ja kerge jooksususs. Hoolimata kohmakast ja suurest välimusest on nad jalas päris kerged.
Olen proovinud Hokade maastikuvarianti kuid nendega ma ei tundnud end kindlalt. Liiga kõrge tallaosa hakkas maastikul mäest alla joostes ujuma ning ma ei tundnud kindlalt. Seetõttu eelistan maastikul õhukesema tallaga jalanõusid.

Joogikott
Sageli on nõutav ultratel vähemalt 1 liitri vedeliku mahutavus seljakotis. Joogikoti ostes soovitan osta mudeli, millel asuvad joogipudelid ees. Selline variant tasakaalustab paremini raskust ning vaid selja taga olev raskus ei kisu istuvasse jooksuasendisse. Seljakotti ostes peab vaatama ka muud mugavust. Kas saan koti taskutest mugavalt asju kätte, kas on piisavalt ruumi geelide jms tarbeks, kas vajadusel saan kinnitada käimiskepid kotile jne. Ei oe kuigi praktiline iga väikse asja pärast kotti seljast ära võtta. Alguses pelgasin pehmeid joogipudeleid kuid nüüd olen nendega ära harjunud. Julgen soovitada.

Vihma eest kaitsev kilejopp
Olen aru saanud, et hingavad jooksujakid, isegi kui tootja on märkinud 10 000 mm, ei pea väga hästi vett. Mingi aja möödudes hakkab tugeva vihma korral vesi läbi tulema. Need mudelid, mis peavad aga hästi vett, on nagu termosed ehk ei lase niiskust välja. Ehk jooksu nõudmistest tulenevalt tuleb õige varustus kaasa pakkida.
Kui on korralikust materjalist varustus (jalanõud, sokid jne) siis nendesse tungiv vesi ei sega jooksmist kuna nad lasevad vee hästi välja ning 10-15 minutiga on taas kuivad. Ka hingav kilejopp, hoolimata vihmasest ilmast, kuivab samaaegselt kehasoojuse abil jooksu ajal. Siin on mõistlik osta kvaliteetne toode. Kui ilusasti hoida, siis kestab ostetud varustus aastaid.

Spordikell
Minu jaoks kõige olulisem omadus on kella aku kestvus GPS tööreziimis. Näitudest vajan veel koguaega, võimalusel liikumise kiirust ning kogunenud tõusumeetreid. Kõik muu, sh pulss, on ultrajooksus ebaoluline. Kella aku nõrgenemise korral olen leidnud lahenduseks kaasas kantava akupanga näol, mille ühendan juhtmega seljakotist ning probleeme ei ole olnud ka ülipikkade jooksude andmete salvestamisel. Tootjatest panustavad ultravarustuse arendamisesse Garmin ja Suunto.

Kuidas osta?
Ultrajooksu varustust kahjuks Eestis palju ei pakuta. Salomoni aeg-ajalt oli leida, kuid tõenäoliselt selle maale toomine väheneb kuna Eesti turg on liiga pisike. Seetõttu tuleb leida tooteid piiri tagant. Näitena olen ma osa varustust ostnud veebipoodidest (nagu näiteks http://www.ultramarathonrunningstore.com/).

Eestis ultrajooksjate ringkond on väike ja huvi korral saab uurida kas on kellelgi pakkuda varustust proovimiseks laenuks. Mul endal on välja pakkuda kahte mudelit seljakotti (CamelBack ja Ultimate Direction) mis on jäänud kapipervele seisma. Huvi korral küsi nõu Eesti Ultrajooksusõprade Facebooki grupist https://www.facebook.com/groups/1733198533582177/?fref=ts

Friday, September 1, 2017

Lahemaa Challenge 2017

Mulle ei meeldi ülipika ultra teine pool. Olukord, kus süsivesikud on otsakorral ja pead sundima ennast liikuma. Kahjuks maratonidistantsi rahulik läbi tiksumine mind selleks ette ei valmista ning seetõttu kasutan aeg-ajalt pikemaid võistlusi, et teha üle 6 tunni kestev treening.
Nädal varem selle eesmärgiga kavandatud pikem treening, jooks ümber Võrtsjärve, ebaõnnestus kuuma ilma tõttu. Seetõttu tuli kiire otsus minna Lahemaale 100 km väljakutsele.

Teist aastat korraldatav Lahemaa Challenge on pälvinud millegi pärast vähe jooksjate tähelepanu ning seetõttu on osavõtjate arv veel väike. Samas arvan, et jooksul on potentsiaali kasvada üheks lemmikjooksuks. Just sel aastal kavas olnud 30 km andis väga hea emotsiooni.

Stardi ootel viimaseid juhiseid kuulamas

30 km jooks
Kuna nii 30km kui 100 km start anti ühiselt ja raja algusosa oli ühine, siis sain kaks jooksu ühes. 30 km jooks algab Võsult ja lõpeb Võsul. Algus ja lõpuosa on asfaldil kuid ülejäänud rajaosa vonkleb valdavalt maastikul. Sisult tehakse jooksuga ring peale Käsmu poolsaarele. Tegu ei ole väga kiire rajaga sest mereäärne lõik oli päris tehniline. Samas sõprade seltsis koos rahulikult jooksmiseks ideaalne rada, mis pakub nii huvitavaid kohti kui ka ilusaid vaateid. Kui jooksu saaks korraldada nädal varem, sobiks see jooks ideaalselt viimaseks rahulikuks pikaks jooksuks enne SEB maratoni.

100 km jooks
Pikema maa ette võtnutel jätkub 30 km läbimise järgselt rada edasi mööda RMK matkarada Viru rabani, kus tehakse 5 km paun ümber raba ning siis sama teed pidi Võsule tagasi. Lisaks metsaradadele sisaldab rada asfaldi ja kruusakattega teelõike. Rajaprofiil on valdavalt lauge. Mõned tõusujõnksud metsasinglitel annavad siiski rajale 400+ tõusumeetrit. Mere poolt Viru Raba poole suundudes on rajaprofiil kergelt tõusev. Mu kella andmete järgi oli absoluutne kõrguste vahe ligikaudu 50 tõusumeetrit. Samas Viru Rabast raja lõpuosa tagasi Võsu poole joosta on selle võrra lihtsam kuna rajaprofiil on kergelt laskuv.
Kindlasti on rada kergem kui Haanjas ning kel soov proovida 100 km läbimist siis rada sobib selleks ilusasti. Rada on vaheldusrikas, kui välja arvata paar pikka kruusa ja asfaldi sirget, ja läbib mitmeid looduskauneid kohti. Joogipunkte rajal piisavalt ning seetõttu suurt kogust jooki ise kaasas tassima ei pea.

Märkmed enda jooksust treeningpäevikusse

Alustasin esimesed 30 km liiga kiiresti (10 km keskmiselt 55 minutiga). Kuna kihutada ei olnud plaanis leidsin mooduse kuidas tempo alla tõmmata. Kukeseened, milledest esimesel 30 km mööda tormasin, said alates 38 km kaasa krabatud. 37 km joogipunktis laenati lahkelt üks kilekott kuhu ma siis jooksuraja ääres olevaid seeni kogusin. Seente korjamisel jooksu ajal on mitu plussi. Esiteks sai iga natukese aja tagant peatuda ning kummardades tagareie lihaseid sirutada. Teiseks pilguga teeäärtest seente otsimine andis ajule tööd ning keha sai vabalt omas rütmis liikuda ning lihaskangusele ja valule ei olnud aega ajul mõtelda. Kolmas, kõige suurem, kasu oli hilisõhtul koju jõudes, kus kaasa ja ämm leebusid nähes päevasaaki.

Seeni pakkimas

Lisaks pakkus mu tegevus vaheldust ja nalja teeninduspunktis olijatele. Esmalt pakkisin küljetaskutest seened seljakotti varjule ning seejärel tegelesin endaga. Mulle pole enne jooksul soovitud „head kukeseeneõnne“ Ja seda õnne kogunes omajagu. Raja äärest sai hinnanguliselt seljakotti pistetud ca 2 kg. Nii et tagasiteel oli koti raskus juba tunda.

Sellised pikad jooksud ma katsun teha võimalikult lisaenergiavabalt. Just selleks, et harjutada keha liikuma rasva pealt. Kokku sõin sisse raja teises osas 2,5 energiageeli, 10 datlit ning joogipunktides kallasin kurku 1-2 topsi kokat. Kokkuvõttes sai organism vajaliku kogemuse kätte ning kuna liikusin rahulikult siis on lihaste ja energia taastumine toimunud üllatavalt valutult. Sellise trenni järel võtan tavaliselt nädala hästi rahulikult (peaaegu trennivabalt) kuni tunnetan, et jääkväsimus on organismist väljas.

Kokkuvõttena soovitan jooksuhuvilistel proovida seda lühemat 30 km jooksu. Ja ehk kunagi ka täismahus Lahemaa metsikut väljakutset. Lisainfot saate jooksu kodulehelt

Edu Running100k jooksuklubile selle jooksu korraldamisel.

Jooksu järgne kohustuslik kummardus korraldajate ees