Friday, March 29, 2019

Jookse kuni kukud. Teine katse

Esimest korda võtsin Kristeri väljakutse võtsin vastu kolm aastat tagasi. Kukkusin. (vt postitus 2016)

Vanad muhud aastatega ununevad ning taaskord sai alustatud ja taas kukutud. Katkestamise risk on sellisel üritusel päris tõenäoline. On küllaltki tõenäoline, et jooksumahu järsku kasvu keha ära ei seedi. Kui just nädalas üle 100 km ei jookse, siis viimane, üle 100 miiline nädal on tavalisele jooksusõbrale selgelt palju. 

Aga see ei mõjutanud kuu alguses tehtud valikut. Peamine ajend väljakutsega liituda oli sundida end taas jooksma ning sedakaudu alustada jooksuhooajaks põhja ladumist. Tuleb mis tuleb.

Ettevõtmise esimene ja viimane nädal on kõige keerukamad. Alguses on tegemist, et hoida tagasi ja mitte joosta rohkem. Imelik on minna jooksma ühte kilomeetrit. Viimasel nädalal peab olema tahtejõudu ja aega, et joosta nii palju kui peab. Kui arvestada liikumise kiiruseks 6 min/km siis tuleb leida viimasel nädalal jooksu jaoks aega keskmiselt 2,5-3 tundi.

Otsustasin võtta päev korraga ja kuulata oma keha. Napilt oleks välja kukkunud juba kolmandal päeval. Ega muidu ei olekski seda kolm kilomeetrit mingi küsimus ära joosta aga kui jooks satub Vasalopetiga samale päevale, siis asetab see jooksu hoopis teise konteksti.

Olles läbinud 8,5 tunniga oludelt ühe raskeima ja aeglasema Vasalopeti ja seejärel pead seejärel pool tundi enne keskööd jõudma selle jooksu ära teha, siis saab ka kolmest kilomeetrist tõeline tahtejõu proov. Tühja paagiga ja pool uneuimas kolm kilomeetrit, eesti aja järgi südaööl, nõudis sundimist.

Esimese 10 päevaga harjus keha jooksuga ära. Teise kümne päevaga hakkas minema järjest paremini. Väsimuse kuhjumine ning taastumise tagasilöök tuli alates 25 päevast. Võimalik, et tagasilöökide põhjuseks olid ka lühikeseks jäänud unetunnid ning intensiivsed jõutrennid.

Igatahes keha andis valusaks muutuva ahilleuse ja üldväsimusega märku, et tuleb pidurit tõmmata. Jooksu kvaliteet langes märgatavalt ning pikka vaadet silmas pidades tuli tõmmata koormus alla. Tiksusin rutiinist veel paar päeva ja siis 28 päeval astusin rajalt kõrvale. Kokku sain nõutud tulemuse kirja 27 päeval millega korjus 383 km. Edasi jätkasid väljakutsega kaks kanget naist.


Viimase kahe nädala jooksumaht

Kõik mis ei murra teeb tugevamaks. Kolme nädalaga sai purustatud kunagised jooksu tippnädalad ja kuud. Natuke taastumist ning siis loodan tase kõrgemalt edasi minna. 

Jooksude ajal oli mõtelda ning analüüsida seda kulgu. Mõned mõtted edaspidiseks.

Ettevõtmise lõpuosa ehk 20+ kilomeetrit päevas on hea ettevalmistus ultrajooksuks. Nii vaimne kui füüsiline väsimus on siis piiril mida kogetakse ultrajooksul ning enese liikuma sundimine on hea tahtejõu treening. Tahtejõudu tugevdasid ka jooks iga ilmaga ja igal ajal. Sadagu vihma või kottpimedas une arvelt liikumine – kilomeetrid oli vaja ära teha.

Sain kinnitust endale, et 20 km päevas tegelikult on käkitegu. Hommikul natuke alla tunni (10 km) ja õhtul teine ning ongi korralik maht päeva ära mahutatud.

Vaimselt lihtsamaks saab raske trenni teha enda jaoks jagades vajalikud kilomeetrid kaheks. Kõigepealt tuleb motiveerida end jooksma kodust eemale. Poole maa peal, kui tagasi pöörata, on selge, et päeva norm saab tehtud. Ega pääsu ju ei ole, tuleb koju tagasi ka joosta. Ja kodutee läks alati vaimselt kergemalt.

Kui kilometraaz hakkas ületama 15 kilomeetrit päevas läksin üle kahele trennile päevas. Ühe osa sörkisin hommikul ja teise osa õhtul. Mida rohkem suudad hommikul ära teha, seda lihtsam on õhtul. Hommikul jooksin täpselt nii palju kui enesetunne lubas. Kui olin väsinud, tegin vähem ja kui minek hea, jooksin natuke plaanitust rohkem. Iga kilomeeter mis sai hommikul rohkem tehtud oli õhtust jooksu silmas pidades boonuseks.

Kehakaalule see jooksumaht ei mõjunud. Energiatase oli kogu aeg kergelt miinuses, kuid kehakaal ei langenud. Samas lõplikku mõju saab kontrollida alles nädala pärast kui keha on stressist taastunud ning andnud vabaks kõik mida hetkel veel kinni hoiab.

Märts on ilus alustamaks hommikujooksudega. Hommikute päiksesära, karge õhk ja linnulaul annavad ilusa alguse päevale. Kui järgmine aasta väljakutse kuulutatakse siis täiesti kaalun taas osalemist. Lisaks loodan, et olen paremas jooksuvormis ja suudan püsti püsida ka viimase nädala teise poole.

Wednesday, March 13, 2019

Koguda või kulutada?

Veebruaris käitusin nagu tavapärane harrastaja. Mõned kerged treeningud nädala sees ja pikk raske võistlus nädalavahetusel. Need võistlused olid mõeldud asendamaks tegemata jäänud treeninguid. Kindlasti oli nendest midagi kasu Vasalopetil, mis kujunes 8,5 tunniseks katsumuseks.  Samas oli veebruar selgelt füüsilist  vormi alla viiv.  Tundsin iga sellise nädalavahetuse pika treeningu järel pika treeningu kulutavat mõju. Nad aitasid võib-olla ette valmistada keha mingil määral pikaks Vasalopeti katsumuseks kuid  kõrvalmõjuna sõid ära kogu jaanuaris tehtud arendavate treeningute mõju ning viisid tegelikkuses iga võistlusega vormi astme võrra allapoole.

Harrastajate hulgas on levinud müüt, et iganädalane nädalavahetuse pikk võistlus on hea treening ning kuna tegu on spordiga, siis on see koormus tervisele kasulik. Mõtlesin Vasalopeti järel maratonikogujate peale, kes jooksevad pea iga nädal maratoni. Kui selline lähenemine aitaks neil paremasse füüsilisse vormi saada, siis peaks tulemused järjest paranema ja iga järgnev maraton tulema lihtsamalt ning kiiremini. Tulemused aga räägivad teist keelt. Iga järgnev maraton joostakse samasse auku ehk sarnase ajaga ja nii aastast aastasse.

Treeningmetoodika kohaselt, selleks, et oleks midagi võistlusel kulutada, peab olema enne seda füüsilist vormi piisavalt treeningutega kogutud. Rahulike treeingutega luuakse baas, seejärel tehakse intensiivsemad arendavad treeningud ja siis minnakse võistlema.  Kusjuures rõhutatakse seda, et võistelda ei saa lõputult ja palju, sest see kulutab liialt loodud baasi.

Oli õpetlik kuu ja sain omal nahal tunda kuidas ei tohi teha. Kui midagi ei ole kogutud siis ei ole ka tegelikkuses midagi kulutada. Ning keha nädalavahetustel ülekoormamine ei olnud selgelt kasulik. Lühiajaliselt ehk oli mingi kasu on kuid pikemas vaates on tegu tupikteega.

Märtsis sai tehtud kannapööre ning alustatud rahulike baaskilomeetrite kogumist. Jooksen enesetunde järgi ning pulsi all hoidmiseks teen lühikesi kõnnipause. Juhuslikult lugesin veebruaris Jeff Calloway raamatut ”Jooks-kõnd-joos meetod (”The run walk run method”). Ta on palju algajaid jooksjaid suunanud oma jooks-kõnd meetodi juurde ning võrreldes ainult jooksmisega püsitakse vigastustevabad ning suudetakse parandada oma tulemusi võistlustel. Kiireim maratoniaeg, mis tema juhendatav on jooks-kõnd meetodil kirja saanud on 2.38. Tundub võimatu?

Viimastel taastavatel trennidel olen saanud jooks-kõnd meetodil kilomeetri keskmise ajad kiiremad kui ma jaanuaris olin läbinud neid vaid joostes. Võti peitub selles, et 10-15 sekundiline kõnnipaus ei mõjuta väga palju keskmist kilomeetriaega aga annab võimaluse lihastel ja pulsil taastuda, mis võimaldab läbida jooksuosa kiiremas tempos hoides aga kogukoormuse mõistlikuna.

Lisaks loodan, et  see kõnnipauside sissetoomine aitab vastu pidada märtsis alustatud ”jookse kuni kukud” väljakutset. Mu eesmärk ei ole mitte hakkama saada väljakutsega vaid teha seda võimalikult vähe kulutavalt ning proovida iga tallatud kilomeeter talletada kasuliku, vormi loova, kilomeetrina. Kuidas see eesmärk õnnestub näitavad järgnevad nädalad.

Kas keegi valib kogumise või kulutamise tee on igaühe vaba valik. Ei saa ütelda et kumb on õigem lähenemine. Ühele meeldib kulutada, teine peab mõistlikuks kogumist . Erinevad eesmärgid, erinevad lähenemised. Kogumine eeldab distsipliini ja järjepidevust. Seetõttu on kogumise tee kulutamise teest raskem ja  keerulisem.