Thursday, May 28, 2015

4 päeva stardini - kolmapäev

Hommikujooksu jätan targu tegemata. Täna tuleb tõenäoliselt pikim matkapäev. Ega me päeva alguses ei tea kunagi kuhu välja jõuame. Valime pikima raja, mis viib järgmise mäekülje alla. Ja ehk ka ülespoole.

Algus läheb lõbusalt, kuna alustame tõusmist 1700 m kõrguselt. Alguses järsemad tõusud, mis viivad meid üle 2000m kõrgusele. Edasi kulgeb matkarada mööda mäeharja sihtmärgi suunas. 


Mõni kilomeeter kõndimist mööda mäekülgi ja avaneb vaade tänasele tõusule.


Edasi läheb raskeks ronimiseks. Liigume aeglaselt ja proovin hõredama õhuga harjuda. Aegajalt teeme pausi et tõmmata hinge.


Lõpp pole enam kaugel. Vaateid, mida haarab silm ei suuda fotosilm jäädvustada.


Viimased meetrid on jäänud ja siis saab tõmmata hinge


Üleval näeme mäe teist külge. Oleme jõudnud jägmisele platoole. Kusagil kauguses mäe teisel küljel vaatekauguses jookseb Lesotho piir. 


Mina peatun 3150 m peal. Kaupo liigub veel edasi. Väike selfi meenutuseks


Kotkad tiirutavad kiviviske kaugusel. Samas 3100 m on jahe. Paigal pikalt püsida ei saa sest külm tuul hakkab näpistama. Laskudes märkame mäeküljel metsikuid ahve toimetamas ning uudishimulikke mägijäneseid vm närilisi. Laskumine kulgeb õnneks poole kiiremini. Jõuame tagasi napilt hämaras. Tagasitee autoga on raske kuna valitseb pilkane pimedus ja kõrvalteed on väga auklikud. Lisaks kõnnivad tee ääres pimedas kohalikud. Väsimus võtab sõidu lõpus võimust. Arvutisse ei jõuagi vaadata. Kõht täis ja kohe magama.

Päevase matka pikkus numbrites ca 30 km, 7,5 tundi, 1 727 tõusumeetrit.

Jalad said taas päris kõva koormuse. Lihased on homme tõenäoliselt haiged ja vajavad puhkepäeva.

Matka ajal tarbitud toit – kolm apelsini, kaks spordigeeli, peotäis rosinaid sokolaadis ja 1,5 l vett. Vett jäi taas natuke väheks.

Edasi tulevad puhkepäevad. Comradesele need matkad kasuks ei tulnud, kuid pikemas vaates sai keha hea koormuse. Jalalihased ja hingamine pidid uue olukorraga toime tulema.

5 päeva stardini - teisipäev

Hommikujooksu tegin 1,5 km pikema ja rohkema tõusumeetritega. Jalad olid alguses päris kanged. Võrreldes esmasäevaga oli näha paari kohalikku, kes läksid tööle jooksuga. Ma ei olnud sel hommikul ainuke jooksja. Pilt bussipeatuses kordus. Ainuke erinevus oli, et nüüd nägin kuidas rahvas viidi ära kõrge äärega suures traktorikärus. Seisti püsti ja hoiti võredest kinni. Aafrika on äärmuslike vastandite maa.

Teise päeva matk erines esimesest. Jõudsime matkaraja aluses üles platoole kõrgusele, millelt edasi liikusime 2100 m kõrgusel kulgeval mägisrajale. Sellel rajal saaks tõenäoliselt joosta. Valisime mäe mida mööda üles poole rühkida. Mina peatun 2300 m peal. Mulle piisab. Kaupo läheb edasi kõrgemale.

Pikutan natuke, teen pilte. Mõõdan ajaviiteks puhkepulsi. See on sellel kõrgusel kaks korda kõrgem kui merepinnal mõõdetult. Süda saab kõrguses päris kõva koormuse. Tunnen aeg-ajalt kuidas tõuse võttes pump teeb tööd kuna hõredam õhk vajab lisatööd. Jõuame tagasi enne hämardumist.

Mõned meenutused pildis:

Mägirajad kulgesid mööda mäe külgi ülespoole

Poolel teel vaadet nautimas

Rajatähised matkarajal
Rühime sihtmärgi suunas

Vaade 2300m kõrguselt matkarajale

Päevase matka pikkus numbrites 26,5 km, 6,5 tundi, 1 066 tõusumeetrit.

Matka ajal tarbitud toit – kaks banaani, kaks apelsini, üks meest tehtud spordigeel, peotäis rosinaid sokolaadis ja 1,5 l vett. Vett jäi natuke väheks. Samas energia mõttes pidas keha vastu.

Jalad said taas päris kõva koormuse. Samas lihased vist hakkavad harjuma. Imestan, et organism saab nii vähese energiavaruga hakkama. Päevad on pikad, kuid kui nii kaugele tuldud siis tuleb seda võimalust kasutada.


6 päeva jäänud - esmaspäev

Esmaspäevane hommikujooks võttis vastu jahedusega. Mul oli plaan hommikuti teha väikse paarikilomeertise jooksu. Lihtsalt, et hoida tunnetust. Õhtuti jõuame tõenäoliselt tagasi pimedas ning siis ei ole soovi välja jooksma minna.

Kõrgemal, 1200 m peal, kus me majutume, on õhk karge ja jahe. Vaid päevane päike toob soojemat. Pikas dressis jooksma minek oli õige valik. Kraade on tõenäoliselt alla 15 kraadi. Kohalikud liiguvad ringi paksudes talvejopedes.

Lõuna-Aafrikas on hetkel hilissügis. Põldudelt korjatakse saaki ning puudelt langevad lehed.

Jooksule minnes märkasin, et kohalikud kogunevad hommikul bussipeatusesse. Külma ilma peletamiseks oli bussipeatusesse tehtud okstest korralik lõke, mille ümber siis seltskond sai end soojendada. Mind vaadati kui võõrast nähtust. Ju uudishimu on tõenäoliselt sama kui näha mustanahast Tallinna tänaval jooksmas. Aga nüüd on asjad peegelpidlis.

Tagasi tulles selgus, et ei oodatud bussi vaid autosid, mis rahva peale võtsid Inimesed laadidi kas veoauto kasti või siis väiksema kaubiku presendi alla furgooni, et sõita tööle. Juhutöödele vist. Elu on kohati liiga karm.

Naasnud hotelli, pesu, mõned võileivad hinge alla, ning asume teele Draakoni mägesesse matkaradadele. Kaupo oli teinud põhjaliku kodutöö ja plaan kujunes järgnev – esmaspäev põhjapoolne osa, teisipäeval keskosa ja kolmapäeval lõunaosa. Iga hommik varakult autoga kohale, et siis päev mägedes veeta.

Kiirteed on korralikud, mistõttu kulgevad kilomeetrid lenneldes. Ma üritasin sõita rahulikumalt. Samas 120 piirkiirusest ei paista kohalikud eriti hoolivat.

Valged busstaksod, täis inimesi, uhavad vähemalt 130 rauas. Vaid veoautod, mida on kiirteedel palju, kulgevad mägistel radadel aeglasemalt. Kiiremalt sõitmist ei takista ei järelkäru, suur koorem ega istuvad inimesed sõiduauto tagakastis.

Teerajad kulgevad Lõuna-Aafrikas kas üles või allamäge. Ja see ilu on hingemattev. Sama ilu jätkus matkarajal mööda mäekülgesid. Inimtegevus ei ole suutnud palju teha veel liiga Lõuna-Aafrika mägisloodusele. Alustasime matka lõuna paiku ja lõpetasime tund enne pargi sulgemist. Tagasitee hotelli kulges pimedas.

Mägirajast jäi meelde sügav kanjon, mägioja ning maalilised pilved. Jõudsime mööda mägioja põhja ronides 2000 m kõrgusele.



Päevase matka pikkus numbrites 20 km, 4,5 tundi, 685 tõusumeetrit.

Jalad said päris kõva koormuse ning reie pealsed lihased olid päris hellad. Matka ajal tarbitud toit – kaks banaani, üks apelsin, üks meest tehtud spordigeel ja 1,5 l vett.

Monday, May 25, 2015

7 päeva jäänud stardini

Lubasin perele kirjutada, kuidas mul läheb. Et nad ei muretseks. Üritan siis lühidalt anda edasi mõningaid hetki reisist.

Pühapäev sõidu ajal läksime läbi kohalikust kaubanduskeskusest kiirtee ääres, et täiendada oma toidu ja joogivarusid.  Kaubanduskeskus osutus suuremaks kui teelt paistis. Nimelt ulatus see viis korrust mäe sisse. Siin võiks kulutada soovi korral terve päeva.

Aga me ei lasknud end häirida. Ainuke kiurastus millele ei suutnud vastu panna oli spordipoe külastamine.  Comradese teema jätkus ka spordipoes. Erimudelit vaadates tekkis koheselt kiusatus saata terviseid Paulile New Balancest ja jagada seda ilu.





New balance teeb suurepärast tööd koostöös erinevate maratonidega, tuues välja rahvusliku eripära. Selline tunnetus on mul jäänud olles näinud lisaks sellele mudelike ka Londoni ja Rooma maratpni erimudeleid. Hakka või koguma jooksumaratonide jooksujalanõude erimudeleid.

Edasi jõudsime hotelli, mis oma rahuliku asukoha poolest paistis sobivat

Vaade hotelli sisehoovi. Siia basseini ma lähen mingi päev ujuma.

Õhtune vaade hotellitoa aknast.

Pühapäeval jõudsime teha vaid lühikese sörgi, et saada lennu kangust kontidest välja. Lõuna-Aafrika päev on lühike. Selgus, et kell 18.00 on kottpime. Seetõttu toimus meie esimene õhtune reisi järgne jooks pimedas. Eks ta natuke kahtlane ettevõtmine oli kuna tänavavalgustus on vaid suurtes linnades. Väiksed alevid, nagu meie asukoht, on õhtul kottpimedad. Samas saime jooksu tulemusena teadlikuks kohalike söögikohtade ja poodide asukohast. Jooksmine on hea võimalus ümbruskonnaga tutvumiseks.

Esmapilt Lõuna-Aafrikast on jätnud väga hea mulje. Inimesed on olnud sõbralikud. Muus mõttes välimuselt sarnane mistahes Lõuna-Euroopa riigiga. Areng riigi lõunaosas paistab olema igati tasemel. Eks edaspidi liigume natuke põhjapoole ja vaatame mis seal elu-olu ning mäed teevad.

Väga pikalt ei jõua kahjuks kirjutada, kuna see toimub uneaja arvelt. Aga proovin korra päevas endast lühidalt märku anda. Olge tublid.






Comradese eel

Iga tegu saab alguse mõttest. Nii oli see ka Comradesega. Lugesin sellest jooksust Alberto Salazari eluloo raamatust. Alberto kirjeldus tekitas ajusoppi mõtte, et kui võimalik, siis üritan selle jooksu ära teha. Jooksu, mida peetakse maailma vanimaks ja suurimaks ultrajooksuks.

See on üks rohkeim ettevalmistusi nõudnud reis. Olles saanud piletid jms paika selgus, et riiki sisenemiseks on vajalik viisa. Kusjuures viisat saab taodelda vaid isiklikult Helsingi saatkonnas. Nii ei jäänudki meil Kaupoga muud üle, kui võtta kaks nädalat enne lendu ette sõit ülelahe Soome Lõuna-Aafrika saatkonda. Olime igaks juhuks võtnud kaasa viisa taotlustingimuste pikas nimekirjas olnud kõik nõutud dokumendid. Paberid sisse antud jäi vaid oodata, et ponnistus kannab vilja ja saame positiivse vastuse. Õnneks lootus täitus, ning meid lubati reisile. Selleks tuli vaid passid Soomest ära ära tuua. Kaks päeva enne reis oli ka need käes.

Viisa oli uhke. Mulle pole enne antud viisat nii selge suunitlusega - osalemiseks maratonil.
Lennupileteid otsides katsusime sättida lennud sedasi, et lendude vaheline aeg jääks päevasele, mitte öisele ajale. See võimaldab võtta päeval midagi ette ja mitte passida 10 tundi lennujaamas. Saatuse tahtel lisandus reisi trajektoorile üks päev Pariisis ja tagasilennul päev Amsterdamis.

Lend Aafrikasse võtab aega pikalt - puhas lennuaeg Pariisist Johannesburgi kestis 10,5 tundi. Lisaks tunnike kohalikku lendu, et jõuda Durbanisse. Hoolimata kõigist eelarvamustest kulges lend tõrgeteta. Durban võttis meid vastu lubatud 25+ kraadiga. Juba lennujaamas hakkasid silma Comradese reklaamid. Passikontrollis passe uurinud mees, nähes meie viisat, naetatas ja ütles et tuleb samuti pühapäeval jooksma. Sisenemine riiki kulges seejärel ilma tõrgeteta.

Olime lugenud enne reisi palju võimalikest turvaohtudest ning seetõttu oli ainuke valik liikuda kohapeal autoga. Autoga liikumist soovitati kui ainust viisi ohutuks liiklemiseks. Kuigi turvaline viis tekitas alguses küsimusi - vasakpoolne liiklus on esmalt natuke harjumatu. Ajul võtab sellega kohanemine aega.

Valisime turvalisuse kaalutustel ja arvestades reisi muid eesmärke alustuseks hotelli Durbanist põhjapool, natuke finishikohast edasi. Dubani kesklinna ei soovitata, kuna suurlinnades on riskid suuremad. Lisaks on kõrgemal mägedes jahedam. Õhtuti ja hommikuti on 1200m kõrgusel ca 15-16 kraadi, mis on põhjamaa taustaga inimesele igati sobilik.

Meie teekond jätkus siis ligilähedaselt sama teed pidi, mida läheb Comradese maraton. Sõites mööda maanteed ülespoole sai selgeks, et see jooks saab olema korralik tahtejõu proovikivi. Tõusud on kilomeetreid pikad ning puhkehetki ei tule palju. Väikse mootoriga autol oli tõsine tegemine, et kiirust hoida. Tõenäoliselt kondimootor saab sama mahvi kätte. Lisades juurde kuumuse +25 või rohkem sai meile selgeks, et peamine  eesmärk on jõuda üle finishijoone. Kui palju selleks aega kulub, ei oska prognoosida.

Jooksu strateegia saab olema lihtne. Selleks, et lõpetada, tuleb alustada väga rahulikult.

Teiseks sai reisi alguse selgeks, et see riik meeldib mulle. Ning ma soovin siia tagasi tulla. Järgnevatest päevadest lühidalt siis järjekorras.

Monday, May 18, 2015

Kaks nädalat stardini

Aasta tundub taas tulevat ultrajooksu poole kaldu. Ilma et ma oleks kavandanud on asjad kujunenud nõnda, et jooksusõbrad on mind kaasanud erinevatele pikematele jooksuüritustele. Tänud sõbrad. Esimene tõsisem ettevõtmine ootab ees kahe nädala pärast Lõuna-Aafrikas.


Korraldajad kinnitasid eelmise nädala algul ära ka raja lõpliku pikkuse. Mõningate teetööde tõttu lisati võrreldes 2013. aasta jooksuga väike jõnks ning täiendavad 877 m juurde. Nii et kokku 87,72 km ootab ees. Korraldajate väitel pikim jooks Comradese lähiaja ülesjooksude ajaloos. Protsent rajapikkusele juurde ei mängi enam rolli.

Läheme nädal varem kohale, et organism jõuaks natuke kohaneda Aafrika sügisilmaga. Ilmaennustuse trend annab lootust, et päevane temperatuur langeb jooksupäevaks 24-26 kraadilt veel mõne pügala võrra. Samas isegi varahommikune stardiaeg ei paku ka palju leevendust, sest öine temperatuur püsib visalt 19-20 kraadi peal. Pöidlad pihku, et jooksupäeval tuleks külm ja vihmane sügisilm.

Ettevalmistused Comradeseks on kulgenud omasoodu. Tõsiselt pingeline töögraafik on tähendanud, et ettevalmistuse plaanid on mitmes aspektis vaid plaanideks jäänud.
Kaalulangetuse kavadest ei tulnud samuti midagi välja. Töises stressifoonil keha reageeris süsivesiku piiramisele hoopis vastupidiselt loodetule ning hakkas hoopis varusid koguma ning kaal rühkis ülesmäge. Hea et sain jaole.

Teisalt mõned trenni mõttes tehtud jooksud, kevadine Milaano maraton ja Tartu jooksumaraton, andsid tagasisidet, et jooksuvorm pole ka vahepeal väga ära kukkunud. Selline Harju keskmine minek.

Aga ma ei muretse, sest vaim on valmis. Ootel pikka tõusva profiiliga teekonda.

Jooksu strateegia jms panen paika pärast kohapealsete oludega tutvumist. Sellest siis pikemalt umbes nädala pärast. Põhieesmärk on tervelt lõpetada.

Üritan olla reisinädalatel usinam blogija. Elurütm ei ole võimaldanud mitmeid huvitavaid teemasid kirjutiseks ära vormida. Loodan, et suvi annab selleks rohkem võimalusi.