Sunday, November 24, 2013

Uued väljakutsed

Elu avab meile aeg-ajalt uusi võimalusi. Kas me need väljakutsed vastu võtame, sõltub meie otsusjulgusest. Olen täheldanud, et sageli elu teist korda sama võimalust uuesti ei paku.

Lisaks tean, et ma ei ole normaalne. Samas on see teadmine võimaldanud mul südamerahuga võtta ette ülesandeid, mis näivad võimatud. Elu on näidanud, et need võimatud ülesanded on kõige huvitavamad. Ainuke asi, mida tuleb jälgida, et neid hulle tükke teeksid koos inimestega, keda võid täielikult usaldada.

Nüüd olen siis toppinud nina spordiklubi tegemistesse. Klubi nimi on FB Jooksmine. 



Teadsin, et see spordivaldkonnal on raske. Aga, et see olukord nii hull on, ei kujutanud ma ette. Raha on vähe ja see tekitab pingeid. Sponsoritele ei ole valdkond seksikas ehk kui pole meediakajastust, et ole ka reklaamiraha. Jooksutippe on vähe ja nende toetamise süsteem nõrk. Tipptasemel treenereid praktiliselt ei ole. Klubisid, kes panustaks harrastajatega tegelemisse on vaid mõned üksikud. Jooksuvõistlusi on kalender liiga täis ja üritused konkureerivad teine-teisega. Ühesõnaga nutune olukord, kas pole? 

Nüüd kulgen valdkonna sündmuste voolus. Unistus on luua midagi sellist, mida harrastajana oleksin vajanud oma esimeste jooksusammude tegemisel. Sama ajend, mis kunagi oli blogi pidamisega alustamisel: jagada kogemust ja aidata tõsta teadlikkust jooksuharrastusega tegemisel. Lisaks saada vastus küsimusele, et kas on võimalik tekitada jooksuklubi, mis hoolimata keerulisest olukorrast valdkonnas, toimiks.

Olen viimaste kuude jooksul avastanud, et selles valdkonnas tegutseb teisigi sarnaseid hulle, kellel on selge ettekujutus, mida ja miks nad teevad, ning selles mõttes tunnetan, et olen sattunud õigesse seltskonda. On veel inimesi, keda ajendab midagi muud, kuid raha. Ja selliste inimestega ma tunnetan hingesugulust.
.
Edaspidi kajastavad seetõttu mu blogi postitused aeg-ajalt ka klubi tegemistega seonduvat. Nendega üritan siis enda jaoks jäädvustada saadud õppetunnid. Eelmine postitus oli juba seotud klubi tegemistega.

Jookmisega soovin saada taas järje peale 2015. aastal ning jätkata teed sealt kus kaks aastat tagasi pooleli jäin.

Sunday, November 17, 2013

Viimsi jooks-matk (november 2013)

Nagu ikka, kui teha midagi teiste tööde kõrvalt kipuvad asjad jääma viimasele minutile. Sama oli ka selle üritusega. Selle toimumise aeg oli ammu kokku lepitud. Samas ajanappus tähendas, et enamik asju jäi viimasele minutile. Jana suhted ja korraldaja võimed aga aitasid kuidagi kõikidest takistustest mööda saada ning nüüd on see siis tehtud. Alustuseks tänud Janale, kes sisuliselt tegelikult ainuisikuliselt tegi kõik ettevalmistused ja kokkulepped. Ilja oli kavandanud mitmeid rajavariante ja lõplik valik sai tõenäoliselt tehtud hommikul kui tekkis ettekujutus ilmaoludest Meie rolliks Romaniga jäi siis gruppide vedamine. Seda, et nii palju osalejad kokku tuleb, ei osanud me oodata. Oli ju ürituse väljakuulutamisest toimumise vahel vaid poolteist nädalat. Aga ilm soosis ja kokkuvõttes tuli välja üritus, mille taset meil ka endal tulevikus saab olema raske hoida.



Üritusest lähemalt tuleb lähiajal juttu FB Jooksmise kodulehel http://www.jookseme.com/ . Kuna FB Jooksmise tegemises oleme võtnud peamiseks eesmärgiks aidata just harrastajal teadlikumalt liigutada, siis natuke lisainfotlisaks eile praktikas omandatule.

Enamikel jooksjatel on hetkel ettevalmistusperiood käsil. Seetõttu sai valitud raja läbimiseks jooks-kõnd meetod (inglise keeles run-walk method). See meetod võimaldab läbida pikki vahemaid (nii ajaliselt kui distantsilt) samas hoides koormuse kehale mõõduka. Meetodit kasutakse sageli jooksuga alustajatel, et keha saaks jooksu koormusega kohaneda ning tõsisematel jooksjatel ettevalmistaval perioodil põhja ladumiseks.

Oluline on hoida jooksukiirus madalana ja käimine tempokam. Mida väiksem on kahe kiiruse vahe, seda tugevam ollakse.

Jooksu ja kõnni vaheldumise meetodit iseloomustab:

1) Enamik tööd toimub rahuliku pulsiga ehk valdavalt toimub energiatootmine rasvade arvelt. Kõnnipausid vahepeal aitavad tuua pulssi tagasi alla ehk kokkuvõttes peaks hingamine jms olema täiesti rahulik. Treeningu tulemusena peaks pulsipiirid tulema allapoole.

2) Oluline ei ole distants vaid jalgadel oldud aeg. Peamise koormuse saavad selles trennis jalad. Samas käimispausid vahepeal annavad koormust teistele lihastele ning antakse jooksulihastele aega natuke taastumiseks.

3) Kuna koormus hoitakse mõistlikuna, hoolimata pikast distantsist, peaks taastumine sellisest trennist olema kiirem. Need kes on pideva jooksuga läbinud 30 km peaksid tunnetama erinevust nii väsimuse aste kui taastumisaja osas. Käimispauside eesmärk on eemaldada lihastesse jooksuga kogunenud jääkaineid ehk nad kokkuvõttes kiirendavad taastumist.

4) Meetod sobib hästi enesekindluse kasvatamiseks pikemate distantside läbimise eel.

5) Jooksuga alustades peaks kõnnipausid olema pikemad kui jooksulõigud ning keha harjumisel koormusega vähendatakse kõnni ja suurendatakse jooksu osatähtsust.

Mitmete jaoks oli laupäevase jooks-matka osalejatele oli nii pika maa läbimine esmakordne. Loodan, et see süstis täiendava annuse enesekindlust võtta kunagi ette poolmaratoni või maratoni läbimine. Osalejad said aimu, mis toimub jalgadega maratoni lõpuosas. Samas oldi üllatunud, et kui välja arvata jalad, siis muul organismil pole häda midagi. Ehk sai kinnitus tõde, et ei tapa distants vaid tempo.

Samas eks selline pikk jooks oli katsumuseks ka tippudele. Ka neil oli raske kuna nad üldjuhul nii pikalt järjest trennides jalal ei ole. Kui jooksed maratoni alla 2,5 tunni siis üle kolmetunnist trenni tipud üldjuhul ei tee.

Üks trenn (üritus) tehtud ja järgmised ees oma aega ootamas. Järgmise ühisjooksu sarjast "Sinuga jooksurajal" korraldab Jooksupartner ja nende üritusest saab lugeda nende kodulehelt (vt Elva jooks).

Sunday, November 10, 2013

New Yorgi maraton - mõned faktid ja pildid reisi järelkajaks

Lennureis ja majutus sihtkohas.

Tuleb arvestada, et lennureis Eestist on New Yorki pikk. Ma valisin lendamiseks Lufthansa, kuna sellel lennufirmal on kvaliteet paigas. Alustasin reisimist poolest ööst ja jõudsin sihtkohas hotelli õhtuhämaruses. New York tervitas mind juba tuledes.


Kokku kestis reis üle 24 tunni. Katsusin kogu reisi üleval olla, et esimene öö kindlasti magada. Valisin reisimisel taktika, et organism ajavahega ei kohaneks. Kuigi starti minekuks peab kohaliku aja järgi ärkama varakult tähendab see Eesti aja järgi ärkamist keskpäeval.

Liikumiseks on mõistlik linnas kasutada metrood. Võtsin endale 7 päeva piiramatu limiidiga metrookaardi. Kuna pidin palju liikuma (ööbisin iga öö erinevas hotellis) kulus olid kasud ssee. Sama kaardiga saab sõita ka Manhattanil bussidega. Proovisin korra, kuid see on aeglane ja keerukas liikumine võõrale. Maa all metrooga oli liikuda lihtsam.

Hotelli soovitan leida metroovõrgu ligidale. Manhattanilt väljaspool võivad olla hotellid natuke odavamad kuid sinna saamine võib olla paras peavalu, kuna seal on teine transpordi võrgustik ja piletid tuleb eraldi osta. Lisaks võib see tähendada tunnelite ja sildade ületamist, mis tipptundide ajal on tõsiselt ummistunud.

Mida laevasadamale või kesklinnale ligemale, seda kallim. Ma broneerisin hotelli sadama ligidal vaid üheks ööks - öö vahetult enne starti. Hotellid on üldiselt sel ajal kallid ning kuna on teada, et tuleb palju rahvast, siis üritavad ka hotellid sel nädalavahetusel kõrgemate hindadega lisaks teenida. Lisaks peab arvestama kohalike maksudega (15-20%), mis lisanduvad veebis olevale hotelli toahinnale ehk see hind, mis on veebilehel, ei ole lõplik.

Hotellidest jäin rahule viimase öö hotelliga (Comfort Inn Midtown West) , mis asus rahulikus kohas. See asus kesklinnale suhteliselt lähedal ja oli hea kvaliteediga. Hommikusöök oli korralik, Wifi kõigil korrustel, all vastuvõtus printimise võimalus jne.. Booking com pakub sellele ca 50% soodsamat hinda, kui on hotelli kodulehel.

Messikeskus

Mesikeskus asub Javits Centeris 11. avenüü ja 34. tänava nurgal. Suurde klaasist messikeskusesse saab kas bussiga või jala. Ma kulgesin rongijaamast "Penn Station" sinna jala ehk kolme avenüü pikkuse vahemaa. Lisaks on maratoni eelsetel päevadel sõidus eribuss, mis läbib kesklinna ja olulisemad rongijaamad ning viib rahva messikeskusese ja tagasi. Viimast võimalust kasutasin tagasisõiduks linna.


Enne sisenemist otsitakse turvakontrollis selja- ja käekotid läbi. Korraldajate soovitus on numbrile tulla järele ilma kotita et hoida turvakontrollile kuluvat aega kokku. Seejärel võis siseneda messialale.


Numbri ja särgi kätte saanud suunatakse sind edasi messikeskusesse.


Messikeskus on suur ja huviline kindlasti leiab üht-teist. Hinnad on mõistlikud (tulenevalt kursist) ja valik mitmekesisem.


Starti minek

Korraldajad soovitavad minna praamiga. Esimesed praamid lähevad alates kella 6.00-st. Soovitatav on aeg broneerida registreerimisel.  Hommikul minnes on päris pime. laeva lubatakse vaid stardinumbri ettenäitamisel.


Samas sõit on huvitav ning avanevad kaunid vaated nii Manhattanile kui Vabaduse sambale..




Hämmastas millist rõhku pandi turvalisusele. Praame saatsid relvastatud rannavalve kaatrid. Politseid kontrollisid nii praami sisenemist kui väljumist. Kogu praam kontrolliti pärast rahva väljumist täiesti üle.



Laevasõit teisele poole sadamasse võttis aega üle poole tunni.


Sealt edasi suunati rahvas bussidesse, mis viisid stardialale. Stardialale jõudes kontrolliti kõiki sisenejaid metallidetektoritega üle ning need kes ei olnud juhiseid jälginud ehk tulid oma kotiga, neil paluti asjad tõsta ümber läbipaistvasse kilekotti.

Stardialas tuli suunduda numbrimärgil märgistatud värviga alale.


Alljärgnev pilt oli stardikoridoride kogunemisala juues. Nagu näha on korraldajad üritanud külili viskamine stardi eel teha mugavamaks laotades laiali maha täiendava põhukihi.


Järgneval pildi on näha sild, millelt algab start ning oranzi värviga tähistatud jooksjate toiduala ning pakkide äraandmise koht.


Rajal

Kuna olin unustanud oma fotokat laadida, siis sai aku ootamatult tühjaks ning kava teha rajal pilte jäi ellu viimata.Samas on hea lõpetada postitus täna avaldatud 3 minutilise videolõiguga, mis annab lühidalt edasi kõik olulisema rajal toimunust. Kindlasti soovitan kuulata seda heliga, et saada osa toimunud melust.



Arvestada tuleb, et rada on raske ning tõenäoliselt maailmarekordit siin ei joosta. Väike pilt menutuseks 40 km-lt, millelt nähtav näoilme seda hästi ilmestab.



Samas on tegu ühe suurima ja paremini korraldatud maratoniga maailmas. Kui loosiõnn naeratab, siis tasub kindlasti osa võtta. Kiiremad jooksjad saavad peale ka ajaga. vt lisainfo. Naiste ajad on päris mõistlikud. Samas minu vanuseklassi meeste aeg oli registreerimise hetkel 2.45, mis on selgelt liiga väike number.

Monday, November 4, 2013

New York maratoni esmamuljed

Nüüd on siis see jooks tehtud. Juba etteruttavalt ütlen,  et jäin üritusega väga rahule. See melu, mida suurjooksudel koged on midagi erilist ja selle tunnetamiseks tuleb Eestist välja minna.

Aga alustame algusest. Hommikul ärkasin kell 5.00. Pidin ärkama kell kuus, kuid kuna olin juba 11 tundi maganud ja Eesti aja järgi oli käes lõunaaeg, ajasin kargud alla.  Keetsin toas hommikuse kohvi ja näksisin kõrvale kaks pakki Belvita küpsiseid.  Ajavahe sedapidi reisides ei andud tunda ja hommikune varajane ärkamine oli kerge.

Olin registreerides valinud pagasiga variandi, mis tähendas, et stardialast viidi asjad kotiga finishialale. Eelmise aasta oli alguses oht, et see võimalus kaotatakse, kuid jooksjate survel ikkagi jäeti pagasi võimalus alles. Läbipaistev kilekott kuhu tuli asjad panna ei olnud eriti suur. Samas mahtusid kuivad riided ära. Lisaks panin kotti jooginõuga taastusjoogipulbri, et saaksin jooksu järgselt segada endale kosutava rüüpe.

Eelmisel õhtul olin asjad valmis pannud riided ja läbi mõtelnud jooksu taktika. Kavas oli joosta rahulikult 4:30 tempoga, ning võtta geelid 10, 20, 30 ja 35 km-l.

Hommikune ilmateade lubas jahedat ilma. Maratonipäevaks oli kohale jõudnud külmalaine, mis tähendas 6-8 kraadi. Kaasa võetud pikad püksid ja käised kulusid marjaks ära. Jooksuriided seljas ajasin selga lisakihi vanu dresse. Nimelt kuna ooteaeg on stardis pikk, siis tuleb soojalt riide panna. Sellel jooksul on tava, et stardis antakse pealmised riided heategevuseks ära.

Olin valinud starti minekuks laevareisi. Hommikul kell kuus oli veel härmar ja Manhattan säras tuledes. Oli ilus sõit.

Bostoni pommiõnnetuse järgselt oli karmistatud turvameetmeid. Laevu saatsid relvastatud rannavalve kaatrid.  Stardialasse jõudes otsiti kõik sisenejad metalliotsijaga läbi. Arvestades jooksu mastaapsust, ligikaudu 48 000 jooksjat, on tegu tõsise ettevõtmisega. Politseid ja turvameeste kohalolu oli kogu aeg tunda.

Stardialas jagati jooksjad kolme gruppi. Igal grupil oli oma värv, mille põhjal toimus jooksjate jaotamine ja suunamine. Kandsin seekord oranzi värvi. 
Stardialas lubasin endale pudeli vett ja kohvi ning sõin ära kaasa võetud kaks energiabatooni. Seejärel viskasin muru peale külili ja jäin ootama starti. Stardikoridori suunamiseni oli veel aega. Stardiala oli piisavalt suur ning hoolimata suurest jooksjate hulgast mahtusime sinna lahedasti ära. Tualettide jms järjekorrad olid mõistlikud.

Mulle oli määratud stardikoridor eeldatava lõpuaja järgi, mille olin registreerimisel pannud natuke alla kolme tunni. Unistus, mille täitumis ma seekord ei üritanud tagas siiski stardikoha esimese grupis. See tähendas, et 8.20 suunati mind stardialasse ja 8.50 sealt edasi sillale ootama. Start pidi olema 9.40. Ilm oli jahe ning külm kippus vägisi naha vahele. Nii me seal siis seisime, ajasime juttu ja katsusime kuidagi sooja saada. Tuul oli ka piisavalt tugev, mis omakorda võimendas külmatunnet.
Nägime ära naiste eliidi stardi. Naisi ei olnud palju ehk neil oli eeldatavasti päris raske väikse pundiga sellise ilmaga joosta.

Hoolimata korraldajate juhistest enamik loobus teisest kihist alles 5 minutit enne stardipauku või siis esimese kilomeetri  jooksul pärast lähet sillal. Jooksjad lähetati kolmelt silla rajalt ja rajad jõudsid kokku umbes  viie kilomeetri möödudes.

Sain stardis rahulikult minema ning esimene kilomeeter tuli rühkida silda pidi ülesmäge ja seejärel taas allamäge. Allamäel läks kiirus üles ning 5 km vaheaeg näitas, et liikusin liiga kiirelt. Ei olnud kavaski joosta aega alla kolme tunni ning pidurdasin kiirust maha. Uue korrigeerimise tegin 10 kilomeetril. Oli imelik, et pidin tagasi hoidma. Tegelikult on vana tarkus, et maratonis tuleb end tagasi hoida kuni 30-35 km-ni ja siis tuleb hakata jooksma. Tagantjärele vaadates oli kerge mineku põhjuseks allamäge profiil. Raja algusosa kulges allamäge ja seetõttu oli jooksu algus petlikult kerge. Poolmaratoni järgselt tuli ilmsiks raja tegelik profiiil.  Pidevalt üles-alla jooks. Sellist lauget kulgemist raja teises osas ei olnudki.  Rada ületas mitmeid sildu, mis tähendas pikki aeglasi tõuse ja siis allamäge jookse.

Kokkuvõttes tappis selline profiiil mu jala ära.  Ei olnud ammu asfaldil jooksnud ning allamäge jooksmine põrutas jalatallad ikka korralikult ära. Kusagil poole maa peal sai kerge minek otsa. Olin alustanud liiga kiiresti ja see maksis nüüd kätte. Lasksin tempot veel alla, et kulgeda mõnusalt ja mitte lõhkuda liialt jalgu.

Sellist kaasaelamist, mis raja kõrval toimus, ei olnud enne kogenud. Kui teistel suurtel jooksudel on ikka pikki alleesid, kus kaasaelajaid ei olnud, siis NY oli praktiliselt kogu 42 km raja äär palistatud rahvamassidega. Mõningatesse kohtadesse vaatajaid ei lastud, nagu sillad jms. Kuid see möll ja melu raja kõrval oli super. Pea igal miilil oli mingi muusikabänd ja kaasaelamine toimus mitmes keeles.

Kohalikud jooksjad, kes kandsid piirkonna klubi särke, neile elati piirkonna põhiselt kaasa. Eriilise tähelepanu ja ergutuse osaliseks said politseinikud. Politsei amet on ameeriklaste poolt väga hinnatud ja seda oli rajal tunda.Hüüti pidevalt "Go, go NYPD". Eks igal jooksul on ka kostüümides jooksjad. Mul õnnestus alates poolest maast joosta koos supermaniga. Ja ka temale elati häälekalt kaasa.

Jooksjate jootmine oli väga hästi korraldatud. Iga miili (1,5 km) järel oli joogipunkt, kus pakuti spordijooki ja vett. Lauad olid pikad ja jootjad abivalmis. Maha visatud tühjad topsid üritati harjadega kohe kokku lükata, et hoida rada puhas.

Esimest korda jooksin maratoni miilide mõõtkavas ja tunne oli, et miilidena on joosta psühholoogiliselt lihtsam. 26 miili on ikkagi vähem kui 42 kilomeetrit. Eriti lõpuosa, jäänud veel 2 miili, 1 miil jne.

Raja lõpuosas kulges pargis, kus rada kulges künklikul maastikul ja oli pidevalt üles ja alla. Ma jooksin ühtlaselt kuigi oli näha, et paljudele oli need lõpu tõusud liiast. Lõpuosas mitmed kippusid kõndima.

Kuna eesmärk oli mataon läbi joosta, siis ei häirinud kui raja peal möödusid kõigepealt 3:00 tempomeistrid, siis 3:05 ja lõpuosas 3:15 grupp. Liikusin omas tempos ja nautisin melu ja vaateid. Sildadelt avanevad vaated olid suurepärased.  Hoolimata raskest rajaprofiilist.

Alles lõpujoone eel , kohalikus mõõtkavas oli lõpuni 150 ühikut, tegin mõned kiiremad sammud kui nägin, et võimalik lõpetada ajaga alla 3.20.

Lõpus medal ja taastav toidukotike. Kiitmine jätkus ka raja lõpus ning meditsiinipersonal jälgis väga valvsalt, kui kellelgi natuke rohkem paha hakkas või maha istus. Kohe oldi juures ja pakuti abi.

Lõpus taas jagati jooksjad kaheks, pagasiga ja ilma. Need kes pagasiga, neile pandi termokile ümber ja suunati pagasi suunas.  Teised said pleedid ja suunati pargist välja.

Pagasiautod olid järjestatud pargis alates suurematest numbritest ehk nüüd tuli jalutada päris pikalt, et riided kätte saada. Samas loogiline, kuna siis ei tekita esimesed lõpetajad ummikuid vaid hajutatakse kogu rahvas parki ära. Ja tavapäraselt eespool lõpetajad on ka treenitumad ehk jõuavad ka vajaliku pikema maa maha käia. Taastumiseks oli see käimine hea ja aitas jääkained paremini välja. Kui oleks seisma jäänud, oleks järgmine päev olnud hullem.

Kokkuvõttes sai kinnitust, et maraton on midagi muud kui lühemad jooksud. Maratonis on iga detail õnnestumiseks oluline ning seda tuleb joosta peaga, mitte jalgadega.

Lisamõtted ja fotod siis järgmise postitusega. 
Vabandan kirjavigade pärast aga pean tormama edasi lennujaama suunas.

Saturday, November 2, 2013

Päev enne maratoni

Eile jõudsin õnnelikult kohale. Pikk reis oli. Kokku kulus Tallinna lennujaamast hotellini pea 24 tundi. See võttis päris võhmale. Vaatame, kas õnnestub natuke sõidust kosuda. Õnneks sain öösel 11 tundi magada ja kerge hommikusöögi taastumiseks.


Hommikuse kerge 20 min sörgi eesmärgiks oli jalad reisist liikuma saada. Õhtul siis samuti kerge sörk + mõned jooksuharjutused ning rütmijooksud peale. Tänase päevale kavva jäi hotelli vahetus, messikeskusest maratonimaterjalide äratoomine ning seejärel korralik pasta, et natukenegi reisiga tekkinud energiaauku lappida.

Valisin stardi eelse majutuse laevasadama juurde Wall street-i kõrvale. Kuna hotellid on selles piirkonnas kallid, siis luban seda luksust vaid üheks ööks. Samas on see oluline, kuna startida tuleb hommikul vara.

Messikeskus oli tavapärane. Hinnatase on soodsam juba seetõttu, et kursivahe tekitab hinnavõidu ca 20%. Lisaks väheke teistsugune valik nii mallide kui värvide osas. Samas ostuhullusele ei allunud ja pääsesin kahe paari jooksusokkidega.

Ilma osas ei ole veel teada, mis saab. Hommikul lühikese särgiga sörkides oli täitsa soe. Päeval küttis päike õhu päris soojaks: ca 18-20 kraadi. Samas homseks on ilmateade jooksu silmas pidades lootustandvam. Lubatakse vahemikus 8-10 kraadi. Seda ka päeval ehk kohalikele veidi harjumatu kuid põhjamaise ilmaga harjunule parimat ei oskakski tahta. Lõuna söödud suundusin hotelli Aktuaalse kaamera spordiuudiseid vaatama. Natuke imelik enne õhtust sörki ja pärast lõunasööki õhtuseid uudised vaadata. Aga ajavahe teeb selle võimalikuks. Tuleb veel üleval püsida ning siis varsti magama minna.

Hommikul äratus kl 6.00, et jõuda 6.30 väljuvale laevale. Start on 9.40, esimese lainega. Stardinumber seekord 2-330, oranzi värvi. See tähendab, esimene laine , oranz rada, 2 stardigupp 1 laines ehk kohalike tippude järel.

Ameerikas minnakse täna öösel vastu homset talveajale ehk saab tunnikese magamiseks juurde.