Viimasel ajal tundub, et elu ise sätib mu treening- ja puhkerütmi. Kolm nädalat enne maratoni sai tehtud korraliku mahuga treeningnädal (tekitasin nö koormuse löök). Selle järgsel nädala alguses tundsin, et viirus hakkab vist kimbutama. Tuli võtta igaks juhuks täiendav puhkepäev ning jätta ära intensiivsemad trennid. Tahtmatult kujunes kava selliseks, et kaks nädalat enne maratoni tuli kaks puhkepäeva ja maratoninädalal kolm puhkepäeva. Tagantjärgi vaadates toimus sellega vormi teritamine (inglise k. tapering), kus kaks nädalat enne võistlust toimus koormuse järk-järguline langetamine, mis omakorda teoorias peaks viima vormitõusule.
Maratoninädalal sai tehtud vaid paar kerget treeningut. Sama nädala neljapäeval spordihallis kerge maratonitempos tehtud jooksukrossi kiiruse ja pulsi suhe näitas, et vorm tundus olevat päris terav. Selliseid pulsse oleks soovinud näha eelmise aasta sügisel maratoni eelselt.
Tartu 42. (minul järjekorras kolmas) maraton kujundus sõidetutest kõige kergemaks. Treeningute keskmise kiiruse põhjal järeldasin, et ajaparandus 15 min võrreldes eelmise aastaga ei tohiks olla probleem. Eesmärk oli jõuda üks stardigrupp ettepoole. See sai kindlalt täidetud. Lõpuaeg napilt alla 4 tunni oli meeldivaks üllatuseks.
Harimäe tõusu järgselt.
Motivatsioonile pani see tõsise põntsu. Otsustasin võtta rahulikumalt, mitte kulutada energiat tühjale tööle ja nautida sõitu. Igas joogipunktis sai rahulikult sisse kummutatud mustikakissell ja soe tee. Mõnus oli. Hulga parem kui tuubist suhu pressitud geel, mis tükk aega söögitorus otsustab kuhu suunas edasi liikuda.
Joogipunktidesse jõudes hämmastas rajale maha jäetud geelituubikestade hulk. Nagu tõeline lahinguväli. Ees käib vist tõsine andmine, kus laskemoona kokku ei hoita. Samas, eks see ole ka lõpuaegadest näha.
Erinevalt eelmistest kordadest, kus ootasin lõpujoont ja viimane kolmandik oli kannatamine, oli seekordne sõit kuni viimase kilomeetrini puhas nauding. Paaristõugeteks jätkus jõudu kuni lõpuni ning vahelduva tehnika puhul libistasin pikemalt kui konkurendid. Vahelduvtehnika osutus lõpusirgetel paaristõugetest kohati tõhusamaks kuna siis takistas libisemist vaid ühe suusa pidamismääre.
Tänasin rajal olles mõttes Mariust Intervallventti trenni eest ja Sparta suusatreenereid Jaanus Teppanit ja Eiko Toomi, kes nii mitmelegi ilmsele vajakajäämisele suusatehnikas tähelepanu juhtisid. Teisalt kirusin määrdemeistreid ja oma suurenenud kehakaalu. Ei teagi kummal oli halvas libisemises suurem süü.
Lõpetadest teadsin, et järgmiseks aastaks jäi arenguvaru. Seda ennekõike suusa libisemise arvelt kui ka ettevalmistuselt. Nii et uuel aastal uue hooga.
Tervise taastumise järgselt panen rõhu jooksule. Pikem jooksupaus on tekitanud juba väikse nälja jooksmise järele. Tartu 23 km ootab ees ning miks mitte parandada aega ja kohta. Viimane tähis sellelt rajalt on aastast 2009 ajaga 1.45.