Wednesday, February 20, 2013

42. Tartu maratoni järgselt

Istun kodus ja ravin ennast. Maratoni lõpetamise järgselt olin tõenäoliselt liiga pikalt õues külma käes ning tagajärjeks on külmetustõbi kõrge palavikuga. Maratoni korralik pingutus avas salapärase akna, millest viirused said sisse pugeda.

Viimasel ajal tundub, et elu ise sätib mu treening- ja puhkerütmi. Kolm nädalat enne maratoni sai tehtud korraliku mahuga treeningnädal (tekitasin nö koormuse löök). Selle järgsel nädala alguses tundsin, et viirus hakkab vist kimbutama. Tuli võtta igaks juhuks täiendav puhkepäev ning jätta ära intensiivsemad trennid. Tahtmatult kujunes kava selliseks, et kaks nädalat enne maratoni tuli kaks puhkepäeva ja maratoninädalal kolm puhkepäeva. Tagantjärgi vaadates toimus sellega vormi teritamine (inglise k. tapering), kus kaks nädalat enne võistlust toimus koormuse järk-järguline langetamine, mis omakorda teoorias peaks viima vormitõusule.

Maratoninädalal sai tehtud vaid paar kerget treeningut. Sama nädala neljapäeval spordihallis kerge maratonitempos tehtud jooksukrossi kiiruse ja pulsi suhe näitas, et vorm tundus olevat päris terav. Selliseid pulsse oleks soovinud näha eelmise aasta sügisel maratoni eelselt.

Tartu 42. (minul järjekorras kolmas) maraton kujundus sõidetutest kõige kergemaks. Treeningute keskmise kiiruse põhjal järeldasin, et ajaparandus 15 min võrreldes eelmise aastaga ei tohiks olla probleem. Eesmärk oli jõuda üks stardigrupp ettepoole. See sai kindlalt täidetud. Lõpuaeg napilt alla 4 tunni oli meeldivaks üllatuseks. 


Harimäe tõusu järgselt.

Stardis suuski proovides tundus, et pidamine oli määritud liiga äkiliseks. Kuri aimdus ütles, et see hakkab täna libisemist segama. Nii see rajal oligi. Kuni Harimäe tõusuni läks kõik ladusalt. Suusk pidas ja muudkui rühkisin ülesmäge. Esimene ja teine 10 km sai läbitud 35 minutiga. Samas kui algas pikemate laskumiste osa, siis selgus, et suusk peab liigagi hästi. Isegi teiste tuules oli laskumistel raskusi kannul püsimisega. Pidevalt libiseti kas tagant selga või osavamad said tuhinaga kõrvalt mööda. Proovisin küll laskumistel hoogu juurde lükata aga kui ei libise siis ei libise. Lükka palju tahad. 

Motivatsioonile pani see tõsise põntsu. Otsustasin võtta rahulikumalt, mitte kulutada energiat tühjale tööle ja nautida sõitu. Igas joogipunktis sai rahulikult sisse kummutatud mustikakissell ja soe tee. Mõnus oli. Hulga parem kui tuubist suhu pressitud geel, mis tükk aega söögitorus otsustab kuhu suunas edasi liikuda.

Joogipunktidesse jõudes hämmastas rajale maha jäetud geelituubikestade hulk. Nagu tõeline lahinguväli. Ees käib vist tõsine andmine, kus laskemoona kokku ei hoita. Samas, eks see ole ka lõpuaegadest näha. 

Erinevalt eelmistest kordadest, kus ootasin lõpujoont ja viimane kolmandik oli kannatamine, oli seekordne sõit kuni viimase kilomeetrini puhas nauding. Paaristõugeteks jätkus jõudu kuni lõpuni ning vahelduva tehnika puhul libistasin pikemalt kui konkurendid. Vahelduvtehnika osutus lõpusirgetel paaristõugetest kohati tõhusamaks kuna siis takistas libisemist vaid ühe suusa pidamismääre. 

Tänasin rajal olles mõttes Mariust Intervallventti trenni eest ja Sparta suusatreenereid Jaanus Teppanit ja Eiko Toomi, kes nii mitmelegi ilmsele vajakajäämisele suusatehnikas tähelepanu juhtisid. Teisalt kirusin määrdemeistreid ja oma suurenenud kehakaalu. Ei teagi kummal oli halvas libisemises suurem süü.

Lõpetadest teadsin, et järgmiseks aastaks jäi arenguvaru. Seda ennekõike suusa libisemise arvelt kui ka ettevalmistuselt. Nii et uuel aastal uue hooga.

Tervise taastumise järgselt panen rõhu jooksule. Pikem jooksupaus on tekitanud juba väikse nälja jooksmise järele. Tartu 23 km ootab ees ning miks mitte parandada aega ja kohta. Viimane tähis sellelt rajalt on aastast 2009 ajaga 1.45. 

Monday, February 4, 2013

Jooksja veri

Kevade saabumisega kasvab ringi liikuvate viiruste arv. See on periood kus viirused ründavad ka sportlasi. Hoolimata sellest, et treenitus teeb nad vastupidavamaks viiruste suhtes.

Sellega seoses otsustasin jagada infot verenäitajatest, mida pean spordi tegemisel oluliseks jälgida. Näitajaid on muidugi rohkem kui neli, kuid harrastussportlasena valisin välja mõned enda arvates olulisemad: monotsüüdide arv, neutrofiilide arv, hematokritt ja hemoglobiin. Esimesed kaks annavad infot võimalike haiguskollete kohta ja viimased kaks on olulised vastupidavusalade sportlastele jälgimiseks.

Käies aeg-ajal verd andmas, soovitan need näidud verepildist kusagile kirja panna ning aja jooksul tekib teil teadmine oma verepildist ning kuidas haigused või treeningkoormused mõjuvad verenäitudele. 


Järgnevalt lühidalt nendest näitajatest:

Hematokritt on näitaja mille abil mõõdetakse vere voolavust. Mida kõrgem on näit, seda rohkem on vere vormelemente ja seda paksem on veri. Vere vormelementide hulka kuuluvad ka punased verelibled, mille rohkus annab eelised vastupidavusaladel.

Vastupidavusalade harrastamine suurendab vere mahtu. Kuna mahukasv toimub peamiselt vedela osa (plasma) arvelt muudab vastupidavussport vere vedelamaks ehk hematokriti näit langeb. Meestel ei tohiks hematokriti näit langeda alla 40% ja naistel alla 37%, kuna siis on veri liiga vedel ja veres ei ole piisavalt hemoglobiini.

Kui näitaja on tavapäraselt kõrgem (üle 50%) võib see viidata vedelikupuudusele organismis. Selle põhjuseks võib olla nii liigne higistamine kas kuumuse või mäestikutreeningutel. Samas võistlusspordis üle selle piiri näitaja võib tähendada koheselt võistluskeeldu. Üle 50% näit on seotud ka riskiga kuna veri muutub liiga paksuks ning veri ei pruugi peentest veresoontest enam läbi minna ja tekib trombioht.

Vere punaliblede arvu kasv toob kaasa nii hemoglobiini kui hematokriti näitajate tõusu.

Hemoglobiini hulgast sõltub vere hapnikutranspordi võime. Mida kõrgem on hemoglobiininäit, seda parem veri on sul vastupidavusalade tegemiseks. Madal näit võib viidata ka rauapuudusele organismis.

Valged verelibled kaitsevad haigusetekitajate eest. Valgeliblesid on veres vähem kui punaliblesid. Pärast tugevat füüsilist pingutust kasvab nende arv kiiresti. Samas ei tähenda see, et organism oleks haige. Samas valgete vereliblede arvu suurenemine võib viidata haigusele ehk kui tunnete end kehvasti on mõistlik anda vereproov verenäitajate saamiseks.

Valged verelibled jagunevad neutrofiilideks ja monotsüüdideks.

Monotsüüdide üle normi näit viitab kroonilistele põletikele või viirushaigustele organismis. 
Neurofiilide kasv viitab bakterite kasvule organismis ning et organism võitleb nende vastu.

Tavapärane verenäit on seetõttu küllaltki informatiivne ja annab tagasisidet, kas organismis on haiguse jälgi või mitte. Aeg-ajalt oleks mõistlik verepilti kontrollida.

Lõpetuseks vere normnäitajad (meestel ja naistel mõnevõrra on erinevad normvahemikud)

Näitaja
NORM (M)
NORM (N)
Nimetus
min
max
min
max
MXD%
2
8
2
8
Monotsüüdid
MXD*
0,2
1
0,2
1
Monotsüüdid
NEUT*
2
7
2
7
Neutrofiilid
NEUT%
45
70
45
70
Neutrofiilid
Hgl g/l
134
170
120
150
Hemoglobiin
HCT
37
49
36
46
Hematokritt


Kasutatud allikad:
1. Neumann, Pfützner/Hottenrott, "Suur triatloniraamat"
2. http://www.leukeemia.ee/?page=14