Thursday, January 24, 2019

Tondiraba sisemaraton 2019

Sisemaratonile läksin vastu eelarvamustega. Olin kuulnud, et hallis on õhk kuiv ja pigem palav, betoon on jooksmiseks kõva ning teistest jooksjatest möödumine vaevaline. Lisaks oli kuklas kahtlus kas keha ringil jooksmisega kaasnevat ebaühtlast sammupikkust vastu peab. Sisehallis kurvi jooksmine on mul sageli seljaprobleemidega päädinud.

Jooksule minnes oli mul mitu eesmärki:
  1. Testida kui kaua suudan joosta spordijoogi pealt ehk geele mitte kasutades.
  2. Testida, kas ja kui kaua suudan hetkevormi pealt joosta ühtlases (võimalusel tõusvas) tempos. 
  3. Saada mingi ettekujutus väiksel ringil pikema maa jooksmisest. 
  4. Teha talvistes tingimustes mõned kvaliteetsed jooksusammud. 

Varustusest võtsin kaasa 5 pudelit spordijooki, millest 3 segasin kodus valmis ja kahte panin vaid joogipulbri, et siis vajadusel kohapeal vett lisada. Ma ei teadnud kaua ma jooksen ning seetõttu ei olnud mõtet liialt spordijooki ette valmis teha. Kolmest pudelist pidi jätkuma arvestuste kohaselt 3 tunniks.

Igaks juhuks pakkisin kaasa ka teised, pehmema tallaga tossud, kui betoon peaks liialt jalgadele hakkama.

Pilt rajast. Allikas: ürituse koduleht

1. Spordijoogist energia saamine


Teoorias peaks spordijoogist imenduma süsivesik paremini kui geelist võttes ja vett peale juues. Seda soovisin testida. Kasutasin seekord testimiseks SIS elektrolüütidega spordijooki, mis poole liitri segus oli 36g süsivesikut. Kuna joogi kättesaamine oli mugav, siis iga 15 minuti tagant võtsin pudeli jooksule kaasa ja lonksasin vaikselt ühe ringi jooksul.

Esimesel tunnil vastas veerandtunnine intervall janu tekkimisele ning esimese tunni möödudes sai pudel tühjaks. Teisel tunnil hakkas janu natuke varem tekkima. Proovisin natuke kannatada ja hoida joomise intervalli. Lisaks tualetipeatus petlikult näitas, et vedelikku organismis on. Kolmas tund läks veel janusemaks ehk vedelik sai rutem otsa kui plaanitud ning segasin valmis neljanda pudeli. Joogi allasaamine oli kolmandal ringil juba vaevalisem ja joomine raskem. Võimalik, et põhjuseks oli ka vaikselt tõusnud tempo, mis pani mingist punktist organismi vedeliku omastamise protsessi viletsamalt tööle.

Maratoni läbinuna suutsin joosta mõned kilomeetrid veel peale ja siis oli jalgadest jaks otsas. Lihas jooksis kinni ja ei suutnud valitud tempot enam vajaliku kergusega hoida.

Katse õnnestus selles mõttes, et tõestasin endale, et mõõduka tempoga (ca 5.00 kilomeetrile) joostes piisab maratoni läbimiseks täiesti spordijoogist. Energiat jätkus piisavalt et hoida kogu jooksu vältel ühtlast tempot.

Samas 15 minutiline joomise intervall oli maratoni teises pooles natuke pikk. Oleks pidanud tesies pooles varem ja sagedamini jooma. Maratonijooksuks ehk taktika töötab kuid pikema maa jätkusuutlikuks läbimiseks on selge, et on vaja minul sagedamini juua.

2. Tõusvas tempos jooks

Oli üllatavalt kerge hoida väiksel ringil ühtlast tempot. Ekraanil kuvatav iga ringi aeg andis tagasisidet, kas tempo oli tõusnud või langenud. Joostes ringi ühe sekundi kiiremini tähendas see umbes 4-5 sekundit kilomeetrile. Teistest jooksjatest mööda jooksmine mõnevõrra kõigutas tempot aga siiski suutsime Priiduga koos hoida järjepidevalt ühtlast tempot. Teises pooles kraapisin mõned sekundid ringiajast ehk suutsin tõsta tempot 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Tempokross sai läbi 44 kilomeetril, kus ringiaja hoidmine läks keeruliseks. See tähendas, et treening tuli lõppenuks lugeda.

Oli mõnus taas kogeda, et maratonis on võimalik targalt (ühtlaselt) joostes saada oluliselt parem tulemus kui üritades esimeses pooles kiiremini joosta. Oluline on just teine pool ühtlaselt joosta ja selle tagab vaid rahulikum algus. Sisuliselt tõusin teise poolega ca 14 kohta.

3. Väiksel ringil jooksmisest

Tondiraba raja kurv on oluliselt laugem kui sisestaadionil joostes. Kurv ei seganud ning muusika ja teistest jooksjatest pidev möödumisvajadus hoidis meeled erksad. Kui keha oleks kestnud, siis vaimu mõttes oleksin olnud valmis vabalt edasi kulgema. Iga ringi järgselt tempo tagasiside aitas hoida tempot ühtlasema ja ka seda kontrollida paremini kui seda saab teha linnamaratonil.

Betoonpõrand ei tundunud mulle kõvem kui asfaldil jooksmine. Isegi oli mugavam kuna kogu rada oli täiesti sile ning selles mõttes sai kergelt kerides ilma ühegi tõusuta mõnusalt joosta. Sisetingimustes ei olnud tuult ega muud segavat faktorit. See, et esikolmikus kõik jooksid aja alla 3 tunni näitab, et sellel rajal saab ka kiiresti joosta.

Kokkuvõttena

Kõik eelarvamused said kummutatud ehk Tondirabas saab talvel teha kvaliteetse jooksu. Treeninguks jääb maraton pikaks. Sarnaselt Maratonile, mis üritusena oli väga äge, võiks Tondiraba hallis talvel korralda eraldi ka 30 kilomeetri jooksu. 119 ringi oleks täpselt 30,068 km. See sobiks treeninguna paremini talveperioodi ja tõenäoliselt leiaks jooksjate poolt sooja vastuvõtu. Tänud Urmole, et korraldab oma jookse. Julgen kindlasti seda talvist jooksuvõimalust soovitada.

Thursday, January 17, 2019

Aju treenimine

Matt Fitzgerald oskab huvitavalt kirjutada. Tema viimati ilmunud raamat "Jooksja aju treenimine" (inglise keeles Brain Training for Runners) põhihüpotees on, et piirangud meie jooksu võimekusele võistlustel tulenevad ajust. See on järg raamatule "Kui tõsiselt sa seda soovid: mõttejõul valitsedes lihaseid) (How Bad Do You Want It?: Mastering the Psychology of Mind over Muscle), milles ta tõi palju päriselu näiteid, kuidas sportlased on suutnud ületada ja muuta oma sportlikku suutlikust muutes mõttemaailma.

Aju, üritades hoida kriitilises olukorras (näiteks maksimaalne pingutus jooksus) organismi funktrioone tasakaalus, annab signaali, et tuleb tagasi hoida. Ja kuigi osa aju valikust põhineb signaalidel, mida ta saab kehast (energiavarude lõppemine, vedelikutasakaal, laktaat jne), on peamine otsustaja, kas maksimaalselt pingutada edasi või mitte, kinni kahe kõrva vahel.

Aju, lähtuvalt eelnevast kogemusest ja organismist saadavast tagasisidest, annab suuniseid millise tempoga joosta. Lihtne näide. kui lähete jooksma 10 kilomeetrit või maratoni, teeb jooksja selge valiku tempo osas, millega ta distansti läbib.  Ja see valik põhineb peamiselt eelneval kogemusel ning treeningutel õpitul ja saadud tagasisidel.

Matt oma treeningplaane tutvustades toob sisse uudse lähenemise ehk kiirused jms kavandab ta mitte hetkevõimekusest lähtuvalt vaid sellest, mis kiirusega on plaan võistlus läbida. Kes detailsemalt soovib seda lähenemist uurida, soovitan raamatut lugeda.

Aju võrgustik ja impulsid

Mul meenus selle raamatu lugemisel koheselt eksperiment, mida ma tegin hilissuvel Peetri jooksul.

Peetri 10 kilomeetrit jooksma minnes ma ei läinud võistlema. Mu eesmärk oli teha 6 kilomeetrine tempokross. Ehk ma võtsin endale eesmärgiks mitte pingutada kogu distants vaid natuke üle poole maa. Ja joostes mõnusalt ütlase tõusva tempoga 6 kilomeetrit ära, ma võtsingi korraks sörgipausi. Sest treeeningeesmärk oli täidetud. Võttes rahulikumalt järgmise pool kilomeetrit hakkasin taas tõstma vaikselt tempot ja kuna olin natuke vahepealsel pausil taastunud otsustasin, et proovin joosta tõusvas tempos viimased 3 km. Ja see oli ajule vastuvõetav kuna jutt oli vaid 3 kilomeetrist. Suutsin lõpetada koguajaga natuke 40 minuti peale ning sain mälestuseks väga mõnusa jooksuelamuse.

Lugedes Matt raamatut taipasin aru, et sisuliselt Peetri jooksul kavaldasin aju üle. Jagades 10 km kaheks tempokaks lõiguks 6km ja 3 km oli see ajule vastuvõetavam kui joosta korraga 10 km tempokalt. See oli näide lühikeselt jooksult.

Sarnase järgmise kogemuse sain käesoleva aasta esimesel päeval, kus Leivoga koos läksime testima Taliharja rada. Ka sellel jooksul lõpuosas jooksin vaid tahtejõu pealt. Aju karjus juba ammu, et aeg oleks kõndida ja võtta tempot alla. Aga eirates seda soovitust ja keskendudes Leivo kannul püsimisele suutis keha tegelikult liikuda hoolimata sellest, et nii vedelik kui energia olid juba poolest distantsist otsakorral. Geel kurgust alla, lund natuke peale ning tuleb edasi liikuda. Ja liikusingi.

Mõlemad näited olid seotud psüholooogia ja mõtete muutmisega ja andsid mulle mõtteainet kuidas kavandada järgmisi raskemaid treeninguid.
Kokkuvõtvalt rasked ja õnnestunud treeningud on vajalikud, et anda ajule kogemus, et organism suudab ning lükata edasi piiri, millest aju otsustab sekkuda. Ja siis ei ole võistlusel vaja teha muud kui kogemuse pealt tulemus ära vormistada.