Wednesday, September 21, 2011

Jooksujalanõudest


Millist jooksujalanõud valida? Sellele mõtleb nii jooksuga alustaja kui edasijõudnu.
Kui on oluline ilus uus mudel, siis tuleb ostmisega oodata kevadeni. Jalanõude tootjad tulevad kevadeti välja uute mudelitega. Kui aga on soov natuke säästa, siis on mõistlikum teha ost sügisel, kui lõppeva hooaja mudelid alla hinnatakse. Tõsisemalt harjutaval harrastajal kulub hooajaga umbes kaks paari (igapäevane treeningjalanõu ning kergem võistlusjalanõu), mistõttu võib ostu ajastus anda märkimisväärse säästu.
Ma olen mõtelnud jooksu ajal erinevate jooksujalanõude teemadel kirjutatud artiklite peale. Ühtedes rõhutatakse pehmenduse ja toestuse tähtsust ning  teistes laidetakse seda, soovitades minna algupärase juurde ehk paljajalu (st varvassussides) jooksmist.
Arvan, et on olemas teatud seaduspärasused, mida nende artiklite lugemisel tasuks arvestada.

Jooksmisega alustades tuleks eelistada toekamate pehmendustega (raskemaid) jalanõusid.
Enamik inimesi unustab lapsepõlve jooksuoskuse ära. Mida aeg edasi, seda vähem lapsi liigub joostes ehk seda oskust paljudel kahjuks ei tekigi. Täiskasvanuna jooksmisega alustades on meil sees käimise liigutus ja ka jooksmisel kasutame sisult käimise liigutust. Asetame jala kaugele ette maha ning jookseme (astume) üle kanna. Jooksmisega alustades on jalalihased nõrgad ja ei suuda hoida jalga õiges asendis ega tagada vajalikku vetruvust.  Siit ka põhjendus, miks vajatakse jooksmisega alustades hea kannapehmenduse ja toestusega jalanõusid. Algaja jooksja ei jookse kiiresti, mistõttu ei ole niivõrd tähtis jalanõu kaal.

Kui jalg harjub muutub tugevamaks võib hakata vaatama kergemate jalanõude poole.
Jooksmisega alustades kohe kergeid, ilma toestuseta jalanõusid osta, on riskantne. Kui te ei ole kergkaalus (pikkus  miinus 110), siis on oht pehmendusteta jalatsitega end ära põrutada ning jooksmise harrastus või lõppeda peatselt (põlvevalud, seljavalud jne). 
Kergem mudel tähendab vähem toestust ja põrutuse kaitset.  Ühelt poolt kulub jooksmisel vähem energiat. Samas kergem jalanõu eeldab, et jalalihased on tugevamad ning suudavad kaitsta põrutuse eest.
Selle aasta SEB Tallinna poolmaratonil põrutasin päka kerga jalanõuga päris ära, mistõttu otsustasin sügisese maratoni joosta raskema, kuid rohkema tostusega jalanõuga.  

Varvassussidega jooksevad tõsised entusiastid.
Varvassusside pooldajate üheks argumendiks on viide, et see on pöördumine tagasi algupärase (loomuliku) jooksu juurde. Iseenesest õige, kuid kui ennemuiste joosti ja liiguti palju palja jalu on sellest ajast siia-sinna asfalti maha pandud ning viimane põrutab kõvasti.. Jooksjad räägivad, et ka asfaldil on erinev pehmus. Kõnniteel olev asfalt on väidetavalt pehmem kui autoteel. Ma ei ole küll vahet tunnetanud kuid selles kogemuses sisaldub oma iva tõtt. Tasuks tõsiselt mõtelda, et kui soovite joosta maratoni, siis selle varvassussides ettevõtmine saab olema tõsine katsumus. Algaja jooksja ei tohiks maratoni kindlasti varvasussides ette võtta.
Möönan, et paljajalu või varvasusssides jooksmisel on kasu jalalihaste arendamisel. Samas seda tuleb teha pehmel pinnasel. Maratoni läbimine eeldab rohkem kaitsvaid jalavarje.

Millist marki eelistada on minu hinnangul meeldivuse /sobivuse küsimus.
Jalakuju, jooksustiil jms on inimestel erinev, mistõttu valiku tegemiseks tuleb erinevaid mudeleid proovida. Mul oli näiteks Adidase jalanõuga kogemus, kus erinevatel aastatel toodetud sisult samast mudelist üks paar hakkas hõõruma ja teine paar ei hakanud.


Eks iga margi müüja kiidab oma mudelit.  Samas olen teinud mõned üldistused proovitud mudelite põhjal (igast ,margist olen proovinud vähemalt 3 erinevat mudelit):

  • New Balance – Plussiks, et sama mudelit on võimalik saada erineva laiusega jalale. Mis mulle ei sobi, on viimaste aastate mudelitel laiast tallast tulenev liigne toestus, mis mind näiteks jooksmisel häirib. Talla materjalina kasutatakse erilist põrutust summutavat kummi, mis säästab küll jalga põrutuse eest kuid mulle tundub, et see teeb jalatsi jooksmisel tuimaks ja summutab ühtlasi äratõuke. Samas olen täheldanud, et New Balance põhja kummisegu ja muster on selline, mis tagab hea pidamise talvel libedusega joostes.
  • Asics – hästi pehme ja vetruva põhjaga. Geel kaitseb hästi põrutuse eest. Hästi rulluvad. Samas jalatsi siseosa materjalid on õrnad ja minul kulus kannaosa materjal seest ruttu katki. Viimane oligi põhjuseks, miks olen jalatsi marki vahetanud, kuna Asics ei pea mul vastu. Tald peaks vastu, kuid vooder laguneb. Sama igati sobiv jalats jooksmisega alustamisel.
  • Adidas – jäigema tallaga, mis annab hea rajatunnetuse. Rulluvus keskmine ja heast vastupidavast materjalist. Ka hind mõistlik.
Kokkuvõttes võiks olla jalanõude kapis mõned paarid varuks. Kiiremate lõikude ja võistluse jaoks võiks kapis olla kergem mudel ning pikkade asfaldiotsade tarbeks raskema ja rohkema toestusega mudel. 
Kui üks treeningust taastub, saab teisega joosta. Nii imelik kui see ei ole vajab lisaks jooksjale ka jalanõu taastumist. 

Sunday, September 4, 2011

"Sa ei ole normaalne"

Selline hinnang on sagedane tutvusringkonnas kui mainin, et mulle meeldib joosta maratone. Kõrvaltvaatajale võib tunduda 42 km läbimine arusaamatu, mis nõuab meeletut ettevalmistust.

Samas enda näitel võin kinnitada, et maraton on võimalik läbida ka poole aastase treeningu pealt. Vaatasin  2008.aasta treeningpäevikust, et sama aasta märtsi keskpaigas, peale aastast pausi, tegin jooksulindil esimesed jooksusammud. Proovisin mida põlved teevad peale vigastust ja kas saan joosta. Sama aasta mais läbisin Tartu jooksumaratoni napilt alla 2 tunni ning augusti keskpaigas jooksin oma esimese maratoni Helsingis ajaga 3.46. Hull ettevõtmine arvestades, et spordiarst soovitas 2007 a suvel mitte tegeleda enam jooksmisega.

Mind ajendas 2008.a. vaid soov  korra elus läbida see müstiline vahemaa. Isegi kui põlved ei pea vastu, teha unistus teoks. Tagantjärgi vaadates arvan, et olin tõesti hullumeelne võttes sellise väikse ettevalmistuse pealt ette maratoni. Lõpetamisest saadud tugevast heast emotsioonist sai alguse mu tõsisem huvi jooksmise vastu.

Olen juurelnud, miks ma tegelen sellise alaga? Olen saanud enda jaoks lihtsa vastuse. Ennekõike seetõttu, et see harrastus aitab kasvatada tahtejõudu. Oskust mitte alla anda.

Miks kogu see jutt? Eelnev oli ajendatud laupäevases Postimehes Jaan Rannapi juubeli puhul ilmunud artiklist, milles oli toodud sügavasisuline tsitaat  Rannapi teosest "Kukepoks":


"Mulle tundub, sport suudab vahel selgeks teha, et lootust sinus tappa ei saa keegi peale sinu enda".

Arvan, et see lause võtab täpselt kokku sh. maratonijooksu sisu.  Nii mitedki tuttavad on loobunud oma eesmärgi poole püüdlemisest peale esimesi tagasilööke. Olgu selleks vigastus või soovitud ajalise eesmärgi mittesaavutamine.


Elus võib tulla tagasilööke. Kuid iga ebaõnnestunud jooksu tuleb võtta kui õppetundi, mis aitab sind joosta targemalt. Vaid andekad võivad saavutada tulemused kiiresti. Tavapäraselt tuleb teha pikalt ja järjepidevalt tööd. Pikamajooks on valdkond, kus tulemuse saavutamiseks tuleb teha aastaid tööd .

Edu kõigile, kes võtavad ette järgmisel nädalavahetusel maratoni. Lipake targalt (st esimeses pooles hoidke varu) ja ärge andke alla. Nagu staazikad maratoonarid mulle on rõhutanud "maraton algab 30. kilomeetrist". Hoian pöialt treeningkaaslastele, et nad oma eesmärgi saavutaksid ja leiaksid sellest jooksust tahet edasi harjutada.

Maratonide rekordite tabelit vanuste lõikes http://www.arrs.net/SA_Mara.htm sirvides selgub, et pikamaajooksus võib häid tulemusi saavutada veel päris soliidses eas. :)