Monday, June 15, 2015

Laulasmaa Ultra 2015 - miks me seda teeme?

Ultrajooks on iga kord uudne retk. Erinevalt maratonist või poolmaratonist, kus suhteliselt täpselt saab prognoosida jooksu käiku ja tulemust, ei tea sa kunagi ultra starti minnes kindlat öelda, mida jooks toob. Sellise teadmisega läksin starti - avatud meelega ja valmis kuulama oma keha.

Olid omad kõhkused - kas jalad on taastunud? Tõenäoliselt täielikult mitte. Küsimus oli ka mida maks teeb? Jooks pidi andma vastuse.

Ultras on ääretult tähtis tunnetada oma keha ning aru saada mida tal on sel konkreetsel päeval varuks. Eks siin maksab ka kogemus, mida ei saa teisiti kui ultraid joostes. Ääretult hariv oli kulgeda esimesi ringe koos kogenud ultrajooksjaga ja saada osa rikkkalikust kogemuspagasist. Lisaks oli huvitav jälgida rajalt teiste jooksjate jooksu käiku ja taktikat ning teha sellest enda jaoks järeldusi. 

Jooks lõppes minu jaoks teise ringi lõpuosas kui maksapiste taas hakkas segama. Eks palavus ja jooksu tempo kindlasti olid ka natuke liiast. Samad eeldused,  kui kaks nädalat tagasi (kuum ilm, rohke vedeliku tarbimine), ja tulemus sama. Maksale midagi ei meeldinud ja ta andis sellest häälekalt teada.

Kolmas ring ei läinud kergemaks hoolimata langetatud tempost. Nii kui algas tõus või mäest kiirem allajooks oli valu kohe platsis. Neljanda ringi alguses proovisin kõndida. Sai selgeks, et ei mulle ei meeldi kõndimine - liiga aeglaselt liigub edasi.  Joosta samas väga ei saanud. Võtsin vastu otsuse, et see on viimane ring. Ei ole mõtet maksa piinata - liiga oluline organ.

Tegin ringi aluses pausi ja pikutasin murul ca 15 minutit.  Lootsin ehk puhkus annab lahenduse. Seejärel proovisin järele jõudnud kaasteelisega edasi liikuda, kuid taas oli umbes 10 min jooksu järel valu platsis. Jalad olid küll täiesti head, kuid sisemus andis tunda. Tuli taas kõndida. Õnneks ilm hakkas jahenema. Proovisin uuesti aeglaselt joosta ja vaikselt sain kuidagi ringi lõpuni. Selleks korraks siis kõik.

Kahjuks tuleb nüüd jooksmises teha paus, lasta kehal puhata ning selgitada välja maksavalu põhjused.

Mida õppisin jooksust:
- Targad ultrajooksjad oskavad jagada oma jõuvarusid. Algajatel on ka aeglasem algus tegelikult liiga kiire. Jooksu vältel oli näha kuidas algajad kõrbesid ja kogenud aeglaselt kulgejad järjest parandasid oma positsioone.
- Mäest alla jooksmise oskus on ääretult oluline. Seda on kavas hakata tulevikus harjutama. Kui suudad ultras alla joosta kogu jooksu vältel omad kõva eelist teiste ees. Mäest üles jooksmise oskus ei ole ultras niivõrd oluline.
- Kuuma päikselise ilmaga tuleb riietuda sedasi, et keha ja käed jne oleks kaitstud. Sellega kaitsed sa end kahju eest, mida teeb päiksepõletus. Kogenud jooksjad teavad, mis tunne on, kui päikse loojudes saad teada tunde, kui riietus hõõruma vastu päiksepõletanud keha. Rääkimata päiksepõletusega kaasnevatest külmavärinatest. Targem on riietuda paksemalt ja joosta kuumaga aeglasemalt. Märg särk pidi jahutama paremini kui tuul, mis koheselt kuivatab keha ja on petlik. 
- Pulsi jälgimine on ääretult oluline. Kuna ollakse pikalt jalul siis ka väike laktaadi kuhjumine võib teha sama palju kahju kui lühike kiiresti jooks. Kokkuvõttes koguneb aja jooksul lihastesse jääkaineid liiga palju kui tempot algusest peale kontrolli alla ei hoia.

Vastuseks miks me sedasi teeme? Tõenäoliselt seetõttu, et meile meeldib jooksmine, võimalus õppida tundma oma keha ja kontrollida oma vaimu. Kuigi möönan, mõnikord on need õppetunnid põrgulikult valusad.

Lisaks meeldib mulle ultrajooksu rahulik rütm, mis on vastukaaluks meie kiirenevale elutempole. Aeg omandab ultrajooksus hoopis teise mõõtme. See on see, miks mulle see tegevus meeldib.

Järgmine aasta, kui tervis lubab, üritan uuesti. 

Tuesday, June 2, 2015

Comrades marathon 2015 - Ultimate human race

Vabandan, kuid kahjuks on hotellis neti maht piiratud ja saan postitusi üles panna jupi kaupa. Nüüd siis võistluspäeva meenutused.

Hommikul kavandasime äratuse kella poole kolmeks, et jõuaks rahulikult 5.30-ks stardijoonele. Kogemata jäi mul märkamata, et telefoni äratusreziim oli seadistatud tööpäevadele. Seetõttu telefon äratuseks ei tirisenud ja kui ma silmad hommikul kella nelja ajal juhuslikult lahti tegin läks meil kiireks. Asjad kiiresti autosse ja stardi poole teele. GPS näitas, et teoorias peaksime ca pool tundi enne startilähet kohale jõudma. Otsustasime sõidu ajal, et ei hakka aja kokkuhoiu mõttes pakke ära andma ja läheme otse stardikoridori. Sõidu ajal sai siis tegeletud kõigega, mis hommikul kiiruga tegemata jäi: riietumine, söömine, asjade ümbepakkimine. Minul jäi autos hommikusöök söömata kuna katsusin pimedas 120 piirkiirust jälgida, et hooga kiiruskaamerasse ei sõidaks. Suundusime kiirteed pidi otse linna südmesse ning parkisime auto linnas esimesel võimalusel tee äärde. Juhuslikult leidus üks vaba koht. Asjad ruttu kokku ja kiirkõnniga stardikoridori poole teele. Jõudsime kohale kavandatud ajaks ning õnneks väikese varuga. Hingasime kergendunult. Väga nadi oleks olnud nii kaugele tulla ja jääda jooksuta. Läks väga napilt. Tänud vanajumalale hoidmise eest.

Stardikoridori piiravas vaid jooksjatele mõeldud alas oli lahedalt ruumi, kuna enamik jooksjaid oli juba stardikoridoris ootel. Saime teha veel viimased ettevalmistused – määrida kriitilised kohad sisse ning teha paar pildi meenutuseks, Soovisime teineteisele edu ning võtsime kohad sisse omas stardikoridoris. Kaupo B-koridoris ja mina järgmises C-koridoris.

On aeg teele minna

Stardikoridorid olid rahvast pungil täis ning kõik sooovijad ei mahtunudki hiljem sisse. Hoolimata korraldajate keelust roniti ka üle piirdeaia stardikoridoridesse. Stardi eel olid ülevamad hetked ametliku Lõuna-Aafrika hümni ja kohaliku rahvusliku hümni laulmine. Rahvas laulis täiel häälel kaasa. See oli ääretult liigutav hetk.

Stardikoridoris

Ja kell 5.30 anti stardilähe. Inimjõgi asus vaikselt mööda tänavaid ja teid ülespoole voolama.

Alguses mööda kiirteid ja hiljem väiksemaid kõrvalteid. Kaasaelajaid jätkus kogu raja äärde. Kohati, osadel tõusudel, meenus pilt Tour de Francelt. Pealvaatajate hordid kahel pool ergutamas ning jooksjad rühkimas üles mööda mäeküljele jäetud väikest vaba rada. Samas oli tunda, et ka siin ei saadud päris üle klassivahest. Valged elasid kaasa valgetele jooksjatele ja mustad mustadele.

Üritasin hoida alguses ca 6:00 tempot. Tõusudel tiba aeglasemalt ja laskumistel siis kiiremalt. Algus oli siiski vist liiga kiire. Sain mingi hetk Kaupo kätte ja laskumisel liikusin kiiremalt oma teed.

Ilm oli parajalt soe. Samas varahommikul ei olnud veel liialt kuum. Lootsin, et suudan esimese poole maast joosta 4,5 tunni graafikus. Mida vähem ma pean kuumas jooksma seda parem. Mulle kuuumas jooksmine kuidagi ei sobi.

Kuigi oli soe, oli tuul kergelt jahutav. Igas joogipunktis üritasin algusest peale juua ning iga tunni tagant võtta sisse ühe energiageeli. Võimalusel kastsin pead, et aju üle ei kuumeneks.

Halva üllatusena hakkas kusagil 35 km kõhus pistma. Nii kui tempot juurde panin lõi maksapiirkonda kõhtu valu sisse ja pidin minema üle kõnnile. Kõige hullem oli, et ei saanud enam mäest alla kiiremini joosta. Ma ei tea kas mõjus raputamine, pidev tempovahetus üles ja alla jooksul, rajal tarbitud kohalik energiajook või see, et hommikul jäi söömata. Igatahes seedimisega olid asjad korrast ära.

Kusagil 40 km möödus minust 9 tunni tempomeister ning mõni hetk ka Kaupo. Ma ütlesin talle, et mingu edasi ja ta vastas, et üritab joosta niikaua tõuse kuni suudab. Kaupo kulges väga ilusa rahuliku sammuga edasi. Mina jäin mäele kõndima. Sai selgeks, et kavandatud 9 tunni alistamine jääb seekord unistuseks ning ainuke eesmärk on lõpuni vastu pidada. Kuna ajavaru 12 tunni tähiseni, mil suletakse finishijoon, oli piisav, siis teadsin, et lõpetan ka siis kui teise poole kõnnin.

Samas ei jätnud ma jonni. Kui vähegi oli võimalik katsusin joosta. Ühes metpunktis proovisin arstide soovitusel ka soola, kuid ka see ei aidanud. Sedasi jupi kaupa sörkides kõndides kulgesin edasi. Pulss langes ja jalad vaikselt taastusid alguse tõusudest.

Üks, mis teeb selle raja raskeks, on raja profiil: pidevalt üles-alla jooksmine. kusjuures sageli on laskumised ja tõusud kilomeeter või rohkempikad. Sedasi joostes tekkis mul tunnetus, et ega see alla suunas jooks kergem palju ei ole, sest praegused laskumised on ju teistpidi joostes tõusud. Seda mõtet kinnitasid ka hiljem järele vaadatud rajarekordid, kus alla ja ülesjooksu aegade vahe ei ole väga suur.

Üks järjekordne tõus

Pikapeale hakkas tegema liiga ka kuumus. Ükskõik kui palju ma ka ei joonud vedelikku, ikka tundus vähe. Ma ei tea kui palju liitreid ma sisse endale kallasin, kuid midagi üle ei jäänud. Pidevalt pidin pead jahutama, et üle ei kumeneks. Hea et rajal anti jooki väikestest plastkotikestes. Neid hoiti külmakastides ning olid seetõttu väga kosutavad kuuma ilmaga. Igas joogipunktis, mis asusid 2-3 km tagant, haarasin paar kotikest näppu ja vaatasin, et särgi tagataskus oleks igaks juhuks kaks joogikotikest varuks. Janu tulles tõmbad hanmmastega koti nurga katki ja saad vaikselt sellest juua. Väga mugav ja praktiline. Samas spordijooki ma igaks juhuks ei julgenud enam võtta ning joomisega katsusin etttevaatlikum olla. Pigem loputada suud ning väikeste lonksude haaval vedelikku manustada.

Näide joogipakist

25 kilomeetrit enne lõppu otsustasin riskida ja võtta sisse kaks kangemat energiageeli. Ega see valu ikka hullemaks ei saa enam minna. Niipalju see päästis, et sain lisajõudu kusagil 20 km enne lõppu rahulikus tempos jooksmiseks. Kiiresti ei saanud edasi liikuda, kuid nö õrna valu piiril sain ikkagi joosta. Sel ajal kui teised kõndisid tõuse kastusin ma vaheldumisi jooks-kõnd liikuda. Laskumistel mindi taas must mööda kuna pidin püsikiirust hoidma. Samas suutsin sedasi ühtlaselt edasi tiksuda ja vaikselt kohta parandada.

12 km enne lõppu olid veel viimane pikk karm tõus ja edasi olid tõusud juba laugemad. 3-4 km enne lõpujoont püüdsin tõsta tempot ja kannatada piste ära. Lähenevad seljad ja kõndijad andsid lisajõudu. Kerisin ühtlaselt tõusvas tempos lõpuni. Aeg 9:35 jõi siis mu tulemuseks. Kaupo oli lõpetanud 20 minutit varem.

See on olnud üks mu raskemaid ultrajookse. Haanja100 läbimine oli selle kõrval lihtne ettevõtmine. Tegu on ühe meeldejäävaima jooksuga minu jooksuaastate vältel.

Jooksu järgselt, kuna vett ei olnud, kaanisin endale sisse paar pudelit energiajooki ning vajasin mõned minutid pikutamise aega. Seejärel leidsin Kaupo üles välismaisete jooksjate tarbeks mõeldud telgist. Kuidagi sõin sisse ühe väikse pasta ning jõin peale ühe jääkülma õlle. Seejärel viskasin pikali ning pidin leidma jalgadele asendi kuidas vältida aeg-ajalt tekkivaid lihaskrampe. Huvitav, et kui mul jooksu ajal krampe ei tule, siis vahetult pika jooksu järgselt on lihaste krampitõmbumine tavaline.

Mõne aja taastunud asusime Kaupoga otsima bussi, mis meid tagasi Durbanisse viiks. Mõlemad olime samal nõus – see jooks on kordumatu elamus. Suur jooksupidu.

Õhtul linna jõudes, liikudes mööda tänavat auto poole, kus valgel inimesel tavapäraselt vist asja ei ole,  täheldasime kohalikke uudistavaid pilke. Nähes meie numbrit ja medalit, suhtusid meisse heatahtlikult ja lugupidavalt. Jalutuskäik päädis ühispildiga, kus kohalik palus sõbral teha temast pilti koos meiega. No ega me kadedad ei olnud. Pilt tehtud, sõbralik käepigistus ja edasi autosse. Väike jootraha kohalikule, kes väitis, et oli päeva meie autot valvanud, ning tagasi hotelli.

Nüüd on see siis tehtud: maailma suurim ja vanim ultrajooks. Ka kohalikele oli see jooks tähtis päev. Üle pika aja olid seekõrd nii naiste kui meeste arvestuses võitjaks Lõuna-Aafrika jooksja.

Kui võimalik, siis jookseks seda jooksu kunagi veelkord. See jooks on oma mainet väärt.

Monday, June 1, 2015

Viimased päevad maratonini

Neljapäeval, kolm päeva enne maratoni, otsustasime külastada Comradese majamuuseumi ning seal asuvat väiksemat messikeskust. Lisaks oli mul soov osta endale uus ajavõtukiip, kuna isiklik oli koju ununenud, ning teiseks osta bussipiletid finisist tagasi Durbanisse, mida müüdi vaid eelmüügist.

Comradese majamuuseum

Pietermaritzburgi messikeskuses oli esindatud vaid suurtoetaja New Balance. Ei saanud kuidagi võitu kiusatusest osta kaasa paar Comradese logoga spordieset meenutuseks üritusest.

Eraldi ruum oli sisustatud "Green number" (rohelise numbri) omanikele. Selle staatuse ja erikohtlemise osaliseks saad siis, kui oled vähemalt 10 korda lõpetanud Comradese. Sinna ruumi meil veel asja ei olnud. Aja jooksul on pea üheksa tuhat jooksjat saanud selle klubi liikmeks. Neist mitmed on suutnud maratoni lõpetada üle 40. korral.

Bill Rowan, esimene Comradese võitja

Majamuuseum sisaldas kokkuvõtet Comradese ajaloost, fotosid võitjatest ning meeneid jms huvitavat, mis seotud Comradese pika ajalooga. Võitjate jalanõud, medalite komplektid jne. Päris huvitav oli. Kõikide võitjate nimed olid pandud kamina kohal asuvale autahvlile. Samas tahvlil ruumi veel on. Selleks, et tahvel täis saab, kulub hinnanguliselt veel vähemalt 200 aastat.

Huvipakkuv oli samuti raja makett, mis ilmestas tõuse ja laskumisi, mis meid ees ootas. Rajaprofiil viitas selgelt "äärmuslikule inimkatsumusele".

Raja makett

Reedel sõitsime Durbanisse, et saada kätte oma stardimaterjalid. Nagu eeldadasime oli rahvast kui murdu.

Numbrite kättesaamiseks olid päris pikad järjekorras. Stardimaterjalide kättesaamise saaks tõenäoliselt teha ladusamaks. Minuga läks eradi rohkem aega kuna uus ajavõtu kiip tuli mu nimega ära siduda. Õnneks suutsin registreerimise näitsiku ära rääkida, et ta minu asemel, uues pikas järjekorras seismise asemel, sidumise tagantukse kaudu ära teeks. Suur tänu talle vastutulelikkuse eest.

Eraldi järjekorrad olid kohalikele, rohelise numbri omanikele ja välismaalastele

Nänn, mis stardimaterjalidega kaasa anti, oli rikkalik. Eriti edavad olid jooksuürituse särgid, oranz-kollased, mis paistavad kaugele silma.

Messikeskus oli suur ja avar ning enamik tuntuid kaubamärke oli esindatud. Samas messikeskuse kõige alguses olev New Balance pood, kus oli enamik Comradese märgiga tooteid, kooris koore ja tegi korralikku käivet.

Stardimaterjalid käes läksime tagasi majutuskohta, et süüa kõht täis, pakkida asjad ja minna varakult magama.