Thursday, December 10, 2009

Miks Soomes on rohkem maratonijooksjaid kui Eestis?

Võrreldes kahe riigi rahvaarvu (Soomes 5 mln  ja Eestis 1,5 mln) ja maratoni lõpetajate arvu 2009. aastal (Soomes  üle 5000 ja ligikaudu 400) peaks olema Eestis rohkem maratonijooksjad. Eestis võiks olla vähemalt 1500 maratonijooksjat.

Tõenäoliselt on põhjus selles, et Eestis ei ole veel piisavalt jooksuharrastajaid. Soomes tööreisil olles tegin varahommikuti (umbes poole seitsme, seitsme ajal)  kerge 30 minutise jooksu linnapeal. Üllatusin kuivõrd palju jooksuharrastajaid oli sel ajal kesklinna pargis jooksmas. Pidevalt tuli nii jooksjaid kui kõndijaid vastu.  Sama pilt oli ka õhtupoolikul, kus linnas aeg-ajalt tuli ikka mõni jooksja vastu. Lisaks Helsingile kordus lugu oli ka Joensuus (Helsingist 350 põhja pool), kus õhtuti ka -10 kraadi juures kohtasid mõnda jooksjat.

Eestis nii sagedasti linnapildis jooksjaid ei näe. Harjutusradadel on iga aastaga rohkem liikujaid, kuid kesklinnas ei ole ma küll jooksjaid kohanud.

Tegurid, mis on tõenäoliselt aidanud Soomes kaasa jooksuharrastuse levikule:

a) Väljaehitatud kõnniteed jalakäijatele ja jalgratturitele.  Siin on õnneks ka Eestis viimasel ajal arenguid toimunud, seda nii linnades kui suuremate asulate lähenduses.

b)Hästi korraldatud jooksumaraton Helsingi kesklinnas. Lisaks ka mõned muud maratonid teistes linnades.  Eestis korraliku oma jooksumaratoni ei ole. Viimasel SEB Sügisjooksul oli küll lisatud poolmaratoni orkestrid jms, kuid puudusid korralikud joogipunktid (piisav sagedus ja õige spordijook), tualetid raja ääres jne. Kui 10 km jooksmisel joomine jms ei oma sellist tähtsust, siis maratoni puhul on joogipunktid jms ääretult oluline

c)Jooksmist propageeriv ajakiri „Juoksija”. Eestis on ka alustatud selle ettevõtmisega. Samas aeg  näitab kuidas see tööle saadakse.

d)Soomes pakutakse päris palju ühistreeninguid ja nõu jooksjatele. Eestis avalikult pakkunud minu teada aasta jagu vaid Jooksupartner. Tippjooksjatega tegelevad treenerid on hoidnud harrastajatest eemale. Harrastajal asjaliku treeneri leidmine on küllaltki keeruline ja see õnnestub vaid nö tutvuste kaudu. Täpselt ei teagi milles on probleem. Kas puudu on harrastajatest, kes soovivad tuge või professionaalsetest jooksutreeneritest. Tundub et neid on Eestis kuid ei suudeta kahte osapoolt kuidagi kokku viia.

e)Erialase kirjanduse olemasolu (näiteks maratoni ettevalmistuse põhitõed – nt www.suomalainenkirjakauppa.fi annab mitu raamatut maratonijooksmise kohta ).  Eestis on erialast (jooksuteemalist) kirjandust vähe. Viimastel aastatel on ilmunud mõned raamatud, mis ise-enesest on hea, kuid minu arvates on need olnud liiga teaduslikult kirjutatud ja algajale jooksuharrastajatele liiga keerulised.

f)Soome reisibürood pakutavad ka spordireise (maratonireise). Eestis selliseid reise praktiliselt ei ole. Viimasel ajal on mõned pakkumised olnud, kuid kuna huvilisi on vähe võib vähesest pakkumisest  aru saada.

Kokkuvõttes eks oma tervise eest hoolitsemise teadvustamine eestlaste hulgas võtab aega. Samas võiks riik ja kas või EOK teatud programmide kaudu mõned aastad eelloetletud valdkondi rohkem toetada. Masu ajal ehk naiivne unistus. Samas ainult loomulikule arengule lootes võtab Soome ja Eestis maratonijooksjate suhtarvu erinevuse vähenemine veel pikalt aega.

Friday, December 4, 2009

Kas harrastusjooksja vajab treenerit?

Ühel klubi üritusel mainisin, et kasutan sügisest nõuandjat treeningkavade koostamisel. Huvitav, oli harrastajate ja professionaalide erinev reaktsioon.

Harrastajad ei toetanud seda valikut. Minult küsiti: "Milleks treenerit vaja? Miks sa kulutad raha?" Harrastajatelt tulid kohe ka soovitused, et võta parem veebist plaan ja trenid selle järgi. Mida see treener ikka suudab sulle lisaks anda? Ega ma siis põhjendada kohe ei osanud. Lihtsalt tundsin mingist hetkest, et midagi peaks harjutamises muutma. Tekkis arusaam, et lihtsalt mahte suurendades võin üle treenida ja lisaks vajasin kedagi kellega aeg-ajalt nõu pidada.

Samas tõsisemalt harjutajad ei laitnud seda mõtet maha. Pigem arvasid, et kui tõsisemalt midagi ette võtad, siis on hea kui keegi nö aitab mõtelda ja teeb plaane.

Pirksaar vastas intervjuus , et nõu küsijaid on vähe. Arvestades jooksjate arvu, võiks tema arvates olla huvi nõustamise vastu suurem.

Kokkuvõttes järeldasin, et asjatundjad saavad aru, miks treenerit on vaja. Harrastajad pigem teadmatusest ei taju seda vajadust ning lähenevad jooksmisele, kui iseenesest näivalt lihtsale tegevusele, liiga lihtsustatult.

Olen kunagi natuke idamaiste võitluskunstidega tegelenud. Tõmbasin mõttes võrdluse, veebiplaani järgi treenides maratoni aega parandada, see on nagu õppida võitluskunsti õpiku järgi. Teoorias võimalik, kuid praktikas asjasse süvenedes vaevalt kaugele jõuab. Tegelikult on igal alal detailid ääretult tähtsad ning arenguks põhja ladumiseks peab olema keegi kogenenum, kes juhendab kõrvalt ja aitab sind põhiasjades järjele. Saavutades teatud taseme, on võimalik ise edasi minna. Tehes midagi ainult omast tarkusest palju, aga valesti, ei vii sind soovitava täiuslikkuse poole.

Arvan, et treener aitab treenida targemalt. Treener suudab kiiresti hinnata su tehnikat ja vaadates üle tulemused, soovitada, millele tähelepanu pöörata ja mida peaks arendama.
Mõned näited. Olles treeninud pikalt ühe tempoga on see paratamatult mõjutanud mu jooksutehnikat. Kiiremal jooksul on treeneri sõnul mul tehnika korras kuid aeglasema jooksukiiruse puhul, millega olen pikka aega harjutanud, on samm loivav. Treeneri sõnul „Hõljun nagu Jordan”. Teoorias peaks jooksul äratõuge olema suunatud liikumise suunas, mitte suunaga tõstma sind maast kõrgemale. See tähendab, et hetkel ma ei liigu oma maratonitempos joostes edasi efektiivselt. Koos treeneriga üritame siis seda sisseharjunud tehnika erinevate harjutustega lõhkuda, et jooksutehnika paika saada. Tundub küll pisiasi, kuid kui neid pisiasju koguneb mitmeid mõjutavad need kokkuvõttes palju.

Kuigi ma ei ole asjatundja, on aja jooksul tekkinud kirjandust lugedes mõningane arusaam. Metsa all hajutades näed sageli vastu tulemas jooksjaid kelle jooksutehnikat peaks tegelikult korrigeerima. Paljudele peaks õpetama nii kehahoiaku põhitõdesid, jala maha asetamist, käte töö tähtsust jne.

Näiteks tippjooksjad lasevad teha enda jalanõudele spetsiaalsed sisetallad, mis toetavad, et jalg püsiks jooksmisel õiges asendis. Märkasin, kusagil reklami, et ka Eestis on võimalik juba ka harrastusjooksjatel vastav uuring teha. Isegi kui harrastajad seda spetsiaalsed sisetalda ei osta, on oluline, et sõltuvalt jala tüübist, kehakaalust jne on vaja valida kohe alguses õige toestusega jooksujalanõusid. Poes müüjad sellist nõu üldjuhul ei oska anda ning teiseks sellise nõu andmiseks oleks vaja eelnevalt üle vaadata jooksutehnika. See on tegelikult hetk, kus kohe alguses oleks algajal jooksuhuvilisel vaja kõrvaltvaatava kogenud treeneri abi. Joostes ebasobivate jalanõudega võib ruttu jõuda ülekoormuse traumadeni.

Tõlkides aegajalt Jooksusõbra kodulehele jooksmisega seotud artikleid olen saanu aru, kuivõrd lai on jooksmisel võimalike harjutuste skaala. On väga erinevaid harjutusi, mis on suunatud konkreetse oskuse arendamiseks või muudatuse esilekutsumiseks organismis. Igas arenguetapis, sõltuvalt treeningu eesmärgist, kasutatakse sobivaid ja eesmärgi suunas arendavaid treeningud. Kui soovitakse kaalu langetada, tuleb harjutada ühte moodi, kui soovitakse arendada kiirust, tuleb harjutada teistmoodi. Nagu koolis õppimisel on ka jooksja arengus on kindlad etapid ehk ei saa liikuda järgmisele tasemele  kui eelnev tase on omandamata. Järjekordselt üksnäide, kus oleks vaja treeneri teadmisi ja nõu.

Lugedes erialakirjandust on seal rõhutatud, et treeningkava peab olema vaheldusrikas. Juhtusin nägema hommikul telekast reklaami ameeriklaste treeningvideole „90 päevaga heasse vormi”. Kuigi ma väga ei usu nendesse kiiretesse tulemuste saavutamistesse, panin tähele, et reklaamis rõhutati, et lihaste arendamise treeningkavad on üles ehitatud just vahelduse peale. Kui lihas harjub mingi koormuse või liigutusega ja areng peatub, siis kutsutakse edasine areng esile kas uue harjutuse või hajutuse muutmisega. Vaheldusrikka treeningkava ülesehitamine vajab kogemustega treenerit. Näiteks minu treeningplaanis on koht ka harjutamine erinevatel pinnastel ning profiiliga maastikul, et harjutuse ja raskusastme kombineerimisega saavutada paremini soovitav lõpptulemus.

Harrastajad sageli ei taha võtta treenerit, kuna nende väitel treeneri võtmine tähendab kohustuste võtmist ehk enam ei saa harjutada millal tahad ja kuidas tahad. Samas kui on eesmärgiks näiteks oma maratoni aega parandada, peab arvestama, et süsteemne ja reeglipärane harjutamine on ainus lähenemine, mis viib teid soovitud eesmärgi poole. Tunnistan, treeningplaan sunnib mind sagedamini endast laiskust välja ajama ja suunduma tunnikeseks treeningule. Samas selle positiivse emotsiooni järel, mille sa treeningu järgselt saad, tänad mõttes, et sul on stiimul, mis sunnib sind välja minema. Arvan, et sageli oleme kinni oma mõtlemises – me mõtleme raske tegevuse peale, mitte meeldiva tulemuse peale.
Teades nädala treeningute rütmi (vt viide) on võimalik nädalaplaan kujundada selliselt, et see sobib kenasti päevakavva. Minu jaoks ei ole kava järgi harjutamine muutnud segavaks või koormaks. Alati kui tuleb ette reis vms, mis võib tavapärast treeningrütmi segada, informeerides treenerit varakult, on võimalik treeningkava kohendades leida tasakaal treenimise ja muu elu vahel.

Oma nelja kuulise treeneri nõuannete järgi treenimisel olen õppinud palju ja hakanud mõistma miks ma mingit harjutust teen, kuivõrd oluline on igapäevaselt taastumise jälgimine ja vajadusel siis treeningkavades muudatuste tegemine. Eks sügisel paistab, kas soovitud areng maratoni ajas toimub. Kuid hetkel suhtun igatahes lootusrikkalt.

Soovitan jooksuharrastajal võtta julgus kokku ja proovida treeneriga koostööd. Alustuseks kas või võtta osa näiteks jooksupartneri ühistreeningutest. Lisaks on võimalik liituda ka spordiklubidega, kus samuti on võimalik kogenenud jooksjatelt vajadusel nõu küsida.