Thursday, June 13, 2013

Kohanemine uute väljakutsetega

Selle hooaja alguses oli selge, et kuni juulini kahjuks korralikult plaanipäraselt harjutada ei õnnestu. Tekkis uitmõte katsetada ahelduseks teisi alasid, et hooaja teiseks pooleks baasvastupidavust hoida. Rattasõit tundus olevat baasvastupidavuse säilitamiseks sobilik. Kuna pikemad maad köidavad mind rohkem, siis sai motivatsiooni tekitamiseks end kirja pandud Tartu neliküritusele (pikem variant) ja Samsung maastikuratta maratonide sarjale. Kalendrisse võistlusi kandes sai selgeks, et kui need kaks sarja kaasa teha, siis jooksusarjadest suurt midagi välja ei tule. Kui tahta vähegi taastumiseks aega, siis tuleb linnajooksu sarja nimekirjast jooksuvõistlusi maha tõmmata.

Jalgratas, nii maastik kui maantee, on minu jaoks täiesti uus ala. Kohe hooaja alguses sai eesmärgiks võistlused vaid läbida ja võimalusel lõpetada. Ratas on tehnikaala ning seal on suurem tõenäosus võrreldes jooksuga tehniliste viperuste tõttu rajakõrvale jääda.




Esimene mägine Mulgi rattamaratoni, mille läbimiseks kulutasin üle nelja tunni, pani sellise põntsu, et järgmisel nädalavahetusel toimuval Tartu nelikürituse 23 km jooksul olid jalad 9 km järel täiesti kinni. 



Pole enne kogenud olukorda, et 10 jooksmise järgselt on jalgades selline tunne et jooksed maratoni viimaseid kilomeetreid. Lihased olid süsivesikust ja mineraalidest tühjad ning jalad „jooksid“ täiesti kinni. Viimased viis kilomeetrit tuli läbida longates.

Tuli välja, et kehal võtab kohanemine pika rattasõidu koormusega kauem aega kui ma arvasin. Teooria, et rattas kasutatakse osaliselt teisi lihaseid, ei tundun esialgu minu puhul toimivat. Juhul kui rattalihas on olematu ja ei jõua, siis võtab rattasõidul töötegemise üle tugevam jooksulihas. Olukord ehk muutub kui hakkab tekkima rattalihas. Senikaua võin jooksuvõitlused hooaja alguses maha tõmmata.

Nädal hiljem Tallinna rattamaratonil unustasin süüa geele ning lisaks kuumas ilmas tekkinud vedelikupuudusele sai 10 km enne lõppu seetõttu otsa energia. Oli hea tahtejõu trenn. Lisaks sain mitme kogemuse võrra rikkamaks. Näiteks kuidas üle ratta lenksu lennata kui su eessõitja otsustab väsimuse tõttu ratta laskumise lõpus hooletuse tõttu külili keerata ja muud varianti ei ole kui lihtsalt otsa sõita ning enda säästmiseks kukerpall teha. Või et Madal pulss rattas tekitab petliku mulje, et ei olegi koormust taga. Või et jahutav vastutuul samuti tekitab eksiarvamuse, et ei ole palav ning ei pea jooma. Õppetunnid tegid ruttu selgeks, et joomine ja söömine pikal rattavõistlusel on isegi olulisem kui jooksuvõistlustel.

Tallinna rattamaratoni järgsed jalalihased andsid märku, et Tartu 10 kilomeetrit pole mõtet jooksma minna. Pigem tuleb taastuda ja kahe nädalaga puhata nelikürituse kolmandaks etapiks - Tartu Rattaralliks. Lisaks tuleb üritada nädalaga selgeks saada, kuidas toimub maanteerattaga sõit (käiguvahetus jne).

Tartu Rattaralli, kuigi kogematusest tegin esimeses pooles palju vigu, oli kokkuvõttes mõnus sõit. Esiteks jäin terveks ja teiseks mägisel Otepääl tekkis tunne, et kui kiirus ei ole suur, jõuan natuke tõuse juba kerida. Kahest maastikuratta maratonist on natuke juba kasu olnud.



Samas oli nädalat kokku võttes selge, et järgneval nädalal kahte järjestikku toimuvat võistlust, Õöjooksu poolmaraton ja Rõuge rattamaratoni, tuleb võtta rahulikult. Õhtul joosta 21 km ja 12 tundi hiljem sõita 62 km mägisel maastikul ratast tundus olevat huvitav väljakutse.

Ööjooksul oli eesmärgiks joosta rahulikumalt (aeg natuke alla 1,5 tunni) ja võtta seda kui maratonitempo trenni. Ühtlane jooks ajaga 1.28 tuli enesetunde mõttes mõnusalt. Järelikult jooksuvorm ei ole lootusetu. 5-10 sekundit kilomeetrile olen hetkel hinnanguliselt aeglasem võrreldes eelmine aasta sama ajaga. Samas ei ole see midagi hullu. Kuna alustasin Ööjooksu aeglaselt siis noppisin  rajal nii mõnegi jooksja selja. Tegi nalja, et jooksu viimasel kolmandikul mitmest jooksjast möödudes üritati kiirendada ja iga hinna eest taas eest ära minna. Ma liikusin omas tempost ja paari sellise jõnksutamise järel ei olnud eesjooksjal pääsu. Pigem tegi ta endale karuteene kulutades selle jõnksutamisega arutult niigi nappe jõuvarusid. Kui jooksu eesmärk selge, siis ei häiri ka endast lõpukilomeetritel mööda kiirendavad jooksjatest. Ei kriipinud üldse südant. Mul oli teine eesmärk – ühtlaselt lõpuni ja hoida järgmiseks päevaks kaloreid.

Rõuge rattamaratoni võtsin matkana. Jooks oli teinud ikkagi lihased kangeks ja ka und ei saanud rohkem kui 6 tundi endale lubada. Algusest peale oli eesmärk tasakesi kerides lõppuni kulgeda, et meeskond, kus olen hingekirjas, saaks osaluskorra kirja.

Viimases toitlustuspunktis panin ratta murule pikali, haarasin kaks portsu mulgipudru ja koduõlut manu, keerasin end ratta kõrvale murule külili ja nautisin elu. Võistlejad tormavad punktist läbi, Lembitu Kuuse üritab sõitjatelt ja kokkadelt videokokkuvõtte tarbeks intervjuusid saada. Ise lebad rahul murul ja jälgid kõrvaltvaatajana. Kuum mulgipuder ja jahe koduõlu ees. Elu on ilus.

Oleks muidugi seda teadnud, et teeninduspausi järgselt on vaja trepitõusust ja veel mõnest tõusust üles koos rattaga vedada oleks ehk vähem tankinud. Samas paari kilomeetri järel raputas juurikate rohke rajalõik pudru allapoole ning sõit läks taas kergemaks. Igatahes jõudsin võiduka lõpuni. Kuna loksusin omas tempos tagumises grupis siis sain rahus tõusudel käiguvahetust ning mudas manööverdamist harjutada. Kui pole kiiret, siis tuleb sõitu nautida ja võimalusel tehnilisi oskusi arendada.

Nüüd on poolteist kuud möödas ning olen mitme kogemuse võrra rikkam.

Rattaga tundub keha vaikselt harjuvat. Igal järgneva võistluse järel on tunne, et taastumine muutub kiiremaks. Neljatunnised pea iganädalased rattasõidud on kokkuvõttes olnud head vastupidavustrennid. Mitte, et ma neid veel naudiks. Selleks on jalg veel liiga nõrk. Rattatehnika tasapisi areneb ning iga tehtud vea järel tekib kogemus kuidas seda edaspidi võiks vältida.

Jooksus üritan teha võimalusel nädalas ühe kiirema trenni. Kahjuks treeningplaani järgi juuli keskpaiga 10-ks kilomeetriks harjutada ei jõua. Treeningplaan on küll selleks võistluseks metoodiliselt huvitavalt üles ehitatud aga järgida seda kahjuks ei saa. 12 tunnised tööpäevad on hetkel liiga sagedased. Täiendav trenn siia otsa oleks keha niigi napile energiavarule liiast. Proovisin eile teha pika tööpäeva otsa ühe jooksu. Kuigi minek oli üllatavalt mõnus pidin täna autoroolis magama jääma. Tundub targem töökoormusele mitte lisakoormust juurde panna sest kokkuvõttes on sel treeningul selgelt negatiivne mõju.

Elan lootuses, et juuli teisest poolest saan normaalsesse elu ja treeningrütmi tagasi.
Ja kui eesmärgid ei ole hetkel jõukohased on lahenduseks eesmärkide korrigeerimine. Näiteks kiirema aja asemel saab võtta eesmärgiks:
a) läbida rada ühtlaselt omas tempos
b) läbida rada tõusvas tempos
b) üritada kõik tõusud läbida sõites ja mitte rattalt maha tulla jne

Püstitades rajale minnes teise eesmärgi kui võistlemine on eesmärgi saavutamisel spordiüritusest rahulolu saavutatud. Lihtne, kas pole?