Sunday, November 20, 2011

Treeneri rollist

„ Kas treener võib eksida? Milleks on harrastusjooksjale vaja treenerit?“

Ma mõtlesin nendele küsimustele, mitte selleks, et saada endale lõpliku vastust vaid mõtiskleda mõningate peas keerlenud mõtete üle. Alljärgnev võib tunduda kohati mõistujutuna. Samas alati ei saa kõike täpselt sõnadega väljendada ja seda arusaamist peab ise kogema.

„Mina treenin nii kuidas tahan ja millal tahan. Plaanide järgi harjutamine, muudab treenimise kohustuseks. Ma soovin olla vaba oma otsustuses.“


„Jooksmine on imelihtne. Mida seal ikka õppida.“


„ Ei tulnud loodetud tulemust. Järelikult ei ole mu treener hea. Järelikult mõttetult kulutatud raha.“



Väited, mis ei olegi nii harvad harrastusjooksjate suust. Võimalik, et nendes peegeldub jooksjate kogemus. Olen ise neljandat hooaega jooksmist harrastanud, kuid olen jõudnud oma sisemuses arusaamises hoopis teistele järeldustele.

Jooksmine on keeruline ala. Väited, et jooksmine ei ole tehniline ala tundub mulle asjatundmatuna. Nagu öeldakse kurat peitub detailides. Jooks, eriti maratonijooks, sisaldab palju detaile, millede summa määrab kokkuvõttes võistluse lõpptulemuse. Jooksutehnika lihvimine, võimetele vastava jooksutaktika valik, joomine, toitumine jne. Targast juhendajast on palju abi, kui üritad jooksmise nüanssidest aru saada.

Ma kasutasin meelega treeneri asemel mõistet juhendaja. Vähemalt nii ma arvan, et sedasi on mõte täpsem. Juhendaja tähendab minu jaoks treenija ja treenitava suhtes kõrgemat taset. Tsirkuses karusid ja tiigreid treenitakse. Piitsa ja präänikuga võib saavutada tulemust. Inimest on võimalik nii treenida kui juhendada. Juhendamise tase muidugi eeldab, et jooksja kasutab mõtlemisvõimet.

Sportlase ja juhendaja koostöö töötab vaid kahepoolse panusena

Olen näinud suhtumist, kus võttes treeneri lülitatakse enda mõtlemine välja. Oodatakse, et treener mõtleb jooksja eest. Ei anta treenerile tagasisidet, ei kuulata ja ei analüüsita enda keha reageeringut treeningutele. Mingi aja pärast jõutakse olukorda, kus nii treener kui jooksja ei saa aru miks ei lähe sedasi nagu peaks.

Jooksja ei tohi välja lülitada enda mõtlemis- ja analüüsivõimet, sest siis ei suuda ta anda väärtuslikku tagasisidet juhendajale ega saa õigel ajal aru juhendajate soovitustes mida võiks teha teisiti.

Jooksja peab püüdlema tasemele, kus suudab põhiasju ise teha

Arvan, et jooksjana on võimalik jõuda tasemele, kus jooksja suudab end ise treenida ja treener on pigem võimalike uute arengusuundade näitaja. Kuigi paljusid jooksja organismis toimuvaid muutusi ja näitajaid on võimalik mõõta, mida ka tippspordis tehakse, ei saa alahinnata jooksja sisemist tunnetust. Arvan, et mis töötab ja mis ei tööta oskab kõige paremini jooksja hinnata. Jooksja tagasiside treenerile on ääretult oluline, et treenerile oskaks hinnata kas liigutakse õigel teel.

See ei tähenda, et jooksjal ei ole vaja treenerit. Jõudes arengus järgmisele tasemele on vaja taas suunamist ja juhendamist, uute oskuste õppimist, detailide lihvimist, et edasi minna. Nii treener kui jooksja peavad end pidevalt edasi arendama, et koostöö saaks jätkuda.

Igale jooksja peab leidma endale sobiva juhendaja

Kui jooksja ja treener on väga erineval lainel, siis tõenäoliselt head koostööd ei teki. Võib juhtuda, et juhendajal ei ole enam jooksjale midagi anda või jooksja ei ole veel vajalikul tasemel, peaks juhendajal olema piisavalt tarkust ja julgust seda jooksjale ütelda. Edasised otsused on jooksja teha.

Jooksmisharrastuse algusetapis on valida tõenäoliselt paljude treenerite vahel. Kuigi seda valikut ei ole mõtet teha hooletult.

Tsiteerides Gunnar Aarmat „Mõned õpetajad on võimelised edasi andma vägagi väärtuslikke teadmisi. Teistel seevastu on väga vähe pakkuda ja nende järgijad on õppeaja lõppedes nii vaimselt kui rahaliselt halvemas seisundis kui õpingute alguses. Aga ka kõikidel muudel aladel võime leida kõrge ja madala kvaliteediga juhendajaid“. Tõenäoliselt kehtib see tarkus ka jooksutreenerite kohta. Eestis ei ole kui palju jooksutreenereid, kel on tugev nii teoreetilise kui praktiline põhi. Minu jaoks on juhendaja valikul oluline aastate pikkune praktiseerimise (juhendamise) kogemus, mis võimaldab vähendada võimalike vigade arvu harjutamise protsessis.

Mida kaugemale on jooksja arenenud, seda ahtamaks muutub juhendajate valik. Enam ei saa juhendamisel baasoskustega hakkama, vaid on vaja igat detaili põhjalikult teada ja oskust leida parim lahendus.

Treener võib eksida, kuna iga jooksja on unikaalne ja õige lähenemise leidmine võtab aega. Kulub aega, mil õpitakse teineteist tundma. Kas lõpuni saadakse aru? Ei oska öelda. Nelja aastase koostöös on näidanud, et mul ja juhendajal on veel hulga lahendamata küsimusi, millele me ei oska veel vastata, miks just minu organism mingil hetkel just sedasi reageerib.

Peab arvestama, et iga uue treeneriga kulutatakse uuesti aega teine-teise tundmaõppimisele. Mistõttu treeneri valiku otsust ei soovita teha kergekäeliselt.

Koostöö viljadeni jõudmine võtab aega

Meistriteos (tipptulemus) sünnib vaid juhul kui iga detail on läbi mõeldud ja piinliku täpsusega lõpuni viimistletud. Võrdlusena võiks manada silme ette mõne kuulsa kunstiteose ja mõtelda millist pühendumist ja aega nõudis sellise tulemuseni jõudmine. Arvan, et tipptasemel juhendamine on kunst, kus lisaks teadmistele on vaja veel midagi sõnadega kirjeldamatut. Sageli alles hiljem mõistame, kui oleme selle arusaamiseks valmis, miks me mingeid harjutusi tegime ja kuidas see aitas kaasa kavandatud eesmärgi saavutamisele.

Maratonijooksus tulemuste saavutamine nõuab aega. Nagu igal teisel vastupidavusalal. Kui on kehva päev, siis on kehva päev. Selles ei maksa ei maailma, treenerit ega ennast süüdistada. Mõnikord on vaja ka lihtsalt õnne. Kuigi targalt tegutsedes on võimalik ebaõnnestumiseni viivaid tegureid vähendada, ei saa neid alati välistada.

Juhendamine, nagu iga töö, on tasuline

Tooksin ühe näite. Paljud inimesed kulutavad iga päev raha ostes paki suitsu. Saavad selle raha eest iga päev 20 korda viisi minutid hetkelist head enesetunnet. Kokku kulutatakse iga päev suitsetamisele 1,5 tundi. Pikemas vaates tagajärjeks tõsine põnts tervisele ja kallis lõbu, kui võtta kokku kogu aasta jooksul ostetud suitsupakkide maksumus.

Näitena ühe alternatiivina oleks suitsule kulutatama raha kokkukogumine. Selle eest saaks korra aastas lubada endale korraliku puhkusereisi. Tundub juba parema lahendusena.

Kolmas võimalus on kasutada seda sama raha tasumiseks treenerile nõuannete ja plaanide eest. Aja ja raha kogusummas teeb sama välja, kui suitsetamise harjumus, kui pikas vaates on selgelt parem võimalus pikemale ja tervelt elatud elule.

Õige juhendaja aitab kokku hoida aega ja targalt harjutades vähendatakse (ennetatakse) vigastuste või ületreeningu riski. Olen võrrelnud end teistega, kellega koos jooksime kõrvuti neli aastat tagasi. Omapäi harjutajatega on vahe jooksurajal väga pikaks kärisenud. Juhendajast on olnud mul selgelt kasu. Arvan, et iga euro on läinud õigesse kohta.

Aga kas võtta endale treener või juhendaja on muidugi iga jooksuharrastaja enda otsustada. Ka korrapärane kerge sörk ilma juhendamiseta on hea variant. Kõik sõltub eesmärkidest. Kui aga on tahe joosta 10 km näiteks alla 40 minuti, kusjuures tunda end seda tehes kergelt, võiks kaaluda targa juhendaja leidmist.