Friday, July 29, 2016

Kui piiride nihutamine ei edene kuidagi ...

Piiride nihutamisel tuleb olla valmis tagasilöökideks. Jooksja saab oma piiri teada vaid siis kui oled selle ületanud.

Mul pole varem ühelgi hooajal olnud nii palju jooksude katkestamisi kui sel aastal. Aga kahjuks ei ole teist teed leidmaks lahendust üle 8-10 tunni kestvatel jooksudel tekkivale kõhu pistmise probleemile kui proovida uuesti ja uuesti. Nagu Edisson, kes enne elektripirni leiutamist sai teada tuhandeid variante kuidas elektripirni ei saa leiutada.

Mõni aeg tagasi uurides toitumise kohta lugesin ühe sotlasest ultajooksja William Sichel kirjutist kuidas tema otsis lahendust oma seedeprobleemidele. Ta nentis, et tal läks "ainult 11 aastat" leidmaks lahendus. Ta kirjutisest "Gastro problems in Endurance Athletes" on palju õppida ning loodan, et leian tema ja teiste kogemust rakendades oma lahenduse kiiremini.

Rasketes olukordades ei aita virisemine ega vabandused. Tagasilööke tuleb võtta kui õppetunde ja proovida teisiti. Järgmine katsetus siis kuu teises pooles ning ülejärgmine kuu hiljem.

Soovin teistelegi järjepidevust oma valitud teel püsimisel. Mõnikord võtab teekond kauem aega ja mõnikord tuleb minna ringiga. Kõik algab mõtlemisest ja suhtumisest.

Sunday, July 3, 2016

Rõuge Trail Run 2016

Alustuseks soovin tänada Ivarit väga huvitava ja parajalt raske raja mahamärkimise eest. Mõnusad pikad tõusud ja langused olid täpselt need, mida Rõugest ootasin. Ivari kommentaar, et ring on raske ja et seda on raske läbida alla tunni jäi stardis kummitama. Otsustasin proovida, kas tõesti ei ole võimalik. Selgus, et see on võimalik. Lauget osa oli rajal piisavalt. mis võimaldas värkse jalaga arendada täiesti arvestatavat kiirust ning alistada tunni piir. Järgnevad ringid läks rada järjest libedamaks ning siis ei oleks saanud enam vajaliku kiirusega liikuda.

Rajal oli küllaldaselt ilusaid kohti ja vaateid.

Mõned olulisemad märkmed treeningpäevikusse edaspidiseks mõttearenduseks.

Jooks tuli oodatult raske. Kuna ei olnud jooksu eelsel ööl maganud (sõidu kavandasin meelega öötundidele), siis andis unevajadus end juba jooksu esimestel ringidel tunda. Pikalt üleval oleku peamine eesmärk oli oli kutsuda esile väsimus  ja üritada sellega jooksu ajal hommikutundidel toime tulla. Ütlen kohe, et see et see ei olnud lihtne. Organismi ei huvitanud, et ma üritasin joosta. Ta käitus täpset nagu tavapärasel hommikul. Seedimine alustas toimimist alles tavapärasel kellaajal ning ärkvele sain alles neljandal ringil.

Teine eesmärk oli viia oranism miinusesse nii vedeliku kui energiaga. Kuumus aitas sellele edukalt kaasa ning juba teisel ringil tundsin, et olen tühi. Isegi liialt kuna see tappis nii aju kui jalalihase. Nii kui natuke intensiivsemalt üritasin liikuda (eriti andis see tunda tõusudel) soovis aju end kohe välja lülitada. Aitas vaid korraks seiskumine, et oodata kuni pilt taastub. Hea vaimutrenn oli ja näitas, et füüsis suudab jooksu taluda. Vaimu poolega tuleb teha edasi tööd.

Alates teisest ringist sai järjest tegeletud järjekorras tekkinud probleemide lahendamisega. Seedimine, vedelik, energiatasakaalu taastamine, erinevate valupistete ja krampidedega toimetulek. Jooks oli selles mõttes väga õpetlik.

Jooksu viimasel ringil sai ilmekalt tõestust, et kuumus on minu puhul tõsine takistav element  Nii kui tuli äiksepilv ja läks jahedaks ärkas organsim üles ning taastus kiirelt kegem jooksusamm.

Jooksu katkestasin hetkel kui paduvihm kastis läbimärjaks just selga pandud kuivad riided. Keha ei suutnud sooja enam hoida ning pidasin targemaks minna autosse kuivama ja sooja. Kokku korralik trenn 50+ km, 1400 + tõusmeetrit ning 6,5 tundi jalal. Samas kokkuvõttes mitte liialt koormav, et ohustada järgmiste nädalate treeninguid.

Mõtlemisainet on jooksu järgselt nüüd piisavalt.