Monday, September 10, 2018

Tallinna maraton 2018

Olen viimastel aastatel osalenud Tallinna maratonil tempomeistrina. Valdavalt liituvad tempogrupiga jooksjad, kes soovivad lõpetada minuga samal ajal või natuke kiiremini. Minu töö on siis neid selles aidata tehes otsuseid, mis sõltuvad eelnevalt saadud kogemustest aga ka hetke rajast, ilmast ning muudest muutujatest.

Kohustuslik ühispilt jooksjatega stardi eel.

See, kui palju suurest grupist viimasel kümnel kilomeetril järgi jääb ei olene ainult minu tööst. Suur panus on rajameistril ning raja äärsel teenindusel.

Lühidalt mõnest detailist, mis võisid mõjutada üldpilti peost.

Jooksusärgid. Oli ääretult uhke joosta selles sini-must-valges rahvavoos. Kindlasti oli seda uhke vaadata ka raja kõrvalt. Ainult kahju oli jooksjatest, kellel särgimaterjali paksuse tõttu soe ilm muutis jooksmise järjest ja järjest raskemaks. Päeva teises pooles maksid paljud jooksjad seetõttu lõivu oma tulemuses, kuna kuumusega kaotati vett rohkem kui joogipunktides seda sai juurde ammutatud. Siit õpptekoht korraldajatele: jooksusärk peab olema kergest hingavast materjalist. Näitena Noortejooksu särgid olid sel aastal väga kvaliteetsest materjalist.

Stardigrupid
Tallinna maratoni osalejate arvu jätkuv kasv hakkab eeldama, et stardigruppe hakatakse moodustama eeldatava lõpetamisaja järgi. Stardis olid sel aastal jooksjad ja tempogrupid segamini nagu pudru ja kapsad. Kuna selget süsteemi ei olnud, siis tekkis olukord kus aeglasemate tempogruppide tempomeistrid olid eespool kiirematest ning jooksjatel tõenäoliselt sellest suur segadus. Selles rahvamassis ei olnud mõeldav trügida oma tempomeistri juurde.

Võimalik, et oleks mõistlik korradada start mitmes laines, et vältida trügimist ja asjatut tõmblemist jooksu esimestel kilomeetritel. Tempomeistrina, oli päris raske juhtida suurt rühma aeglasematest jooksjatest mööda.

Rajast
Tallinnas oleks võimalik märkida maha rada, mis võimaldaks joosta kiiret aega. Saan aru, et raja esimeses pooles peavad olema ka mõned vaatamisväärsused. Samas ei saa ma aru, miks peab Stroomi rannas kitsastel pargiradadel edasi tagasi tiirutama. Ühelt poolt on need pargiteed kitsad ja ei mahuta suuri rahvamasse ära. Teisalt järsud, 180 kraadised, tagasipöörded ei ole jooksmiseks kõige mugavamad. Selle paar kilomeetrit rada saab kindlasti paremini linnavahele maha joonistada.
Lisaks oli minu arvates ebaõnnestumine lisandunud uus suhteliselt viletsa asfaldkattega Paljassaare rajalõik. Saan arust soovist pakkuda korraks jooksjatele tagasipöördel vaadet Tallinnale kuid järgmistel aastatel oleks mõistlikum viia see lõik kas või Pirita poole, kus avaneb parem vaade Tallinale ning rada on laugem ja rajakate kvaliteetsem.

Viru tänavast mööda munakive vanalinna jooksmine ei olnud väga hull. Natuke vajas lõpus lisatähelepanu kuid kaasa elav rahvamass andis kindlasti jooksjatele jõudu juurde.

Viimasel seitsmel kilomeetril võiksid olla kilomeetripostid iga kilomeetri tagant. See aitaks jooksjal end kokku võtta ning motiveeriks viimaseid kilomeetreid end pingutama.

Poolmaratoni ja maratoni raja ühinemine Stoomi rannas.
See oli minu arvates kõige suurem möödalaskmine sel aastal, et juhtida kokku niivõrd erineva kiirusega jooksjad nii kitsale pargiteele. Tempomeistrina oli keeruline kuna sa ei tea kuhu oma rahulikus tempos liikuva grupiga minna kui paremalt ja vasakult tormab mööda poolmaratoni jooksjaid kes nõuavad valjuhäälselt rada. Me saime maratonirühmaga selle 5 km joostud kuid poolmaratoni jooksjatele läks sinna palju väärtuslikke sekundeid kaduma.

Kokkuvõtteks
Oli ääretult meeleolukas jooksupidu. Pidulikust lisaks kui saaksime koos stardis midagi koos laulda enne teele asumist. Mõni tuntud rahvaviis sobiks ilusasti peo alustuseks.

Tegu on jooksjate pidupäevaga, mis jääb meelde ja loodetavasti läheb iga aastaga paremaks. Loodetavasti saan ka järgmistel aastatel olla abiks selle pidupäeva korraldamisel.

Monday, September 3, 2018

Kas kaloreid tasub arvestada?

Jooksajana mind huvitab, et ma toiduga saaks piisavalt energiat, ning sööks täpselt niipalju, et kehakaalu ei lisanduks.

Jah, ma liitsin vahepeal kokku kaloreid, et teada saada palju ma tavapäraselt oma tavapärase toidumenüüga päeva jooksul sisse söön. Paari nädalaga sai selgeks, et see on enam-vähem ühesuur kogus. Lisaks sain selgeks, et oma normaalse söömise korral on mul vaja liigutada end ligikaudu 30 minutit päevas, et hoida päevas kulutatav ja söödav energia tasakaalus. Kui ei liiguta siis on tõenäoline, et kilod hakkavad kogunema. Lisaks sai toidupäevikust selgeks millistest toitudest tuli enamik energiast. Sellest kahest nädalast piisas, et lõpetada toidu kalorite lugemine ning teha vajalikud muudatused päevamenüüs.

Olles otsinud oma vastuseid mõlemale küsimusele jõudsin lahenduseni, et mõlemal küsimusel on minu jaoks üks vastus. Oluline ei ole kalorid vaid toidu koostis (süsivesiku iseloom) ja sellega lisanduvad muud ained.


Põhiline nipp, millega saan päeval oma energiataseme tasakaalus hoitud, on kiire süsivesiku välja jätmine menüüst. Jäävad kõrvale kiidetud pastad ja kartul, leib ja sai. Need toiduained kõigutasid liialt mu veresuhkrutaset ning nende söömisel sõitis veresuhkur pidevalt üles ja alla. Unustan ära jutu, et jooksja peab sööma süsivesikurikast toitu. Kui tegu ei ole ekstreemse treeninglaagriga, siis süsivesikurikas söök ei ole vajalik. Pigem on sellest kahju kuna kiire süsivesik kõigutab liialt insuliinitaset ning blokeerib mu kehas oskuse kuidas rasvast energiat ammutada.

Minu taldrikureegel lõunasöögi ajal on: 2/3 salatit ja juurvilja ning 1/3 kala või maksa. Süsivesikud (kartul, riis , pasta jms) jäävad minu taldrikureeglist välja. Kui võimalik, söön kartuli asemel hapukapsast kuna see väidetavalt aitab insuliinikõikumisi kiiremini kontrolli alla saada. Tundub, et väide on tõene.

Sama tegin jooksu energiaga ehk läksin üle aeglaselt imenduvale süsivesikule ning loobusin geelidest, batoonidest, energiajookides jms mis sisaldavat kiiret süsivesikut ning viivad tarbimisel veresuhkru paigast ära ja kutsuvad seetõttu tarbimise järgselt kiire energiataseme languse. Ülipikal võistlusel veel ei ole katsetanud kuid kergematel pikkadel otsadel olen hakkama saanud,

Olen muudatust järginud 2 kuud ning esmane tulemus on olnud energiataseme ühtlasem tase kogu päeva jooksul ning aeglane kaalulangus. Päevased insuliinikõikumised olen saanud sellega kontrolli alla. Söön 5 korda päevas. Hetkel sellest piisab.

Kokkuvõtteks

Kalorid on vaid mõõtühik ja need ei näita toidu kvaliteeti. Nii nagu 100 Kcal õuna on kasulikum kui 100 Kcal kartulit ning 100 Kcal lõhet on kasulikum kui 100 Kcal õuna ning 100 Kcal head veisemaksa tagab mitmed vajalikud vitamiiid ja mineraalid.

Kaloreid tasub lugeda vaid lühiajaliselt, et teada mida on vaja toitumises muuta. Pikaajaliselt kalorite jälgimine on see vaid aja raiskamine. Sellele kulutatav aeg ei kaalu üles sellest teadmisest saadavat kasu. Olulisem on süüa toitainerikkamat mitmekülgset toitu ning jätta sedakaudu kiired tühjad kalorid kõrvale.