Sunday, June 10, 2012

Rakvere ööjooks 2012


Linnajooksude sarja Tartu 10 km jooksul „õnnestus“ liiga kiire algusega 4 km järel kinni joosta. Hindasin oma võimeid üle. Seekord oli eesmärk alustada rahulikult ja teha üks tõusva tempoga jooks. Aeg ei olnud eesmärk vaid saada hea emotsioon heast jooksust. Õnneks sai stardis rajakaardi, mis aitas hinnata raja sobivust. Pikad sirged mulle meeldivad ja linnusemäge läbib rada vaid korra.


Kuigi stardipaugu järel tormasid kõik minema üritasin võtta rahulikumalt. Esimese viie kilomeetri vaheaeg 20:22 näitas selgelt, et olin alustanud kavandatust kiiremalt. Plaan oli alustada eeldatava maratonitempoga ehk 4:15-ga. Võtsin natuke tempot alla.

Alates 5 km kuulsin selja taga samme, mis püüdsid püsida minuga samas tempos. Sammud olid seetõttu kuulda, et joosti varvassussides. Ma imestasin kuidas saab varvassussides joosta asfaldil poolmaratoni. Aga tuleb välja et saab. Koos rühkisime edasi. Jooksin ees oma valitud tempos oma jooksu. Tagajooksja hingamise järgi tundus, et talle oli tempo natuke kõrge. Kuid ta püsis ilusti kannul.

Järjest tulid kiiremalt alustanud selg ees vastu. Kaheksandal kilomeetril jõudis veel üks jooksja meie tuulde. Sain sellest aru kuna mu selja taha olid lisandunud veel ühtede sammude kõla.

Kilomeetri, paar püsis ta meie sabas, kuid siis otsustas ta kiiremalt edasi minna. Ma ei läinud kaasa ja jätkasime varvassussidega paarisrakendina oma ühtlases tempos tiksumist. Teine viis tuli ajaga 20:39. Pool maad oli läbitud, enesetunne endiselt hea. Otsustasin lisada natuke kiirust.

Vaikselt tulid kiiremalt alustanud selg ees vastu. Kiiruse vahe ei olnud suur (ca 5 sek kilomeetrile), kuid piisav, et vaikselt eesjooksjatele järele jõuda ja siis mööda minna. Kolmas 5 kilomeetrit tuli ajaga 20:23. Selja taga juba hingeldati ja kuulsin hingamisest, et tõusudel mu tuules püsimine nõuab tagumisel jooksjal juba pingutust. Endal oli endiselt imelikult kerge joosta. Saime kätte ka vahepeal meist mööda jooksnud härra. Liikusime edasi, kuid ta ei soovinud enam meie tempoga kaasa tulla. Ju siis oli vahepeal tehtud kiirendus jätnud oma jälje.

Pärast 16 km pikemal langusel võtsin sisse teise geeli ja enne Rakvere linnusemäe tõusu tippu lisasin taas natuke kiirust juurde. Taga jooksjale oli see vist liig. Sellest hetkest jooksin edasi üksi. Õnneks oli kogu aeg jooksjaid nägemisulatuses, kes liikusid natuke raskema sammuga ning see andis indu oma tempot hoida. Umbes 18-19 km vahel tundsin, et hakkasin mõtlema tempo säilitamise peale. Võimalik seetõttu, et järgmise eelseisvate jooksjatega vahe oli 200-300 meetrit ning rada vaikselt tõusis. Samas üritasin hoida sammusagedust ja aeg-ajalt heitsin pilgu kellale, et veenduda, et tempo ei langeks. Neljas 5 kilomeetrit tuli ajaga 20:14. Viimasel kilomeetril otsustasin lisada veel tempot juurde. Ees oli kolm selga, keda oli lootust enne lõpujoont kätte saada. Rütmivahetus (kiiruse tõus) mõjus hästi ning jooksmine muutus kergemaks. Viimane 1,1 km tuli ajaga 4:08

Lõpujoont ületades oli tunne nagu poleks jooksnud poolmaratoni vaid lõpetanud tempokrossi. Ka aeg natuke alla 1.26 pole paha. Kahju, et jooks nii ruttu läbi sai. Nii mõnus tunne oli joosta. Rakvere ööjooks oli seni mu elu kergeim poolmaraton.

Jooksu eesmärk sai täidetud. Saada hea positiivne elamus ning tõusvas tempos ühtlane jooks kerge negatiivse splitiga.

Jooks oli mitmeti õpetlik:

- Tuleb edaspidigi joosta oma jooksu. Alustada ettevaatlikumalt ja sisetunde järgi kergelt tõusvas tempos. Mulle sobib see taktika rohkem kui esimeste kilomeetritega teistega koos end hingetuks joosta ning muuta kogu jooks langevas tempos kannatamiseks.

- Jooksu kestel tehtavad kiirendused maksavad lõpus julmalt kätte. Olen seda kogenud mitmel korral maratonil, kus olen alustanud tempo tõstmist liiga vara ja siis möödutakse minust lõpus nagu postist. Sellega haakub ka äsja loetud mõte Alberto Salazari raamatust „14 minutes“ :“ The maraton is mostly a matter of patience“. Rakvere jooks näitas mulle ilmekalt, et püsiv tempo hoidmine on kokkuvõttes tulemuslikum. Kui oleksin 10 km otsustanud tempotõusuga kaasa minna, siis tõenäoliselt ei oleks suutnud joosta lõppu ühtlaselt kiirenevalt.

- Poolmaratoni põhjal tundub, et SIS-geeli tuubist jätkub energiat umbes 6-7 km-ks. Lisaks jäi mulje, et see vedelam geel väikeste osade kaupa sisse võttes imendub päris kiiresti.

Baasettevalmistusperioodile saab selle jooksuga tõmmata joone alla. Nüüd tuleb alustada tööd kiirusliku vastupidavuse piiri tõstmisega.