Wednesday, April 26, 2017

Kevadisel Viini maratonil

Kevadel tekkis treeningkaaslastel mõte minna Viini maratoni jooksma. Käisime mõtte välja, et toimub minek ning endalegi üllatuseks sai kiiresti kokku rühm jooksuhuvilisi.

Messikeskuses numbritele järel 

Kuna mul endal mingeid ajalisi eesmärke maratonis ei olnud siis leppisime Indrekuga kokku, et aitan tal joosta tema esimest maratoni. Mina saan aga tehtud tempokama pika jooksu ning tagasisidet enda hetke jooksuvormi osas.

Enne jooksu Viini maratoni rajaprofilli uurides sai selgeks, et esimene pool distantsist tuleb end tagasi hoida. Kergelt tõusev rajaprofiil vajab reservi hoidmist, et end mitte liialt kulutada ning siis teises pooles võib üritada tempot tõsta. Mingi tunnetus mul eeldatavast jooksutempost oli tekkinud kuna jooksime Indrekuga kaks nädalat tagasi koos Haapsalus 10 km. Selle põhjal sai jooksule paika raam, et proovime maratonil aega 3.30 ja 3.40 vahele.

Kuigi ilm oli Viinis jahe oli täiesti lühikese jooksuriietuse ilm. Tuulevaiksetel päikesepaistelistel kohtadel oli minu jaoks kohati isegi palav. Talvega kogutud lisapolster hoidis hästi sooja ning jooksu keskpaigas tekkis tahmine vahetada särk maika vastu. Samas tuulisematel kohtadel oli igati mõnus kulgeda.

Suutsime Indrekuga jooksu esialgsest plaanist kinni pidada ja kokkuvõttes tuli välja ilus jooks. Esimene poole rahulikumalt jooksmine võimaldas teise poole, hoolimata viimase 7 km kergelt tõusvast rajaprofiilist, joosta kiiremini kui esimese osa. Katsusin hoida Indreku söömise ja joomise rütmil tesies pooles pilku peal ning sedakaudu ennetada raskemaid punkte 37+ kilomeetrist alates. Tundus, et taktika töötas ning mingit järsku tempolangust ei toimunud.

Mul endal oli samuti lõpuosa raske kuna tempo oli natuke harjumatu ning jalalihased läksid kangemaks kui olin eeldanud. Tõenäoliselt aitas lihaste kangestumisele kaasa ka vähene energia ja vedeliku tarbimine rajal. Aga see oligi hetkel eesmärk – testida tempo sobivust ning võimete hetkepiire. Natuke läksin testimisega vist üle piiri kuna neid ridu kirjutades olen kerge külmetushaiguse küüsis. Samas küll saan taas terveks. Paar päeva rahulikumalt ning uuest nädalast taas tagasi jooksurajale.

Nädalavahetusest igatahes igati head mälestused. Nii sellest, et õnnestus ilus jooks kui ka kaaslaste õnnestumisest ja isiklikest rekorditest. Kui kevadel juba isikliku jooksed siis on sügisel loota ilusat ajaparandust.

Sunday, April 2, 2017

Riia-Valmiera 107

Mõningaid fakte jooksust.

Kevaditi toimub Lätis üks jooks, mida kutsutakse ka kohalikuks mini-Spartatloniks. Jooks sai alguse Läti iseseisvumise perioodil ja taaselustati 2014 aastal. Jooksu distantsiks on 107 km.

Jooksule saavad soodushinnaga registreerida esimesed 107 jooksjat. Kõikide järgmiste kohtade hind on 107 eurot ja see raha annetakse täies mahus heategevuseks.

Jooks on natuke kiiksuga. Sel aastal tuli registreerimisnumbri kättesaamiseks anda keedetud ja kaunistatud lihavõttemuna. Jooksu lõpetades ei anta medalit vaid suur tükk õunastruudlit ka pudel keefiri.

Jooksu start antakse südaööl Riia kesklinnast vabaduse monumendi juurest ning jooks algab Läti hümni laulmisega. Lõpuaeg pannakse lukku Valmieras kirikuukse lingi puudutusega.

Rada kulgeb mööda maantee äärt Riiast Valmierasse ehk valdavalt asfaltkattega. Tõusumeetreid ei ole palju kuid raja madalama ja kõrgema punkti kõrguste vahe umbes 100m on pidevalt meeles. Vaikselt, kuid järjepidevalt tuleb joosta esimesed 60 km kerget tõusu.

Rajakogemus.

Mõte minna ultrale Riia-Valmiera ei olnud hooaja alguses ei kavandatud ega ka treenitus ole olnud ultrajooksuks sobilik. Viimastel kuudel napid 30-40 km nädalas. Samas Olle pakutud koht autos ning soodushinnaga registreerimise võimalust ei saanud kasutamata jätta.

Natuke on see distants pikk pika jooksu treeninguks kuid rahulikus aeglases tempos tõenäoliselt läbitav. Ma ei olnud nii pikalt asfaldil jooksnud ning jooksu profiil tundus väljakutsena ahvatlev.

Pühademuna vastu stardinumbri lunastamise järel tegime viimased ettevalmistused ja asusime enne südaööd stardialasse. Lisaks meile oli stardis veel kaks eestlast Peeter ning Margus. Seda oli juba neli korda rohkem kui eelmisel aastal.

Otsustasime Ollega joosta koos. Esiteks on koos joosta lihtsam ning kuna olime sama autoga siis ei olnud mul ka mõtet kiirustada. Alguskilomeetritel viskasime omavahel nalja, et kui Peetrile järele jõuame, siis oleme liiga kiiresti alustanud ning kui Margus möödud, siis tuleb tempot tõsta.

Väljavaated jooksu lõpetamiseks ei olnud jooksu algusfaasis kuigi paljulubavad. Ollel läks raskeks 20 kilomeetril ja mul 10 km hiljem. Alustasime alguses rütmiga 15 (sörki)+5(kõndi). Kuna kõnnipaus osutus liiga pikaks ja lihas jahtus liialt maha läksime peatselt 8+2 rütmile. Raskemad tõusud kõndisime ja katsusime hoida valitud rütmi.

Toitlustuspunktid asusid 13-18 km vahemaa tagant. See oli täpselt piir, mis võimaldas 600 ml veevaruga hakkama saada.

Hoidsin rütmi, kus iga kõnnipaus võtsin väikse lonksu ning iga tunni tagant energiageeli (23g). Rahulikuks kulgemiseks sellest piisas. Lisaks väike kiirem energia (kola või küpsised) joogipunktis.

Joomisel katsetasin lahustuvat magneesiumi (tablett pudeli kohta). Segu igatahes maitsemeelele ja kõhule sobis ning loodetavasti lükkas edasi lihaste kangust.

Kõige raskemaks osutusid öisel ajal kõnnipausid. Kõnni ajal süda töötab rahulikumas rütmis ning ülakorrusele verd piisavalt ei pumbata. Seetõttu kippus kõnni ajal uni silma ning tekkisid väiksed tasakaaluhäired. Sama kurtis ka Olle. Ainuke lahendus oli minna üle sörgile, et veri jõuaks ka ajju.

Raskeimad hetked olid koidu eel, kus tuli võtta raskeimad tõusud ning unevajadus suurim. Koidu eel tangitud kohvilonks ja küpsised äratasid aga taas ellu ning valguse saabudes kogesime taas normaalset minekut. Proovisime tõsta natuke tempot, aga mitte liiga kõrgeks. Ja kümmekond kilomeetrit läks päris lõbusalt.

Mingi hetk läks meil taas raskemaks. Olle jaoks natuke liiga kiire ja minu jaoks natuke liiga aeglase tempo tõttu. Ebameeldiv jooksukiirus ei võimaldanud mul ökonoomset sammu ning harjumatud lihased jäid kangeks.

Otsustasin võtta esmakordselt elus jooksu ajal sisse valuvaigisti. See mingi aja pärast toimis ning jooksu lõpuni oli vaid tuim valu.

Raskeim oli taluda aega. Lõpp ei olnud kaugel kuid liikumistempo muutis selle igavikuks. Minu motivatsioonilangus ja kaeblemine sundis Ollet sörgile ning sedasi saime kiiremalt lõpujooneni. Ollest oli palju abi, et taluda kõik tõusud ja mõõnad mida see jooks pakkus.


13 km enne lõpujoont alanud tugev vihmasadu ei muutnud meie eesmärki. Joosta see jooks lõpuni. Ja seda me koos ka tegime.

Ma pole kunagi nii pikalt jooksnud. Kokku 15 tundi rajal oli uudne kogemus.

See jooks andis tagasisidet, et ma väga pikki jookse ei hakka armastama. Eeldusel kuid ei suuda neid enam-vähem mõistliku kiirusega joosta. Kõndimine mulle ei meeldi.

Asfaldil jooksmine on oluliselt valusam kui metsarajal kulgemine. Kuigi sellel pinnasel on lihtsam joosta on hoolimata paksu tallaga jalanõudest asfaldi kõvadus tunda. Mõtted pikemates asfaldil kulgevatest jooksudest tuleb vist maha tõmmata.

Ultrajooks on jooks kus võid jooksu ajal ära taastuda. Kogesin seda sellel jooksul. Vahepealne madalseis võib piisava kannatlikkuse järel muutuda tõusuks. Ultrajooksus on meeleolu langused ja tõusud tavapärased ning osa jooksust.

Igatahes ilus algus on aprillile tehtud. Nüüd tuleb selle positiivse emotsiooni pealt liikumist jätkata.

Lisaks ka viide Marguse sissekandele samast jooksust "Aruanne lingijooksust Riia-Valmiera" ja Olle sissekandele "Riga-Valmiera Skrejiensolojums"