Sunday, December 6, 2015

Mispos kolme päevaga kolm ja natuke peale.

Kevadiseks pikemaks jooksuks valmistumine tähendab, et pean arendama kolme oskust:
  • oskust taluda nii ajaliselt kui vahemaalt pikka jooksu;
  • oskust taluda palju tõusu- ja langusmeetreid;
  • oskust joosta pimedas õhtust hommikuni.
Järgmise napi nelja kuu jooksul tuleb neid kõiki külgi arendada niivõrd kui see talvetingimustes võimalik.

Mispos kavandatud kolm maratoni kolmel järjestikuses päeval pakkus ideaalset võimalust teha kolm pikka trenni järjest. Kuigi kolm eraldi jooksu ei ole võrreldav sellega, mis ootab eest sama maa korraga läbides. Samas sissejuhatavaks treeninguks sobis üritus ilusti. Lisaks soovisin saada teada kuidas lihased ja organism reageerib sellisele koormusele ning kuidas õnnestub taastumine jooksude vahel.

1. Päev

Starti minnes oli kaks eesmärki: jälgida mustrit 9 minutit jooksu ja 1 kõndi ning võimalusel teha üks ring maratonile lisaks. Lisaks soovisin esimesel päeval katsetada nii vähest lisaenergiat ja vedeliku tarbimist jooksu ajal kui võimalik. Kasutada joogipunkti ainult ringi alguses ehk iga 7 km järel. Jooksu kiiruse osas plaane ei olnud ja pigem kujunes tempo jooksu käigus.

Ühtlane tempo tagas suhteliselt ühtlased ringiajad. Kõnnipausid tagasid madala keskmise pulsi. Eks ajasin mitmed rajal olnud teised jooksjad oma taktikaga närvi, sest pidevalt jooksin mööda ja siis võtsin kõnnipausi, et siis taas natukese aja möödudes uuesti mööda joosta. 5 ringi tulid kergelt ning 6 ja 7 olid juba raskemad. Võtsin 6 ringil ühe energiageeli. Organism vajas oma. Kokku rajal natuke alla 4,5 tunni ning läbitud 50 km. Õppetunnid olid, et kuna kandsin kilejopet ja pikka jooksupluusi, siis oli päris palav ning vedeliku kaotus oli suurem kui kavandatud. Järgmine päev tuli riietuda õhemalt. Jooksu järgselt üle 2,5 liitri sisse kallata ei olnud mingi probleem. Õnneks oli piisavalt taastusjooke kaasas.

Jooksu järgsest lihaste kangusest päästis kuum tünnisaun, mis harutas kanged jalad 5-10 minutiga lahti. See oli oluline taastumise komponent, mis võimaldas järgmisel päeval enam-vähem normaalsete jalgadega rajale minna.

2. Päev

Riietuse valisin õhema ja rohkem hingava. Soojendusjooksu jätsin ära. Esimesed 2 km olid jalad kanged ning kopsud kinni kuid siis ärkas organism üles ning sai taas liikuma. Kuna jooksime Kaupoga koos, siis muutsin joomise ja kõnni taktikat. Joomine ja kerge näks mõlemas joogipunktis ehk iga 3 km järel. Kõnd tavaliselt 100m joogipunkti järgselt. Ehk kõndi tuli vähem kui eelmisel päeval. Samas jooksu tempo oli ka natuke aeglasem. Jooks oli üllatavalt kerge ning raskemaks läks alles 6 ringi lõpus ja 7 ringil. Enesetunne oli jooksu järgselt oluliselt parem kui päev enne. Tundsin, et keha energiaprotsessid olid olnud jooksu ajal teistsugused kui päev varem. Keha oli eelmisest päevast õppinud. Sagedasem vedeliku tarbimine tähendas, et miinusesse jooksu ajal vedelikuga eriti ei jäänud. Tükike banaani igas joogipunktis tagas piisava energia. Kokku taas 4.25 jalal ja 49 kilomeetrit. Sisult sama tempo, mis eelmisel päeval. Keskmine pulss oli madalam.

Janekilt väike meenutus vihmasest teisest päevast

Taastumisprotseduurid olid samad – kuum tünnisaun ja hulgaliselt erinevaid jooke. Jalad olid natuke kangemad, kuid ei midagi hullu.

Pittu ei jäänud kuna tundsin, et organismi immuunsussüsteem oli koormusest stressis ning vajas und. Ei hakanud rahvahulgast viiruse noppimisega riskima.

3. Päev

Hoolimata vihmase ilma ennustusest valisin jooksuks teise päeva ehk õhema riietuse. Kordus sama ehk organism ärkas üles ca 2 kilomeetri jooksu järel. Jooksutempo oli alguses aeglasem, kuid muus osas oli kõik sama. Kõndi tuli natuke vähem kuna jooksseltskond oli teine. 5. ringi lõpus proovisin natuke tõsta tempot ning tempovahetus äratas organismi üles. Muutsin plaani ja otsustasin joosta kiirema viimase ringi ning jätta ära lisaring. Kiirem jooks tähendas, et liikusin kasutades kiiremaid lihaskiude, mis ilmnes, olid täiesti puhanud. Viimasel ringil kartsin, et kiirem jooks sööb kiirelt järelejäänud energiavarud. Samas energeetiliselt kõik toimis, jalgadest kadus väsimus ning jalad olid kerged kuni lõpuni.

Jooksu lõpuks oli kiirem jooks harutanud lahti ka aeglasemad lihaskiud. Seetõttu tavapärast kangust jalgades jooksu järgselt ei tundnud. Pigem oleks tahtnud veel joosta. Samas aitas. Kokku 42 km ja ajaliselt 3:39 oli viimaseks päevaks piisav. Sai päevavalges koju.

Kokkuvõte

Sobiva kiiruse valikul ja piisava ettevalmistusega suudab inimene joosta ka mitmel päeval maratoni järjest. Minu jaoks tagasid kolmepäevase trenni õnnestumise kuum tünnisaun, piisavalt antioksüdantide ja vitamiinide rohked marjadest tehtud taastusjoogid, korralik toitumine (aeglaste süsivesikute laadimine) õhtul ja hommikul ning pikk uni. Vesteldes kaaskannatajatega selgus, et need, kes alustasin esimest päeva rahulikumalt suutsid iga päevaga natuke lisada. Need, kes jooksid kiiremalt esimesel päeval, pidid järgnevatel päevadel maksma lõivu.

Nüüd on vaja nädala jagu võtta kergemalt ja taastuda. Mõne aja pärast, kui on tervist, tuleb saavutatud mugavuspiiri nihutada 50 kilomeetrist edasi.

Wednesday, November 25, 2015

Kuhu edasi aastal 2016?

Maratonide kogumine on minu arvates tore hobi. Ja Eestis on tublisid jooksjaid, kel korjub neid iga aasta korralikult. Katsetades pikemaid ultrajooksu radu jõudsin ühel hetkel arusaamani, et minu jaoks ei oma maratonide lugemine enam sisu. Kui jooksed ühe võistlusega kaks või rohkem maratoni siis maraton ühikuna kaotab oma tähtsuse.

Olles mägedes jooksmas käinud kaotas eelmine aasta linnamaraton minu jaoks senise võlu. Kui võrrelda linnamaratoni ja mägimaratoni tajusin ma enda jaoks järgnevat erinevust. Linnamaratonidel osaledes oli mul sageli eesmärgiks parandada tulemust (aega). Seetõttu on eelistatud võimalikult lauged jooksud. Mägimaratonil osalen, et kogeda ilu. Aeg ei oma mägimaratonil sellist tähtsust. Kui linnamaratonil tead suhteliselt täpselt, mida mingis jooksu faasis oodata, siis ultrajooks on iga kord alustamine valgelt lehelt. Sa ei tea kunagi täpselt kuhu ja millal sa päeva lõpuks välja jõuad.

Kas 2015 oli pettumuste aasta? Hoopis mitte. Uued ultrajooksud on viinud mind sisemise ja välise maailma täiesti teistsuguse tajumiseni.

Laulasmaal Ultral kogesin, et minutid ja tunnid ei omanud ühel hetk mingit tähtsust. Aeg jäi nagu jooksu ajal seisma. Panid vaid tähele päeva kulgemist täies ilus. Oli hommik, oli lõuna, oli õhtu.

Ultrajooks õpetab tajuma oma keha ning selle piire. Ja teisalt aru saama, kas need piirid on vaid me peas või on mujal. Ja et teades oma nõrkusi on võimalik treeningud üles ehitada selliselt, et muuta nõrgad kohad tugevamaks.

Teadvustan selgelt, et paari ultrajooksu järel ei saa end nimetada ultrajooksjaks. Tegu on vaid esmaste katsetustega. Mul on tunnetus, et tõeline ultrajooks algab 200 kilomeetrist või 24 tunnist. Tahaks tasapisi liikuda edasi ja ehk õnnestub nihutada piire natuke kaugemale. Samas annan aru, et kui keha annab märku, et ta ei talu pikka jooksu, siis kuulan oma keha ja ei nihuta piire vägisi.

Mõned jooksud olen järgmiseks aastaks soovide nimekirja pannud. Kas ja kuidas sõltub tervisest, taastumisest ning võimalustest kavandatud jooksudest osa võtta.

Kevadel on silmapiiril üks mägisem jooks ja siis poolteist kuud hiljem üks laugem ümberjärve jooks. Suvel rahulik matk Laulasmaal ning seejärel kergem tempokam jooks suusaradadel. Sügiseks tahaks teha veel ühe mägisema jooksu kuid midagi konkreetset ei ole välja valinud. Kõikide jooksude eesmärk on proovida teha rahulik tark jooks ning jooksu käigus koguda tulevikuks kogemusi. Samas tean juba ette, et jalalihas peab olema mägijookse silmas pidades oluliselt tugevam ning vastupidavam. Sellele peab siis hooajal keskenduma.

Talvel, kus nagunii korralikku jooksusammu saab väljas vähem teha,on kavas ette võtta spordihallis mõned kiirustreeninguid. Lihtsalt, et samm väga töntsiks ei muutuks ja et kopsud saaksid tööd. Aeglane jooks kahjuks ei arenda ei kiireid lihaskiude ega kopsude tööd.

Juba kolmas kord kehakaalust

Rahulikum sügis on olnud mitmeski mõttes õpetlik. On aega olnud olla rahus ja kuulata keha. Mõned tähelepanekud seoses kehakaaluga.

1) Kehakaalu langetamise eeltingimuseks on keha vabastamine stressist.

Juba mitmendat korda panen näite jälgides tähele, et näidud kaalul vähenevad kilod jõudsalt siis kui anda kehale piisavalt puhkust (und) ja süüa. Organism saab aru, et ei ole vaja hoida tagavarasid ja annab kõik liigse vabaks. Magatud tundidega ja kehakaalu näidu liikumise seost olen täheldanud juba enne. Sügiskuudel, kus sain end natuke välja magada ning piirata tööstressi, andis keha vabaks päris mitu kilo. Tööstressi tekkides taas liigub kaalunäit ülespoole.

2) Pikkade trennide järgselt mõneks päevaks kehakaal tõuseb.

Pikk trenn tekitab organismis tühjuse (vedelik ja energia) ning trenni järgselt tõenäoliselt keha kogub taastumiseks mõningase varu. Kui taastumine toimunud, annab keha liigsed varud vabaks. Olen teinud selle põhjal järelduse: kui kehakaal on taastunud, on ka organism taastunud, ning võib võtta ette järgmise raske trenni .

3) Kui toitumise piiramine ei toimi võib saada lahenduseks energiakulutamise suurendamine.

Minu puhul ei ole olnud kehakaalu langetamise lahenduseks söömise piiramine. Tõenäoliselt võis segada ka tööstress kaalunäite. Samas kogemuslik õppetund oli, et kui kui viisin keha natuke söömise piiramisega miinusesse ei jõudnud enam trenni teha. Treeningute kvaliteet langes ning tuli muuta strateegiat.

Pigem toimisid  paar kerget lisatrenni,  mis ajaliselt ei tähenda palju, kuid panid kehas protsessid taas tööle. Söömise mõttes minu organism vajab nii vaimse kui füüsilise tegevuse jaoks hulgaliselt süsivesikuid. Arvestades, et kavandan teha järgmine aasta pikemaid jookse muretsen pigem et piisavalt energiat trennideks peale saan.

Kaalunäidu ja teiste näitude aeg-ajalt kirjapanek on tekitanud kasulikud andmeread, mis on võimaldanud teha mitmeid järeldusi. Jätkan ka tulevikus andmete talletamist. Andmetest saab õpihimuline tekitada endale teadmist ning avastada mustreid.

Eks kaaluda tuleb ka ennast osata ...

Friday, November 6, 2015

Kõigepealt oli mõte – Vasaloppet läbida joostes

Tegudeni jõudmiseks peab olema kõigepealt mõte. Mäletan, et see oli 2014. aastal, kui mõtlesin pikemate jooksude proovimise peale, jäi silma ka UltraVasa esimene jooks, mis imekiiresti välja müüdi. Mõtlesin, et selle jooksu võiks millalgi läbi teha kui õnnestub jooksule peale saada. See, mis on iga suusasõbra väljakutse talveperioodil, võiks kuuluda ka jooksusõbra teha-vaja nimekirja.

Kui Jüri sügisel uuris, et kas oleksin mineja Rootsi suusamaratonile, tekkis hoopis mõte, et kas Jüri ei saaks aidata mind ja paari mu pikamaa jooksusõpra jooksuvõistlusele peale saamisel. Saades Jürilt päringule vastuseks jah sõna, loksus üks jooksuürituse mõte järgmiseks aastaks paika. Jüri pakkus, et vajadusel aitab ka kogu reisi ära korraldada kuna tal vajalik kogemus ja suhted olemas.

Kuna sel aastal stardikohti vabamalt saada, siis otsustas Jüri panna üles teate ning reisipaketi. Enesele ootamatult sain austava grupijuhi ameti. Nüüd vist tuleb minna ja tagasiteed ei ole.
Mida kujutab endast UltraVasa jooks?
Tegu on ühe pikima traditsioonide ja distantsiga suusavõistluse jälgedes kulgeva rajaga. Alguses läbiti 90 km suuskadel, hiljem lisandus maastikurattasõit ning viimasena, sel aastal maastikujooks. Tegu on raja pikkusest tulenevalt ultrajooksuga, kus täispikk distants on 90 km ja poolik 45 km.

Täispika jooksu starti lubatakse 2 500 jooksjat ja poolele maale 1 500 osalejat. Rada kulgeb valdavalt mööda maastikku ning on langeva profiiliga. Rada on kiire, mida näitab täispika jooksu selle aasta võitja aeg 5:45. Esimesel jooksul osales ka kaks eestlast, Ranno Erala ja Gaspar Sukk, kellest Ranno Erala tegi kõva tulemuse saades ajaga 6:21 kõrge 8. koha. Tulemus, mis kahetsusväärselt jäi väärika tähelepanuta. Samas tempos veel 10 km joostes oleks Ranno tõenäoliselt purustanud Eesti 100 km rekordi.

90 kilomeetrit on tõsisem ettevõtmine aga 45 km peaks olema jõukohane kõigile, kes on juba korra elus maratoni läbinud.

Lisainfot jooksude kohta
Kas maastikul on keerulisem joosta kui asfaldil?

Maastikul joostes kulutab jooksja lihas mõnevõrra rohkem energiat, kuna kõõluste elastsust ei saa niipalju jooksmisel ära kasutada. Samas on põrutus kehale maastikul jooksul väiksem ning seetõttu on see jooksjale sõbralikum. Kergelt langev rajaprofiil tähendab mõnevõrra suuremat harjumatut koormust põlvedele kuid samas on energia kulu mõttes langevat profiili kergem joosta. Metsarajad nõuavad mõnevõrra suuremat tähelepanelikkust kui tavapärasel asfaldil toimuv linnamaraton. Maastikujooks pakub kindlasti rohkem vaheldust ning on selgelt emotsionaalselt teistmoodi.

Miks minna koos?

Logistiliselt ei ole üksi hea minna kuna jooksu start ja finiš asuvad teineteisest 90 km kaugusel. Samuti asub stardikoht Sälen Stockholmist 5 sõidutunni kaugusel. Jüri lubas korraldada kogu logistika ja majutuse. Kohapealne toitlustamine tuleb korralda ühiselt. Seltsis on lõbusam ning ühikulu jooksja kohta tuleb koos minnes soodsam.

Kuidas jooksuks valmistuda?

Arvestades, et jooksu stardini on 8 kuud jõuab valmistuda nii täispikaks kui pooleks maaks. Soovitavalt tuleks osa jooksutrenne teha maastikul ning teha pikemaid jooks-kõnd matke maastikul. Tugevamat jalalihast, mida on vaja maastikul jooksul, saab arendada mäkkejookse tehes.

Vaatasin Marathon100 kalendrist, et meil on mitmeid jooksuvõistlusi, mida saaks ettevalmistuses kasutada. Arvestades harrastusjooksja ettevalmistust ja eeldatavat taastumisaega ei soovita võistelda sagedamini kui korra kuus. Kõik alljärgnevad jooksud on maastikujooksud.

Näidisvõistluste loetelu valmistumaks Vasa Ultra 45 km

  • aprillis– Kõrvemaa kevadjooks 16 km – rahulikus tempos
  • mais – Tartu jooksumaraton 23.4 km – tempokamalt
  • juuni – Otepää jooksutuur – rahulikus tempos kokku 42 km
  • juulis – Karujärve või Mispo poolmaraton - tempokamalt

Näidisvõistluste loetelu valmistumaks Vasa Ultra 90 km

  • Aprillis – Kõrvemaa kevadjooks 16 km – rahulikus tempos
  • mais – Tartu jooksumaraton 23.4 km – tempokamalt
  • juuni – Laulasmaa Ultra – rahulikus tempos 3 ringi ehk 63 km.
  • juulis –Karujärve ja/või Mispo maastikumaraton – rahulikus tempos 

Kokkuvõttes julgustan proovima
Ma ise lähen jooksule vastu eesmärgiga rada mõnusalt läbida ning teha seda rahulikus tempos. Inimese keha on võimeline rahulikus tempos pikalt ja kaua liikuma. Kindlasti on jooks kergem kui Haanja100 läbimine.

Jooksuks valmistumisel on mul kavas teha mõned pikemad jooks-matkad RMK matkaradadel. Kui on huvilisi, saame teha ettevalmistavad pikemad trennid koos. Nii et huvilised andke Jürile märku aadressil info@sporttravel.ee

Täpsem reisi info Sporttraveli kodulehel

Monday, October 12, 2015

Eesti Maastiku maraton 42k, sügis 2015

Olen uurinud kaardilt erinevaid RMK metsaradu, et välja valida järgmiseks suveks logistiliselt sobivamad lõike pikkadeks treeninguteks. Vendade Eensaarte korraldatud maastikumaraton sobis ideaalselt algatuseks ja esimeseks katsetuseks. Link ürituse kodulehele: wilderness.ee

Kuna Haanja Ultra100 ei klappinud enam kalendrisse siis läksin maasikumaratoni rajale eesmärgiga teha tempokam pikem treening. Eesmärk oli lõpetada 4 tunni ajaraamis, et  jõuda Aegviidust 15.19 väljuvale rongile.

Nii nagu rattas on maasikumaratone kahte liiki, kruusaradadel uhamine ja singlitel nokitsemine, saab ka maastikujookse sarnaselt liigitada. Lootsin, et orienteerumistaustaga korraldajad joonistavad tehnilisema raja. Selles ei pidanud pettuma. Raja esimene ja kolmas veerand sisaldasid mõnusaid tehnilisi jooksulõike, mis andsid korraliku maastikujooksu tunde. Rabadest läbi minevad lõigud olid hingele rõõmu pakkuvad, kuid jooksutehniliselt lihtsad.

Proovisin alustada rahulikult tagantreast kuid vahelduv maastik ja laskumised viisid kiiruse üles. Proovisin allamäge lõikudel langemisi ära kasutada ning seetõttu jõudsin järjest järele uutele rivis liikuvatele rühmadele. Maastikujooksus mulle meeldib kui saan natuke silmadega samme ja trajektoori ette kavandada ning seetõttu ei sobinud mulle rivis teiste sabas jooks.  Enne Viru raba laudteed möödusin viimasest suuremast rühmast, et saada järgmiseks tehnilisemaks lõiguks pilgu kaugemale suunata.

Rabaradade laudteedel oli võimalik väikse vaevaga päris kiiresti kulgeda, ning tahtmatult keris kohati tempo alla 5 minuti. Rabarajad oli tõeliselt ilusad ning ilusast ilmast tulenevalt ka rahvarohked.

Rabale järgnev lõik Loksa teest kuni Narva maantee ületuskohani oli mudasem ja metsaveojälgedega. Alguses pehmemal ja hiljem okstega kaetud rajal ei tohtinud kaotada valvsust ning tuli joosta kõrgema lühema sammuga, et mitte komistada ja kergelt liikuda mättalt mättale. Intensiivsem pingutus ajas nahavahe päris kuumaks.

Narva maantee ületamise järgselt läks rada taas lihtsamaks ning andis võimaluse jalgadel taastuda. Esimeses toitlustuspunktis tegin pausi, et lasta pulsil taastuda. Mõned banaanid ja sokolaadikommid, täiendatud vedelikuvaru ja sai asuda edasi teele.



Järgmine rabaületus taas kiirongina mööda maha märgitud lauast rööpaid. Kõrvemaale jõudes algas minu arvates raja kõige huvitavam osa, kus jooks kulges mööda kitsast rada mööda künkaid üles-alla. Oleks vaid sellist rada rohkem. Kuigi jah, eks jalad said paraja koormuse ning paaril tõusul tuli minna üle ka käimisele.

Teises söögipunktis tuli ära proovida soe tee ja grillvorstid. Esimene kord kus jooksuüritusel sain teeninduspunktis sooja grillvorsti. Väga mõnus ja maitsev oli.

Viimane neljandik oli juba tasasem ning loodetud parempööret Kõrvemaa suusaradade tõusudele ei toimunud. Valdavalt kulges rada mööda metsateid. Rajale jagus mõningaid laugemaid tõuse kuid Pukimäest jooksime kahjuks kõrvalt mööda.

Kokkuvõtvalt on tegu hea maastikujooksuga, millele loodetavasti tuleb järgmisel aastal järg. Korraldus oli suurepärane.

Treeningpäevikusse märge:
Hoolimata lõpu eel kergelt krampi tõmmanud reie-lähendaja lihastest pidasid jalad hästi vastu. Juba teine jooks, kus tekkis tunne, et jalg kannab. Tuleb tööd lihasjõu ja vastupidavuse osas jätkata. Tundub, et varsti võib trennides kõndimise asemel proovida tasapisi tõuse joosta. Samas on veel pikk tee minna.

Tuesday, September 29, 2015

Muusika ja jooksmine

Tõenäoliselt jooksjad, sarnaselt trollis sõitjatele, jagunevad kaheks: kõrvaklappidega ja ilma.
Olen valdavalt oma jooksjatee läbinud ilma, vaikuses. Samas olen täheldanud, et teatud olukordades aitab muusika trenni õnnestumisele kaasa. Seetõttu olen viimasel ajal teinud mõned trennid kõrvaklapid peas. Kusjuures ei sobi igasugune muusika vaid tuleb leida õige rütmi ja meeleoluga trennile sobiv muusika.

Üheks selliseks trenniks, kus muusika kuulamine on aidanud, on rutiinsed trennid, mis tuleb ära teha. Näiteks suvel tehtud 2-3 tunnised mäest üles-alla kulgevad trennid kus kümneid kordi ronid üles ja laskud alla. Sellises trennis aitab keskendumine muusikale unustada ära rutiini, mida sa trennis teed. Lisaks toetab sobiv muusikarütm järjest raskenevat mäest ülesse rühkimist. Keha teeb tööd aga meeled on mujal.

Teine, kus olen saanud muusikast vaheldust trenni, on sammusageduse tõstmise treeningud. Selleks tuleb valida sobiv kiiremas rütmis muusika ning üritada püsida muusika rütmis. Kusjuures oluline ei ole jooksu kiirus vaid sammusageduse jälgimine olenemata maastikust. Vahelduva tempoga muusika võimaldab ka jooksurütmi vaheldust. Maastikul rütmis joostes aitab muusiakrütm hoida sammu terava.

Näide rütmi ja kiiruse seostest

Muusika aitab väsinud kehast rohkem välja pressida. Seda olen kogenud mitmel maratonil, et hea rütm, kuni seda kuuled, aitab jooksurütmi hoida. Selles ka muusika oht - võib viia kõik trennid liiga intensiivseks kui kogu aeg kulgeda kõrvaklapid peas.

Teisalt muusika kuulamine tähendab, et jooksja ei saa kuulata oma keha. Sel juhul on muusika lisamüra, mis hajutab vaimu tähelepanu. Organismi füüsilise piiri peal joostes on vaja täieliku keskendumist ning siis tõenäoliselt on muusika pigem segav asjaolu.

Ühte, mida ma ei ole proovinud, on joosta kõrvaklapid peas, ilma muusikata. Niiöelda absoluutses vaikuses. Võibolla kunagi proovin.

Samas tean, et erilise vaikuse ja rahu kogemiseks tuleb minna kõrgele mägedesse jooksma.

Wednesday, September 16, 2015

Tempomeistri töö - Tallinna maraton 2015

SEB maratonile pakkusin end tempomeistriks, kuna soovisin teha trenni mõttes ühe rahuliku pika jooksu ning saada osa sügisesest jooksupeost. Selles mõttes on aeglase tempoga tempomeistri töö ideaalne ettevalmistuseks. Sa pead sundima end aeglaselt jooksma, mida lihtsalt numbriga starti minnes vaevalt suudaksin teha. Joogipunktid on samuti rajal tagatud ehk mida sa veel hing ihkad.

Õnneks osutusin valituks ning pakutud 4.30 koguaeg tundus igati sobilik. Hea treening hooaja pikkadele treeningutele sissejuhatuseks.

Arvutasin stardi eelsel päeval välja, et 4.30 koguaeg tähendab 6:25 tempot. Mõtlesin, et arvestades joogipunkte ja võimalikku ajakaotust tõusudel peaks jooksukiirus olema umbes 6:20, et väikse ajalise varuga lõpuni jõuda. Sellest lähtuvalt trükksin ka endale spikri kaasa, et aeg-ajalt kontrollida kas olen vajalikus ajavahemikus. Mine sa tea, sest kell mul aeg-ajalt on luisanud natuke tempot kiiremaks.

Tean, et suudan valitud kiirust ühtlaselt hoida, kui alguses saan kiiruse tunnetuse paika.  Eelmise aasta Tartu kogemuse põhjal olin õpinud, et alguses on peamine eesmärk end ja gruppi tagasi hoida ning vajalik kiirus jalga sisse saada. Edasi võis juba automaatpiloodi sisse lülitada.

Tagantjärele jooksu graafikut ja vaheaegu vaadates suutsin oma tööga enam-vähem hakkama saada. Vähemalt esimesel ringil püsis tempo ühtlane ning poole maa vaheajaks tuli 2:14:37. Olin rahul kuna seltskond püsis koos ja teadsin, et meil oli umbes 20 sekundit varu stardijoone hilisemast ületamisest. Tuli vaid valitud jooksumalli hoida ka teisel ringil. Teisel ringil tundus kõik hästi olevat kuni jõudsin 30 km punktini. Ma ei tea miks, kuid teist aastat järjest on see koht rajal, kus kilomeetri tähis ja mu graafik ja ei lähe kokku. Ootamatult oli tekkinud kusagilt minut miinust ehk pidin tõstma tempot, et tekitada viimasteks joogipunktideks ja tõusudeks väike varu. Keegi ei andesta tempomeistrile, kui ta toob rühma üle lõpujoone 15 sekundilise hilinemisega. Natuke varem ei ole nii suur probleem.
Hiljem, 35 kilomeetril selgus, et ei olnud mu arvestuses viga. Samas kahju oli juba tekitatud. Väike tempotõus oli mõjunud kolmandikule seltskonnast laastavalt ning rühm hakkas lagunema.

Üritasin tempot pidurdada ja rühma koos hoida. Samas kuna lõpuni polnud enam palju, siis need kellel oli jõudu, hakkasid vaikselt eest ära minema ning minu rolliks jäi rühmast pudenejaid motiveerida, et viimastel kilomeetritel ei hakataks kõndima. Keha tegelikult ju kestab selle kilomeetri kaks sörki ära. Tugevamad rühmast suutsid lõpuajast veel minuti-kaks kärpida. Ise ületasin lõpujoone uhkes üksinduses 4:29-ga.

Tõenäoliselt kui poleks vahepealset kiiremat jõnksu sisse tulnud, oleks suutnud kümme või rohkem inimest lisaks ajaraami tuua. Aga oleksid ei maksa midagi. Järgmisteks jooksudeks õppetund.

Kokkuvõtvalt tundub, et aeglasemal kiirusel see 5 sekundit kilomeetrile annab Tallinna maratonil piisava varu, et joogipunktides rahulikult juua ning tõuse joosta rahulikumalt. (Kiiremate kiiruste puhul see strateegia ei tööta). Esimesel ringil tuleb viimasel viiel kilomeetril tõusudel tõmmata kiirus ca 10 sekundit madalamaks, et hoida teiseks ringiks jõuvarusid. Samas on selleks ajaks tõusudeks tekkinud piisav varu, et püsida graafikus.

Enda pulsigraafikuid vaadates ei saa veel rahul olla. Pulss oleks pidanud kauem püsima allpool. Võimalik, et soe ilm tegi pulsi kallal oma töö. Kuidagi organism ei tahtnud sel päeval joodud vett omastada. Energia mõttes sain hakkama ilma geelideta ehk vähemalt üks asi läks nagu plaanitud. Jalad olid tavapärasest rohkem hellad, kuna ei ole asfaldi viimasel ajal palju mõõtnud.

Oktoobris Tartus taas kavas rahulik aegkane pikk jooks.

Lõpetuseks üks meeleolukas pilt enne starti. Foto autor Kristi Jahilo



Monday, August 24, 2015

Helsingi maraton 2015

Helsingi maratonil osaleb tavapärasest vähem jooksjaid Eestist kui Stockholmi jooksul. Üheks põhjukseks on, et jooks ei sobi kuidagi kokku Tallinna maratoniks ettevalmistuse plaanidega. Seetõttu osalevad Helsingis pigem need eesti maratonijooksjad,  kel ei ole eesmärgiks ajalise eesmärgi alistamine vaid taas ühe jooksu purki saamine. Teine põhjus miks Helsingis stardib tavapärasest vähem jooksjaid on raja raskus. Distantsi lõpukilomeetrite tõusud on saanud kurikuulsaks.

Eks raja raskus oli see, miks 2015 aastal, jooksu kolmekümnendaks toimumiskorraks, kavandati uus rada ja jäeti välja lõputõusud. Üks suur ring asendati kahe väiksema ringiga. Jooksu korraldus on igati eeskujulik: ei midagi liiast ega midagi puudu. Joogipunktid pea iga 3 km järel jne. Kogenenumad osalejad teadsid märkida, et sel aastal oli ka esimene kord, kus loobuti jalakiibist ning ajavõtt toimus numbri taga oleva kiibiga. Põhjanaabrid oma ettevaatlikul moel võtavad ka omaks uuendusi.

Enne jooksu raja kaarti vaadates tundus, et see muudatus muudab raja kiiremaks ning lihtsamaks. Rajal selgus aga, et neid väiksemaid künkaid jagub ka väiksemale ringile ning võrreldes Tallinna maratoni lauge rajaga on Helsingi jooks märgatavamalt raskem. Eks see raja raskus ja kuum ilm said nii mitmelegi jooksjale saatuslikuks.

Osa Eesti jooksuseltskonnast stardi eelsel ühispildil

Enda jooksust märkmikusse kogemuse jäädvustamiseks järgmised read

Otsustasin proovida 4:30 tempot, mis kuni poole maani pidanuks olema igati jõukohane tempo. 10 kilomeetril jooksis jalg kinni ning mu jooks oli selleks korraks lõppenud. Norra mägedest, nagu arvata oli, ei olnud jalad taastunud. Esimest korda, kus nii vara läks maratonil raskeks. Jooksutrennist sai vaimutrenn. 12 kilomeetril tõmbasin hoo maha ja eesmärgiks sai vaheldumisi jooks-kõnd tehnikas rada läbida ning jalgalihastele võimalikult vähe lisakahju teha. Pulss oli samuti kõrge ja ei taastutnud kõnnipausidel ära. See oli samuti märk, et organism ei olnud veel taastunud.

Helsingi maratonist sai treening mõneks pikemaks jooksuks, kus tuleb tühja organismiga end endiselt liikuma sundida. Tuli lõpuni minna. Kas või kõndides. Janeki hommikul viksamisi näidatud 25. maratoni läbimise medal ja Helsingi maratoni juubelimedal tuli välja teenida.

Kulgesin vaikselt omas tempos edasi. Jalad väga liikuda ei tahnud. Õnneks leidsin endale 30 kilomeetril reiskaaslaseks ühe hispaanlase, kes oli veel kehvemas seisus. Sedasi teda ergutades jäi enda raskem olek tahaplaanile ning koos tulime lõpuni. Lõpuaeg üle 4 tunni on mu kõige aeglasem Helsingi jooks. Aga see kogemus oli väga väärtuslik, mida need 30 lõpukilomeetrit andsid.

Nüüd võtan välja teenitud pikema jooksupausi ja lasen kehal kosuda. Lugemiseks öökapi nurgal Hal Koerner-i raamat "Field guide to Ulrarunning". Kiirem viis on õppida teiste kogemusest ....

Sunday, August 9, 2015

Tromso Skyrunning 2015

Kalamees teab, millal on mõtet konks vette lasta. Siis kui kala on näljane.
Millal on lihtne jooksjat keelitada jooksuvõistlusele? Kevadel, mil jooksunälg on suurim. Märteni kavalalt kevadel välja käidud konksu ma neelasin ahnelt alla ning nõustusin osalema kusagil augusti alguses Norras toimuval mägijooksul. Mis see siis 45 kilomeetrit ära ei ole.



Tegu on teist korda Tromso lähedal olevates mägedes korraldatava jooksuga. Erinevalt eelmisest aastast lubati registreerida sel aastal pikemale jooksule kuni 200 jooksjat. Märtenil õnnestus kuidagi kadalipust läbi pääseda ja meid jooksule kirja saada.

Ega selle jooksu alguses ülemäära infot ka väljas ei olnud. Hiljem, kui hakkas kodulehele jupi kaupa infot jooksu kohta tulema, sai selgeks, et midagi lihtsat rajal ees ei oota. 4 400 tõusumeetrit ühe päevaga oli hoomamatu suurus.

Õnneks oli mul natuke oidu keskenduda juuni keskpaigast trennides tõusumeetrite kogumisele. Selle ajaga jõudsin teha posu kergemaid trenne (500 tõusumeetrit korraga) ning kolm pikemat trenni vahemikus 1000-1600 tõusumeetrit. Samapalju kogunes ka langusmeetreid.

Tagantjärele vaadates oli sellest niipalju kasu, et jalad enam-vähem kestsid selle ürituse ära. Mitte et jalad valmis oleks olnud aga vähemalt kandsid mind tervelt lõpujooneni.

Soojenduseks üle kilomeetri tõusu.

Kohale jõudsime reedel. Ilm oli natuke udune kuid ei midagi hullu. Jõudsime kohale ajaks, mil asuti teele vertikaaljooksu stardi poole. Võtsime end jooksjate bussi sappa ja sõitsime mägiste oludega kohanema.

Vertikaal tähendab mägijooksudes jooksu ülesmäge ja kus kilomeetrite asemel joostakse tõusumeetreid. Sel jooksul oli neid siis üle 1000 tõusumeetri pakkuda. Mind ajendas vaatama uudishimu näha kuidas tippjooksjad seda rada läbivad. Oma silmaga näha jooksutehnikat ja nüansse võimaldab nii mõndagi õppida.

Vaatamiseks panime selga spordiriided, et natuke sörkida ja ronida ülesmäge. Jalad tuli kuidagi pikast istumisest lahti harutada.

Alt oli näha vaid väike osas tõusust

Kohapeal oli mäe tipp pilvedesse mähkunud. Stardini oli veel aega ja me liikusime vaikselt ronides ülespoole, et leida sobivamat vaatamise kohta. Paarisaja meetri kõrgusel tõmbasime hinge. Juba lihtne ronimine, mitte jooks, võttis naha märjaks. Mõningase pausi järel otsustasime parema vaatekoha saamiseks liikuda tasapisi veel natuke ülespoole. Sel ajal kui kõlas stardilähe olime jõudmas umbes poole tõusu peale.

Ülespoole liikudes läksid tõusud järsemaks,

ja lumisemaks,
ja kivisemaks

Ootasime esimesed jooksjad ära ja neile järgnejaid ergutades liikusime vaikselt jooksjatega kaasa ülespoole. Vaikselt tõusumeetreid kogudes jõusime lõpuks läbi udupilve päikselisele mäeharjale. Olime tahtmatult läbinud esimese jooksu raja ja üle tuhande tõusumeetri.

Mäe harjal - finishis

Alla minnes Märten ütles et temal annavad jalad alla liikudes tunda. Eks alla ongi raskem minna kuna mäes alla jooks nõuab tegelikkuses tugevamat jalga kui ülespidi jooks. Nii imelik kui see ei tundu on jõud (keha raskus), millega reie nelipealihas peab toime tulema kordades suurem kui mäest üles liikudes.

Rada pakkus kõike – samblaga kaetud mäenõlvu, kiviklibul ronimist, lumist tõusust ja ka tehnilisemaid ronimise lõike, kus oli vaja kasutada käte abi enda ülesse poole vinnamisel. Kui esimesed jooksjad liikusid kiire sammuga ülespoole, siis järgnevad olid läinud poolest maast üle kõnnile. Ega seda tõusu teistmoodi ka ise ei oleks jõudnud võtta.

Jooksumuljetest minu jaoks ei olnud niivõrd muljet avaldav mitte kuidas üles joosti vaid kuidas hiljem alla joosti. Naiste võitja lihtsalt jooksis otse kallakust alla samal ajal kui me ettevaatlikult sik-sakitades mööda rada alla tulime. Mäest alla jooksu klassivahe oli mäekõrgune. Ja vaated mis mägedest avanesid on sõnul kirjeldamatud ning fotodega edasi andmatud.

Tagasi alla

Mäest üle-alla ronitud broneerisime hotellis toad ja läksime puhkama. Telgis majutusega otsustasime mitte riskida kuna ilmateade lubas õhtust alates järgmisteks päevadeks, selahulgas meie võistluspäevaks, vihma. Ilmateade ei eksinud.

Ettevalmistused stardiks

Võistlushommikule eelneval laupäeva õhtul anti ülevaade jooksu trassist ning rõhutati järgnevat:

- stardipäeval hakkab köisvagun tööle alates kümnest ning meil tuleb 400 meetri kõrgusele starti minna jalgsi. Jooksuga minnes jõuab üles 20 minutiga. Kõndides, olenevalt tempost 30-40 minutiga.

- Rada pidi olema päris tehniline, mistõttu need, kes ei tunne end esimese tõusu järel kindlalt võiksid suunduda lühemale rajale ja mäest alla.

- Kindlasti tuleks kasutada korraliku tallaga jalanõusid, kuna ilm võib tulla vihmane. Riietuda soojemalt ning soovituslikult võtta müts ja kindad kaasa.

- Rajal on mitmeid vesiseid ületuskohti ning jalad saavad kindlasti märjaks.

- Vett ei pea palju kaasa võtma kuna mägiojades on vett küllalt. See on puhas ja joodav.

- Teine tõus ja laskumine on tehniline ning tõusu tipp eeldab mõningast mägist ronimist.

Kas pole tore rajakirjeldus? Igatahes minul valmis peas strateegia, et tõuse võtan rahulikult ja laskumisi katsun joosta kuni jalg kannatab. Energiageele tuleb kaasa võtta piisavalt, kuna eelduslikult läheb rajal kaua. Pakkisin kaasa sisliselt kogu karbi ostetud energiageele. Lisaks leppisime Märteniga kokku, et läbime raja koos ja kui läheb raskeks, siis tuleb seda teisele ütelda ja ei mängi kangelast. Igaks juhuks võtsin kaasa kaks kilekat, varusokid ning mütsi. Mine sa tea, mis ilm teeb. Kätte otsustasin panna rattakindad– sõrmeotsad vabad, kui vaja ronida, ja peopesad pehmendusega kaitstud, kui peaks olema vajadust kätt maha panna. Hommikul otsustasin veel lisaks, et igaks juhuks tõmban lühikesele püksile peale pikad liibukad kuna sedasi on tõenäoliselt mugavam lumiseid laskumisi joosta ning põlved püsivad soojas.

Kuulamas nõuandeid tagareas

Põhijooks – Hamperokken Skyrace.

Pühapäeva hommikul sadas uduvihma ja mägi oli mattunud udupilve. Õnneks pandi köisvagun varem tööle ning lunastades piletid ülesõiduks säästsime jalgu startimineku 400 tõusumeetrist ja saime aega juurde. Tugevamad muidugi läksid üles jalgsi.


Põhijooksu start anti pühapäel kell kümme. Tibas uduvihma ja ilm ei olnud kuigi paljulubav. Lootsime, et sarnaselt eelmisele päevale väljume mingil kõrgusel pilvedest. Kahjus seda ei juhtunud. Udu ja uduvihm saatsid meid pea kogu trassi.

Mis ootas rajal ees? Alguses soojenduseks 5 km laugemate tõusudega maastiku ja siis esimene tõus 1200m kõrgusele. Mäe tipust läks rada kaheks lühemale ja pikemale ringile. Pikemale ringile minejad laskutasid alla sisuliselt nulltasapinnale, mõned kilomeetrid lauget jooksu ja siis teine, tehnilisem tõus, 1400 m kõrgusele. See sisaldas mõningast liikumist ka mööda mäe harja ja tehnilisemat ronimist mäe tippu, kõrgeimasse kontrollpunkti. Seejärel tehniline laskumine mäest alla (nii kivine kui lumine osa) ja tuldud teed tagasi teiskordselt ronima 1200 m kõrgusele. Lõpetuseks pärast mäest alla laskumist tagasi 5-6 km mööda laugemate tõusudega maastikurada.



Rajaprofiili tutvustus

Stardist panid kõik sellise hooga minema nagu ees ootaks 10 km jooksu. Ma võtsin juba esimesi tõuse kõndides. Las lähevad. Targem on jõudu säästa. Alguse lauged tõusud olid tegelikkuses juba tuntavad. Vaatasin, et ega need jooksusammude tegijad palju minu kiirest kõnnist kiiremini ei liikunud. Mäest alla üritasin joosta. Tundus et Märtenile sobisid tõusud alguses rohkem kui laskumised. Ma jäin tõusudel temast maha. Samas laskumistel lasin vaba käiguga alla ja jõudsin järele. Mägise soojendusosa lõpetas pikem laskumine mäest alla ees ootava mäe jalamile. Proovisin seda joosta mõnuga ning kasutada langusest saadavat hoogu. Tuli vaid kontrollida, et hoog liiga kiireks ei lähe ja ees ukerdavatele jooksjatele selga ei jookseks. Ju nad kuulsid, et keegi müdinaga tagant tuleb ja andsid lahkelt teed. Esimesest joogipunktist läksime läbi. Ei olnud vaja tankida kuna seljakotis kaasa tassitav vesi oli suures osas alles.

Meel rõõmus kiirest allajooksust. See tõus ootab ees

Esimese tõusu poole peal andis aju märku, et süsivesikutase on madal. Võimalik, et töövõime viis ajutiselt alla ka stardi ootel ajaviiteks sisse söödud pannkook moosiga. Jäin Märtenist maha kuna ei suutnud tema tempoga kaasa minna. Võtsin geeli sisse ja fikseerisin aja. Oli selge plaan, et kui soovin lõpuni vastu pidada, siis tuleb vähemalt iga poole tunni tagant energiageel sisse võtta. Märten ootas mind aeg-ajalt järele. Ta ütles, et esimene pikem mäest alla jooks oli jalgadele kurnav kuid hetkel on veel kõik ok. Pool tundi hiljem, teise geeli järel tundus, et esimene oli jõudnud hakanud mõjuma ja energia hakkas tagasi tulema. Sain rütmi tagasi ja rühkisin mäest üles. Seltskonnas kus mina kulgesin keegi enam ei üritanud tõusu joosta. Kui algas kivisem osa, kus tuli jälgida igat sammu, tundus, et ajule see sobis ning ta alustas taas tegutsemist. Ülesmäkke ronimine läks juba järjest lõbusamalt ning tippu jõudsime Märteniga koos ning tegime üleval laugemal osal mõned jooksusammud.

Tipus hargnes rada kaheks. Lühema jooksu (pooliku) ette võtnud pöörasid vasakule ja pikema jooksu jooksjad suunati paremale laskumisele. Esimene laskumine algas köitest kinni hoides. Alustuseks 100-150 meetrit mööda lumist rada. Esimesed laskujad olid rajad sisse sõitnud ning tõsine tegemine oli end kusagile pidama saada. Hea, et olid kindad käes. Köis aitas hoogu hoida. Edasi jätkus laskumine mööda kivist ja mudast mäekülge, kus mättaid ja kive otsides tuli ettevaatlikult alla minna. Alla minnes jõudis kohale mõte, et tagasi tuleme sama rada pidi ainukese vahega, et ülesmäge. See saab tõenäoliselt olema korralik ronimine.

Esimene 400 m laskutud

Järgmine laskumine oli mööda lumenõlva. See osa mulle meeldis, kuna sai suure hooga alla joosta-hüpata. Ka kukkumist ei olnud vaja karta kuna lumi oli pehme. Seejärel taas natuke libedamat mudast mäekülge ja olime jõudnud esimesele vaheplatoole teel allapoole. Mööda oja külge, läbi väikseste mägijõgede sumbates ja vaikselt laskudes jõudsime lõpuks alla, kuhu kogunev vesi kosena laskus.


Edasi oli jäänud vaid lauge tundra moodi lauskmaa jägmise tõusu alguseni.

Mööda rada tõusu poole

Enne tõusu täiendasime varusid joogipunktis. Mina kibelesin edasi, kuid Märten soovis järjest rohkem puhata. Ta oli vist energia tarbimise unarusse jätnud ja nüüd andis see tunda. Eks ka tõusu ja langusmeetrid olid teinud ta jalgade kallal oma töö ning tunda andsid esimesed kerged krambihoiatused. Kolmas startinud eestlane jõudis meile joogipunktis järele. Ta ütles, et sellisel rajal on ta esimest korda. Näoilmest oli näha, et rada ei olnud talle kerge olnud. Samas raskemad tõusud alles ootasid meid ees.

Kõrgeima mäe tippu ronimine võttis meil kõvasti aega. Märtenil oli energia otsas ja ta jalad ei tahtnud ka enam liikuda. Samal ajal kui ise võtsin energiat andsin geeli ka Märtenile ja sundisin teda selle ära sööma. Arvestasin välja, et kui koos sööme, siis selle taktikaga peaks mul geele jätkuma vaid tõusudeks. Laskumistel tuleb energia söömine vahele jätta. Aga lootsin sellele, et kuna liikusime rahulikus tempos peaks keha toime tulema. Geelid igatahes tegid oma töö ja Märtenil tuli eluvaim poole tõusu peal tagasi. Jalad olid tal kanged edasi kuid sai end taas liikuma.

Ikka ülesmäge mööda lippudega tähistatud rada

Tõusu ülemine osa oli huvitav. Liikusime kas siis mööda meetri laiust mäe harja või siis paremalt-vasakult harja kõrvalt ronides. Arvan, et selles mõttes oli hea, et oli udune ilm ja ei näinud lõpuni alla kui kaugele kuristik ulatub.

Rahulikult mööda mäe harja edasi

Mäe tippu mööda ronimine läks meil lõbusalt. Saime nii mõnegi jooksja taas kätte, kes ettevaatlikult edasi liikusid. Seal tuli hirm ära unustada ja keskenduda vaid sellele kuidas edasi saada.

Kõrgem tipp juba taamalt paistmas

Mitmes kohas oli kiireim ja otsem tee just mööda mäe harja pidi. Lõpetuseks viimane tehniline ronimine ülesuunas ja olime jõudnud kontrollpunkti. Nüüd oleks tahtnud näha vaadet, mis avaneb. Kahjuks oli ümberringi vaid udu. Alla laskudes kohtasin jooksjat, kes üritas teha pilti kuid ütles et ei julge. Pakkusin, et võin teha tast pilti kuid ta loobus. Ma olin õnneks kevadel Aafrikas oma kõrguskartusest üle saanud. Neile, kes sellisel kõrgusel ja tehnilisel ronimisel esmakordselt olid võis olla see tõeline katsumus. See rada eeldab mõningast mägedes ronimise kogemust.

Edasi läks lihtsamalt kuna laskumine on natuke kergem kui tõus. Tuleb vaid vaadata kindlam jalgealune ning et ei paneks lahtisi kive allapoole veerema. Pikem laskumine mööda lumist välja, taas natuke kive ja olime jõudnud kahe kolmandiku peale laskumisel.

Veel mõned kivid ja siis laugem rada

 Lumisem rada mööda mägijärve kallast

Mõne aja pärast jõudsime sama raja peale, mida mööda olime tulnud üles. Edasi jäi vaid joogipunkti oodata. Meil mõlemal olid veenõud tühjad ja ega energiaga ka priisata ei olnud. Joogipunkti jõudsime ca pool tundi enne 8 tunnist kontrollaega. Tankisime end korralikult ja asusime tagasiteele. Liikusime kiirkõnniga. Tuli hoida seda vähest energiat mis oli.

Tagasiteel tõusudel vaikselt astusime, hingeldasime ja puhkasime. Kirjeldamaks tõusunurka sobib võrdluseks Mustamäe nõlv Tallinnas. Ainult, et 20 tõusumeetri asemel ootas ees 400 tõusumeetrit. Ja sedasi väikese vahe tagant kolm korda. Mäe tõusude võtmiseks kulus, nagu olin arvestanud 2 tundi. Edasi jäi 1,5-2 tundi lõpuni: laskumine ja sellele jägnev laugete mägedega osa. Jooksusammuks jätkus energiat vaid kergetel laskumistel. Muus osas oli keha energiavarud viimase piiri peal kuna vahepeal oli energia tarbimises pikem paus ja see andis nüüd lõpuosas tunda.

Lõpujoone ületasime natuke peale kümmet. Olime olnud rajal üle 12 tunni. Minu jaoks pikim üritus, millest osa võtnud.

Kolmas eesti poiss kahjuks ei mahtunud viimases vaheajapunktis 8 tunni ajalimiiti. Napilt pool tundi jäi tal puudu, et pääseda edasi, et jooks lõpetada.

Kui sa suudad joosta maratoni kolme tunni kanti ei tähenda sellel jooksul kahjuks midagi. See vajab teistsugust ettevalmistust ja jalalihast. Ajalimiidid on sellised, et ainult kõndimisega rada ei läbi ning laskumistel ja laugetel osadel tuleb joosta, et ajalimiitidesse mahtuda. Pikale rajale umbes 140 startinust natuke üle saja lõpetas ning ülejäänud kas katkestasid või ei mahtunud viimases kontrollpunktis ajalimiiti.

Kuidas esimene mees suutis selle raja läbida 6 tunniga jääb minu jaoks mõistatuseks. Kuigi ka tema kommentaar oli et see oli üks raskemaid ja tehnilisemaid jookse, mida ta on teinud.

Ma järjest rohkem hakkan hindama maastikujookse, just mägiseid. See ilu, mida mäed ja puutumatu loodus suudavad pakkuda, on hoopis midagi muud kui lauge linnamaratoni rada.

Mulle meeldib jooksu särgil olev slogan

Kui kellegil soov seda jooksu teha, siis soovitused on, et harjutage tõusu ja laskumise jooksmist eelnevalt ja ostke endale spetsiaalse kummisegutallaga jalanõud. See on ime kuid libedal kivil ja mudas need peavad. Tavapärase jooksutossuga ei soovita mägedesse minna.

Nädala pärast on kavas tutvuda Helsingi uue maratonirajaga ning siis on selleks hooajaks minu jooksud tehtud. Otsustasin teha paarikuulise pikema pausi ja tühistan kõik sügisesse kavandatud võistlused. Mõne pikema aeglases tempos jooksu ehk teen trenni mõttes kaasa kuid kiiremate jooksudega on selleks hooajaks joon all. Mõni kuu rahulikumalt ja siis saab ehk alustada plaanide tegemist ja ettevalmistusi järgmiseks hooajaks.

Saturday, July 11, 2015

Mäest üles ja alla - tõusumeetreid kogudes

Teeb rõõmu, et eestlased külastavad ka mägisemaid jookse. On selge, et üle tuhande tõusumeetriga jooksud vajavad mõnevõrra teistsugust ettevalmistust. Jooksjate tagasiside põhjal valmistab raskusi peamiselt allamäge jooks. Ka ise olen sama kogenud, et see vajab tehnikat ning tugevat jalga.

Augusti alguspäeval on võimalus osaleda Norras mägisemal jooksul (Hamperokken Skyrace). Seal ootab ees kaks mäge ja kokku 4 400 tõusumeetrit. Üks tipp, mis tuleb ületada, on alloleval pildil.


Loodan, et suudan selleks ajaks mingi vormi tekitada. Pikema jooksupausi järel olen pannud endale plaani vaid selleks jooksuvõistluseks suunatud trennid. Need vähesed trennid, mis teen, üritan teha selge suunitlusega: rahulikult kõnniga üles ja jooksusammuga alla. Sellistel mägistel jooksudel on oluline osata hoida energiat tõusudel ning suuta joosta allamäge.

Kuna Eestis mägesid ei ole, siis tuleb trennis väiksemaid tõuse üles-alla nühkida. Kiviõli tuhamäel sain 70 tõusumeetrit kätte. Mujal, Tallina lähiümbruses, jäävad tõusud 15-30 tõusumeetri vahele. Eile "avastasin" suusahüppemäe kõrval tõusu, mis annab 30 tõusumeetrit. See saab mu peamiseks trennipaigaks lähinädalatel. Poolteist nädalat olen tõuse jooksnud. Kaks nädalat on veel ees. Vaikselt jalad harjuvad.

Nüüd on trennides hoopis teised näidud, mida jälgin. Treeningkoormust jälgin tõusumeetrites ning kiiruse mõõdikuks on tõusumeetrit minutis. Praegune trennikiirused on olnud ülessuunas 20m minutis ja alla 40-50 m minutis. Normaalne kergem trenn on 500 tõusumeetrit. Unistus oleks venitada ülejärgmise nädala pikim trenn 2 tuhande tõusumeetrini. See tähendaks umbes 4 tunnist trenni.

Kuigi trenni pikkus tundub hirmutav, ei ole asi üldse hull. Trenni põhitöö toimub tegelikult aeroobses tsoonis kuna mäest üles liigun kõndides ning allajooks ei aja samuti pulssi kuigi kõrgele. Ainukesed, mis tõsist vatti saavad, on jalad.  Minimalistlikke jalanõusid kasutan vaid lühemates trennides. Pikemates peab kasutama tugevamaid jalanõusid, kuna jalatalla lihased on sageli trennijärgselt kriitilise piiri lähedal. Pean tähelepanelikult kuulama oma keha ja jälgima taastumist.

Hea, et AT-Sport aitas Eestist leida jooksuks sobilikud jalanõud - Salomon S-LAB Sense 4 Ultra. Tegu on mudeliga, mida ostetakse ja seetõttu ka müüakse Eestis vähe. Seni olen paaris trennis kasutanud ning jalanõud on näidanud end heast küljest - põhi peab hästi, varbad on kaitstud ja jalanõu istub hästi jalas ka mäest alla jooksul. Tuleb juurde osta veel kaitsmed, et sodi jalanõusse mäest alla joostes sisse ei pääseks, ja siis on väline varustus jooksuürituseks valmis. Nüüd tuleb arendada vaid sisu, sest seda läheb Norras vaja.

Trennide põhjal tegin lihtsa arvutuse. Kui lainedada trennikiirust eesootavate tõusmeetrite peale, siis kulub raja läbimiseks minimaalselt 9 tundi. Kuna pikim trenn on hetkel olnud vaid tuhat tõusumeetrit siis tuleb lisada tunde juurde.  Loodan, et suudan mahtuda ajalimiidi ehk 12 tunni raamidesse. Vaatasin, et tippjooksjatel kulus  raja läbimiseks natuke alla 7 tunni.  Eks ülejärgmise nädala pikim trenn annab tagasisidet ja lubab teha täpsemaid plaane.

Kas sellisest mäetrennist on ka muidu jooksjale kasu? Arvan, et jah. Mäkketõusud on liikumine raskendatud tingimustes. See aktiveerib rohkem lihaskiude, mis lauskmaal peaks tähendama teoorias suuremat lihasvõimsust. Eks aeg näitab. Kui sellest katsumusest tervelt välja tulen, siis peaksid jalad olema sügiseks tugevamad.

Lõpetuseks väike arvutusharjutus suuremale ringile. Mitu korda pean suusahüppemäe tõusu võtma, et saada kokku 2 tuhat tõusumeetrit?

Ultrasport on vaimutrenn, ennekõige.

Monday, June 15, 2015

Laulasmaa Ultra 2015 - miks me seda teeme?

Ultrajooks on iga kord uudne retk. Erinevalt maratonist või poolmaratonist, kus suhteliselt täpselt saab prognoosida jooksu käiku ja tulemust, ei tea sa kunagi ultra starti minnes kindlat öelda, mida jooks toob. Sellise teadmisega läksin starti - avatud meelega ja valmis kuulama oma keha.

Olid omad kõhkused - kas jalad on taastunud? Tõenäoliselt täielikult mitte. Küsimus oli ka mida maks teeb? Jooks pidi andma vastuse.

Ultras on ääretult tähtis tunnetada oma keha ning aru saada mida tal on sel konkreetsel päeval varuks. Eks siin maksab ka kogemus, mida ei saa teisiti kui ultraid joostes. Ääretult hariv oli kulgeda esimesi ringe koos kogenud ultrajooksjaga ja saada osa rikkkalikust kogemuspagasist. Lisaks oli huvitav jälgida rajalt teiste jooksjate jooksu käiku ja taktikat ning teha sellest enda jaoks järeldusi. 

Jooks lõppes minu jaoks teise ringi lõpuosas kui maksapiste taas hakkas segama. Eks palavus ja jooksu tempo kindlasti olid ka natuke liiast. Samad eeldused,  kui kaks nädalat tagasi (kuum ilm, rohke vedeliku tarbimine), ja tulemus sama. Maksale midagi ei meeldinud ja ta andis sellest häälekalt teada.

Kolmas ring ei läinud kergemaks hoolimata langetatud tempost. Nii kui algas tõus või mäest kiirem allajooks oli valu kohe platsis. Neljanda ringi alguses proovisin kõndida. Sai selgeks, et ei mulle ei meeldi kõndimine - liiga aeglaselt liigub edasi.  Joosta samas väga ei saanud. Võtsin vastu otsuse, et see on viimane ring. Ei ole mõtet maksa piinata - liiga oluline organ.

Tegin ringi aluses pausi ja pikutasin murul ca 15 minutit.  Lootsin ehk puhkus annab lahenduse. Seejärel proovisin järele jõudnud kaasteelisega edasi liikuda, kuid taas oli umbes 10 min jooksu järel valu platsis. Jalad olid küll täiesti head, kuid sisemus andis tunda. Tuli taas kõndida. Õnneks ilm hakkas jahenema. Proovisin uuesti aeglaselt joosta ja vaikselt sain kuidagi ringi lõpuni. Selleks korraks siis kõik.

Kahjuks tuleb nüüd jooksmises teha paus, lasta kehal puhata ning selgitada välja maksavalu põhjused.

Mida õppisin jooksust:
- Targad ultrajooksjad oskavad jagada oma jõuvarusid. Algajatel on ka aeglasem algus tegelikult liiga kiire. Jooksu vältel oli näha kuidas algajad kõrbesid ja kogenud aeglaselt kulgejad järjest parandasid oma positsioone.
- Mäest alla jooksmise oskus on ääretult oluline. Seda on kavas hakata tulevikus harjutama. Kui suudad ultras alla joosta kogu jooksu vältel omad kõva eelist teiste ees. Mäest üles jooksmise oskus ei ole ultras niivõrd oluline.
- Kuuma päikselise ilmaga tuleb riietuda sedasi, et keha ja käed jne oleks kaitstud. Sellega kaitsed sa end kahju eest, mida teeb päiksepõletus. Kogenud jooksjad teavad, mis tunne on, kui päikse loojudes saad teada tunde, kui riietus hõõruma vastu päiksepõletanud keha. Rääkimata päiksepõletusega kaasnevatest külmavärinatest. Targem on riietuda paksemalt ja joosta kuumaga aeglasemalt. Märg särk pidi jahutama paremini kui tuul, mis koheselt kuivatab keha ja on petlik. 
- Pulsi jälgimine on ääretult oluline. Kuna ollakse pikalt jalul siis ka väike laktaadi kuhjumine võib teha sama palju kahju kui lühike kiiresti jooks. Kokkuvõttes koguneb aja jooksul lihastesse jääkaineid liiga palju kui tempot algusest peale kontrolli alla ei hoia.

Vastuseks miks me sedasi teeme? Tõenäoliselt seetõttu, et meile meeldib jooksmine, võimalus õppida tundma oma keha ja kontrollida oma vaimu. Kuigi möönan, mõnikord on need õppetunnid põrgulikult valusad.

Lisaks meeldib mulle ultrajooksu rahulik rütm, mis on vastukaaluks meie kiirenevale elutempole. Aeg omandab ultrajooksus hoopis teise mõõtme. See on see, miks mulle see tegevus meeldib.

Järgmine aasta, kui tervis lubab, üritan uuesti. 

Tuesday, June 2, 2015

Comrades marathon 2015 - Ultimate human race

Vabandan, kuid kahjuks on hotellis neti maht piiratud ja saan postitusi üles panna jupi kaupa. Nüüd siis võistluspäeva meenutused.

Hommikul kavandasime äratuse kella poole kolmeks, et jõuaks rahulikult 5.30-ks stardijoonele. Kogemata jäi mul märkamata, et telefoni äratusreziim oli seadistatud tööpäevadele. Seetõttu telefon äratuseks ei tirisenud ja kui ma silmad hommikul kella nelja ajal juhuslikult lahti tegin läks meil kiireks. Asjad kiiresti autosse ja stardi poole teele. GPS näitas, et teoorias peaksime ca pool tundi enne startilähet kohale jõudma. Otsustasime sõidu ajal, et ei hakka aja kokkuhoiu mõttes pakke ära andma ja läheme otse stardikoridori. Sõidu ajal sai siis tegeletud kõigega, mis hommikul kiiruga tegemata jäi: riietumine, söömine, asjade ümbepakkimine. Minul jäi autos hommikusöök söömata kuna katsusin pimedas 120 piirkiirust jälgida, et hooga kiiruskaamerasse ei sõidaks. Suundusime kiirteed pidi otse linna südmesse ning parkisime auto linnas esimesel võimalusel tee äärde. Juhuslikult leidus üks vaba koht. Asjad ruttu kokku ja kiirkõnniga stardikoridori poole teele. Jõudsime kohale kavandatud ajaks ning õnneks väikese varuga. Hingasime kergendunult. Väga nadi oleks olnud nii kaugele tulla ja jääda jooksuta. Läks väga napilt. Tänud vanajumalale hoidmise eest.

Stardikoridori piiravas vaid jooksjatele mõeldud alas oli lahedalt ruumi, kuna enamik jooksjaid oli juba stardikoridoris ootel. Saime teha veel viimased ettevalmistused – määrida kriitilised kohad sisse ning teha paar pildi meenutuseks, Soovisime teineteisele edu ning võtsime kohad sisse omas stardikoridoris. Kaupo B-koridoris ja mina järgmises C-koridoris.

On aeg teele minna

Stardikoridorid olid rahvast pungil täis ning kõik sooovijad ei mahtunudki hiljem sisse. Hoolimata korraldajate keelust roniti ka üle piirdeaia stardikoridoridesse. Stardi eel olid ülevamad hetked ametliku Lõuna-Aafrika hümni ja kohaliku rahvusliku hümni laulmine. Rahvas laulis täiel häälel kaasa. See oli ääretult liigutav hetk.

Stardikoridoris

Ja kell 5.30 anti stardilähe. Inimjõgi asus vaikselt mööda tänavaid ja teid ülespoole voolama.

Alguses mööda kiirteid ja hiljem väiksemaid kõrvalteid. Kaasaelajaid jätkus kogu raja äärde. Kohati, osadel tõusudel, meenus pilt Tour de Francelt. Pealvaatajate hordid kahel pool ergutamas ning jooksjad rühkimas üles mööda mäeküljele jäetud väikest vaba rada. Samas oli tunda, et ka siin ei saadud päris üle klassivahest. Valged elasid kaasa valgetele jooksjatele ja mustad mustadele.

Üritasin hoida alguses ca 6:00 tempot. Tõusudel tiba aeglasemalt ja laskumistel siis kiiremalt. Algus oli siiski vist liiga kiire. Sain mingi hetk Kaupo kätte ja laskumisel liikusin kiiremalt oma teed.

Ilm oli parajalt soe. Samas varahommikul ei olnud veel liialt kuum. Lootsin, et suudan esimese poole maast joosta 4,5 tunni graafikus. Mida vähem ma pean kuumas jooksma seda parem. Mulle kuuumas jooksmine kuidagi ei sobi.

Kuigi oli soe, oli tuul kergelt jahutav. Igas joogipunktis üritasin algusest peale juua ning iga tunni tagant võtta sisse ühe energiageeli. Võimalusel kastsin pead, et aju üle ei kuumeneks.

Halva üllatusena hakkas kusagil 35 km kõhus pistma. Nii kui tempot juurde panin lõi maksapiirkonda kõhtu valu sisse ja pidin minema üle kõnnile. Kõige hullem oli, et ei saanud enam mäest alla kiiremini joosta. Ma ei tea kas mõjus raputamine, pidev tempovahetus üles ja alla jooksul, rajal tarbitud kohalik energiajook või see, et hommikul jäi söömata. Igatahes seedimisega olid asjad korrast ära.

Kusagil 40 km möödus minust 9 tunni tempomeister ning mõni hetk ka Kaupo. Ma ütlesin talle, et mingu edasi ja ta vastas, et üritab joosta niikaua tõuse kuni suudab. Kaupo kulges väga ilusa rahuliku sammuga edasi. Mina jäin mäele kõndima. Sai selgeks, et kavandatud 9 tunni alistamine jääb seekord unistuseks ning ainuke eesmärk on lõpuni vastu pidada. Kuna ajavaru 12 tunni tähiseni, mil suletakse finishijoon, oli piisav, siis teadsin, et lõpetan ka siis kui teise poole kõnnin.

Samas ei jätnud ma jonni. Kui vähegi oli võimalik katsusin joosta. Ühes metpunktis proovisin arstide soovitusel ka soola, kuid ka see ei aidanud. Sedasi jupi kaupa sörkides kõndides kulgesin edasi. Pulss langes ja jalad vaikselt taastusid alguse tõusudest.

Üks, mis teeb selle raja raskeks, on raja profiil: pidevalt üles-alla jooksmine. kusjuures sageli on laskumised ja tõusud kilomeeter või rohkempikad. Sedasi joostes tekkis mul tunnetus, et ega see alla suunas jooks kergem palju ei ole, sest praegused laskumised on ju teistpidi joostes tõusud. Seda mõtet kinnitasid ka hiljem järele vaadatud rajarekordid, kus alla ja ülesjooksu aegade vahe ei ole väga suur.

Üks järjekordne tõus

Pikapeale hakkas tegema liiga ka kuumus. Ükskõik kui palju ma ka ei joonud vedelikku, ikka tundus vähe. Ma ei tea kui palju liitreid ma sisse endale kallasin, kuid midagi üle ei jäänud. Pidevalt pidin pead jahutama, et üle ei kumeneks. Hea et rajal anti jooki väikestest plastkotikestes. Neid hoiti külmakastides ning olid seetõttu väga kosutavad kuuma ilmaga. Igas joogipunktis, mis asusid 2-3 km tagant, haarasin paar kotikest näppu ja vaatasin, et särgi tagataskus oleks igaks juhuks kaks joogikotikest varuks. Janu tulles tõmbad hanmmastega koti nurga katki ja saad vaikselt sellest juua. Väga mugav ja praktiline. Samas spordijooki ma igaks juhuks ei julgenud enam võtta ning joomisega katsusin etttevaatlikum olla. Pigem loputada suud ning väikeste lonksude haaval vedelikku manustada.

Näide joogipakist

25 kilomeetrit enne lõppu otsustasin riskida ja võtta sisse kaks kangemat energiageeli. Ega see valu ikka hullemaks ei saa enam minna. Niipalju see päästis, et sain lisajõudu kusagil 20 km enne lõppu rahulikus tempos jooksmiseks. Kiiresti ei saanud edasi liikuda, kuid nö õrna valu piiril sain ikkagi joosta. Sel ajal kui teised kõndisid tõuse kastusin ma vaheldumisi jooks-kõnd liikuda. Laskumistel mindi taas must mööda kuna pidin püsikiirust hoidma. Samas suutsin sedasi ühtlaselt edasi tiksuda ja vaikselt kohta parandada.

12 km enne lõppu olid veel viimane pikk karm tõus ja edasi olid tõusud juba laugemad. 3-4 km enne lõpujoont püüdsin tõsta tempot ja kannatada piste ära. Lähenevad seljad ja kõndijad andsid lisajõudu. Kerisin ühtlaselt tõusvas tempos lõpuni. Aeg 9:35 jõi siis mu tulemuseks. Kaupo oli lõpetanud 20 minutit varem.

See on olnud üks mu raskemaid ultrajookse. Haanja100 läbimine oli selle kõrval lihtne ettevõtmine. Tegu on ühe meeldejäävaima jooksuga minu jooksuaastate vältel.

Jooksu järgselt, kuna vett ei olnud, kaanisin endale sisse paar pudelit energiajooki ning vajasin mõned minutid pikutamise aega. Seejärel leidsin Kaupo üles välismaisete jooksjate tarbeks mõeldud telgist. Kuidagi sõin sisse ühe väikse pasta ning jõin peale ühe jääkülma õlle. Seejärel viskasin pikali ning pidin leidma jalgadele asendi kuidas vältida aeg-ajalt tekkivaid lihaskrampe. Huvitav, et kui mul jooksu ajal krampe ei tule, siis vahetult pika jooksu järgselt on lihaste krampitõmbumine tavaline.

Mõne aja taastunud asusime Kaupoga otsima bussi, mis meid tagasi Durbanisse viiks. Mõlemad olime samal nõus – see jooks on kordumatu elamus. Suur jooksupidu.

Õhtul linna jõudes, liikudes mööda tänavat auto poole, kus valgel inimesel tavapäraselt vist asja ei ole,  täheldasime kohalikke uudistavaid pilke. Nähes meie numbrit ja medalit, suhtusid meisse heatahtlikult ja lugupidavalt. Jalutuskäik päädis ühispildiga, kus kohalik palus sõbral teha temast pilti koos meiega. No ega me kadedad ei olnud. Pilt tehtud, sõbralik käepigistus ja edasi autosse. Väike jootraha kohalikule, kes väitis, et oli päeva meie autot valvanud, ning tagasi hotelli.

Nüüd on see siis tehtud: maailma suurim ja vanim ultrajooks. Ka kohalikele oli see jooks tähtis päev. Üle pika aja olid seekõrd nii naiste kui meeste arvestuses võitjaks Lõuna-Aafrika jooksja.

Kui võimalik, siis jookseks seda jooksu kunagi veelkord. See jooks on oma mainet väärt.

Monday, June 1, 2015

Viimased päevad maratonini

Neljapäeval, kolm päeva enne maratoni, otsustasime külastada Comradese majamuuseumi ning seal asuvat väiksemat messikeskust. Lisaks oli mul soov osta endale uus ajavõtukiip, kuna isiklik oli koju ununenud, ning teiseks osta bussipiletid finisist tagasi Durbanisse, mida müüdi vaid eelmüügist.

Comradese majamuuseum

Pietermaritzburgi messikeskuses oli esindatud vaid suurtoetaja New Balance. Ei saanud kuidagi võitu kiusatusest osta kaasa paar Comradese logoga spordieset meenutuseks üritusest.

Eraldi ruum oli sisustatud "Green number" (rohelise numbri) omanikele. Selle staatuse ja erikohtlemise osaliseks saad siis, kui oled vähemalt 10 korda lõpetanud Comradese. Sinna ruumi meil veel asja ei olnud. Aja jooksul on pea üheksa tuhat jooksjat saanud selle klubi liikmeks. Neist mitmed on suutnud maratoni lõpetada üle 40. korral.

Bill Rowan, esimene Comradese võitja

Majamuuseum sisaldas kokkuvõtet Comradese ajaloost, fotosid võitjatest ning meeneid jms huvitavat, mis seotud Comradese pika ajalooga. Võitjate jalanõud, medalite komplektid jne. Päris huvitav oli. Kõikide võitjate nimed olid pandud kamina kohal asuvale autahvlile. Samas tahvlil ruumi veel on. Selleks, et tahvel täis saab, kulub hinnanguliselt veel vähemalt 200 aastat.

Huvipakkuv oli samuti raja makett, mis ilmestas tõuse ja laskumisi, mis meid ees ootas. Rajaprofiil viitas selgelt "äärmuslikule inimkatsumusele".

Raja makett

Reedel sõitsime Durbanisse, et saada kätte oma stardimaterjalid. Nagu eeldadasime oli rahvast kui murdu.

Numbrite kättesaamiseks olid päris pikad järjekorras. Stardimaterjalide kättesaamise saaks tõenäoliselt teha ladusamaks. Minuga läks eradi rohkem aega kuna uus ajavõtu kiip tuli mu nimega ära siduda. Õnneks suutsin registreerimise näitsiku ära rääkida, et ta minu asemel, uues pikas järjekorras seismise asemel, sidumise tagantukse kaudu ära teeks. Suur tänu talle vastutulelikkuse eest.

Eraldi järjekorrad olid kohalikele, rohelise numbri omanikele ja välismaalastele

Nänn, mis stardimaterjalidega kaasa anti, oli rikkalik. Eriti edavad olid jooksuürituse särgid, oranz-kollased, mis paistavad kaugele silma.

Messikeskus oli suur ja avar ning enamik tuntuid kaubamärke oli esindatud. Samas messikeskuse kõige alguses olev New Balance pood, kus oli enamik Comradese märgiga tooteid, kooris koore ja tegi korralikku käivet.

Stardimaterjalid käes läksime tagasi majutuskohta, et süüa kõht täis, pakkida asjad ja minna varakult magama.

Thursday, May 28, 2015

4 päeva stardini - kolmapäev

Hommikujooksu jätan targu tegemata. Täna tuleb tõenäoliselt pikim matkapäev. Ega me päeva alguses ei tea kunagi kuhu välja jõuame. Valime pikima raja, mis viib järgmise mäekülje alla. Ja ehk ka ülespoole.

Algus läheb lõbusalt, kuna alustame tõusmist 1700 m kõrguselt. Alguses järsemad tõusud, mis viivad meid üle 2000m kõrgusele. Edasi kulgeb matkarada mööda mäeharja sihtmärgi suunas. 


Mõni kilomeeter kõndimist mööda mäekülgi ja avaneb vaade tänasele tõusule.


Edasi läheb raskeks ronimiseks. Liigume aeglaselt ja proovin hõredama õhuga harjuda. Aegajalt teeme pausi et tõmmata hinge.


Lõpp pole enam kaugel. Vaateid, mida haarab silm ei suuda fotosilm jäädvustada.


Viimased meetrid on jäänud ja siis saab tõmmata hinge


Üleval näeme mäe teist külge. Oleme jõudnud jägmisele platoole. Kusagil kauguses mäe teisel küljel vaatekauguses jookseb Lesotho piir. 


Mina peatun 3150 m peal. Kaupo liigub veel edasi. Väike selfi meenutuseks


Kotkad tiirutavad kiviviske kaugusel. Samas 3100 m on jahe. Paigal pikalt püsida ei saa sest külm tuul hakkab näpistama. Laskudes märkame mäeküljel metsikuid ahve toimetamas ning uudishimulikke mägijäneseid vm närilisi. Laskumine kulgeb õnneks poole kiiremini. Jõuame tagasi napilt hämaras. Tagasitee autoga on raske kuna valitseb pilkane pimedus ja kõrvalteed on väga auklikud. Lisaks kõnnivad tee ääres pimedas kohalikud. Väsimus võtab sõidu lõpus võimust. Arvutisse ei jõuagi vaadata. Kõht täis ja kohe magama.

Päevase matka pikkus numbrites ca 30 km, 7,5 tundi, 1 727 tõusumeetrit.

Jalad said taas päris kõva koormuse. Lihased on homme tõenäoliselt haiged ja vajavad puhkepäeva.

Matka ajal tarbitud toit – kolm apelsini, kaks spordigeeli, peotäis rosinaid sokolaadis ja 1,5 l vett. Vett jäi taas natuke väheks.

Edasi tulevad puhkepäevad. Comradesele need matkad kasuks ei tulnud, kuid pikemas vaates sai keha hea koormuse. Jalalihased ja hingamine pidid uue olukorraga toime tulema.