Veebruaris käitusin nagu tavapärane harrastaja. Mõned kerged treeningud nädala sees ja pikk raske võistlus nädalavahetusel. Need võistlused olid mõeldud asendamaks tegemata jäänud treeninguid. Kindlasti oli nendest midagi kasu Vasalopetil, mis kujunes 8,5 tunniseks katsumuseks. Samas oli veebruar selgelt füüsilist vormi alla viiv. Tundsin iga sellise nädalavahetuse pika treeningu järel pika treeningu kulutavat mõju. Nad aitasid võib-olla ette valmistada keha mingil määral pikaks Vasalopeti katsumuseks kuid kõrvalmõjuna sõid ära kogu jaanuaris tehtud arendavate treeningute mõju ning viisid tegelikkuses iga võistlusega vormi astme võrra allapoole.
Harrastajate hulgas on levinud müüt, et iganädalane nädalavahetuse pikk võistlus on hea treening ning kuna tegu on spordiga, siis on see koormus tervisele kasulik. Mõtlesin Vasalopeti järel maratonikogujate peale, kes jooksevad pea iga nädal maratoni. Kui selline lähenemine aitaks neil paremasse füüsilisse vormi saada, siis peaks tulemused järjest paranema ja iga järgnev maraton tulema lihtsamalt ning kiiremini. Tulemused aga räägivad teist keelt. Iga järgnev maraton joostakse samasse auku ehk sarnase ajaga ja nii aastast aastasse.
Treeningmetoodika kohaselt, selleks, et oleks midagi võistlusel kulutada, peab olema enne seda füüsilist vormi piisavalt treeningutega kogutud. Rahulike treeingutega luuakse baas, seejärel tehakse intensiivsemad arendavad treeningud ja siis minnakse võistlema. Kusjuures rõhutatakse seda, et võistelda ei saa lõputult ja palju, sest see kulutab liialt loodud baasi.
Oli õpetlik kuu ja sain omal nahal tunda kuidas ei tohi teha. Kui midagi ei ole kogutud siis ei ole ka tegelikkuses midagi kulutada. Ning keha nädalavahetustel ülekoormamine ei olnud selgelt kasulik. Lühiajaliselt ehk oli mingi kasu on kuid pikemas vaates on tegu tupikteega.
Märtsis sai tehtud kannapööre ning alustatud rahulike baaskilomeetrite kogumist. Jooksen enesetunde järgi ning pulsi all hoidmiseks teen lühikesi kõnnipause. Juhuslikult lugesin veebruaris Jeff Calloway raamatut ”Jooks-kõnd-joos meetod (”The run walk run method”). Ta on palju algajaid jooksjaid suunanud oma jooks-kõnd meetodi juurde ning võrreldes ainult jooksmisega püsitakse vigastustevabad ning suudetakse parandada oma tulemusi võistlustel. Kiireim maratoniaeg, mis tema juhendatav on jooks-kõnd meetodil kirja saanud on 2.38. Tundub võimatu?
Viimastel taastavatel trennidel olen saanud jooks-kõnd meetodil kilomeetri keskmise ajad kiiremad kui ma jaanuaris olin läbinud neid vaid joostes. Võti peitub selles, et 10-15 sekundiline kõnnipaus ei mõjuta väga palju keskmist kilomeetriaega aga annab võimaluse lihastel ja pulsil taastuda, mis võimaldab läbida jooksuosa kiiremas tempos hoides aga kogukoormuse mõistlikuna.
Lisaks loodan, et see kõnnipauside sissetoomine aitab vastu pidada märtsis alustatud ”jookse kuni kukud” väljakutset. Mu eesmärk ei ole mitte hakkama saada väljakutsega vaid teha seda võimalikult vähe kulutavalt ning proovida iga tallatud kilomeeter talletada kasuliku, vormi loova, kilomeetrina. Kuidas see eesmärk õnnestub näitavad järgnevad nädalad.
Kas keegi valib kogumise või kulutamise tee on igaühe vaba valik. Ei saa ütelda et kumb on õigem lähenemine. Ühele meeldib kulutada, teine peab mõistlikuks kogumist . Erinevad eesmärgid, erinevad lähenemised. Kogumine eeldab distsipliini ja järjepidevust. Seetõttu on kogumise tee kulutamise teest raskem ja keerulisem.
Wednesday, March 13, 2019
Sunday, February 24, 2019
Playtech Kontorimaraton 2019
Tartu tubli tarkvaraettevõte korraldab oma kontoris juba järjekorras teist kontorimaratoni. Üritus sai alguse aasta tagasi EV100 raames, kus oli võimalik sisetingimustes joosta täismaraton 100 ringil. Aasta hiljem ringi õgvendati ning rada muudeti 101 ringi pikkuseks. Kui traditsioone jätkatakse, siis on lootust et ringide arv kasvab ja rada muutub järjest sirgemaks ning tõusumeetrite rohkemaks.
Hoolimata kasutatavast maratoni nimest ja distantsist on sisult tegu ultrajooksuga. Pöörangud ja trepid muudavad raja tehniliseks ja aeglaseks. Tavamaratonil alla kolme tunni mehed peavad pingutama, et saada siin aeg alla 5 tunni.
Valdo, kes on selle jooksu taga, oli järjepidev ning lõpuks ei suutnud kutsele vastu panna ja panin end sellele jooksule kirja.
101 Ringi
505 korrust tõusu
505 korrust laskumist
21210 trepiastet
Igati väärikas viis veeta vabariigi aastapäev sportlikult. Segane eks. Õnneks tuli mõistus reede õhtul pähe. Kuna ma ei olnud Tartu maratoni nädalavahetustest ära taastunud ja järgmine nädal on ees ootamas pikk suusaõit otsustasin valida kehale kergema versiooni ning läbida vaid pool rada.
Viidates kirjandusklassikale „Kui tervet ei jõua, tee pool“. Peolauast tuleb tõusta siis kui veel natuke mahub. Sama kehtib minu puhul vist sel aastal ka jooksuvõistlusel – rajalt tuleb astuda maha siis kui samm veel tönts ei ole.
Rada ei hakka pikalt kirjeldama. Ettekujutuse saamiseks soovitan vaadata Toomase tehtud videomaterjali soojendusringilt. Igaks juhuks tegin samuti alguses rajal tutvumisringi, et tekiks mingi ettekujutus millesse ma end olen mässinud. Ega midagi lihtsalt ei oodanud ees. Palju pöördeid ja trepiastmeid. Oli selge et jooksu ajal peab säilitama ettevaatuse ja tähelepanu. Lohakus või mõtte uitama minek võib valusalt lõppeda. Seda ka hiljem jooks näitas, et hooletus karistati rajal valusalt ära.
Alustasin rahulikult ja kui sain soojaks tõstsin natuke tempot. Selgus et natuke alla 3 minuti ringile oli jõukohane ning tegi distantsi arvestuse lihtsaks. 30 minutit jooksu tähendas 10 ringi läbimist. Lootsin, et kui suudan tempot hoida, saan poolmaratoni 2,5 tunniga tehtud.
Hoolimata kasutatavast maratoni nimest ja distantsist on sisult tegu ultrajooksuga. Pöörangud ja trepid muudavad raja tehniliseks ja aeglaseks. Tavamaratonil alla kolme tunni mehed peavad pingutama, et saada siin aeg alla 5 tunni.
Valdo, kes on selle jooksu taga, oli järjepidev ning lõpuks ei suutnud kutsele vastu panna ja panin end sellele jooksule kirja.
101 Ringi
505 korrust tõusu
505 korrust laskumist
21210 trepiastet
Igati väärikas viis veeta vabariigi aastapäev sportlikult. Segane eks. Õnneks tuli mõistus reede õhtul pähe. Kuna ma ei olnud Tartu maratoni nädalavahetustest ära taastunud ja järgmine nädal on ees ootamas pikk suusaõit otsustasin valida kehale kergema versiooni ning läbida vaid pool rada.
Viidates kirjandusklassikale „Kui tervet ei jõua, tee pool“. Peolauast tuleb tõusta siis kui veel natuke mahub. Sama kehtib minu puhul vist sel aastal ka jooksuvõistlusel – rajalt tuleb astuda maha siis kui samm veel tönts ei ole.
Rada ei hakka pikalt kirjeldama. Ettekujutuse saamiseks soovitan vaadata Toomase tehtud videomaterjali soojendusringilt. Igaks juhuks tegin samuti alguses rajal tutvumisringi, et tekiks mingi ettekujutus millesse ma end olen mässinud. Ega midagi lihtsalt ei oodanud ees. Palju pöördeid ja trepiastmeid. Oli selge et jooksu ajal peab säilitama ettevaatuse ja tähelepanu. Lohakus või mõtte uitama minek võib valusalt lõppeda. Seda ka hiljem jooks näitas, et hooletus karistati rajal valusalt ära.
Alustasin rahulikult ja kui sain soojaks tõstsin natuke tempot. Selgus et natuke alla 3 minuti ringile oli jõukohane ning tegi distantsi arvestuse lihtsaks. 30 minutit jooksu tähendas 10 ringi läbimist. Lootsin, et kui suudan tempot hoida, saan poolmaratoni 2,5 tunniga tehtud.
Abiks kulgemisel olid rattakindad, millega sai trepi käepidemetest tuge nii alla kui üles liikudes. Lisaks teadsin,et kui pean eksimuse tõttu käe maha panema, siis on maapuudutus natuke pehmem. Õnneks suutsin läbida pool maad kergelt tõusvas tempos. Mare küll ajas mind jooksu lõpus kergelt segadusse üteldes 50 ringi järgselt, et mul on läbitud 25 ringi. Sain aru, et ta soovis, et jookseksin maratoni lõpuni kuna vaikselt tõusvas tempos olin nii mõnegi kiiremalt alustanud kätte saanud. Hoolimata, et suutsin ühtlast tempot hoida, oli selge, et ma ei ole valmis teist poolt sama kiirelt läbima. Tõusu võtmine alates 40 ringist nõudis juba pingutamist. Kui jooksed korra kaks nädalas, siis ei ole mõtet isegi unisada, et keha väga pikemalt vastu peab.
Kokkuvõttes igati põnev jooks oli ning korraldus suurepärane. Ainult kiidusõnu saab korraldajate aadressil saata. Mõned korrigeerimised tehti palve peale koheselt ka raja õhutuses, mis aitas leevendada rajal valitsenud sooja kliimat. Jooksusõbrale igati sobilik viis vabariigi aastapäeva tähistada. Kui maraton on tavaharrastajale tõenäoliselt liig, siis poolmaraton on igale jooksusõbrale jõukohane ettevõtmine.
Soovin jooksule ja korraldajatele pikka iga. Äge teistmoodi jooks oli.
Kokkuvõttes igati põnev jooks oli ning korraldus suurepärane. Ainult kiidusõnu saab korraldajate aadressil saata. Mõned korrigeerimised tehti palve peale koheselt ka raja õhutuses, mis aitas leevendada rajal valitsenud sooja kliimat. Jooksusõbrale igati sobilik viis vabariigi aastapäeva tähistada. Kui maraton on tavaharrastajale tõenäoliselt liig, siis poolmaraton on igale jooksusõbrale jõukohane ettevõtmine.
Soovin jooksule ja korraldajatele pikka iga. Äge teistmoodi jooks oli.
Thursday, January 24, 2019
Tondiraba sisemaraton 2019
Sisemaratonile läksin vastu eelarvamustega. Olin kuulnud, et hallis on õhk kuiv ja pigem palav, betoon on jooksmiseks kõva ning teistest jooksjatest möödumine vaevaline. Lisaks oli kuklas kahtlus kas keha ringil jooksmisega kaasnevat ebaühtlast sammupikkust vastu peab. Sisehallis kurvi jooksmine on mul sageli seljaprobleemidega päädinud.
Jooksule minnes oli mul mitu eesmärki:
Varustusest võtsin kaasa 5 pudelit spordijooki, millest 3 segasin kodus valmis ja kahte panin vaid joogipulbri, et siis vajadusel kohapeal vett lisada. Ma ei teadnud kaua ma jooksen ning seetõttu ei olnud mõtet liialt spordijooki ette valmis teha. Kolmest pudelist pidi jätkuma arvestuste kohaselt 3 tunniks.
Igaks juhuks pakkisin kaasa ka teised, pehmema tallaga tossud, kui betoon peaks liialt jalgadele hakkama.
1. Spordijoogist energia saamine
Teoorias peaks spordijoogist imenduma süsivesik paremini kui geelist võttes ja vett peale juues. Seda soovisin testida. Kasutasin seekord testimiseks SIS elektrolüütidega spordijooki, mis poole liitri segus oli 36g süsivesikut. Kuna joogi kättesaamine oli mugav, siis iga 15 minuti tagant võtsin pudeli jooksule kaasa ja lonksasin vaikselt ühe ringi jooksul.
Esimesel tunnil vastas veerandtunnine intervall janu tekkimisele ning esimese tunni möödudes sai pudel tühjaks. Teisel tunnil hakkas janu natuke varem tekkima. Proovisin natuke kannatada ja hoida joomise intervalli. Lisaks tualetipeatus petlikult näitas, et vedelikku organismis on. Kolmas tund läks veel janusemaks ehk vedelik sai rutem otsa kui plaanitud ning segasin valmis neljanda pudeli. Joogi allasaamine oli kolmandal ringil juba vaevalisem ja joomine raskem. Võimalik, et põhjuseks oli ka vaikselt tõusnud tempo, mis pani mingist punktist organismi vedeliku omastamise protsessi viletsamalt tööle.
Maratoni läbinuna suutsin joosta mõned kilomeetrid veel peale ja siis oli jalgadest jaks otsas. Lihas jooksis kinni ja ei suutnud valitud tempot enam vajaliku kergusega hoida.
Katse õnnestus selles mõttes, et tõestasin endale, et mõõduka tempoga (ca 5.00 kilomeetrile) joostes piisab maratoni läbimiseks täiesti spordijoogist. Energiat jätkus piisavalt et hoida kogu jooksu vältel ühtlast tempot.
Samas 15 minutiline joomise intervall oli maratoni teises pooles natuke pikk. Oleks pidanud tesies pooles varem ja sagedamini jooma. Maratonijooksuks ehk taktika töötab kuid pikema maa jätkusuutlikuks läbimiseks on selge, et on vaja minul sagedamini juua.
2. Tõusvas tempos jooks
Oli üllatavalt kerge hoida väiksel ringil ühtlast tempot. Ekraanil kuvatav iga ringi aeg andis tagasisidet, kas tempo oli tõusnud või langenud. Joostes ringi ühe sekundi kiiremini tähendas see umbes 4-5 sekundit kilomeetrile. Teistest jooksjatest mööda jooksmine mõnevõrra kõigutas tempot aga siiski suutsime Priiduga koos hoida järjepidevalt ühtlast tempot. Teises pooles kraapisin mõned sekundid ringiajast ehk suutsin tõsta tempot 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Tempokross sai läbi 44 kilomeetril, kus ringiaja hoidmine läks keeruliseks. See tähendas, et treening tuli lõppenuks lugeda.
Oli mõnus taas kogeda, et maratonis on võimalik targalt (ühtlaselt) joostes saada oluliselt parem tulemus kui üritades esimeses pooles kiiremini joosta. Oluline on just teine pool ühtlaselt joosta ja selle tagab vaid rahulikum algus. Sisuliselt tõusin teise poolega ca 14 kohta.
3. Väiksel ringil jooksmisest
Tondiraba raja kurv on oluliselt laugem kui sisestaadionil joostes. Kurv ei seganud ning muusika ja teistest jooksjatest pidev möödumisvajadus hoidis meeled erksad. Kui keha oleks kestnud, siis vaimu mõttes oleksin olnud valmis vabalt edasi kulgema. Iga ringi järgselt tempo tagasiside aitas hoida tempot ühtlasema ja ka seda kontrollida paremini kui seda saab teha linnamaratonil.
Betoonpõrand ei tundunud mulle kõvem kui asfaldil jooksmine. Isegi oli mugavam kuna kogu rada oli täiesti sile ning selles mõttes sai kergelt kerides ilma ühegi tõusuta mõnusalt joosta. Sisetingimustes ei olnud tuult ega muud segavat faktorit. See, et esikolmikus kõik jooksid aja alla 3 tunni näitab, et sellel rajal saab ka kiiresti joosta.
Kokkuvõttena
Kõik eelarvamused said kummutatud ehk Tondirabas saab talvel teha kvaliteetse jooksu. Treeninguks jääb maraton pikaks. Sarnaselt Maratonile, mis üritusena oli väga äge, võiks Tondiraba hallis talvel korralda eraldi ka 30 kilomeetri jooksu. 119 ringi oleks täpselt 30,068 km. See sobiks treeninguna paremini talveperioodi ja tõenäoliselt leiaks jooksjate poolt sooja vastuvõtu. Tänud Urmole, et korraldab oma jookse. Julgen kindlasti seda talvist jooksuvõimalust soovitada.
Jooksule minnes oli mul mitu eesmärki:
- Testida kui kaua suudan joosta spordijoogi pealt ehk geele mitte kasutades.
- Testida, kas ja kui kaua suudan hetkevormi pealt joosta ühtlases (võimalusel tõusvas) tempos.
- Saada mingi ettekujutus väiksel ringil pikema maa jooksmisest.
- Teha talvistes tingimustes mõned kvaliteetsed jooksusammud.
Varustusest võtsin kaasa 5 pudelit spordijooki, millest 3 segasin kodus valmis ja kahte panin vaid joogipulbri, et siis vajadusel kohapeal vett lisada. Ma ei teadnud kaua ma jooksen ning seetõttu ei olnud mõtet liialt spordijooki ette valmis teha. Kolmest pudelist pidi jätkuma arvestuste kohaselt 3 tunniks.
Igaks juhuks pakkisin kaasa ka teised, pehmema tallaga tossud, kui betoon peaks liialt jalgadele hakkama.
Pilt rajast. Allikas: ürituse koduleht
1. Spordijoogist energia saamine
Teoorias peaks spordijoogist imenduma süsivesik paremini kui geelist võttes ja vett peale juues. Seda soovisin testida. Kasutasin seekord testimiseks SIS elektrolüütidega spordijooki, mis poole liitri segus oli 36g süsivesikut. Kuna joogi kättesaamine oli mugav, siis iga 15 minuti tagant võtsin pudeli jooksule kaasa ja lonksasin vaikselt ühe ringi jooksul.
Esimesel tunnil vastas veerandtunnine intervall janu tekkimisele ning esimese tunni möödudes sai pudel tühjaks. Teisel tunnil hakkas janu natuke varem tekkima. Proovisin natuke kannatada ja hoida joomise intervalli. Lisaks tualetipeatus petlikult näitas, et vedelikku organismis on. Kolmas tund läks veel janusemaks ehk vedelik sai rutem otsa kui plaanitud ning segasin valmis neljanda pudeli. Joogi allasaamine oli kolmandal ringil juba vaevalisem ja joomine raskem. Võimalik, et põhjuseks oli ka vaikselt tõusnud tempo, mis pani mingist punktist organismi vedeliku omastamise protsessi viletsamalt tööle.
Maratoni läbinuna suutsin joosta mõned kilomeetrid veel peale ja siis oli jalgadest jaks otsas. Lihas jooksis kinni ja ei suutnud valitud tempot enam vajaliku kergusega hoida.
Katse õnnestus selles mõttes, et tõestasin endale, et mõõduka tempoga (ca 5.00 kilomeetrile) joostes piisab maratoni läbimiseks täiesti spordijoogist. Energiat jätkus piisavalt et hoida kogu jooksu vältel ühtlast tempot.
Samas 15 minutiline joomise intervall oli maratoni teises pooles natuke pikk. Oleks pidanud tesies pooles varem ja sagedamini jooma. Maratonijooksuks ehk taktika töötab kuid pikema maa jätkusuutlikuks läbimiseks on selge, et on vaja minul sagedamini juua.
2. Tõusvas tempos jooks
Oli üllatavalt kerge hoida väiksel ringil ühtlast tempot. Ekraanil kuvatav iga ringi aeg andis tagasisidet, kas tempo oli tõusnud või langenud. Joostes ringi ühe sekundi kiiremini tähendas see umbes 4-5 sekundit kilomeetrile. Teistest jooksjatest mööda jooksmine mõnevõrra kõigutas tempot aga siiski suutsime Priiduga koos hoida järjepidevalt ühtlast tempot. Teises pooles kraapisin mõned sekundid ringiajast ehk suutsin tõsta tempot 10-15 sekundit kilomeetri kohta. Tempokross sai läbi 44 kilomeetril, kus ringiaja hoidmine läks keeruliseks. See tähendas, et treening tuli lõppenuks lugeda.
Oli mõnus taas kogeda, et maratonis on võimalik targalt (ühtlaselt) joostes saada oluliselt parem tulemus kui üritades esimeses pooles kiiremini joosta. Oluline on just teine pool ühtlaselt joosta ja selle tagab vaid rahulikum algus. Sisuliselt tõusin teise poolega ca 14 kohta.
3. Väiksel ringil jooksmisest
Tondiraba raja kurv on oluliselt laugem kui sisestaadionil joostes. Kurv ei seganud ning muusika ja teistest jooksjatest pidev möödumisvajadus hoidis meeled erksad. Kui keha oleks kestnud, siis vaimu mõttes oleksin olnud valmis vabalt edasi kulgema. Iga ringi järgselt tempo tagasiside aitas hoida tempot ühtlasema ja ka seda kontrollida paremini kui seda saab teha linnamaratonil.
Betoonpõrand ei tundunud mulle kõvem kui asfaldil jooksmine. Isegi oli mugavam kuna kogu rada oli täiesti sile ning selles mõttes sai kergelt kerides ilma ühegi tõusuta mõnusalt joosta. Sisetingimustes ei olnud tuult ega muud segavat faktorit. See, et esikolmikus kõik jooksid aja alla 3 tunni näitab, et sellel rajal saab ka kiiresti joosta.
Kokkuvõttena
Kõik eelarvamused said kummutatud ehk Tondirabas saab talvel teha kvaliteetse jooksu. Treeninguks jääb maraton pikaks. Sarnaselt Maratonile, mis üritusena oli väga äge, võiks Tondiraba hallis talvel korralda eraldi ka 30 kilomeetri jooksu. 119 ringi oleks täpselt 30,068 km. See sobiks treeninguna paremini talveperioodi ja tõenäoliselt leiaks jooksjate poolt sooja vastuvõtu. Tänud Urmole, et korraldab oma jookse. Julgen kindlasti seda talvist jooksuvõimalust soovitada.
Thursday, January 17, 2019
Aju treenimine
Matt Fitzgerald oskab huvitavalt kirjutada. Tema viimati ilmunud raamat "Jooksja aju treenimine" (inglise keeles Brain Training for Runners) põhihüpotees on, et piirangud meie jooksu võimekusele võistlustel tulenevad ajust. See on järg raamatule "Kui tõsiselt sa seda soovid: mõttejõul valitsedes lihaseid) (How Bad Do You Want It?: Mastering the Psychology of Mind over Muscle), milles ta tõi palju päriselu näiteid, kuidas sportlased on suutnud ületada ja muuta oma sportlikku suutlikust muutes mõttemaailma.
Aju, üritades hoida kriitilises olukorras (näiteks maksimaalne pingutus jooksus) organismi funktrioone tasakaalus, annab signaali, et tuleb tagasi hoida. Ja kuigi osa aju valikust põhineb signaalidel, mida ta saab kehast (energiavarude lõppemine, vedelikutasakaal, laktaat jne), on peamine otsustaja, kas maksimaalselt pingutada edasi või mitte, kinni kahe kõrva vahel.
Aju, lähtuvalt eelnevast kogemusest ja organismist saadavast tagasisidest, annab suuniseid millise tempoga joosta. Lihtne näide. kui lähete jooksma 10 kilomeetrit või maratoni, teeb jooksja selge valiku tempo osas, millega ta distansti läbib. Ja see valik põhineb peamiselt eelneval kogemusel ning treeningutel õpitul ja saadud tagasisidel.
Matt oma treeningplaane tutvustades toob sisse uudse lähenemise ehk kiirused jms kavandab ta mitte hetkevõimekusest lähtuvalt vaid sellest, mis kiirusega on plaan võistlus läbida. Kes detailsemalt soovib seda lähenemist uurida, soovitan raamatut lugeda.
Mul meenus selle raamatu lugemisel koheselt eksperiment, mida ma tegin hilissuvel Peetri jooksul.
Peetri 10 kilomeetrit jooksma minnes ma ei läinud võistlema. Mu eesmärk oli teha 6 kilomeetrine tempokross. Ehk ma võtsin endale eesmärgiks mitte pingutada kogu distants vaid natuke üle poole maa. Ja joostes mõnusalt ütlase tõusva tempoga 6 kilomeetrit ära, ma võtsingi korraks sörgipausi. Sest treeeningeesmärk oli täidetud. Võttes rahulikumalt järgmise pool kilomeetrit hakkasin taas tõstma vaikselt tempot ja kuna olin natuke vahepealsel pausil taastunud otsustasin, et proovin joosta tõusvas tempos viimased 3 km. Ja see oli ajule vastuvõetav kuna jutt oli vaid 3 kilomeetrist. Suutsin lõpetada koguajaga natuke 40 minuti peale ning sain mälestuseks väga mõnusa jooksuelamuse.
Lugedes Matt raamatut taipasin aru, et sisuliselt Peetri jooksul kavaldasin aju üle. Jagades 10 km kaheks tempokaks lõiguks 6km ja 3 km oli see ajule vastuvõetavam kui joosta korraga 10 km tempokalt. See oli näide lühikeselt jooksult.
Sarnase järgmise kogemuse sain käesoleva aasta esimesel päeval, kus Leivoga koos läksime testima Taliharja rada. Ka sellel jooksul lõpuosas jooksin vaid tahtejõu pealt. Aju karjus juba ammu, et aeg oleks kõndida ja võtta tempot alla. Aga eirates seda soovitust ja keskendudes Leivo kannul püsimisele suutis keha tegelikult liikuda hoolimata sellest, et nii vedelik kui energia olid juba poolest distantsist otsakorral. Geel kurgust alla, lund natuke peale ning tuleb edasi liikuda. Ja liikusingi.
Mõlemad näited olid seotud psüholooogia ja mõtete muutmisega ja andsid mulle mõtteainet kuidas kavandada järgmisi raskemaid treeninguid.
Kokkuvõtvalt rasked ja õnnestunud treeningud on vajalikud, et anda ajule kogemus, et organism suudab ning lükata edasi piiri, millest aju otsustab sekkuda. Ja siis ei ole võistlusel vaja teha muud kui kogemuse pealt tulemus ära vormistada.
Aju, üritades hoida kriitilises olukorras (näiteks maksimaalne pingutus jooksus) organismi funktrioone tasakaalus, annab signaali, et tuleb tagasi hoida. Ja kuigi osa aju valikust põhineb signaalidel, mida ta saab kehast (energiavarude lõppemine, vedelikutasakaal, laktaat jne), on peamine otsustaja, kas maksimaalselt pingutada edasi või mitte, kinni kahe kõrva vahel.
Aju, lähtuvalt eelnevast kogemusest ja organismist saadavast tagasisidest, annab suuniseid millise tempoga joosta. Lihtne näide. kui lähete jooksma 10 kilomeetrit või maratoni, teeb jooksja selge valiku tempo osas, millega ta distansti läbib. Ja see valik põhineb peamiselt eelneval kogemusel ning treeningutel õpitul ja saadud tagasisidel.
Matt oma treeningplaane tutvustades toob sisse uudse lähenemise ehk kiirused jms kavandab ta mitte hetkevõimekusest lähtuvalt vaid sellest, mis kiirusega on plaan võistlus läbida. Kes detailsemalt soovib seda lähenemist uurida, soovitan raamatut lugeda.
Aju võrgustik ja impulsid
Mul meenus selle raamatu lugemisel koheselt eksperiment, mida ma tegin hilissuvel Peetri jooksul.
Peetri 10 kilomeetrit jooksma minnes ma ei läinud võistlema. Mu eesmärk oli teha 6 kilomeetrine tempokross. Ehk ma võtsin endale eesmärgiks mitte pingutada kogu distants vaid natuke üle poole maa. Ja joostes mõnusalt ütlase tõusva tempoga 6 kilomeetrit ära, ma võtsingi korraks sörgipausi. Sest treeeningeesmärk oli täidetud. Võttes rahulikumalt järgmise pool kilomeetrit hakkasin taas tõstma vaikselt tempot ja kuna olin natuke vahepealsel pausil taastunud otsustasin, et proovin joosta tõusvas tempos viimased 3 km. Ja see oli ajule vastuvõetav kuna jutt oli vaid 3 kilomeetrist. Suutsin lõpetada koguajaga natuke 40 minuti peale ning sain mälestuseks väga mõnusa jooksuelamuse.
Lugedes Matt raamatut taipasin aru, et sisuliselt Peetri jooksul kavaldasin aju üle. Jagades 10 km kaheks tempokaks lõiguks 6km ja 3 km oli see ajule vastuvõetavam kui joosta korraga 10 km tempokalt. See oli näide lühikeselt jooksult.
Sarnase järgmise kogemuse sain käesoleva aasta esimesel päeval, kus Leivoga koos läksime testima Taliharja rada. Ka sellel jooksul lõpuosas jooksin vaid tahtejõu pealt. Aju karjus juba ammu, et aeg oleks kõndida ja võtta tempot alla. Aga eirates seda soovitust ja keskendudes Leivo kannul püsimisele suutis keha tegelikult liikuda hoolimata sellest, et nii vedelik kui energia olid juba poolest distantsist otsakorral. Geel kurgust alla, lund natuke peale ning tuleb edasi liikuda. Ja liikusingi.
Mõlemad näited olid seotud psüholooogia ja mõtete muutmisega ja andsid mulle mõtteainet kuidas kavandada järgmisi raskemaid treeninguid.
Kokkuvõtvalt rasked ja õnnestunud treeningud on vajalikud, et anda ajule kogemus, et organism suudab ning lükata edasi piiri, millest aju otsustab sekkuda. Ja siis ei ole võistlusel vaja teha muud kui kogemuse pealt tulemus ära vormistada.
Sunday, November 25, 2018
Treeni täiega, söö tervislikult ja puhka piisavalt
Treenimine, söömine ja puhkamine on sportlikuks arenguks vajalikud kolm osist. Kui üks neid jääb puudulikuks laguneb arengukolmnurk koost. Treenimisse suhtutakse üldjuhul hoolikalt. Söömine on natuke juba teisejärgulisem kuid siiski tehtav. Puhkamine ehk unetunnid on see, mille arvelt sageli üks silm kinni pigistatakse. Samas uni on tõhusaim taastumise abivahend.
Nagu eelmises postituses kirjutasin on magamine oluline kasvuhormooni vallandumiseks. Hormoon, mis mõjutab lihaste ja luude arengut ja taastumist. Uni on vajalik ka ajule liigutuste kinnistamiseks ja õppimiseks.
Juhul kui tekib unevõlg suureneb kehas kortisooli ehk keha lagundava hormooni tootmine. Unevõla puhul keskendumine, aju tegevus ja aistingud nõrgenevad. Unepuudus nõrgendab lihaste glükoosi omandamist ning lihastraumadest taastumist.
Unepuudus ei mõjuta niipalju lühikest, maksimaalset sooritust, vaid pikaaegset maksimumist allpool tehtavat sooritust. Seetõttu on piisava une tagamine just vastupidavusportlaste puhul väga olulise tähtsusega.
Unepuudusel ja vigastuste tekkel on selge seos. Sportlased, kes magavad alla 8 tunni, on 1,7 korda suurem tõenäosus vigastuse tekkeks kui neil, kes magavad üle 8 tunni. Vastupidavussportlasele soovitatav unekogus on 10 tundi.
Olen ise täheldanud, et minu keha vajab iga treeningtunnikohta täiendava 0,5 tundi uneaega. Raskete trennide eel korralik uni võimaldab teha raskeid kvaliteetsemalt ja treeningkoormus tundub kergem. Samuti nii kui une ja stressi koormus ei ole tasakaalus nõrgeneb kohe immuunsussüsteem ning haigust ei ole vaja kaua oodata.
Unepuuduse vähendab söögiisu kontrolliva hormooni leptiini hulka ning suurendab söögiisu tekitava greliini tootmist. Uuringute põhjal juba neli ööd järjest alla 6 tunnist und selgelt rikub süsivesiku ainevahetuse tasakaalu, nõrgendab immuunsussüsteemi vastupanuvõimet ja viib alla vaimse meeleolu.
Kasutagem siis pikki talviseid pimedaid öid magamiseks. Puhkame välja suviseks treeninghooajaks ning tagame, et püsime kehvemates ilmaoludes terve.
Postitust ajendas kirjutama ajakirjas Pyöräilu (5/2018) ilmunud artikkel une olulisuse kohta.
Väiksed lapsed teavad, et uni on nende arenguks hea
Nagu eelmises postituses kirjutasin on magamine oluline kasvuhormooni vallandumiseks. Hormoon, mis mõjutab lihaste ja luude arengut ja taastumist. Uni on vajalik ka ajule liigutuste kinnistamiseks ja õppimiseks.
Juhul kui tekib unevõlg suureneb kehas kortisooli ehk keha lagundava hormooni tootmine. Unevõla puhul keskendumine, aju tegevus ja aistingud nõrgenevad. Unepuudus nõrgendab lihaste glükoosi omandamist ning lihastraumadest taastumist.
Unepuudus ei mõjuta niipalju lühikest, maksimaalset sooritust, vaid pikaaegset maksimumist allpool tehtavat sooritust. Seetõttu on piisava une tagamine just vastupidavusportlaste puhul väga olulise tähtsusega.
Unepuudusel ja vigastuste tekkel on selge seos. Sportlased, kes magavad alla 8 tunni, on 1,7 korda suurem tõenäosus vigastuse tekkeks kui neil, kes magavad üle 8 tunni. Vastupidavussportlasele soovitatav unekogus on 10 tundi.
Olen ise täheldanud, et minu keha vajab iga treeningtunnikohta täiendava 0,5 tundi uneaega. Raskete trennide eel korralik uni võimaldab teha raskeid kvaliteetsemalt ja treeningkoormus tundub kergem. Samuti nii kui une ja stressi koormus ei ole tasakaalus nõrgeneb kohe immuunsussüsteem ning haigust ei ole vaja kaua oodata.
Unepuuduse vähendab söögiisu kontrolliva hormooni leptiini hulka ning suurendab söögiisu tekitava greliini tootmist. Uuringute põhjal juba neli ööd järjest alla 6 tunnist und selgelt rikub süsivesiku ainevahetuse tasakaalu, nõrgendab immuunsussüsteemi vastupanuvõimet ja viib alla vaimse meeleolu.
Kasutagem siis pikki talviseid pimedaid öid magamiseks. Puhkame välja suviseks treeninghooajaks ning tagame, et püsime kehvemates ilmaoludes terve.
Postitust ajendas kirjutama ajakirjas Pyöräilu (5/2018) ilmunud artikkel une olulisuse kohta.
Saturday, October 27, 2018
Kasvuhormoonist ja taastumisest
Hormoonid aitavad organismil hoida tasakaalu (homöostaas) ehk kriitilisi näitajad teatud organismile vajalikus vahemikus. Kui hormoonide süsteem läheb paigast võib see põhjustada organismis tõsiseid probleeme.
Hormoonid on keemilised sõnumiedastajad. Hormoonid liiguvad oma sihtkohta vereringe abil ning seetõttu on nende sõnumi edastamine aeglasem kui närvisüsteemil. Verel võtab umbes minut aega, et teha kehas täisring. Seetõttu teevad erinevad hormoonid koostööd ehk põhjustades teineteise aktiveerumise või deaktiviseerumise, et kiirenda kehas reaktsioone. Hormoonide mõju võib kesta minutitest päevadeni.
Jooksmine, kui tegevus, käivitab hormoonide vallandumise ning jooksja, teades hormoonide vallandumise põhjustajaid ja toimemehhanisme, saab nende toimet enda kasuks pöörata.
Jooksjale on oluline olla kursis kolme peamise grupiga – steroidid (nt kortisool ja testesteroon, valk- ja peptiidhormoonid (nt insuliin ja kasvuhormoon) ning aminohappe hormoonid.
Pete Magill, Thomas Schwartz, Melissa Breyer „Build Your Running Body“ kirjutavad nendest protsessidest.
Üks huvitav leid viidatud raamatust.
Intensiivne jooks on peamiselt kataboolne protsess ehk selle käigus lõhutakse lihaseid ja kulutatakse energiat. Jõutreening käivitab kiiremini anaboolne protsessi ehk käivitab hormoonid, mis alustavad lihaste ja energia taastamist. Steve Magness kirjeldab, et „ kui muuta hormoone õigel ajal saab kiirenda taastumist“.
See teadmine on viinud palju dopinguni (kasvuhormoonid, EPO jne), et kiirendada taastumist ja parandada võimekust. Mis omakorda viib tervisekahjustuseni. Aga see ei ole see, mis on oluline.
Oluline on hoopis teada, et normaalolukorras hormoonid hoiavad loomulikku tasakaalu ning neid ei vallandu lõpmatult sest organism kaitseb end sedasi võimalike kahjulike kõrvalmõjude eest. Samas on võimalik hormoone lühiajaliselt välja kutsuda. Üheks selliseks kasvuhormooni väljakutsumise viisiks on jõutreening või taastav jooks. Kasvuhormoon seab lihase valmis vastu võtmaks glükoosi ja aminohappeid – seda mis on vaja lihase taastamiseks
Selleks, et taastumisprotsesse kiirendada soovitatakse teha õhtuse jooksu järgselt kerge jõutreening. See tähendab, et kutsutakse välja kasvuhormoonid enne magama minekut. Kui sellele lisada 30g valku, siis tagatakse une kõige sügavamaks perioodiks vajalik signaal taastumiseks ja ehitusmaterjal.
Teine, mis aitab käivitada kasvuhormooni vallandumise on kerge taastav jooks. Kerge 20-25 minutit jooksu käivitab taastumisprotsessid ja see kiirendab lihaste taastumist raskest treeningust. Ehk kombineerides kerget jooksu ja selle järgselt 15g valku (koos süsivesikuga) saab muuta tõhusamaks (kiirendada) taastumisprotsesse.
Tippjooksjad, tehes päevas mitu kerget jooksu, kutsuvad sellega esile vastava arvu kordi taastumisprotsessi.
Kasvuhormooni vallandumine käivitub umbes 10 minutit pärast kerget jooksu ja lõpeb umbes tund (75 minutit) pärast jooksu. Seetõttu soovitatakse anda kehale ehitusmaterjali (valku ja süsivesikut) ca tunni jooksul pärast jooksu kuna siis on keha valmis seda vallandunud kasvuhormooni tõttu paremini vastu võtma.
Samas alkohol vähendab kasvuhormooni vallandumist ehk üks naps vähendab ca 30% ja kaks juba 75-80% kasvugormooni vallandumist. Seetõttu mulle õppetund, ei ole kohe ultrajooksu järgselt mõistlik kohe õlut kaanida vaid tuleb oodata kuni tunnike, et taastumine oleks maksimumis ja toitained läheks õigesse kohta ning alles seejärel võib võtta valuvaigistuseks tumeda õlle.
Hormoonid on keemilised sõnumiedastajad. Hormoonid liiguvad oma sihtkohta vereringe abil ning seetõttu on nende sõnumi edastamine aeglasem kui närvisüsteemil. Verel võtab umbes minut aega, et teha kehas täisring. Seetõttu teevad erinevad hormoonid koostööd ehk põhjustades teineteise aktiveerumise või deaktiviseerumise, et kiirenda kehas reaktsioone. Hormoonide mõju võib kesta minutitest päevadeni.
Jooksmine, kui tegevus, käivitab hormoonide vallandumise ning jooksja, teades hormoonide vallandumise põhjustajaid ja toimemehhanisme, saab nende toimet enda kasuks pöörata.
Jooksjale on oluline olla kursis kolme peamise grupiga – steroidid (nt kortisool ja testesteroon, valk- ja peptiidhormoonid (nt insuliin ja kasvuhormoon) ning aminohappe hormoonid.
Kasvuhormoon
Pete Magill, Thomas Schwartz, Melissa Breyer „Build Your Running Body“ kirjutavad nendest protsessidest.
Üks huvitav leid viidatud raamatust.
Intensiivne jooks on peamiselt kataboolne protsess ehk selle käigus lõhutakse lihaseid ja kulutatakse energiat. Jõutreening käivitab kiiremini anaboolne protsessi ehk käivitab hormoonid, mis alustavad lihaste ja energia taastamist. Steve Magness kirjeldab, et „ kui muuta hormoone õigel ajal saab kiirenda taastumist“.
See teadmine on viinud palju dopinguni (kasvuhormoonid, EPO jne), et kiirendada taastumist ja parandada võimekust. Mis omakorda viib tervisekahjustuseni. Aga see ei ole see, mis on oluline.
Oluline on hoopis teada, et normaalolukorras hormoonid hoiavad loomulikku tasakaalu ning neid ei vallandu lõpmatult sest organism kaitseb end sedasi võimalike kahjulike kõrvalmõjude eest. Samas on võimalik hormoone lühiajaliselt välja kutsuda. Üheks selliseks kasvuhormooni väljakutsumise viisiks on jõutreening või taastav jooks. Kasvuhormoon seab lihase valmis vastu võtmaks glükoosi ja aminohappeid – seda mis on vaja lihase taastamiseks
Selleks, et taastumisprotsesse kiirendada soovitatakse teha õhtuse jooksu järgselt kerge jõutreening. See tähendab, et kutsutakse välja kasvuhormoonid enne magama minekut. Kui sellele lisada 30g valku, siis tagatakse une kõige sügavamaks perioodiks vajalik signaal taastumiseks ja ehitusmaterjal.
Teine, mis aitab käivitada kasvuhormooni vallandumise on kerge taastav jooks. Kerge 20-25 minutit jooksu käivitab taastumisprotsessid ja see kiirendab lihaste taastumist raskest treeningust. Ehk kombineerides kerget jooksu ja selle järgselt 15g valku (koos süsivesikuga) saab muuta tõhusamaks (kiirendada) taastumisprotsesse.
Tippjooksjad, tehes päevas mitu kerget jooksu, kutsuvad sellega esile vastava arvu kordi taastumisprotsessi.
Kasvuhormooni vallandumine käivitub umbes 10 minutit pärast kerget jooksu ja lõpeb umbes tund (75 minutit) pärast jooksu. Seetõttu soovitatakse anda kehale ehitusmaterjali (valku ja süsivesikut) ca tunni jooksul pärast jooksu kuna siis on keha valmis seda vallandunud kasvuhormooni tõttu paremini vastu võtma.
Samas alkohol vähendab kasvuhormooni vallandumist ehk üks naps vähendab ca 30% ja kaks juba 75-80% kasvugormooni vallandumist. Seetõttu mulle õppetund, ei ole kohe ultrajooksu järgselt mõistlik kohe õlut kaanida vaid tuleb oodata kuni tunnike, et taastumine oleks maksimumis ja toitained läheks õigesse kohta ning alles seejärel võib võtta valuvaigistuseks tumeda õlle.
Mo Farah ja Galen Rupp, kes muide treenisid sama treeneri käe all, on aastaid kombineerinud intensiivset jooksutreeningut ja jõutreeningut.
Teadus on põnev.
Sunday, October 14, 2018
Sügisene ultra Portugalis –Estrelacor
Portugal on maa, mis mulle hakkas meeldima esimesest külastusest. Külalislahkus, kultuuriväärtused, head toidud ja joogid, mõistlik hinnatase jne. See on põhjus miks tahan minna sinna tagasi.
UTMB puuduva 5 punkti saamiseks suvel jookse uurides avastasin Portugalis mägise jooksu. Distants tundus mõistlik (100 km) ja tõusumeetreid parasjagu (ca 5000). Mõtlesin, et miks mitte. Taas üks looduspark, mida võimalik jalgsi avastada.
Jooks toimub Serra de Estrela mäestikus, mille kõrgeimat tippu, mis on ühtlasi ka Portugali mandriosa kõrgeim mägi, rada ületab. Mäed ei ole siiski liialt kõrged, alla 2000 meetri. Minusugusele mere ääres elutsevale enam-vähem jõukohased.
Võistlust korraldatakse alles neljandat aastat, kusjuures konkreetselt seda rada teist korda. Sel aastal lisandus nimekirja ka 180 km rada ca 7000 tõusumeetriga neile, kes soovivad pikemalt mägesid nautida. Jooks kuulub ka Portugali ultrajooksude karikavõistluse sarja, mis tagab piisavalt suure osalejate arvu.
Logistika
Mäemassiiv ja looduspark asub linnulennult Porto ja Lissaboni vahepeal Hispaania poolses küljes ning olenemata lennujaamast ootas ees 3+ tundi autosõitu. Ma valisin Lissaboni vaid seetõttu, et see osa Portugalist oli mul avastamata. Tagantjärele soovitan jooksuhuvilistel kasutada Porto võimalust, kuna Lissabonist osutus sõit oluliselt pikemaks kui ma esialgu arvestasin. Väiksed kõrvalteed ja tiirutamist ümber mäestiku omajagu. Kiirteed otse Lissabonist kahjuks jooksu starti ei ole.
Jooksu sekretariaat ja finiš asub üritust toetava hotelli (Luna Hotel Serra da Estrela) õuel keset mäestikku ja mitte kaugel kõrgematest tippudest. Sealtsamast algas ka kõige pikema jooksu start ning pühapäeval startivad lühemad jooksud. Ainult 100 km start asus teises kohas, kuhu viiakse soovi korral bussiga. Hotell asub ise ca 1500 tõusumeetri peal ehk sobib hõredamaks õhuga kohanemiseks. Varakult broneerides saab 4* hotellis öö koos hommikusöögiga mõistliku hinnaga (ca 55 euri öö).
Mis oli üllatav, et korraldad pakkusid välja jooksjatele võimaluse soovi korral majutuda hotellis kõval põrandal. Pikema maa jooksjad pärast jooksu ning lühema maa jooksjad enne jooksu. Arvestasin selle võimalusega, ning viskasin küljealuse ja magamiskoti kohvrisse. Üks öö läheb kindlasti rajal ning tõenäoliselt ka osa teisest ööst. Seetõttu tegin majutuses säästuvariandi ehk broneerisin endale toa ööks enne jooksu ja ööks peale jooksu. Tuli välja, et ka kohalikud kasutasid seda põrandal magamise võimalust agaralt. Kui lõuna paika endale aset paika sättisin, olid vaid üksikud magamisasemed kohal. Öösel jooksu lõpetamise järgselt tulles oli aga suur saal puupüsti magajaid täis.
100 km rajast
100 km jooks on ainus kus joostakse ühest punktist teise. Start antakse Piódão juurest ca 800 meetri kõrguselt. Sinna viiakse jooksjad finishist bussiga.
Piódão on ajalooline Portugali asum, kus on säilinud ajaloolised ehitised ning kuna kuni 1970 aastani sai sinna vaid kas hobusel või jalgsi on ajalooline küla oma ajaloolisel kujul hästi säilinud.
Sõit bussiga starti oli omaette elamus kuna teed on mägedes väga kitsad ning käänulised. Buss andis iga kurvi alguses signaali, et anda võimalikele vastu tulevatele autodele märku, et ta tuleb. Kusjuures teepervele, kuristiku äärel, pidid tõmbama autod. Ühel juhul oli auto üks kaassõitja eriti agar ning tõusis toole kehaga autoaknast välja et informeerida juhti, kas auto parem pool veel püsib kindlat kuristiku äärel. Kusjuures selle vägitüki tegija oli naine. Mehed bussis vaatasid pealt suu ammuli.
Igatahes viis bussisõit kohtadesse, kuhu ise tõenäoliselt ei satu ning ka autoga sõita ei tahaks (julgeks). Varemetest oli aimata kunagiste külade ja mäekülgedele rajatud aedade asukohast, mis nüüdseks olid rohtu kasvanud. Kunagised elupiirkonnad olid paljud tühjaks jäänud.
Jõudsime stardipaika (teise hotelli) umbes kella 19.00 ajal, mis tähendas, et stardini jäi aega 5 tundi. Otsustasin aega kasutada pikutamiseks ehk keerasin end puupõrandale pikali ning katsusin tukkuda. Enam vähem see ka õnnestus. Oli kõva kuid ei midagi hullu. Suudab magada küll. Kohalikud olid targemad ning olid kaasa haaranud ka küljealused.
Tukastamisest oli niipalju kasu, et kui stardi järgselt kell 00.00 oli vaim puhanud ning uni ei vaevanud kogu jooksu vältel.
Raja esimeses pooles oli kolm ca 400 tõusumeetriga tõusu. Algusosas olid kivid teravad ja kihid kuidagi maapinnaga risti. See tähendas, et tuli oli tähelepanelik kuna kivid olid teravad. Rada vaheldus kitsamates singlitest kuni laiemate kruusateedeni. Iga 10 km järgselt oli joogipunkt. Plaanisin, et liigun keskmiselt 5 km tunnis ehk joogipunktide vahe on umbes kahe tunniga.
Tõusud rahulikult ning mäest alla kergelt kerivalt. Plaan oli, et kulgen kuni kõrgeima ja raskeima tõusuni, mis asus poolele maal, rahulikult. Edasi oli plaanis tõsta pikal laskumisel tempot, ning teha teine pool võimalusel kiiremalt kui esimene pool.
Eesmärk tegelikult oli vaid läbida, sest vigastus ja haigus olid tekitanud üle kuu pikkuse treeningpausi ning augustis tekkinud kerge hea jooksutunne oli septembri lõpuks selgelt kadunud. Seekord tuli taas joosta vana rasva ja saiavormi pealt. Mõlemat on kogutud aastatega piisavalt.
Mäed olid päris järsud ja tõusud pikad. Samas kui tõusudel andsin järgi, siis laskumistel mida aeg edasi, seda rohkem jooksin teistest mööda. Need kes tõusudel minust mööda tormasid jäid samas laskumistel maha. Neil oli tõusudega jalg pehmeks läinud ning alla enam ei jõudnud joosta. Ma hoidsin ka tagasi et hoida jalga teiseks pooleks. Söögipunktides tankisin veepudelid ja jõin korralikult. Võimalusel sõin kas natuke suppi või mõne pizzalõigu. Geele võtsin ca 1 tunnis. Testisin uusi tooteid ning kuidas need alla lähevad.
Minu jaoks oli ilm palav ning joogipunktide vahel jõin ca liitri ning joogipunktis veel poole peale. Vedelik vist püsis seetõttu enam-vähem tasakaalus. Energia osas olin pigem pidevalt natuke võlas kuid ei midagi hullu.
Poolele maale jõudes, enne pikka tõusu, pidi olema kott mu asjadega. Kui uurisin kohapeal, kus see on? Vastati rahulikult, et osad kotid vist on mäe otsas. Ju ka minu oma. Ikka juhtub.
Hea, et mul oli mõni energiageel veel taskus alles. Ega ei jäänud muud üle, kui toidupunktis kõht tahedamat täis sh kaks keedumuna ning marss kõrgeima tõusu tippu võis alata. See 1400 tõusumeetrit korraga tundus ränk. Tõus oli järsk ning tempo järjest rauges. Ei olnud jalga ronimiseks. Kokku kulus sellele 5 kilomeetrile 3 tundi. Olin tipus ehk poolele maal 10,5 tunniga. Üleval tõmbasin hinge ning kallasin endale sisse Eestist kaasa võetud smuuti. Siis aga saabus halb uudis. Korraldaja rääkis teisele jooksjale, et kahjuks on järgmine 10 km allamäge kivine ja tehniline ehk seal väga joosta ei saa. Kohati tuleb ronimisel võtta kaks kätt appi. Järgmine 10 km pidi aga olema joostav kuni taas tõusud algavad. Samas pidi olema ilusad vaated. Nii kadus lootus panna maksma oma tugevus ehk võime joosta kiiremalt allamäge.
Nii see ka oli, et laskumised olid väga tehnilised ja kohati väga järsud. Sattusin koos liikuma sakslasega, kes oli ülipikal distantsil kolmandal kohal. Laskumistel läksin mina ees ja näitasin talle rada. Tal olid jalad kangemad ja ei saanud nii vabalt liikuda. Samas ülesmäge võtsin tema taha kuna ta liikus üles hea rütmiga. Seda kusjuures ilma käimiskeppideta. Puhtalt omal jõul.
Imestasin, et kuidas ta sedasi suudab ilma joomata ja söömata. Samas oli ta peenike nagu piitsavars. Pikem kui mina kuid säär oli sama peenike kui minu käsivars. Ju siis kerge kaal ja olematu rasvakiht lasid tal toimetada väga optimaalselt.
Portugalased pidavalt joogipunktides andsid järgmisele neljandale mehele infot, kui kaugel sakslane ees on. Nii saigi mulle eesmärgiks saata sakslast ning aidata tal kohta kaitsta. Õnneks oli sakslasel ka tugimeeskong teeninduspunktides toeks. Nii me siis kahekesi tandemina kulgesime. Laskumistel mina ees, laugel ja tõusudel sakslane ees.
Saabus ka minu kardetud hetk ehk maopisted. Kahjuks ei saanud lauget osa enam sakslasega koos joosta. Kuigi tempo ei olnud kõrge, ca 6 min kilomeetrile, ei meeldinud see jooks mu seedimisele. Valud taas lõid kõhtu. Jäin maha ja läksin üle kõnnile. Tõusud kõndides ja laskumised kergelt joostes. Kui füüsilist pingutust ei tõstnud lasi magu kergelt joosta. Nii kui kiirust lisasin oli valu kohe tagasi. Õnneks sain teeninduspunktis sakslase kätte. Kerge jook sisse ja temaga koos edasi. Jäänud oli viimased 30 km.
Enamik neist vahelduv tõus ja viimane 3 km langust. Eks mõlemal oli raske aga kannatasime koos tõuse. Kuna rada oli raske ja tehniline, siis ei olnud ka ohtu, et neljas koht talle järele jõuab. Enne viimast joogipunkti hakkas sisse joodud vesi sees keerama. Kuna ma ei olnud palju söönud, siis sai maol lihtsalt vee kaanimisest villand ning andis märku, et kui veel sama teen, siis saadab ta kõik tagasi.
Siis tulid küll mõtted, et see on viimane ultra. Kui seedimine ei taha töötada, siis mis tast koormata.
Viimases punktis võtsin mõneks minutiks istet. Lõpuni oli jäänud vaid ca 8 km, millest ca 5-6 üles. Otsustasin, et kõnnin rahulikult. Panin soojalt riide, sest hämarus hakkas saabuma ning tuul oli läinud tugevaks ja jahedaks. Läheb aega kuid kui nii kaugele jõutud ja lõpuni nii vähe, siis tuleb minna lõpuni. Nii ma siis jõudsin pimedas üle lõpujoone. Plaanitud 20 tunni piir jäi alistamata. Hoopis läks 45 minutit üle. Aga lõpujoone ületamisel olin rahul. Vajalik 5 punkti purgis. See annab lootust, et saan veel mõned pikad teha kui joone ülipikkadele jooksudele alla tõmban.
Kokkuvõttes
Oli teistmoodi jooks. Päris palju vaheldust ja ka tehnilist rada. Ülesse ronimise jalga peab talvel hakkama ehitama. See on mu nõrk koht. Seedimine normaalselt joosta ei lase aga matkata saan. Eks tulevikus pean siirduma lühematele maadele . Nii umbes kuni 60 km. Siis saab poole päevaga tehtud ja loodetavasti saab rajalt enne maha kui magu taas vaevama hakkab.
Oli hea korraldusega jooks. Soovitan sügiseseks jooksuks. Täiesti talutav 5 punkti jooks. Logistika on tavapärasest keerulisem kuna kaks päeva tuleb kavandada autosõidu jaoks. Samas kokkuvõttes 5-6 päevaga tehtav reis.
Jooksu koduleht: www.ultraestrelacor.com
UTMB puuduva 5 punkti saamiseks suvel jookse uurides avastasin Portugalis mägise jooksu. Distants tundus mõistlik (100 km) ja tõusumeetreid parasjagu (ca 5000). Mõtlesin, et miks mitte. Taas üks looduspark, mida võimalik jalgsi avastada.
Rajaprofiil
Jooks toimub Serra de Estrela mäestikus, mille kõrgeimat tippu, mis on ühtlasi ka Portugali mandriosa kõrgeim mägi, rada ületab. Mäed ei ole siiski liialt kõrged, alla 2000 meetri. Minusugusele mere ääres elutsevale enam-vähem jõukohased.
Vaade kõrgeima mäe tipust
Võistlust korraldatakse alles neljandat aastat, kusjuures konkreetselt seda rada teist korda. Sel aastal lisandus nimekirja ka 180 km rada ca 7000 tõusumeetriga neile, kes soovivad pikemalt mägesid nautida. Jooks kuulub ka Portugali ultrajooksude karikavõistluse sarja, mis tagab piisavalt suure osalejate arvu.
Logistika
Mäemassiiv ja looduspark asub linnulennult Porto ja Lissaboni vahepeal Hispaania poolses küljes ning olenemata lennujaamast ootas ees 3+ tundi autosõitu. Ma valisin Lissaboni vaid seetõttu, et see osa Portugalist oli mul avastamata. Tagantjärele soovitan jooksuhuvilistel kasutada Porto võimalust, kuna Lissabonist osutus sõit oluliselt pikemaks kui ma esialgu arvestasin. Väiksed kõrvalteed ja tiirutamist ümber mäestiku omajagu. Kiirteed otse Lissabonist kahjuks jooksu starti ei ole.
Jooksu sekretariaat ja finiš asub üritust toetava hotelli (Luna Hotel Serra da Estrela) õuel keset mäestikku ja mitte kaugel kõrgematest tippudest. Sealtsamast algas ka kõige pikema jooksu start ning pühapäeval startivad lühemad jooksud. Ainult 100 km start asus teises kohas, kuhu viiakse soovi korral bussiga. Hotell asub ise ca 1500 tõusumeetri peal ehk sobib hõredamaks õhuga kohanemiseks. Varakult broneerides saab 4* hotellis öö koos hommikusöögiga mõistliku hinnaga (ca 55 euri öö).
Hotell
100 km rajast
100 km jooks on ainus kus joostakse ühest punktist teise. Start antakse Piódão juurest ca 800 meetri kõrguselt. Sinna viiakse jooksjad finishist bussiga.
Piódão on ajalooline Portugali asum, kus on säilinud ajaloolised ehitised ning kuna kuni 1970 aastani sai sinna vaid kas hobusel või jalgsi on ajalooline küla oma ajaloolisel kujul hästi säilinud.
Vaade hotelli rõdult stardist külale
Sõit bussiga starti oli omaette elamus kuna teed on mägedes väga kitsad ning käänulised. Buss andis iga kurvi alguses signaali, et anda võimalikele vastu tulevatele autodele märku, et ta tuleb. Kusjuures teepervele, kuristiku äärel, pidid tõmbama autod. Ühel juhul oli auto üks kaassõitja eriti agar ning tõusis toole kehaga autoaknast välja et informeerida juhti, kas auto parem pool veel püsib kindlat kuristiku äärel. Kusjuures selle vägitüki tegija oli naine. Mehed bussis vaatasid pealt suu ammuli.
Igatahes viis bussisõit kohtadesse, kuhu ise tõenäoliselt ei satu ning ka autoga sõita ei tahaks (julgeks). Varemetest oli aimata kunagiste külade ja mäekülgedele rajatud aedade asukohast, mis nüüdseks olid rohtu kasvanud. Kunagised elupiirkonnad olid paljud tühjaks jäänud.
Jõudsime stardipaika (teise hotelli) umbes kella 19.00 ajal, mis tähendas, et stardini jäi aega 5 tundi. Otsustasin aega kasutada pikutamiseks ehk keerasin end puupõrandale pikali ning katsusin tukkuda. Enam vähem see ka õnnestus. Oli kõva kuid ei midagi hullu. Suudab magada küll. Kohalikud olid targemad ning olid kaasa haaranud ka küljealused.
Tukastamisest oli niipalju kasu, et kui stardi järgselt kell 00.00 oli vaim puhanud ning uni ei vaevanud kogu jooksu vältel.
Raja esimeses pooles oli kolm ca 400 tõusumeetriga tõusu. Algusosas olid kivid teravad ja kihid kuidagi maapinnaga risti. See tähendas, et tuli oli tähelepanelik kuna kivid olid teravad. Rada vaheldus kitsamates singlitest kuni laiemate kruusateedeni. Iga 10 km järgselt oli joogipunkt. Plaanisin, et liigun keskmiselt 5 km tunnis ehk joogipunktide vahe on umbes kahe tunniga.
Iga lugupidav mägijooks paneb rajaprofiili numbrile. Sellest on rajal palju abi
Tõusud rahulikult ning mäest alla kergelt kerivalt. Plaan oli, et kulgen kuni kõrgeima ja raskeima tõusuni, mis asus poolele maal, rahulikult. Edasi oli plaanis tõsta pikal laskumisel tempot, ning teha teine pool võimalusel kiiremalt kui esimene pool.
Eesmärk tegelikult oli vaid läbida, sest vigastus ja haigus olid tekitanud üle kuu pikkuse treeningpausi ning augustis tekkinud kerge hea jooksutunne oli septembri lõpuks selgelt kadunud. Seekord tuli taas joosta vana rasva ja saiavormi pealt. Mõlemat on kogutud aastatega piisavalt.
Mäed olid päris järsud ja tõusud pikad. Samas kui tõusudel andsin järgi, siis laskumistel mida aeg edasi, seda rohkem jooksin teistest mööda. Need kes tõusudel minust mööda tormasid jäid samas laskumistel maha. Neil oli tõusudega jalg pehmeks läinud ning alla enam ei jõudnud joosta. Ma hoidsin ka tagasi et hoida jalga teiseks pooleks. Söögipunktides tankisin veepudelid ja jõin korralikult. Võimalusel sõin kas natuke suppi või mõne pizzalõigu. Geele võtsin ca 1 tunnis. Testisin uusi tooteid ning kuidas need alla lähevad.
Apelsimaitseline oli väga hea. Tänud Spordipartner. Kohvini jõuan ehk teinekord.
Minu jaoks oli ilm palav ning joogipunktide vahel jõin ca liitri ning joogipunktis veel poole peale. Vedelik vist püsis seetõttu enam-vähem tasakaalus. Energia osas olin pigem pidevalt natuke võlas kuid ei midagi hullu.
Poolele maale jõudes, enne pikka tõusu, pidi olema kott mu asjadega. Kui uurisin kohapeal, kus see on? Vastati rahulikult, et osad kotid vist on mäe otsas. Ju ka minu oma. Ikka juhtub.
Hea, et mul oli mõni energiageel veel taskus alles. Ega ei jäänud muud üle, kui toidupunktis kõht tahedamat täis sh kaks keedumuna ning marss kõrgeima tõusu tippu võis alata. See 1400 tõusumeetrit korraga tundus ränk. Tõus oli järsk ning tempo järjest rauges. Ei olnud jalga ronimiseks. Kokku kulus sellele 5 kilomeetrile 3 tundi. Olin tipus ehk poolele maal 10,5 tunniga. Üleval tõmbasin hinge ning kallasin endale sisse Eestist kaasa võetud smuuti. Siis aga saabus halb uudis. Korraldaja rääkis teisele jooksjale, et kahjuks on järgmine 10 km allamäge kivine ja tehniline ehk seal väga joosta ei saa. Kohati tuleb ronimisel võtta kaks kätt appi. Järgmine 10 km pidi aga olema joostav kuni taas tõusud algavad. Samas pidi olema ilusad vaated. Nii kadus lootus panna maksma oma tugevus ehk võime joosta kiiremalt allamäge.
Nii see ka oli, et laskumised olid väga tehnilised ja kohati väga järsud. Sattusin koos liikuma sakslasega, kes oli ülipikal distantsil kolmandal kohal. Laskumistel läksin mina ees ja näitasin talle rada. Tal olid jalad kangemad ja ei saanud nii vabalt liikuda. Samas ülesmäge võtsin tema taha kuna ta liikus üles hea rütmiga. Seda kusjuures ilma käimiskeppideta. Puhtalt omal jõul.
Imestasin, et kuidas ta sedasi suudab ilma joomata ja söömata. Samas oli ta peenike nagu piitsavars. Pikem kui mina kuid säär oli sama peenike kui minu käsivars. Ju siis kerge kaal ja olematu rasvakiht lasid tal toimetada väga optimaalselt.
Portugalased pidavalt joogipunktides andsid järgmisele neljandale mehele infot, kui kaugel sakslane ees on. Nii saigi mulle eesmärgiks saata sakslast ning aidata tal kohta kaitsta. Õnneks oli sakslasel ka tugimeeskong teeninduspunktides toeks. Nii me siis kahekesi tandemina kulgesime. Laskumistel mina ees, laugel ja tõusudel sakslane ees.
Saabus ka minu kardetud hetk ehk maopisted. Kahjuks ei saanud lauget osa enam sakslasega koos joosta. Kuigi tempo ei olnud kõrge, ca 6 min kilomeetrile, ei meeldinud see jooks mu seedimisele. Valud taas lõid kõhtu. Jäin maha ja läksin üle kõnnile. Tõusud kõndides ja laskumised kergelt joostes. Kui füüsilist pingutust ei tõstnud lasi magu kergelt joosta. Nii kui kiirust lisasin oli valu kohe tagasi. Õnneks sain teeninduspunktis sakslase kätte. Kerge jook sisse ja temaga koos edasi. Jäänud oli viimased 30 km.
Enamik neist vahelduv tõus ja viimane 3 km langust. Eks mõlemal oli raske aga kannatasime koos tõuse. Kuna rada oli raske ja tehniline, siis ei olnud ka ohtu, et neljas koht talle järele jõuab. Enne viimast joogipunkti hakkas sisse joodud vesi sees keerama. Kuna ma ei olnud palju söönud, siis sai maol lihtsalt vee kaanimisest villand ning andis märku, et kui veel sama teen, siis saadab ta kõik tagasi.
Siis tulid küll mõtted, et see on viimane ultra. Kui seedimine ei taha töötada, siis mis tast koormata.
Viimases punktis võtsin mõneks minutiks istet. Lõpuni oli jäänud vaid ca 8 km, millest ca 5-6 üles. Otsustasin, et kõnnin rahulikult. Panin soojalt riide, sest hämarus hakkas saabuma ning tuul oli läinud tugevaks ja jahedaks. Läheb aega kuid kui nii kaugele jõutud ja lõpuni nii vähe, siis tuleb minna lõpuni. Nii ma siis jõudsin pimedas üle lõpujoone. Plaanitud 20 tunni piir jäi alistamata. Hoopis läks 45 minutit üle. Aga lõpujoone ületamisel olin rahul. Vajalik 5 punkti purgis. See annab lootust, et saan veel mõned pikad teha kui joone ülipikkadele jooksudele alla tõmban.
Lõpujoon taamal päevasel ajal
Kokkuvõttes
Oli teistmoodi jooks. Päris palju vaheldust ja ka tehnilist rada. Ülesse ronimise jalga peab talvel hakkama ehitama. See on mu nõrk koht. Seedimine normaalselt joosta ei lase aga matkata saan. Eks tulevikus pean siirduma lühematele maadele . Nii umbes kuni 60 km. Siis saab poole päevaga tehtud ja loodetavasti saab rajalt enne maha kui magu taas vaevama hakkab.
Oli hea korraldusega jooks. Soovitan sügiseseks jooksuks. Täiesti talutav 5 punkti jooks. Logistika on tavapärasest keerulisem kuna kaks päeva tuleb kavandada autosõidu jaoks. Samas kokkuvõttes 5-6 päevaga tehtav reis.
Jooksu koduleht: www.ultraestrelacor.com
Subscribe to:
Posts (Atom)