Võrreldes kahe riigi rahvaarvu (Soomes 5 mln ja Eestis 1,5 mln) ja maratoni lõpetajate arvu 2009. aastal (Soomes üle 5000 ja ligikaudu 400) peaks olema Eestis rohkem maratonijooksjad. Eestis võiks olla vähemalt 1500 maratonijooksjat.
Tõenäoliselt on põhjus selles, et Eestis ei ole veel piisavalt jooksuharrastajaid. Soomes tööreisil olles tegin varahommikuti (umbes poole seitsme, seitsme ajal) kerge 30 minutise jooksu linnapeal. Üllatusin kuivõrd palju jooksuharrastajaid oli sel ajal kesklinna pargis jooksmas. Pidevalt tuli nii jooksjaid kui kõndijaid vastu. Sama pilt oli ka õhtupoolikul, kus linnas aeg-ajalt tuli ikka mõni jooksja vastu. Lisaks Helsingile kordus lugu oli ka Joensuus (Helsingist 350 põhja pool), kus õhtuti ka -10 kraadi juures kohtasid mõnda jooksjat.
Eestis nii sagedasti linnapildis jooksjaid ei näe. Harjutusradadel on iga aastaga rohkem liikujaid, kuid kesklinnas ei ole ma küll jooksjaid kohanud.
Tegurid, mis on tõenäoliselt aidanud Soomes kaasa jooksuharrastuse levikule:
a) Väljaehitatud kõnniteed jalakäijatele ja jalgratturitele. Siin on õnneks ka Eestis viimasel ajal arenguid toimunud, seda nii linnades kui suuremate asulate lähenduses.
b)Hästi korraldatud jooksumaraton Helsingi kesklinnas. Lisaks ka mõned muud maratonid teistes linnades. Eestis korraliku oma jooksumaratoni ei ole. Viimasel SEB Sügisjooksul oli küll lisatud poolmaratoni orkestrid jms, kuid puudusid korralikud joogipunktid (piisav sagedus ja õige spordijook), tualetid raja ääres jne. Kui 10 km jooksmisel joomine jms ei oma sellist tähtsust, siis maratoni puhul on joogipunktid jms ääretult oluline
c)Jooksmist propageeriv ajakiri „Juoksija”. Eestis on ka alustatud selle ettevõtmisega. Samas aeg näitab kuidas see tööle saadakse.
d)Soomes pakutakse päris palju ühistreeninguid ja nõu jooksjatele. Eestis avalikult pakkunud minu teada aasta jagu vaid Jooksupartner. Tippjooksjatega tegelevad treenerid on hoidnud harrastajatest eemale. Harrastajal asjaliku treeneri leidmine on küllaltki keeruline ja see õnnestub vaid nö tutvuste kaudu. Täpselt ei teagi milles on probleem. Kas puudu on harrastajatest, kes soovivad tuge või professionaalsetest jooksutreeneritest. Tundub et neid on Eestis kuid ei suudeta kahte osapoolt kuidagi kokku viia.
e)Erialase kirjanduse olemasolu (näiteks maratoni ettevalmistuse põhitõed – nt www.suomalainenkirjakauppa.fi annab mitu raamatut maratonijooksmise kohta ). Eestis on erialast (jooksuteemalist) kirjandust vähe. Viimastel aastatel on ilmunud mõned raamatud, mis ise-enesest on hea, kuid minu arvates on need olnud liiga teaduslikult kirjutatud ja algajale jooksuharrastajatele liiga keerulised.
f)Soome reisibürood pakutavad ka spordireise (maratonireise). Eestis selliseid reise praktiliselt ei ole. Viimasel ajal on mõned pakkumised olnud, kuid kuna huvilisi on vähe võib vähesest pakkumisest aru saada.
Kokkuvõttes eks oma tervise eest hoolitsemise teadvustamine eestlaste hulgas võtab aega. Samas võiks riik ja kas või EOK teatud programmide kaudu mõned aastad eelloetletud valdkondi rohkem toetada. Masu ajal ehk naiivne unistus. Samas ainult loomulikule arengule lootes võtab Soome ja Eestis maratonijooksjate suhtarvu erinevuse vähenemine veel pikalt aega.
No comments:
Post a Comment