Selle aasta jooks ebaõnnestus. Sellist kukkumist teises pooles pole ma enne kogenud. Lõpptulemusega 3.35 selgelt ei jäänud rahule. Isegi koht lõpetajate nimekirjas 100 kohta kõrgemal võrreldes eelmise Helsingi maratoniga, ei paku lohutust. Seekord läks kõik nihu: ebasobiv ilm, ning ilmale mittevastav alguses valitud liiga kõrge jooksukiirus. Treeningkoormusest taastumise kohta ei oska hetkel hinnangut anda.
Vaatasin täna Soome ilmamõõtmisjaama tulemusi stardi hetkel ja 3,5 tundi hiljem.: Temperatuur stardis 26 C, finišis 23C, õhurõhu langus 1022-lt 1019-le õhuniiskuse langus 80%-lt 65%-le, tuul 4-5 ms. Õnneks oli valdavalt pilves ilm.
Lugesin, veebist et kõrge temperatuur ja õhuniiskuse mõtlevad tõstavad pulssi tavapärasest vähemalt 10 lööki kõrgemale (ehk tavapärane + 20 lööki). Lisaks takistab kõrge õhuniiskus kehal higistamast, mis on vajalik kehal optimaalse temperatuuri hoidmiseks. Imestasin jooksu alguse ajal, et kuigi hoidsin tagasi ronib pulss vaikselt ülespoole ja ei stabiliseerunud loodetud tasemel.
Palavale ilmale lisandunud kõrge õhuniiskus oli tõenäoliselt põhjuseks, miks treeningutel täiest talutav tempo, muutus kiiresti koormavaks. Kavandatud maratonitempot suutsin hoida vaid poole maani (poolemaratoni aeg 1.38) ja siis jooksis organism 27 kilomeetril kinni. Tundub, et tekkis vedelikupuudus ja magneesiumipuudus, mis päädis sellega, et vaatad kellalt kuidas tempo ning pulss langeb kuid jalad on kanged ja ei liigu. Lisaks esmakordselt kogesin olukorda, kus katsudes tempot tõsta hakkas kohe pistma. Kõnnid natuke, valu mõne aja pärast taandub, alustad taas sörki ning tempot tõstes taas valu platsis.
Maratoni teine pool oli tahtejõu trenn. Ei aidanud ei sammupikkuse lühendamine, lõdvestusharjutused ega ohtralt vedeliku tarbimine. Loodetud taastumist ei tulnud ja maratoni teise poole tiksusin pulsi põhjal rasvapõletustsoonis. Oli vaid valu.
Kas oleks aidanud aeglasem jooksu algustempo? Võimalik, et teise poole kukkumine oleks väiksem olnud. Samas vaatasin, et enamik jooksjaid lõpus vaid kulgesid. Ei paistnud kellelgi (isegi tagant tulijatel) erilist särtsu sees olevat. Hea et Ivariga kaasa ei läinud, kui ta minust 18 km mööda jooksis. Ivar tegi taas hea jooksu ja oli see aasta aegade põhjal eestlastest esimeste hulgas ajaga 3.18.52.
Kompressioonsokkidest oli säärtelihaste kaitsmisel kasu. Säärelihas ei kiskunud ei jooksu ajal ega ka peale jooksu krampi. Samas nihutasid sokid raskuskeskme kunstlikult mujale. Tundus et reie tagalihas ja tuharalihas võtsid enda kanda osa säärelihaste koormusest.
Kokkuvõtteks. Mis ei murra teeb tugevamaks. Nüüd taastumisnädal ja siis taas vaikselt harjutama Frankfurdiks. Loodetatvasti on Frakfurdis oktoobri lõpus ilm jahedam ning kõik sõltub vaid endast. Kompressioonsokid jätan selles stardis kõrvale ja kasutan neid tulevikus hetkedel, kus säärelihas vajab tõesti tuge.
No comments:
Post a Comment