Frankfurti maraton 2011

Mulle meeldib see maraton, kuna see on suunatud jooksjale ja on saksa kvaliteediga korraldatud üritus. Nii eelnev päev (pasta party), rajateenindus kui teenindus peale jooksu (pesemine, massaaž, diplom). Pealtvaatajatele avati see aasta uue võimalusena kaasa elada jooksule interneti kaudu. See tähendab, et interaktiivse rajakaardil oli võimalik jälgida kui kaugel sind huvitavad jooksjad rajal on koos võimalusega vaadata kõrvale jooksvaid 5 km vaheaegu.

Arvan, et hea korralduse tulemusena hakkab see maraton järgnevatel aastatel järjest kiiremini lukku minema. Loodan, et ei suurendata 15 000 jooksja piiri, et mitte anda järele põhimõttes tagada kõigile jooksjatele võrdselt hea teenus.

Enda jooksust niipalju, et aasta alguses seatud eesmärk sai täidetud. Netoaeg 3.03.12 oli kindel tulemus. 12 minutit isikliku rekordi ajaparandust on minu arvates piisav areng aasta kohta. Tunne oli, et füüsis oli valmis jooksma kiiremini kuid vaim ei olnud veel valmis. Natuke raskemaks läks 25 km-st kuid suutsin hoida ühtlast tempot vähemalt 35 kilomeetrini. Kusagil 37 km tõusul keeldusid jalad liikumast ja kiirus langes. Samas surnud punkti otseselt ei tekkinud. 41 km sain taas rütmi üles ja jooksin tõusva kiirusega lõpuni. Lõppkilomeeter näitas, et jooksmises on palju kinni mõtlemises. Lihtsalt ei oska veel anda endast kõike ja sundida end jooksma ka siis, kui on raske. Organism tegelikult suudaks.

Nii kerget maratoni ei ole tükk aega olnud ehk ettevalmistus läks täkkesse. Jooks andis ka selles osas kindlust, et arenguruumi veel on. Tuleb koguda kilomeetreid ja nihutada sedakaudu lävesid natuke edasi. Vajalikud 5-10 sekundit peaks olema saavutatavad oluliselt treeningmahte suurendamata.

Kui veel selle hooajal oli eesmärgiks joosta jookse taktikaga, et alguses aeglasemalt ja lõpus kiirendada, siis maratoni lõpu jaoks tundub, et seda on seda vähe. Maratonis tuleb suuta kannatada viimased 10-15 km. Selleks peab vist tegema uuel hooajal rohkem proovivõistlusi (10km kuni poolmaraton), kus algusest peale tuleb joosta piirkiirusel ja harjutada seda kannatamist.

Kui see kannatamise jutt võib tunduda kohutavana, siis kiiremalt jooksmine ei pea tähendama, et on raskem või valusam. Pigem mulle hakkab tekkima mulje, et kiiruse kasvades on piin lühem ja kokkuvõttes kergem. See oli esimene maraton, kus peaaegu (välja arvates vahepealne nõrkusehoog) suutsin joosta algusest lõpuni. Kripeldama jäi vaid, et negatiivset spliti ei suutnud napilt joosta. Positiivne oli, et peale jooksu lõpetamist ei olnud ka jalad nii kanged kui tavaliselt. Inimene harjub kui tasapisi edasi liikuda.

Tundub, et järgmine aasta läheb Frankfurt kordamisele. Nüüd nädalaks aeg maha, et kosuda, võtta kokku eelmine hooaeg ja mõtelda läbi järgmise hooaja tegevused.

Kipsangil jäi maailmarekordist jäi seekord puudu napp 4 sekundit. Valus kaotus. Samas jookstud aeg näitab, et kiiruselt on rada täiesti võrreldav Berliiniga. Järgmine aasta enne Londonit saab olema huvitav.