Igas halvas on midagi head.

Elus tuleb aeg-ajalt ette takistusi ja samuti tuleb korrigeerida tehtud plaane. Vanal aasta lõpus sai joon alla tõmmatud senisele koostööle treeneriga ja võetud väike paus harjutamises. Mõnikord, nii imelik kui see ei ole, tekivad arusaamatused mitme pisiasja kokkulangemisel. Nagu ütleb vanasõna „Kaks kõva kivi head jahu ei jahvata“.

Suurenenud pingeline töökoormus vajas nagunii paindlikumat treeningplaani. Juhul kui ei ole enam kohustuslikku „peab plaani“ saab harjutamisse läheneda loovamalt.

Alustan harjutamist uuel aastal peale väikest pausi uuesti. Üritan talvehooajal nädalasse ära paigutada kolm põhitreeningut – ühe lihasjõu arendamise treeningu, ühe kiirema treeningu ja üks pika rahulik treeningu. Vahetreeningud teen siis vastavalt võimalustele ja taastumisele. Loodan, et kui suudan põhitreeningud ära teha ja vähekese haaval mahtu tõsta, siis ei lange talvega loodetavasti tase sügisest tasemest palju alla poole. Eks kevadine testmaraton näitab kus on kevadine stardipositsioon.

Kui läheb õnneks katsun suvel leida nõuandja, kes minu nõudlikele soovidele suudab vastu tulla ning aitab sügiseks maratoniks valmistuda. Senikauaks saan suunata treeneri tasudest vabaneva raha erialase kirjanduse ostmisse. Tundub mõistlik pimedat ja kehva treeningaega kasutada enese valgustamiseks jooksuteooriaga. Olen leidnud mitmeid huvitavaid professionaalseid allikaid, mis on andnud mõtlemisainet ja soovin rõhutatud uusi nüansse treeningutes järeleproovida. Nüüd olen vaba proovima.

Kandikul asjade ettetoomine muudab jooksja mugavaks. Ei pea mõtlema, muudkui harjuta. Mugavustsoonist väljakiskumise plussina näen, et see sunnib oma halle ajurakukesi liigutama ja üritada ise jõuda arusaamisele miks, millal ja kuidas teha.

Proovin katse-eksituse meetodil tekkinud mõtted ka blogisse kirja panna. Kirjutamine muudab nii mitmedki nüansid klaarimaks. Kui keegi soovib minuga koos katsetada (võtta ette pikad jooksuotsad jms), siis on koostööettepanekud teretulnud.

Lõpetuseks väike positiivne fakt

Eile postkasti potsatanud soomlaste jooksuajakirja „Juoksija“ –s soli huvitav graafik, kui kiiresti 2010. aastal 14100 soomlasest maratonlast läbisid maratoni. Meie põhjanaabritel keskmine aeg oli 4.30-4.40 vahel. Panin kiiresti graafikusse 2011.a. maratoni jooksjate andmed.  Ja ennäe! Eestlastel on keskmine aeg 4:00 kanti (pigem alla).

Kuna meil ei ole maratonijooks veel selline rahvasport, kui Soomes, siis kuigi jooksjate arvult jääme soomlastele alla, oleme keskmiselt kiiremad.