Thursday, May 31, 2012

Kui te tunnete end hästi, ärge muretsege. See läheb mööda.


Plaanipärase treenimise mõte on kutsuda esile areng ning ajastada tippvorm konkreetseks võistluseks. Tipp-maratoonarid suudavad ajastada tavapäraselt kaks vormi tippu: ühe kevadel ja ühe sügiseks. Minusugusel harrastusjooksjal Eesti oludes on vaid üks tipp - sügisel. Kogu töö suve läbi käib selle nimel.

Pealkirjas toodud Murphy seaduse unustavad aga jooksjad sageli kahjuks ära. Mitmedki jooksuharrastajad on tagantjärgi tõdenud, läksin ülbeks ja sain karistada (vigastuse näol).

Olen mitmel korral oma harrastusjooksja karjääri jooksul kogenud hetki, kus jooksmine muutub imeliselt kergeks. Sel hetkel on lihtne tekkima kiusatus joosta kiiremini kui treeneri poolt etteantu või minna jooksma päeval, mis oli kavandatud puhkuseks. Mis see lisa viis kuni seitse kilomeetrit puhkepäeval ikka teeb? Aga kogenud treenerid väidavad, et teeb.

Olen erinevaid autoriteete lugedes jõudnud järeldusele, et vormi saavutamisel sportlane jõuab piirini, mida ületades võib lihtsalt kukkuda „ülekoormuse“ kuristikku.

Mõned päevad tagasi jõudsin lõpule Jack Danielsi raamatu „Daniels' Running Formula“ lugemisega. Raamatus professor lihtsalt ja arusaadavalt avab kuidas ehitatakse üles pikemaajaline treeningplaan ning mis on iga konkreetse treeningu eesmärk. Samuti selgitab ta, millises treeningetapis, milliseid treeningud on olulised (Daniels kasutab mõistet kvaliteettreening), millises mahus ja millise kiirusega erinevaid treeninguid võib teha, millised on erinevate treeningute vahelised soovitatavad osakaalud jne. Igati väärt lugemine.

Sealhulgas Daniels pidevalt kordab: „Joosta tuleb targalt ning jooksja peab teadma iga trenni puhul mis on treeningu eesmärk.“ Vajalik treeningefekt saavutatakse sageli vajaliku õige kiirusega (õiges tsoonis tööga) ning sellest lihtsalt kiiremini (intensiivsemalt) jooksmine suurendab koormust ja lisaväsimust, kuid ei suurenda soovitatavat treeningu mõju. Halvimal juhul ei saavutata oodatud mõju või rikutakse ära kogu treeneri kavandatud treeningplaani loogika.

Paar nädalat tagasi, kui lõppes maratonist taastav periood, sai tõstetud ettevaatlikult treeningmahtusid. Mingi hetk tekkis aeglase pika jooksu ajal tunnetus, et sedasi võiks lõputult joosta. Pidevalt tuli vajutada pidurile, et tempo liiga kiireks ei läheks. Iga aeglase pika jooksu ajal kordasin, selle jooksu eesmärk ei ole joosta kiiresti. Vastasel juhul põhjustan vormi tõusu või ülekoormuse, mida keset hooaega ei ole vaja.

Olen pikkamisi aru saanud, et olulisem oskusest anda endast trennis kõik on oskus end trennis tagasi hoida. Isegi kui tunne on hea, tuleb hoida vähemalt üks käik varuks. Treeningutel ei tohi võistelda. Maksimumi andmine tuleb jätta võistlusele.

Olles kiireim taastaval sörgil ei ole tulemuseks taastumise kiirendamine, mis on taastava sörgi eesmärk. Tehes jooksuharjutusi lohakalt kiiruse peale, pööramata tähelepanu harjutuse sooritamise korrektsusele, ei saavuta te jooksuharjutuse tegemise eesmärki parandada jooksutehnikat ning harjutada sisse õiget jooksuliigutust. Kiirenduste eesmärk ei ole joosta neid täiega jõuga lihaste kangenemiseni vaid õppida säilitama lihaste lõtvust ja ühtlast hea rütmiga jooksutehnikat kogu kiirenduse seeria vältel.

Palun ärge võistelge või treenige üle. Nii kummaline kui see ei ole vormi tõus tekib puhates ehk taastumise järel. Selleks, et tulemused paraneks ei pea treenima rohkem ja kiiremini vaid piisab targemalt treenimisest.

1 comment:

  1. See on täiesti asjakohane ja õige jutt. Ka endal on juhtunud, et treeningud lähevad eriliselt kergeks. Väga raske on end sel hetkel tagasi hoida. Kahjuks on tihti olnud, et heas vormis võistled oma võistluse 2-3 päeva enne starti ära. Tihti järgneb vigastus või ületreening. Kui palju olen sama reha otsa komistanud. Mul endal peale Riia maratoni väga valusate jalgadega ja väsinuna läbimist 2 nädalat tegin äärmiselt kergeid treeninguid, ja nüüd nädala lõpus 2 viimast treeningut on ilma mingisuguse pingutuseta tulnud oma põhilisel 9km pikkusel treeningringil ringirekordi parandus 3 minutit....isegi kevadistel tempokrossidel ei jooksnud nii kiiresti, kui nüüd rahuliku jooksuga. Tahaks ühelt poolt Rakvere ööjooksul seda tunnet realiseerida, teisalt maratonist vaid siis oleks 3 nädalat möödas.

    ReplyDelete