Tegelik areng ei toimu trennis, vaid treeningu järgselt, kui keha üritab kohaneda treeningul saadud koormusega. Ehk selleks, et toimuks areng, peame kavandama koormusele vastava taastumise. Eks seetõttu tsiteeris Harry Lemberg oma loengus Wabaduse kohvikus Alberto Salazari „Amatöörid mõtlevad treeningutest, professionaalid taastumisest“.
Kes on harjutanud treeningplaani järgi, on saanud selgeks, et raskete treeningnädalate reale järgneb kergem nädal. Kergem nädal on selleks, et taastuda ja anda organismile aega kohaneda järgmise koormuse vastuvõtmiseks. Sellega sageli meie teadmised taastumisest ja treeningkoormuse periodiseerimisest piirduvad.
Ma ka ise ei mõtelnud taastumise olulisusele kuni eelmise aastani. Olin mitmeid aastaid tõstnud iga aasta natuke mahtusid. Lootsin, et organism tuleb toime. Tagantjärele tarkusena selgus, et ei tulnud. Selgus, et eelmine aasta koormus läks piirini, kus tuli natuke tagasi anda.
Loll õpib ikka oma vigadest. Nüüd hakkasin treeningute raamatute asemel lugema raamatuid toitumisest, taastumisest ning treeningu periodiseerimisest.
Loetu põhjal tegin enda jaoks mitmed järeldused:
Vastupidavusala eeldab pikaajalist (mitmeaastast ) plaani.
Ma ei tea kui paljud mõtlevad sellele, et vastupidavusalal tulemuse saavutamine on pikaajaline protsess. Oleme harjunud, et treeningkavasid tehakse tavaliselt aasta peale. Samas tipud suurendades aasta aastalt koormusi kavandavad vahele aasta, kus antakse koormustes järele, et organism saaks taastuda. Alles seejärel on võimalik loota, et hakates uuesti koormusi lisama on võimalik jõuda järgmisele tasemele.
Selle põhjal sain aru, et pean ka ise mitmeaastase treeningtsükli järel jätma aasta (või pool) vahele, et saaks edasi minna. Nii lihtne see on. Selleks et liikuda edasi tuleb vahepeal minna tagasi.
Treeningkoormustele lisaks on oluline kavandada taastumist.
Vastupidavusala eeldab pikaajalist (mitmeaastast ) plaani.
Ma ei tea kui paljud mõtlevad sellele, et vastupidavusalal tulemuse saavutamine on pikaajaline protsess. Oleme harjunud, et treeningkavasid tehakse tavaliselt aasta peale. Samas tipud suurendades aasta aastalt koormusi kavandavad vahele aasta, kus antakse koormustes järele, et organism saaks taastuda. Alles seejärel on võimalik loota, et hakates uuesti koormusi lisama on võimalik jõuda järgmisele tasemele.
Selle põhjal sain aru, et pean ka ise mitmeaastase treeningtsükli järel jätma aasta (või pool) vahele, et saaks edasi minna. Nii lihtne see on. Selleks et liikuda edasi tuleb vahepeal minna tagasi.
Treeningkoormustele lisaks on oluline kavandada taastumist.
Aastate pikkuse metoodilise harjutamise tulemusena on mul tekkinud mõningane kogemus, millist treeningut millal teha ja mis on mingi treeningliigi toime. Mul on enda jaoks olemas üldine kava millist treeningut ma millisel nädala päeval teen ja mis päevadele on vaja kavandada taastumine. Samas ei järgi ma treeningkava enam nii täpselt kui aastad tagasi ja katsun olla paindlik. Arvestan treeningute tegemisel taastumist ning enesetunnet. Kui on hea minek, siis luban kavandatust natuke teravamat treeningut ning kehva enesetunde puhul tõmban julgelt koormust ja mahtu tagasi.
Talvest alates on trennide rõhuasetus treeningplaani järgmise asemel suunatud taastumisele. Eesmärk ei ole mitte vormi tõus vaid taastumine. Ning mis salata rõhuasetus hakkab vaikselt vilja kandma. Muudatuste tulemusena on hommikused pulsid langenud taas normaalsesse vahemikku, energiapuudust on järjest vähem, treeningkiirused on natuke tõusnud jne. Mida konkreetselt olen taastumise kiirendamiseks ette võtnud, sellest järgmises kirjutises.
No comments:
Post a Comment