Otium reficit vires

Võtsin pealkirja veebruarikuisest tervisplussist. See ladinakeelne väljend „otium reficit vires“ tähendab puhkus kosutab jõudu. Kuigi enamik teab, et areng toimub taastumise käigus, pannakse siiski põhirõhk trennile. 

Nädalavahetuse trennis, kus ühendasime lõigutrenni jooksutehnika filmimisega, hämmastas, et enamik osalejatest ei olnud kuulnud kuidas mõõta treeningkoormust. Kuigi see võtab trenni ajast mõne minuti oli näha, et koormuse mõõtmise kogemus lõigu järgselt oli osalejatele uudne kogemus.

Kuigi taastumise jälgimine peaks olema harrastajal loomulik harjutamise osa,  millegipärast ei teadvustata selle olulisust. Kas ei tundu imelik?

Oletan, et taastumise mittejälgimine võib olla üheks põhjuseks, miks täiskasvanuklassis meil vähe jooksjaid. Jooksjad kõrvetatakse lihtsalt läbi. Nõukogude treeningmetoodika koolkond on senini tugeva mõjuga.

Enn Sellik jooksuportaalis mu küsimusele vastates nentis ühes lausega lühidalt. "Igaüks suudab meesteklassis trenni lõhkuda, taastuda oskavad vähesed". Sügav tarkus vanameistrilt.

Kuigi mul laia kogemust treeneritega ei ole, olen kõrvaltvaatajana täheldanud, et taastumise mõõtmisele treenerid üldjuhul trennides aega ei kulutata. Ainuke, mida treener jälgib, on lõigu aeg. Mida kiirem seda parem. Lähenemine on lihtne. Laotakse plaanidega järjest koormust peale hindamata jooksvalt kas treenitav seda koormust kannatab või mitte. Tugevamad jäävad ellu, nõrgemad murduvad.

Mõteldes seejärel kokkupuutele jooksutreeneritega, siis Meelis Minn oli ainuke, kes nõudis treeningkoormuse mõõtmist. Meelise nõudmisel pidin igapäevalt fikseerima treeningpäeviku osana taastumist iseloomustavad ja mõjutavad näitajad. Tänan teda selle eest, et kohustusest sai kasulik harjumus.