Istria 100 miili - valus aga vajalik õppetund

Vahetult jooksu järgselt oli tühi tunne ja kurb meel, et ei kestnud lõpuni. Mäed tegid reie pealsete lihastega oma töö ning jooksu teises pooles keeldusid jalad liikumast. Reie pealsed lihased olid paistetanud paksuks. Teise poole läbimine vaevaliselt kõndides ei olnud minu jaoks valikuks. Mu eesmärk oli joosta.

Mõni päev hiljem jooksu üle mõteldes ja põhjusi analüüsides sain aru, et olin saanud väga vajaliku õppetunni edasiseks. Sain jooksu kogemuse kaudu vastuse küsimusele, mida pean tegema, et tulla kunagi Horvaatiasse tagasi, tugevamana.

Stardiootuses ühispilt

Alustades algusest

Stardist minnes katsusin hoida tagasi. Hoidsin 6.00 tempot ja proovisin mitte minna kaasa alguse tormamisega. Mõttes oli võtta tõusud kõndides ja laskumised ning lauged osad proovida joosta. Ei teadnud, kas olin taastunud raskest treeningkuust. Esimene vahelõik pidi andma vastuse.

Pärastlõunase stardi ajal oli päikse kuumus tuntav. Oli tõenäoline, et teine pool rajast ehk teine päev saab olema sellise päikse käes kuum ja piin. 

Rada pakkus palju ilusaid vaateid

Imestasin, et paljud üritasid alguses laugemaid tõuse joosta. Vaatasin, et kõndides tõuse võttes ma palju maha ei jäänud ja jätkasin kõndimist. Kuklas istus kogu aeg istus mõte, et poole distantsi peale pean jõudma hea enesetundega. Mis edasi saab oli minu jaoks nagunii tundmatu maa.

Näide tõusust

Esimene mägi tuli mõnusalt. 400 tõusumeetri järel proovisin mäest laskumisel allajooksu. Jalg üllatuslikult toimis. Kuigi ma polnud viimased kuud praktiliselt mäge jooksnud. Kohati lasin vabajooksul kanda. Aeg-ajalt peatusin, et teha kaameraga mõned võtted. Kuna jalg laskumistel toimis siis jooksin laskumisi järjest julgemalt.

Ja näide laskumisest

Tasapidi jõudsin eespool liikujatele järele. See lisas enesekindlust. Liikusin omas tempos proovides hoida enesetunnet heana. Tegin järelduse, et olin piisavalt puhanud ja võisin proovida joosta.

Teine tõus oli selle raja pikim (tõusumeetreid üle 1400) ja mis tuli võtta kahes osas.

Vaade teiselt tõusult (ca 1000 m kõrgusel)

Alguses laugem ja siis järsk ronimine. Eelmisel päeval bussiaknast ilmajaama ühe kõrgeima tipu otsas silmates arutasime et ei usu, et rada seda kohta läbib. Aga eksisime.

Pika tõusu poole peal saabus hämarus ning edasi kulgesin pealambi valguses. Rada oli lippudega hästi tähistatud ning helendavad tähised näitasid õiget suunda.

Näide hämarusest ja rajamärgistusest

Õhk läks õhtupoole jahedaks ning mu minek läks paremaks. Kileka tõmbasin peale vaid mäetippudes tuule käes. Muidu oli lühikesega paras joosta. Raskemateks tõusudeks üritasin leida toekama toika, mis aitas tõusudel liikuda ning leevendada jalgade koormust. Eks selline abivahend tegi mitmele nalja.

Põhiliselt nautisin tehnilisi laskumisi mäest alla jooksul. Seal olin üldiselt teistest kiirem ning sain järjest kätte ees kulgevaid. Lõpuks tekkis mul ühe sloveeniga tandem kellega koos korda mööda vedasime. Teisena joostes oli pimedas lihtam. Eesolija pidi jälgima rajatähistust ja leidis üles ka kõik kivid kuhu oli võimalik komistada.

Tundus, et sloveenil oli mingi ajaline eesmärk kuna ta pidevalt jälgis kella. Üritasin kaasas püsida. Kuigi kohati tundus et laugete tõusude jooksuga võtmine ei ole pikas vaates mõistlik. Samas suutsin ilusasti kaasas püsida. Mõtlesin, et üritasin pimedast ja jahedast võtta maksimumi. Siis natuke teeninduspunktis puhkan ja proovin päevakuumuses rahulikult edasi tiksuda.

Keha toimis üllatavalt hästi.  Hoolimata jahedusest suutsin tunnis tarbida vähemalt liitri vedelikku ning lisaks veel joogipunktides sisse kallatu. Kõik vedeliku tarbis keha ära. Energiat jagus ja ka vedelik püsis tasakaalus. Energia osas piisas üks geel tunni tagant ja iga teine pooltund lonks süsivesiku-valgu jooki. Lisaks väike näks teeninduspunktides.

Poole maa vaheajapunkti eel pikal laskumisel alla tundsin esimest korda, et jalg enam ei taha kesta allamäge. Kilomeeter enne vaheajapunkti jōudmist hakkasin kaasjooksjast maha jääma.

Poole distantsi kokkuvõte

Esimesed 89 kilomeetri läbimiseks kulus meil natuke alla 13 tunni. Olin jõudnud poolel maal juba 32 positsioonile. Mitte et see oluline oleks olnud kuid see näitas, et olin teinud esimese poole liiga kiirelt. Enesetunne oli veel hea ning tuli alustada teeninduspunktis enda ja kella aku täitmist.

Teeninduspunktis oldi väga hoolitsevad. Kohe toodi, mida soovisid. Toherdati mu veritsevat põlve. Ise ei olnud seda tähelegi jooksu ajal pannud. Mäletan, et paaril korral allamäge joostes komistasin kergelt käpuli kui oli minu kord ees tempot teha. Kuid ei midagi hullu.

Toit aga ei maitsenud ega ei tahtnud alla minna. Üritasin tuimalt alla neelata.

Sel ajal kui kell laadis akut, pakkisin järgmise varustuse valmis, viskasin pingule pikali ja lasin kegelt silma kinni. Tunniga oli kella aku enam vähem täis ning asutasin end taas liikvele.

Tõehetke saabumine

Päike oli tõusnud ja linnud siristasid. Jalad olid pausi ajal kangeks tõmmanud. Alustasin kõndimisega ja paari kilomeetri järel läksin sörgile üle. Jooksu tempo oli langenud 7 minutile. Jalad sain liikuma. Nüüd võtsin juba laugemad tõusud samuti kõndides. Järsem tõus tuli raskelt kuid järsemast laskumisest enam alla ei saanud. Reie peamised lihased olid nii paistes ja valusaks läinud, et isegi kõndides oli piin alla saada. Lisaks järjest tõusev temperatuur kuivatas kiiresti keha veevarud.

Mõtlesin proovida kõndides edasi minna ja vaadata kas jalad lasevad hoida kiirust 5 km tunnis. Iga tõusu ja laskumisega läks jalgade olukord hullemaks. Liikusin mäest alla juba aeglasemalt kui mäest üles. Ettevaatavalt rajaprofiili uurides tegin valusa valiku ja otsustasin umbes 120 kilomeetril enne järgmisi järske tõuse maha astuda. Kuna joosta ja isegi kõndida enam ei saanud, siis otsustasin mitte muuta järgneva 12-13 tunniga jalgade olukorda veel hullemaks. Kokku olin jalal 18 tundi.

Õppetunnid

Hetkel ei olnud ma selleks jooksuks veel valmis. Minu vormi piir oli tõenäoliselt vaid tagasihoidlikud 110 km ja ca 4500 tõusumeetrit. Pikemaks mägijooksuks veel jalalihased ei olnud valmis.

Kaupo oli tugevam ja targem. Alustas aeglasemalt ning tuli 30 tunniga võiduka lõpuni. Viimased 20 kilommetrit läbis joostes. Minu sügav lugupidamine.

Sain aru, et sellel mägisel rajal 100 miili jooksuga läbimine eeldab:

• Vähemalt paari 24+ tunni jooksu kogemust. See loob eelduse jooksu läbimiseks, sest harrastajal kulub sellel rajal kindlasti 26+ tundi.
• Pikkade tõusude ja laskumiste jaoks peab olema teinud erialast vastupidavust. Pikim järjestikune tõus rajal oli mu kella andmetel üle 7 km pikk. Tavapärased olid väiksemad 3-4 kilomeetrised tõusud ja laskumised. Lugesin jooksu järgselt, et näiteks Western States 100 miilise jooksu katkestamisel on 80% põhjuseks laskumistel lõhutud lihased. Nüüd sain siis ise seda kogeda. Olen veel algaja.
• Jooksukeppide kasutamine annab tõsise eelise, kuna säästab tõusudel jalade jõudu pikemaks maaks. Esiotsas ma nägin vaid paari jookjat ilma toetavate toigasteta. Jooksu ajal ka ühest toikast oli palju abi.

Nüüd on siht silme ees ja tean mida pean tegema. Väike puhkus ja siis asun tegutsema.

Kokkuvõtvalt hoolimata raja raskusest oli tegu suurepärase raja ja teenindusega jooksuga. Detailsema jooksu kirjelduse üritan taastada mälusoppidest järgmises postituses. Tulevikus ehk on sellest mälestusest teistele ja endale abi. Lisaks aitab ehk see mõttetöö veel põhjalikumalt läbi mõtelda jooksu vaatenurgast olulised detailid ning õppetunnid.