Laulasmaa Ultra 2016

Seekordne jooks toimus äärmuslikes vihmastes oludes. Otseselt mind vihm ei sega ning senikaua kuni saan liikuda joostes toodab keha piisavalt soojust ka lühikese riietusega jooksmiseks.

Nagu eelmine aasta sai minu jaoks murdekohaks hetk, kus kõhupiste või kramp sundis taas jooksmise katkestama. Täpselt sama probleem, mis eelmine aasta. Sel korral tabasid probleemid eelmisest korrast hiljem ehk neljanda ringi lõpus. Viiendal ringil alguses proovisin paaril korral joosta, kuid iga kord paarisaja meetri jooksusammu möödudes lõi alakõhtu taas lõikav valu. Ei jäänudki muud kui läbida viies ring kõndides. Kokkuvõtteks normaalselt alanud  ja kulgenud jooks sai kahjuks kiire lõpu. Tõenäoliselt on tegu seedimise/energia omastamise probleemiga intensiivsemal liikumisel, millele tuleb asuda otsima lahendust.

See jooks andis mitmed kasulikud õppetunnid.

Maastikujooksu kepid. Maastikujooksuks tehakse spetsiaalseid jooksmise keppe, mis on kerged ning mida annab mugavalt lühikeseks teha, et vajadusel seljakotti pista. Matkakeppidega võrreldes ei ole need nii tugevad, kuid oluliselt kergemad. Pikalt kaalusin enne ostu tugevuse ja kaalu vahel. Otsustasin valida natuke õrnemad ja kergemad (224g) LEKI Micro VarioCarbon mudeli. Valisin internetist sobivad välja ja Tartus asuv Nevene aitas korraldada kiiresti nende tarne Eestisse. Huvi korral soovitan kasutada Nevene abi, kuna kokkuvõttes tuli hind soodsam kui Saksa veebipoes ning lisaks toetate sedasi väikeettevõtlust Tartus.

Trennis olin paaril korral neid proovinud ning tunnetasin selget vahet just mäest üles jooksul. Jalg lausa puhkas nendega. Nüüd oli eesmärk testida neid pikemal maal ja nn võistlusolukorras. Sain kinnitust, et keppidega jooks säästis oluliselt jalgu. Kui muidu Laulasmaa lauged tõusud tapavad salakavalalt jalalihase ära, siis keppide toel olid need sel korral kergelt joostavad. Isegi laugemal maastikul aitasid kepid hoida rütmi ning lisada sammule pikkust.  Rääkimata toest, mida nad pakkusid vihma käes järjest libedamaks muutuval rajal ning tõusudel.  Ei oles uskunud, et kasutegur nii suur on.

Samas nelivedu vajab vee harjutamist. Ultraks vajaliku 6.00-6.15 tempo hoidmist kepid kuidagi ei seganud. Küünarnukid ja ülavööde väsisid pikal maal ära, kuid eks iga uus harjumatu liigutus teeb seda alguses. Tunnetus oli, et energiakulu on praegu käte rakendamisel suurem, kui ilma, ning et keppidega jooksmise tehnika vajab veel harjutamist. Tuleb õppida kuidas energiasäästlikumalt võtta tõuse ning kuidas kasutada keppe toeks tehnilisemal mäest alla jooksul. Esmamulje põhjal on ülipikkadel mägijooksudel jooksukepid kindlasti tõhus abivahend.  Laulasmaal 100 km läbimise järgselt oli tunnetuslikult jalgade olukord üllatavalt hea.

Energia tarbimine ja söömine.

Sai selgeks, et intensiivsemal liikumisel pean midagi tõsiselt muutma nii vedeliku kui energia tarbimises. Juba mitmendat korda lööb kõhtu valu. Selline tunne, et keha tahaks energiat kätte saada, kuid seedesüsteem ei suuda seda peale anda. Võimalik, et intensiivsem liikumine võtab kogu vere ära ja seedimine lükatakse kõrvale.

Toidu testimisest kõige paremini toimisid pai smuutid, mille kallasin sisse iga ringi lõpus. Seekord olid katsetamisel Pai uudistooted (Pai+ proteiinismuuti maasika-vaarika jook valgulisandiga ning Pai+ mustika-banaanismuuti kaltsiumiga).  Üks pudelitäis annab 280 ml vedelikku ja umbes 200 kCal. Alla läksid nad libedalt ja tundub, et kõhule sobisid. Ainuke toit rajal, mis tundus sobivat loomulikult. Ainuke mure on, et pikkadele mägiultratele peab mõtlema, kuidas seda kaasa võtta.

Teisena oli alternatiivina katsetamisel energiageel. Energiageelist väga kasu ei tundunud olevat. Läks küll alla kuid tunne oli, et läks nagu mutiauku. Kõhtu ei täitnud ja otsest energiasaamist ei tunnetanud.

Kolmandaks proovisin tahedamat toitu vahvel shokolaadis. Selle puhul oli tunda, et suhkur jõudis kiiresti ajuni, kuid iga ringiga läks tahke toidu allasaamine raskemaks. 

Ultral kuidagi tahke toidu tarbimine teeninduspunktis ei istu mulle kuidagi. Juba teine ultra kus vägisi ajan sisse.

Vedeliku osas proovisin energia- ning elektrolüütide jooki. Tundus, et vedelikku seedimises  oli, kuid organism ei omandanud seda ja janu ei kustutanud. Segu vahekord oli õige, kuid maitse ja omandamine ei olnud loomulik.

Tundub, et järgmine treeningultra tuleb proovida võtta kaasa omatehtud vedelal kujul toitu, mis annaks nii energiat kui annaks vedelikku. Pai smuutid kindlasti kaasa. Joogiks proovin tarbida vett, ning mineraalid sh soola, katsun panna toidu sisse. Vaatab, kas muudatus sobib paremini.

Ilma toitumisele lahendust leidmata ei ole mu pikematele radadele kui 100 km asja.